Asta Õim
Fraseoloogiasõnaraamat

Teine, täiendatud ja parandatud trükk
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2000
ISBN 9985-9284-8-2

KUIDAS SÕNARAAMATUT KASUTADA

Fraseoloogiasõnaraamat sisaldab üle 7500 püsiväljendi, sealhulgas raamatulikke, kõnekeelseid ja vananenud ning vulgaarseid väljendeid, mitmesuguseid ütlusi ning kantselei- ja stampvormeleid.

1. Sõnaraamatu aines, püsiväljendid, on esitatud märksõnadena tähestikjärjestuses väljendit alustava sulgudeta sõna järgi, sõltumata sellest, kas algussõna on täistähenduslik või abisõna. Väljendi nagu lepase reega leiab lugeja tähestikus nagu järgi, [kellelgi] on kõva pea - on järgi.
2. Märksõnaks võib olla:
   1. idioom (hambasse puhuma),
   2. püsiväljend koos variantidega (pikka nina näitama; pikka nina tegema; pilvedeni (pilvini, pilvedesse) tõstma),
   3. keeleline stamp või klišee koos variantidega (jätku leiba (leivale); tere tulemast),
   4. fraseoloogiline liitsõna (venivillem; hädapätakas).
3. Sõnaraamatus on kahesuguseid artikleid: põhi- ja viiteartiklid. Iga artikkel algab uuelt realt.
4. Põhiartikkel koosneb poolpaksus suurtähtkirjas märksõnast (HAMMAS EI HAKKA PEALE ...), väiksemas kursiivkirjas märgendi(te)st (OMA PEAD TOITMA van),  püstkirjas seletusest (SUUST SUHU KÄIMA suuliselt levima, edasi kanduma ...) ja kursiivis näitestikust (SUUD MÖÖDA OLEMA ... Eks teelistele ole kuum ja magus tee hästi suud mööda. H. Pukk). Nurksulgudes olev rektsiooniküsimus võib seista märksõna ees, selle sees või järel ([kellelgi] ON HELGE PEA ...; TEE (TEED) ON [kellegi ees] PÜSTI; MÜTSI MAHA VÕTMA [kellegi ees] ...).
5. Viiteartikleid on kahesuguseid
   1. Viide täissünonüümsele väljendile (LAIA LÕUAGA -- laia suuga). Sellise artikli märksõna on varustatud märgendi(te)  ja näitestikuga, seletuse leiab lugeja enamasti viidatud artikli alt.
   2. Sõnaviide (Internetiversioonist välja jäetud - webmaster). Väljendi hõlpsamaks kätteleidmiseks on selle täistähenduslikult sõnalt, harvemini abisõnalt, viidatud põhiartiklile (suuvärk -- [kellelgi] ON HEA SUUVÄRK; peast -- [keegi] EI SAA PEAST EGA JALUST EDASI).
6. Märksõna tähendusi eristab poolpaksus kirjas araabia number (SILMA HAKKAMA 1 näha olema, kätte või ära paistma ... 2 ilmsiks tulema, märgatavaks saama ...).
7. Märksõna tähendus(ed) avatakse kirjeldava seletusega. Arvestades seda, et püsiväljendit iseloomustab korrelatiivsus sõnaliikidega, st väljend kui sisuline tervik esineb lauses mingis kindlas süntaktilises rollis, on seletuse aluseks väljendi suhe sõnaliigiga (nt DAMOKLESE MÕÕKa seletatakse kui substantiivi, PÕRNA PIGISTAMA kui verbi, SUURE SUUGA kui adverbi jne). Kui märksõnale on iseloomulik kitsas leksikaalne seostumus, puudulik või defektne paradigma või mõni muu piirang, siis on lisatud vastav täpsustus. See on paigutatud kas märksõna või seletuse järele ümarsulgudesse (MÖÖDA KÜLGI MAHA JOOKSMA 1 ülearune, liigne, mittevajalik olema (harilikult eitavas kõnes)...).
8. Näitestiku ülesanne on avada või täpsustada märksõna sisu, osutada kasutuspiirkonnale, näidata esinemistingimusi jne. Näideteks on sõnaühendid, lühilaused ja tsitaadid ilukirjandusest ja perioodilistest väljaannetest. Sõnaühendid on pärit mitmesugustest sõnastikest või tsitaatide alusel koostaja poolt moodustatud. Sõnaühendeis on lähedased kasutused ühendatud (NAGU (KUI) TÕRRE PÕHJAST ... Räägib, laulab justkui tõrre põhjast). Pikki tsitaate on lühendatud. Väljajäetud osa tähistab kolm punkti (...). Vajaduse korral on tsitaadis ümarsulgudes koostaja lisaselgitus.
9. Silmas pidades asjaolu, et suur osa fraseoloogiat on eeskätt oma tundetooni tõttu stiililt kõnekeelsepoolne, kuid samas sõltub tugevasti leksikaalsest ümbrusest, ei ole märgendit kõnek (kõnekeelne) kuigi usinasti kasutatud. Selle märgendi on saanud vaid suisa kõnekeelne väljend. Kõnekeele madalama astme stiilikihi väljenditele on lisatud märgend vulg (vulgaarne). Käibelt kadunud väljenditele on lisatud märgend van (vananenud), literatuursetele ja kõrgema stiili väljenditele liter (literatuurne). Märgendi kants (kantseleilik) on saanud sellised stampväljendid, mis keelehoolde seisukohalt on ebasoovitavad ja mille kasutamisest tuleks pigem hoiduda. Lastega suhtlemisel kasutatavatele spetsiifilistele väljenditele on lisatud märgend lastek (lastekeelne). Väljendi halvustavale varjundile osutab märgend halv (halvustav), iroonilisele iroon. Tundetoonilt ülevad väljendid on varustatud märgendiga luulek (luulekeelne), kasutuse poolest haruldasemad väljendid märgendiga harv (harva kasutatav), humoristlikud märgendiga nalj (naljatlev).
10. Püsiväljendi grammatilistele ja rektsioonilistele seostele osutab nurksulgudesse paigutatud käändeküsimus või umbmäärane asesõna ([kellegi, kellelgi] PEA SUITSEB otsas; MIHKEL OLEMA [millegi peale]).

