Eesti keele põhisõnavara sõnastiku alusel
koostanud Gao Jingyi | 高晶一
Eesti-hiina sõnaraamatu eesti osa aluseks on
„Eesti keele põhisõnavara sõnastik“, 2014.
Toimetanud Jelena Kallas, Mai Tiits ja Maria Tuulik.
Koostanud Madis Jürviste, Kristina Koppel ja Maria Tuulik.
Eesti Keele Instituut. Eesti Keele Sihtasutus, 2014.
Sõnaraamatu koostamist ja väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Pekingi BISU ülikool (Beijing International Studies University)
Sõnaraamat on valminud Eesti Keele Instituudi sõnastikusüsteemis EELex
Sõnaraamatu käsikirja on retsenseerinud Märt Läänemets ja Anneli Vilu
Kaane kujundanud Andres Rõhu
Tehniline tugi Ülle Viks ja Indrek Hein
Küljendanud Merle Moorlat
Autoriõigused: koostajad ja Eesti Keele Instituut 2019
www.eksa.ee
ISBN 978-9949-684-03-8
Hiina keele ja eesti keele suhestumine on kui Koljati ja Taaveti dialoog. Väikerahval on raske ette kujutada, et iga meie keele kandja kohta tuleb rohkem kui tuhat inimest, kes kõnelevad hiina keele erinevaid murdeid. Ühest küljest on hiina keel üks petlikult lihtsamaid maailmas, sest seal tegusõnu ei pöörata ja nimisõnu ei käänata. Teisest küljest pole hiina keelt üldse lihtne ära õppida. Nii nagu iga teine oskus, jääb hiina kõnekeel mõnele nagu iseenesest külge, kuid mõni teine peab hullupööra vaeva nägema.
Kui eesti vanarahvas tahtis selgeks teha, et miski on võimatult keeruline, siis öeldi, et see on raske nagu hiina keel. See on kindlasti liialdus, aga teatav iva seal kindlasti on. Sest juba Heinrich Heine arvas, et roomlastel poleks mingil juhul jätkunud aega maailma vallutamiseks, kui neil oleks tulnud kõigepealt ladina keel selgeks õppida. See on aga sulatõsi nende jaoks, kes harjunud lineaarselt mõtlema ja enamasti eraldiseisvaid häälikuid esindavate tähtede mustritele ehk sõnadele tähendusi omistama nagu on eesti keele puhul kombeks. Võib-olla prantslastel, kelle hääldus ja kirjaviis märksa lõdvemalt seotud, on see veidi lihtsam.
Esmapilgul on raske leida mingitki tähendust hiina kirjakeele sümbolite pintslitõmmete kahemõõtmelisele mustrile, mis silmad kirjuks ja pea pööritama võtab. Samas teame, et pilt räägib vahel rohkem kui tuhat sõna. Mõni antiikrahvas räägibki meiega aastatuhandete taga pildikeeles ja mis siis liiklusmärgidki muud on kui hieroglüüfid.
Hiina hieroglüüfide mustrid on rohkem kui pildid. Sageli jutustavad nad terve loo. Nendes on realiseerunud Charles Caleb Coltoni tarkus, et inimene on sündinud kahe silma ja ühe keelega, mis tähendab, et ta peaks nägema kaks korda rohkem kui ütlema. Nende keskel kasvanud inimestel ei ole sageli üldse tarvis süveneda igasse pintslipuudutusse. Juba mustri skelett ütleb neile, millest on jutt.
Sõnumi mõistmiseks ei ole vahel detaile vajagi. Klassikaline hiina keel on telegrammistiili musternäide. See nüanss annab oskajale midagi väga olulist. Nii on igal hiina kirjakeele tundjal meie jaoks haruldane võimekus lugeda diagonaalis. Meie peame seda harjutama aastaid ja aastakümneid; ja ikka segab seda oskust silm, mis loeb ristsõna asemel röstsõna. Muidugi jääb mõlemas keeles kindlasti midagi ka ridade vahele. Mida suurem rahvas, seda rohkem. Kui nõustuda Mihhail Bulgakoviga, et keel võib tõde peita, kuid silmad mitte, siis pole välistatud, et hiina keeles on tõde hieroglüüfide taha varjutada märksa raskem kui meil õõnsat ja sisutut teksti tiražeerides.
