Märksõnad on esitatud tähestikulises järjestuses. Mitmesõnalised märksõnad (enamasti ühend- ja väljendverbid) on järjestatud tühikut (sõnavahet) arvestamata.
Märksõna kohta käiv keeleline info on esitatud järgmises järjekorras:
Muidugi ei ole kõiki neid osi igas sõnaartiklis. Märksõnade iseloomustamisel on püütud esitada eelkõige seda, mida keeletarvitaja võiks sõnaraamatust otsida. Osa sõnaartikleid on paratamatult pikad ja neist vajalike andmete leidmine nõuab kannatlikkust.
Sõnaraamatu veebiversioonis on paberversiooniga võrreldes tehtud mõned muudatused:
Otsingutulemused kuvatakse kollase taustaga: tumekollane on otsitav tekst küsitud kujul, helekollane on ligikaudne tekst või artikli osa, millesse küsitud tekst kuulub (vt ka „Tulemuste värvimine“). Soovituste taustavärv võib katta otsingutulemuste taustavärvi.
Kui veebiversioonis on võrreldes pabersõnaraamatuga tehtud parandusi, on artiklile lisatud järelmärkus.
`a |
VÄLTEKRIIPS. Sõna III väldet märgib kriipsuke ` (graavis) III-vältelise kirjasilbi täishääliku ees: s`oosima ‹28: s`oosida, soosin›, matr`oon ‹22e: -rooni, -r`ooni›, `ette+aste ‹-`aste›, r`iide+k`auplus. ÕSi selles trükis on välde märgitud ka ühesilbilistel sõnadel (mis on enamasti III vältes), v.a mõned lühisilbiga sõnad ja ühesilbilised võõresikomponendid, nt ma, ja, et, kes, do, bio+, dia+, geo+. Ümarsulgudes vältekriips tähendab, et sõna võib hääldada nii III kui ka II vältes: (`)ammugi, p(`)eenelt, k(`)aunikesti. |
´a |
RÕHUKRIIPS. Võõrsõnade pearõhku märgib kriipsuke ´ (akuut) rõhulise silbi täishääliku ees: dial´ektika, fant´as'tiline, selj´anka, hermen´eutika, eukl´eidiline. Rõhku ei ole märgitud, kui sõna järgsilbis on pikk täishäälik või on järgsilp III vältes, millega on seoses ka rõhk: aritmeetika, orgaaniline, ang`aar, et`app, din`ee. Kaasrõhku sõnaraamat ei märgi. Kui sõnas on kaks III-vältelist silpi, siis on pearõhk hrl esimesel neist, nt `atl`ass, k`ongr`es's, k`ompl`eks (aga vanema põlve inimesed panevad vahel rõhu teisele silbile). Võõrsõnadel, mille grammatiliselt rõhulise silbi ees on üks silp, on üks rõhk, nt mass`iivne, fin`iitne. Kui aga grammatiliselt rõhulise silbi ees on kaks või enam silpi, on võimalikud kaks rõhku – esisilbirõhk ja grammatiline rõhk: ´agress`iivne, d´iskurs`iivne, k´onstrukt`iivne, p´ortat`iivne. Võimalikku esisilbirõhku ei ole raamatus märgitud. Rõhu asukohta ei ole märgitud kolme- ja neljasilbilistel võõrsõnadel, kus pearõhk on algselt olnud lõppsilbil, nt adjut`an't, inval`iid, mandol`iin, imperat`iiv. Nendes sõnades võib pearõhu panna kas esimesele või viimasele silbile. nna-liitelised sõnad on esitatud kahe võimaliku rõhuga, nt l`auljanna ja laulj´anna, t`artlanna ja tartl´anna. Pikemates sõnades on siiski ainult üks rõhk, nt hisp`aanlanna, rum`eenlanna. Ka siis, kui liite ees on üks silp, mida ei saa panna III vältesse, on võimalik ainult üks rõhk, nt sõbr´anna. |
s' |
