1920. aastal loodud Emakeele Seltsi üheks peamiseks tegevusalaks kujunes murdematerjali kogumine, mille tähtsaimaks lõppeesmärgiks oli suure murdesõnaraamatu koostamine. Süstemaatiline murdesõnavara kogumistöö algas 1922. aastal. Esimesed prooviartiklid koostati 1930. aastate lõpul.
1947. aastal alustas Eesti NSV Teaduste Akadeemia koosseisus tööd Keele ja Kirjanduse Instituut (praegune Eesti Keele Instituut), kellele siirdus Emakeele Seltsilt murdematerjali kogumise ja sõnaraamatu koostamise ülesanne. Samal aastal avaldas tollane murdesektori juhataja Arnold Kask sõnaraamatu koostamise täpsustatud põhimõtted ning trükivalgust nägid mitmed prooviartiklid. Neile toetudes asuti käsikirja koostama (Mari Must, Aili Univere) ning 1950. aastaks jõuti d-alguliste sõnade lõppu. Et aga eeltööd kavandatud kapitaalse sõnaraamatu tarvis olid tollal ebapiisavad, siis peeti otstarbekaks koostamine ajutiselt katkestada ning luua ühtne alfabeetiline koondkartoteek (murdesõnavara koondkartoteek MS). Järgneva kümnekonna aasta jooksul saigi keskseks ülesandeks sõnavarakogude kopeerimine ja seni kihelkondade järgi järjestatud materjalide koondkartoteegiks liitmine. Materjali hulk aga täienes pidevalt ning praeguse seisuga sisaldab kartoteek üle 2,7 miljoni sõnasedeli. Koondkartoteegist on kujunenud väärtuslik ainekogu, mida kasutavad nii Eesti kui ka välismaa keele- ja rahvateadlased. Materjalikoguna ei mineta ta oma väärtust pärast sõnaraamatu ilmumistki, sest kõike kartoteegis leiduvat ei ole võimalik võtta sõnaraamatusse.
Murdesõnaraamatu koostamine tõusis taas päevakorrale 1964. aastal. Tegeleti sõnaraamatu struktuuri ja koostamispõhimõtete väljatöötamisega, valmisid prooviartiklid ning uus käsikirja algusosa. Kollektiivi ühistööna, milles osalesid Mari Must, Mart Mäger, Salme Nigol, Valdek Pall, Aili Univere ja Helmi Viires, valmis 1968. aastal „Eesti murrete sõnaraamatu prospekt“ koos näidisartiklitega. Aastail 1976–77 lihviti veel kord sõnaraamatu koostamise põhimõtteid (Helmi Neetar, Valdek Pall jt) ning käsikirja koostamise kõrval toimus ka algusosade täiendamine ja redigeerimine. Aastaks 1994 oli jõutud käsikirjaga s-alguliste sõnadeni. Paralleelselt koostamistööga toimetati seni koostatut trükivalmiks. Sõnaraamatut hakati välja andma vihikutena (igaüks umbes 15 trükipoognat). Esimene vihik ilmus trükist 1994 (toimetajad Helmi Neetar, Ellen Niit ja Eevi Ross) ning 2019. aasta lõpu seisuga on vihikuid jõudnud ilmuda 30 tükki. Nüüdseks on kõik seni valminu kättesaadav ka sõnaraamatu veebiversioonis www.eki.ee/dict/ems.
„Eesti murrete sõnaraamatu“ 1.–30. vihikut on koostanud Anu Haak, Evi Juhkam, Ann Kask, Mari Kendla, Varje Lonn, Mari Must, Mart Mäger, Helmi Neetar, Salme Nigol, Ellen Niit, Piret Norvik, Vilja Oja, Valdek Pall, Eevi Ross, Aldi Sepp, Aili Univere, Jüri Viikberg, Helmi Viires.
„Eesti murrete sõnaraamatu“ 1.–30. vihikut on toimetanud Anu Haak, Evi Juhkam, Mari-Liis Kalvik, Mari Kendla, Tiina Laansalu (Tärk), Varje Lonn, Helmi Neetar, Ellen Niit, Piret Norvik, Vilja Oja, Valdek Pall, Eevi Ross, Aldi Sepp, Mari-Epp Tirkkonen, Jüri Viikberg.
2013. aastal siirdus toimetamistöö IT-spetsialistide Ülle Viksi ja Andres Loopmanni kaasabil sõnastikusüsteemi EELex. Sõnaraamatu samal aastal loodud veebiliidest on hallanud Indrek Hein.
Murdesõnaraamatu toimetamine on pikk protsess, kuid tänu pidevale tööle ilmub järjest uusi vihikuid ja vastavalt täieneb ka veebisõnaraamat. Ligi sajandi kestnud töö eesti murdekeelega leiab siinses sõnaraamatus oma olulise väljundi ning arhiivi kogutud väärtuslik keelevara jõuab vihikukaupa kõigi huvilisteni.
Eesti murrete sõnaraamatu toimetajad
Mari Kendla, Mari-Liis Kalvik ja Tiina Laansalu
21.11.2019