LÜHENDID

adj	adjektiiv
adv	adverb
halv	halvustav
interj	interjektsioon
iroon	irooniline
kants	kantseleilik
kirikl	kiriklik
kõnek	kõnekeelne (sealhulgas släng)
lastek	lastekeelne
luulek	luulekeelne
murd	murdekeelne
müt	mütoloogiline
nalj	naljatlev
subst	substantiiv
van	vananenud
vanas	vanasõna
vulg	vulgaarne

TINGMÄRGID

( )	ümarsulgudes on: 1) püsiväljendi komponendi alternatiivne grammatiline vorm, millega saab sünonüümselt asendada eelnevat sõna 2) seletuse kommentaar või täpsustus 3) tsitaatnäite koostajapoolne selgitus
[ ]	nurksulgudes on rektsiooniküsimus
< >	noolsulgudes on: 1) püsiväljendi fakultatiivne osa, mis võib ära jääda, ilma et väljendi sisu muutuks 2) püsiväljendi verbaalse komponendi sünonüümide või tähenduslikult haakuvate sõnade loetelu
;	semikoolon eraldab artikli peas püsiväljendi variante

KASUTATUD SÕNARAAMATUD

1. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. Tallinn. 1988 - 2000. 19 vihikut.
2. A. Krikmann, Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes. Tallinn, Valgus, 1986.
3. V. Liiv, A. Haabermann, M. Paivel, Saksa-eesti fraseologismide ja väljendite sõnaraamat. Toim. F. Vakk. Tallinn, Valgus, 1973.
4. A. Reitsak, Valimik vene fraseologisme eesti vastetega. Toim. F. Vakk. Tallinn, Valgus, 1975.
5. A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Stockholm, Vaba Eesti, 1958 - 1968. 22 vihikut.
6. F.Vakk, Miks just nõnda. Tallinn, Valgus, 1986.
7. F.Vakk, Suured ninad murdsid päid ... Tallinn, Valgus, 1970.
8. S. Virkkunen, Suomalainen fraasisanakirja. Otava, 1974.
9. A. Õim, Sünonüümisõnastik. Tallinn. 1991.
10. A. Õim, Väljendiraamat, Eesti Keele Sihtasutus, 1998.