Vanade ning suurte rahvaste teadmisse on tavaliselt palju tarkust kogunenud. Pisikestel rahvakildudel oleks seetõttu mõistlik kui mitte ise suure rahva keelt osata, siis vähemalt teha enda jaoks kättesaadavaks nende varasalvede parim osa. Kauges minevikus oli vahendajaks ladina keel. Edasi läks meie jaoks tasapisi jäme ots saksa keele kätte. Siis maandusime mõneks ajaks vene keele embuses. Soome keel tagus meie tollast panetunud ja pahtunud ametlikku mõttemalli kui rähn pudedat puud ja, ennäe imet, tekitaski poole Eestimaa jaoks pilu muusse maailma. Kuni sealt pahises vastu inglise keele laviin, millest on päris raske välja ujuda.
Kui aga jagada Aleksei Tolstoi arvamust, et keel on rahvuse hing, siis on Eestist üle tuuseldanud suurvõimude kaudu meil olnud haruldane võimalus kogeda maailma erinevate keelte ja nende kantud mõtteviiside kaudu. Iga keel on erinev nägemus elust, teadis Federico Fellini.
Sõnastik ei õpeta veel mõtlema ega loo kogemusi; küll aga on see asendamatu teejuht teise keele juurde. Teine keel kõneleb vahel hirmutavalt. Teises keeles on meie jaoks üht asja tähistaval lihtsal sõnal sageli hoopis muu varjund ja pealekauba selliseid tähendusi, millest me oma keeles undki näha ei oska. Seetõttu saab teisi, meile võõraid ja kaugeid, mõista vaid siis, kui vähemalt üks meie seast perfektselt võõraste keelt oskab ja ära seletab vaid selle keele kandjatele teada olevad nüansid ja allhoovused. Muidu arvame oma tarkusega, et kreeklase noogutus tähendab nõustumist ja et visiitkaarti peabki nii, nagu Euroopas kombeks, ühe käe lõdva liigutusega uuele tuttavale pihku pistma.
Mati Unti parafraseerides on keele õppimine kui keelumärkide metsas ekslemine. Aga kindlasti õpetab see mõtlema. Küllap sellepärast kippuski Martin Heidegger arvama, et mõtlema õpib (ehk homo sapiens’iks kvalifitseerub) inimene alles siis, kui ta vähemalt kaht keelt väga hästi tunneb. Johann Wolfgang von Goethe oli kindel, et kes ei tunne võõraid keeli, ei tea midagi ka oma keelest. Olgu tänatud need, kes on selle sõnastiku kaudu meie jaoks veel ühe ukse suurde maailma laiemalt lahti lükanud ja sel moel me oma keele suuremaks teinud.
Tarmo Soomere
Eesti Teaduste Akadeemia president
Hiina ja eesti keele kõnelejaskonna suurus erineb enam kui tuhat korda. Kuid see ei muuda üht keelt teisest suuremaks või väiksemaks. Iga keel on nagu meri või ookean, mis evib otsatut tarkust ning mõõtmatut tundesügavust.
Eesti Keele Instituudis on eesti keele aastal valminud eesti-hiina põhi- sõnavara sõnaraamat. See on teejuht keele juurde. Neid, kes sellist teejuhti vajavad, leidub nii Eestis kui ka Hiinas. Nii siin kui ka seal on tuntud ning kehtivad põhimõtted: küll keel toidab; ega keel koormaks ei ole; silmad selged ja suu lahti, siis on kätel kerge jne. Eestis on viimastel aastatel hiina keelt õpetatud-õpitud mõnes gümnaasiumis ja ülikoolis, Hiinas õpetatakse eesti keelt paaris Pekingi mainekas ülikoolis.
Eesti Keele Instituut (EKI) on kujunenud Eesti peamiseks sõnaraamatute keskuseks, kus koostatakse eri tüüpi ja sihtrühmade sõnaraamatuid. Selleks on EKIs välja arendatud sõnaraamatute koostamise põhimõtted ning loodud veebipõhine sõnastike koostamise ja toimetamise süsteem. Eesti-hiina põhisõnavara sõnaraamatu aluseks on 2014. aastal koostatud „Eesti keele põhisõnavara sõnastik“.