PEENENDUSKRIIPS. Kaashääliku peenendust ehk palatalisatsiooni märgib kriipsuke ' selle kaashääliku järel ülal: s`el'gima, p`an't, k`as't; kahe tähega märgitava pika hääliku puhul on see märk esimese tähe järel: k`ot't, k`as's, s`al'l. i ja j-i kõrval on palatalisatsioon automaatne ja seda pole märgitud: padi ‹24u: padja, p`atja; p`atju ja p`atjasid›, seljak, m`ut't ‹22e: muti, m`utti›. Võõrsõnade palatalisatsiooni soovitusi ei saa võtta väga rangelt. Sõnaraamat püüab visandada üldtendentsi – palatalisatsiooni levimist neisse võõrsõnadesse, kus see samastruktuurilistes omasõnades esineb. Tegelik palataliseerimine on isikuti erinev olenevalt east, sõna kasutamise sagedusest jm-st. Seetõttu on ühtmoodi õiged nt f`on'd ja f`ond, magistr`an't ja magistr`ant, tend`en'ts ja tend`ents. |
+ |
LIITSÕNAPIIR. Liitsõna osi eraldab üksteisest raamatus kaar, veebiversioonis plussmärk, olgu liitsõna siis märksõna, nagu eba+`õn'n, ladina+ameeriklane, või esitatud sõnaartikli sees, nt Kühvel+labidas, raud+labidas, lume+labidas, leiva+labidas ning Labida+turvas, labida+täis, labida+töö artiklis labidas. Nagu näitest näha, täidab liitsõnapiir ühtlasi asendava sidekriipsu funktsiooni. Märksõnades tähistatakse kõik osade piirid: m`aa+ilma+aja+l`ooline, m`aa+ilma+vaade. Sõnaartikli sees liitsõnaloeteludes aga enam mitte: m`aa+korraldus, aga selle liitsõnadena maakorraldus+insener, maakorraldus+tööd; karja+m`aa, aga artiklis r`and liitsõnana ranna+karjamaa. Liitsõnapiiri märgi järgi ei saa määrata, mis on olnud sõnamoodustuse viimane samm, s.o kas nt järk+järguline, raha+trahvima, meele+h`eitl`ik on tuletised või liitsõnad (liitsõnadest ja sõnaühenditest tehtud tuletised või tuletistest tehtud liitsõnad). |
- |
SIDEKRIIPS noolsulgude sees esitatud sõnaosa ees asendab käänamisel või pööramisel muutumatult korduvat sõnaosa: mõnus ‹2: -a›, musits`eerima ‹28: -s`eerida, -seerin›, musk`aat ‹22e: -kaadi, -k`aati›, m`ustjas ‹2: -ja, -jat›, Lohu ‹17: kuhu -le›. Märksõna järel olevates häälduse nurksulgudes asendab sidekriips häälduse märkimisel kirjapildi kohaselt häälduvat sõnaosa või märgib silbipiiri: h`irsn`ik [-`r-], karaoke [-ra-oke], paran`oik [-no-ik]. Loetavussidekriipsud, mida võib panna või panemata jätta, ei ole liitsõnapiiri märgi kõrval märgitud: maa+ala, latt+tara. Küll on aga märgitud kohustuslikud sisulised sidekriipsud: aed-+lepalind artiklis lepa+l`ind, punajalg-+tilder artiklis t`ilder. |
{ } → |
LOOKSULGUDES ja NOOLEGA on sõnad või väljendid, mida on soovitatav vältida. Nende järel on keelendid, mida peaks kasutama. Vt lähemalt osast „Soovitamine“. |
( ) |
ÜMARSULGUDES on tähendusvihje: sk`att (kaardimäng), siam`ang zool (ahv), artiklis sibul: mugul+sibul (nt gladioolil), soomus+sibul (nt liilial). Neid tähendusvihjeid tuleb mõista nii, et skatt on üks kaardimänge, siamang on üks ahve, mugulsibul on gladiooli ja soomussibul liilia sibul. Sünonüümi või tähendusseletuse puhul sulge ei ole: sigadus seatemp, soge argi soni, veenusk vedeleja, logard, sib`üll Vana-Kreeka ja Vana-Rooma naisennustaja. Väljendite seletamisel või neutraalstiili ümberpanekul on ümarsulud juhul, kui ümber on sõnastatud ainult osa väljendist: Silmasin rahva seas tuttavaid (märkasin) – vaste käib ainult sõna silmasin kohta. Silmitu raev (pime, sõge, meeletu) – ainult sõna silmitu kohta. Kui ümber on sõnastatud kogu väljend, siis sulge ei ole: Silm läheb, vajub, kisub kinni v looja uni tikub peale. Ümarsulgudes võib olla ka muutevormi