SAATEKS (1. trükk)

Kui Feliks Vakk 1987. aastal manalasse varises, oli selge, et tänapäeva eesti keele fraseoloogia sõnaraamatut niipea oodata ei ole. F. Vakal, erudeeritud fraseoloogiaspetsialistil, oli hea kontakt oma eriala teadlastega maailma eri paigus, paraku aga puudusid tal õpilased ja töö jätkajad kodumail. Tõsi, veel F. Vaka eluajal oli Keele ja Kirjanduse Instituudis asutud koostama koolile mõeldud väikese mahuga, kuid üksikasjaliku töötlusega fraseoloogiasõnastikku. Mitmel põhjusel ei ole see töö kuigi kiiresti edenenud.

Kui asusin 1989. aasta lõpupoole käesolevat sõnastikku koostama, oli mul kasutada "Sünonüümisõnastiku" ja E. Vilde teoste põhjal koostatud fraseoloogiakartoteek (üle 4 tuh. sedeli), "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" esimene vihik ning kirjakeele kartoteek (4 milj. sedelit). "Eeltreeningu" olin läbi teinud KKI-s koostatava eesti-vene sõnaraamatu fraseoloogia osa kokkuseadmisega.

Käesolev sõnastik hõlmab peaaegu täielikult F. Vaka uurimuse "Suured ninad murdsid päid..." somaatilise fraseoloogia ja kirjakeele seletussõnaraamatu esimese kuue vihiku püsiväljendid. Selles osas kuulub autorlus nende tööde tegijatele. Mõistagi olen seal sisalduva esitanud oma nägemust mööda. Lisa olen hankinud tagapool viidatud sõnastikest, A. Gailiti, K. Ristikivi, J. Krossi jt eesti autorite vastilmunud teostest ning perioodilistest väljaannetest. Ühtekokku on sõnastikus tublisti üle 6 000 püsiväljendi. Näiteid on aidanud kokku kanda Tiia Valdre ja Katre Õim. Arvutiprogrammid koostasid Indrek Hein ja Evelin Nilson, tehniliselt vormistas Margit Langemets. Trükkimise korraldas Toomas Väljataga. Neile ja kõigile teistele heatahtlikele abistajaile kuulub autori siiraim tänu.

Lehekuul 1993
Koostaja

EESSÕNA (1. trükk)

1. Fraseoloogiasõnastiku aines.

Keele üks kujukaid väljendusvahendeid on fraseoloogia ehk püsiväljendid. Need on sellised keelendid, mis moodustavad mõistelise terviku ja mille tähendus ei tulene nende koostisosade summast, neile on omane metafoorsus, piltlikkus, nad ei ole sõna-sõnalt tõlgitavad teise keelde ning sageli ei ole neil täielikku morfoloogilist paradigmat. Sõnaga -- need on sellised keelendid, mis keele õppimisel tuleb meelde jätta kui keeleline valmismaterjal. Avarama lähenemisviisi korral kuuluksid püsiväljendite hulka ka vanasõnad, kõnekäänud, aforismid jms. Fraseoloogiasõnaraamatuist me neid reeglina ei leia, sest tavaliselt käsitletakse neid omaette. Ka käesolevast sõnastikust on nad välja jäetud. Kui aga läheneda fraseoloogilisele ainesele kitsalt ja pidada fraseoloogiaks üksnes idioome -- tänapäeva keele seisukohast motiveerimata sisuga tardunud väljendeid, siis see ei võimaldaks kokku seada sõnastikku sel põhjusel, et neid ei ole keeles kuigi palju. Käesolevas sõnastikus on püsiväljendite hulka arvatud idioomide kõrval (hambasse puhuma) ka metafoorsed väljendverbid (tagant torkima), keelelised stambid ja klis^eed (jõudu tööle) ning sellisedki väljendid, mis asuvad püsiühendi ja vaba sõnaühendi piirimail. Need on sõnaühendid, millele on omane piiratud leksikaalne seostumus ja/või piiratud morfoloogilised vormid. Nii on sõnastikku võetud väljendid kasukat andma, kasukat saama, sel põhjusel, et sõna kasukas seostub tähenduses nahatäis enamasti verbidega andma ja saama, sõna jalg tähenduses "põhi, sellest tulenev seisund, olukord" esineb vaid alal- ja alaleütlevas käändes ja seostub adjektiividega hea, kindel, halb ja suur.