Gao Jingyi on kaitsnud 2014. aastal Tartu Ülikoolis hiina põhivärvide nimetuste teemal doktoritöö. Ta on koos Märt Läänemetsaga koostanud esimese eestikeelsele huvilisele mõeldud hiina keele õpiku „Hiina keel“ (Tartu Ülikooli kirjastus 2015, 275 lk). Samuti on ta tõlkinud paar raamatut, nt eesti muinasjuttude kogumiku hiina keelde (Zuojia kirjastus Pekingis 2010). Ta on avaldanud hiina ja uurali keelte võrdlevaid etümoloogiaid. Gao Jingyi töötab EKI vanemlingvist-projektijuhina ning Pekingi rahvusvaheliste õpingute ülikooli ehk BISU (Beijing International Studies University) erakorralise professori ja eesti keele õppeharu juhatajana. Tal on õnnestunud avada BISUs eesti keele põhieriala: esimest korda Hiina ajaloos õpetatakse sealses ülikoolis eesti keelt põhierialana. Eesti keele õpetamise tarbeks on Hiina riik mh palganud Eestist kaks eesti keele õpetajat. BISU eesti keele erialal õpib praegu kolmes rühmas kokku 42 noort inimest. Huvitav on märkida, et sealsed eesti keele eriala üliõpilased on õpetajate soovitustel õppimise ajaks saanud lisaks oma hiina nimele ka eesti nime: Elmar, Gustav, Ivo, Jaak, Kristi, Leelo, Leo, Liisbet, Marika, Olev, Rein, Salme, Signe, Vello, Viivi jt.
Lisaks Pekingi rahvusvaheliste õpingute ülikoolile ehk BISUle õpetatakse Hiinas eesti keelt valikainena Pekingi välisõpingute ülikoolis ehk BFSUs (Beijing Foreign Studies University). Sinna on Eesti riik eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi raames enda kulul lähetanud eesti keele lektori.
Siinne eesti-hiina sõnaraamat sisaldab u 5000 sõna. Loodetavasti ilmuvad tulevikus siinsest mahukamad eesti-hiina sõnaraamatud ning kindlasti ka hiina-eesti sõnaraamat(ud).
Tõnu Tender
Eesti Keele Instituudi direktor
Eesti-hiina põhisõnavara sõnastik on koostatud hiinlastest eesti keele algajale ja edasijõudnud (A2 ja B1 keeleoskustaseme) keeleõppijale. Samuti võiks sellest abi olla eestlasest hiina keele huvilisele. Tegemist on läbi ajaloo esimese eesti-hiina sõnaraamatuga (arvepidamise alla ei kuulu paar hiina-eesti sõnaraamatu laadset toodet).
Kakskeelne sõnastik sisaldab u 5000 eesti keele olulisemat, nn eesti keele põhisõnavara sõnastikku kuuluvat sõna. Sõnade valikul ja vormide esitamisel on arvestatud nende sagedust eesti keele korpuste põhjal ning vajalikkust igapäevasuhtluses. Eestikeelse märksõna järel on esitatud sõnaliik (nimi-, omadus-, tegusõna jne). Siit saab vaadata sõnade käänamist ja pööramist ning omadus- ja määrsõnade võrdlusvorme. Samuti on märgitud kolmas välde ning palatalisatsioon ehk peenendus. Võimalik on vaadata sama tähendusega sõnu (sünonüüme) ja vastandliku tähendusega sõnu (antonüüme). Märksõnade eestikeelsel kirjeldamisel kasutatakse ainult neid sõnu, mis on samas sõnastikus märksõnana olemas. Eesti märksõnade selgituste puhul on üldjuhul esitatud eestikeelne näitelause, rektsiooni järel on alati esitatud näitelause. Hiina tõlkevasted on esitatud märksõna tähenduste kaupa.
Sõnaraamatu sihtkeel – hiina keel (漢語 汉语) – on tänapäeva mandariinihiina keel (現代漢語 现代汉语). See on Hiina ametlik ning emakeelena kõnelejate arvult maailma suurim keel. Hiina keele kirjamärkidena (漢字 汉字) – eesti tavanimetuses hieroglüüfidena – kasutatakse kahte ametlikku kirjaviisi: tavapärast ehk traditsioonilist ning lihtsustatud kirjaviisi. Lihtsustatud kirjaviis (簡體字 简体字) koosneb nii tavapärastest kui ka lihtsustatud kirjamärkidest. Lihtsustatud kirjaviis muudeti Mandri-Hiinas ametlikuks 1956. aastal. Viimase teabe järgi on kasutusel 2274 lihtsustatud kirjamärki. Lihtsustatud kirjaviisis kasutatakse ka tuhandeid lihtsustamata ehk traditsioonilisi kirjamärke. Tavapärane ehk traditsiooniline kirjaviis on jäänud kasutusele nii Mandri-Hiinas (erialases keskkonnas) kui ka väljaspool Mandri-Hiinat (ühiskonnaelus laiemalt). Mõlemad kirjaviisid on kasutusel Mandri-Hiina ametlikes sõnaraamatutes, kusjuures lihtsustatud kirjaviis on esimesel kohal. Siinses sõnaraamatus on esimesena esitatud hiina tavapärane kirjaviis. Siinses sõnaraamatus on lihtsustatud kirjamärgid esitatud halli värviga.
