[HMS] Hiiu sõnaraamat

pahk <paha, `pahka> väärmoodustis, mügar puutüvel; muhk, paakunud nahk ▪ pahk `kasvab möne puu külje pεεl; paha kiud on segamisi; `pahka `luhkuda äi saa Emm; mu `jälgade pääl oli igavene pahk Rei. Vt ka kümp (1), künt, mutt