Väljendite püsivusaste ja metafoorsus, piltlikkus võivad olla vägagi erinevad ja erinevalt tajutavadki. Seega püsiva sõnaühendi fraseologismiks pidamine või mittepidamine on üsnagi subjektiivne. Eriti ilmekalt tuleb see esile metafoorsete võrdluste käsitlemisel. Üsna levinud on seisukoht, et kui võrdluse uus sisu on tekkinud teda moodustavate komponentide leksikaalsete ja semantiliste suhete hämardumise teel, siis loetakse võrdlus fraseologismiks. Kui nimetatud suhe on selgelt tajutav, siis jäetakse ta fraseoloogiast välja. Näiteks võrdlust peenike nagu hing (suhe hinge kui sellisega on kadunud) peetakse fraseologismiks, võrdlust nagu ladvaõun aga mitte, sest seos õunapuu ladvas kasvava õuna omadustega on ilmne. Olen pigemini seda meelt, et semantiline seos pole fraseologismi defineerimisel nii oluline kui sümboolika, võrdlusalus, see, millega võrreldakse. Võrdlusalus võib keeliti olla vägagi erinev ja põhjustada samu tõlkeraskusi kui fraseoloogiagi (vrd nagu kaks tilka vett -- kuin kaksi marjaa; kaval nagu kapsauss -- kavala kuin käärme; täis nagu tinavile -- kännissä kuin apina käki; vait nagu sukk -- kuuro kuin tukki). Nimetatud põhjusel olen püsivõrdlused sõnastikku võtnud.

Fraseoloogia, nii nagu sünonüümid ja antonüümidki, on keele universaalne nähtus, kuid iga konkreetse keele fraseoloogial on oma eripära: erineda võib kogu fraseoloogiline süsteem, erisugused võivad olla fraseologismide liigid ja alaliigid, nende struktuur ning tunnused. Eesti keeles on suur hulk selliseid täismetafoorseid liitsõnu, mida võib pidada fraseoloogilisteks liitsõnadeks (nt hädapätakas, kiidukukk, venivillem, laiskvorst jne). Kuigi fraseologismiks peetakse tavaliselt kahest või enamast sõnast koosnevat ühendit, ei tohiks koostisosade hulk olla otsustava tähtsusega. Pealegi, nagu teada, on taoliste liitsõnade teke pelgalt ortograafia probleem ja kokkuleppe asi. Meenutatagu näiteks väljendi mine potilaadale kujunemist (algselt Poti laat >> poti laat >> potilaat). Kokku- ja lahkukirjutatuna esinevad tänaseni Liiva Hannus ja liivaannus, Lepiku Liisu ja lepikuliisu, üle pea ja kaela -- üle pea ja üle kaela -- üle pea kaela -- üle pea-kaela -- üle-pea-kaela -- ülepeakaela.

2. Fraseologismi avatus, koostisosade asendatavus.

Suur osa eesti keele fraseoloogiast on avatud struktuuriga, st fraseologism ei kujuta endast lahutamatute elementide tardunud tervikut. Selle tõttu on võimalik koostisosi asendada (oma õiget nägu näitama -- oma tõelist nägu näitama), neid ära jätta (närve seest, välja sööma -- närve sööma) või lisada (pead andma -- oma pead andma -- oma pead pandiks andma; silmi lahti hoidma -- kõrvu lahti hoidma -- silmi ja kõrvu lahti hoidma). Selliste varieeruvate väljendite esitamine on sõnaraamatus küllaltki tülikas: asendatavused ja väljajätted võivad nihutada väljendi tähendust, muuta tema stiilivärvingut ja tundetooni (nt kuidas käsi käib? -- kuidas käbarad käivad?) Pealegi saab mõnikord asendada mitut komponenti ja tulemuse kohta on raske otsust langetada, kas tegu on veel sama väljendi variantide või hoopis iseseisvate väljenditega (nt nina püsti ajama -- nina selga ajama -- nina püsti tõmbama -- nina selga tõmbama). Püsiväljendi koostisosade asendamine võib toimuda mitmel viisil.

1. Asendamine sünonüümsuse alusel (nii et suu suitseb valetama = luiskama; sobib = passib = istub nagu rusikas silmaauku).
2. Asendamine sama semantilise välja ehk tähenduselt haakuvate sõnadega (kops läheb / kargab üle maksa; ropu / kasimata / pesemata suuga olema).
3. Asendatavate komponentide vahel puudub tähenduslik seos (peapesu andma & tegema; siniste & ilusate silmade pärast; suu pole sarvest & seinapragu).
4. Asendamine toimub üheaegselt punktides 1., 2. ja 3. märgitu põhjal (suu käib / jookseb & jahvatab nagu tatraveski; silmile jooksma/kargama & kukkuma).