Kasutatakse ka ladina tähestiku põhjal koostatud alfabeetilist kirjaviisi pinyin (拼音). See on ametlik abivahend hiina keele õppimisel ja õpetamisel alates 1958. aastast Mandri-Hiinas ja 2009. aastast Taiwanil. Pinyin’i ortograafiareeglid, eelkõige silpide kokku või lahku kirjutamine, koostati 1996. ja modifitseeriti 2012. aastal (kuid ei ole ühiskonnas veel heakskiitu leidnud). Siinses sõnaraamatus on selguse huvides ja õppimise hõlbustamiseks silbid ühendatud sidekiipsuga.
Hiina keele normeeritud sõnavara on üldjuhul kõikjal Hiinas ühine. Ajaloolised eri keelekujude sõnad on hiina keeles sünonüümid. Neist on tuntud kirjakeele ja kirjanduslik norm (書面語 书面语). Vähesed lähiajaloos tekkinud sõnad on Pekingi, Nankingi ja Taiwani normi järgi erinevad.
Hiina keele hääldusnorm on enamasti ainulaadne, selle aluseks on Pekingi hääldus. Taiwanil on see veidi varieerunud. Juhul kui Taiwani norm on Pekingi normist täiesti erinev, on siinses sõnaraamatus esitatud ka Taiwani normihääldus pinyin’is. Juhul kui Taiwani norm võtab Pekingi hääldust arvesse, aga esitab ka teistsuguse häälduse, ei ole viimast esitatud.
Sõnaraamatu lõpus on esitatud valik maade, rahvaste, Eesti maakondade ja linnade nimekirjad eesti ja hiina keeles.
Lisaks paberraamatule on sõnastik saadaval ka veebiväljaandena ning see on leitav Eesti Keele Instituudi kodulehel, aadressil www.eki.ee.
Gao Jingyi
Eesti Keele Instituudi vanemlingvist-projektijuht
Pekingi BISU ülikooli erakorraline professor
| ` | (eesti keele morfoloogia osas) – kolmas välde |
| ’ | (eesti keele morfoloogia osas) – peenendus |
| ́ | (eesti keele morfoloogia osas) – ebaregulaarne rõhk (järgsilbil) |
| | | (eesti keele morfoloogia osas) – sõnapiir liitsõnas |
| - | (pinyin’i osas) – silbi- ja morfeemipiir |
| / | (pinyin’i osas) – keeleline variant |
| \ | (pinyin’i osas) – morfoloogiline variant |
| ‹kk› | – kirjakeelne ja kirjanduslik sõnavara norm |
| ‹Nk› | – Nankingi sõnavara norm |
| ‹Pk› | – Pekingi sõnavara norm |
| ‹Tw› | – Taiwani sõnavara või häälduse norm |
1. Eesti keele morfoloogia osas on näidatud märksõna olulisemad muutevormid koos vajalike häälduse ja liigenduse märkidega. Nurksulgudes [ ] on vormid, mis pole kasutusel kõigist sõnadest.
Käändsõnadel (nimisõna, omadussõna, asesõna, arvsõna): ainsuse nimetav, omastav, osastav [lühike sisseütlev; mitmuse nimetav, omastav, osastav; muud erandlikud muutevormid; omadussõna võrdlusvormid]
Pöördsõnadel (tegusõna): ma-tegevusnimi, da-tegevusnimi, kindla kõneviisi oleviku 3. pööre [tud-kesksõna; kindla kõneviisi lihtmineviku 3. pööre; nud-kesksõna, umbisikulise tegumoe oleviku vorm; muud erandlikud muutevormid]
Muutumatutel sõnadel (määrsõna, kaassõna, sidesõna, hüüdsõna): tavaline vorm (koos häälduse märkidega) [määrsõna võrdlusvormid]
2. Hiina määrsõna järelliite 地 hääldust on tähistanud di, kuid see on vanamoodne. Uus hääldus on de, mis on fikseeritud praegustes normides, aga seda ei ole ühiskond veel omaks võtnud.
3. Hiinakeelne tõlkevaste ei pruugi sobida eestikeelse näitelause tõlkesse. Lause tõlget mõjutab sageli muu kontekst, mitte märksõna üksi.