Sõnaraamatus on erineva tähendusega sõnad, sh liitsõnad esitatud reeglina eraldi märksõnadena. Kui liitsõnad koosnevad kahest selgesti eristuvast osisest, on need eraldatud märksõnas püstkriipsuga (nt aig|ilm), paarissõnad sidekriipsuga (nt kimpsu-kampsu).
Sama sõna lähedased häälikulised variandid on koondatud ühe märksõna alla juhul, kui ei ole tähenduserinevusi (nt aak ~ .aake; abe ~ aben). Kui sõnakujud lahknevad oluliselt, on samatähenduslikud sõnad esitatud eri märksõnadena, millele on omavahel viidatud.
Põhitähendust esitava märksõna juures on esitatud seotud tähendusega allmärksõnu (nt .laskme juures ala .laskme). Homonüümid on esitatud eraldi märksõnadena, mida eristab tõstega esitatud number märksõna järel.
Sõnad on järjestatud vastavalt eesti kirjakeele tähestikule. Peenendatud kaashäälikuga vormid asetsevad samakujuliste peenendamata kaashäälikuga vormide järel.
Sõnaartikkel algab märksõnaga, mille erinevad kujud on eristatud tildega (~). Märksõna järel esitatakse vajadusel selgitavat grammatilist infot (nt kaadsa pl). Kui tegu on muutuva sõnaga, järgnevad märksõnale noolsulgudes põhivormid. Käändsõnade puhul on kõigepealt esitatud omastav kääne ja seejärel osastav kääne (nt kuuk <koogu, .kuuku>), tegusõnade puhul da-tegevusnimi ja seejärel oleviku ainsuse 1. pööre (nt kuukame <koogate, .kuuka>). Märksõnade ja põhivormide puhul on märgitud kolmandat väldet punktiga sõna ees (nt .aabine <.aabise, .aabist>). Vältemärki ei kasutata ühesilbiliste kolmandavälteliste sõnade puhul (nt sepp) ja ülipika sulghäälikuga tüvedes (nt nakkame). Kaashääliku peenendust osutab akuut (´) peenendatud kaashääliku järel (nt al´l, an´g). Järgsilbi rõhku osutatakse graavisega (`) rõhulise silbi ees (nt ka`mas´s).
Muutevormide järel on esitatud sõnade tähendus(ed). Selgepiiriliselt erinevate tähenduste korral on iga tähendus esitatud omaette tähendusrühmana (nt ader <adra, .atra> 1. ader 2. adramaa).
Tähendustele järgnevad kaldkirjas näited. Näidete hulgas on esitatud nii iseloomulikke sõnavorme, sõnaühendeid kui ka näitelauseid. Mõnikord on näidete hulgas esitatud ka tuletisi ja liitsõnu, mida ei ole peetud vajalikuks eraldi märksõnana sõnaraamatus esitada. Kõigile näidetele järgneb kirjakeelne tõlge.
Märksõnad ja näited on esitatud lihtsustatud transkriptsioonis. Erinevatel lisamärkidel on kindel tähendus ka sõnaartiklite ülesehituses.
| . | punkt märksõna või muutevormi ees tähistab kolmandat väldet |
| ´ | akuut näitab kaashääliku peenendust |
| ` | graavis näitab sõna pearõhku järgsilbis |
| - | sidekriips eraldab paarissõnade osi või asendab sõnaosa, mida ei korrata |
| ~ | tilde eraldab märksõnade ja muutevormide rööpseid kujusid |
| < > | noolsulgudes on sõna põhivormid |
| ( ) | ümarsulgudes esitatakse muutevormides ja näidetes vahelduvalt esinevaid osiseid; tõlgetes esitatakse sulgudes lisaseletusi |
| [ ] | nurksulgudes esitatakse näitelausete tõlgetes originaalis puuduvaid sõnu, mis on vajalikud lause tähendusest arusaamiseks |
| ; | semikoolon eraldab tähendusrühmi ja näitelauseid |
| ? | küsimärk esineb küsilausete ja nende tõlgete lõpul |
| ! | hüüumärk esineb hüüdlausete ja nende tõlgete lõpul |
| Hel | Helme |
| Hls | Halliste |
| Krk | Karksi |
| Pst | Paistu |
| Trv | Tarvastu |