3. Püsiväljendi variatsioonid.

Eesti keeles on küllaltki palju selliseid püsiväljendeid, mida võiks nimetada motiivifraseoloogiaks. Need on erineva sõnastusega ühe motiivi ümber koondunud püsiväljendid, näiteks kruvid logisevad peas, [kellelgi] puudub peas mõni kruvi, kruvid on peas lahti, [kellelgi] puudub peas see kruvi, mis teisi kinni hoiab; nägu krimpsutama, krimpsus nägu tegema; [miski] ei lähe suust alla, [miski] paneb suutäie suus ringi käima, suutäis käib suus ringi; vett silma võtma, vesi tuleb silma, silmad tõusevad vett täis, silmi vesistama, silmad on vees, silmavett valama. Nende hulgas hakkab silma rühm püsiväljendeid, mis on seotud mingi seisundi märkimisega, kusjuures fraseologism võib märkida seisundi kolme või kahte astet: kausaalsust (seisundisse viimist või seisundisse minekut), seisundis viibimist ning seisundist väljumist või seisundist väljaviimist (nt [kellegi] kaitsva tiiva all, [kellegi] kaitsva tiiva alla; nina alla (ette), nina all (ees), nina alt (eest)) või kausaalsust, seisundis viibimist ning seisundis viibimise resultaati (nt keeletuks tegema, keeletu olema, keeletuks jääma; suud ammuli ajama, suu on ammuli, suu jääb ammuli). Motiivifraseoloogias on teinegi küllalt selge rühm väljendeid, mis märgivad mingi seisundi kahte poolust: peapesu andma, peapesu saama; pikka nina näitama, pikka nina saama.

4. Püsiväljendi koostisosade järjekord.

Eesti keele püsiväljendi, ka idioomide, koostisosade järjekord ei ole alati püsiv.

1. Komponendid võivad olla pöördjärjestuses (nt taevale tänu, tänu taevale; pagan võtaks, võtaks pagan; kepp ja kott, kott ja kepp).
2. Koha võivad vahetada väljendi polaarsed komponendid (nt pealaest jalatallani, jalatallast pealaeni; nõu ja jõuga, jõu ja nõuga).
3. Koostisosade järjekorda võib mõjutada väljendi rektsioon (nt [kellegi] keelepaelad lähevad lahti, [kellelgi] lähevad keelepaelad lahti; [kellegi] pea on pulki täis, [kellelgi] on pea pulki täis).

5. Sünonüümsed püsiväljendid ja püsiväljendi vormisünonüümia.

Sõnaraamatu seisukohalt on äärmiselt oluline teha vahet, kas tegemist on sünonüümsete väljenditega või sama väljendi variantidega, st vormisünonüümiaga. Alati ei olegi selle üle nii hõlpus otsustada. Pole kahtlust, et sellised väljendid nagu manalasse varisema, teise ilma minema, parematele jahimaadele minema on sünonüümid. Asi läheb keerulisemaks, kui on tegemist koostisosade asendamisega. Käesolevas sõnastikus on rakendatud järgmisi põhimõtteid.

1. Kui komponentide asendamisel ei muutu püsiväljendi struktuur ja asendatavad komponendid on sünonüümid või sama semantilise välja sõnad, siis kahest osisest koosnev väljend loetakse variandiks ning esitatakse sama märksõna all (nt kukalt kratsima, kukalt sügama). Kui asendatavate komponentide vahel ei ole nimetatud seoseid, siis on tegu sünonüümsete väljenditega (nt keelt väänama; keelt murdma; keelt purssima) ja nad esitatakse omaette märksõnadena.
2. Kui komponentide asendamisel ei muutu püsiväljendi struktuur, siis kolmest ja enamast osisest koosneva väljendi komponentide asendamise teel saadud väljend loetakse variandiks (nt sääsest elevanti tegema, kärbsest elevanti tegema), sõltumata asenduse tüübist.
3. Kui komponentide asendamisega kaasneb väljendi struktuuri muutumine, siis saadud väljendid loetakse sünonüümideks (nt vett silma võtma; vesi tuleb silma).