või artiklisisese sõna või näiteväljendi mõni osa või täht. See tähendab, et keelendit võib tarvitada nii sulgudes oleva osaga kui ka ilma selleta. Nt v`iis+sada ‹14 + 18: viie+saja, v`iit+sada(t), viie+sajasse›; t`ihti ‹keskv tihe(da)mini, üliv kõige tihe(da)mini ja tihedaimini›; artiklis l`oodus: loodus(e)+armastus, loodus(e)+sõber; artiklis s`ilm: säravi silmi = sära+silmi(l); artiklis kliima+ravi: kliima(ravi)+kuurort; artiklis t`ahtma: Tahtis õpetajaks (saada). Morfoloogiaandmete esitamisel kasutatakse ümarsulge veel teisejärguliste tüüpide ja vormide märkimiseks: j`ärgmine ‹12 (ja 10): -mise›, s`aks ‹23u (ja 22u): saksa, s`aksa; s`akste (ja s`aksade), s`aksu ja s`aksasid›. Ümarsulgudes on ka sünonüümvaste omastav, kui sel sõnal on homonüüm: soolikas sool (soole) – eristamaks homonüümist sool (soola). |
[ ] |
NURKSULGUDES olev märksõna osa tähendab, et sõna võib tarvitada nii sulgudes oleva osaga kui ka ilma selleta: hiireke[ne], hommik[u]+v`õimlemine, s`ootu[ma]ks, r`akke[sse], rutem[ini]. Märksõna järel nurksulgudes on hääldus: city [siti], et cetera [et tseetera], fortissimo [fort´issimo], video [-de-o], Bologna k`oer [bol´onja]. |
‹ › |
NOOLSULGUDES on andmed märksõna morfoloogia kohta: ahven ‹2: -a›, j`ulgus ‹11 ja 9: -e›, s`õl'm ‹22e: sõlme, s`õlme; seisundivorm s`õlmes›, elama ‹27›, v`oolima ‹28: v`oolida, voolin›, halvasti ‹keskv halvemini, üliv kõige halvemini ja halvimini›. Noolsulgudes on ka liitsõna omastava vorm, kui liitsõna põhisõnal on sõnaraamatus ainsuse nimetavas homonüümne sõnavorm: huvi+j`uht ‹-juhi›, artiklis n`äl'g: nälja+palk ‹-palga›, artiklis s`ein: seina+palk ‹-palgi›. |
; |
SEMIKOOLON eraldab tähendusandmetes eri tähendusi: s`eiskuma seisma jääma; stagneeruma; liisuma, seismisest vanaks minema v riknema. Semikoolonit on kasutatud ka liitsõna- ja väljendinäidete rühmitamisel. |
, |
KOMA seisab sünonüümide või võrdsete tähendusseletuste vahel, vt eelmises näites: liisuma, seismisest vanaks minema v riknema; võrdsete märksõnade vahel: sn`epper, sn`epper+l`ukk ‹-luku› (st sõnad snepper ja snepperlukk on sünonüümid). Koma on kasutatud ka liitsõnaridades liitsõnade vahel: soole+katarr = soole+põletik, soole+keerd = soole+sõlm, soole+kramp, soole+nakkus, soole+nugiline = soole+parasiit. Koma on veel harilik kirjavahemärk näitelauseis. |
= |
VÕRDUSMÄRK on artiklisisene märk võrdväärsete keelendite vahel. Nt artiklis k`uu: maksab üüri kuu+kaupa = kuu+viisi = kuu kaupa = kuu viisi; artiklis nina: nöps+nina = nina+nöps, nina+auk = nina+sõõre. |
Sõnaraamat näitab märksõnade ning artiklisiseste liitsõnade, tuletiste ja väljendite hulgas selliseidki, mille asemel on keeles paremaid väljendusvõimalusi. Nende juurest viitab soovitatava keelendi juurde sõna parem. Nt fokus`eerima, parem fookustama; osa+p`ool, parem osaline, pool; artiklis t`oimuma: Toetuse väljamaksmine toimub osa kaupa, parem toetus makstakse välja osa kaupa, toetuse väljamaksmine käib osa kaupa; artiklis t`unnel: Jalakäijate tunnel, parem käigu+tunnel. Vahel kasutatakse ka teist pidi osutust, näidates hea keelendi juures ära väga levinud, aga kehvema väljenduse. Nt müügi+n`äitus, parem kui näitusmüük; artiklis leping: Lepingu järgi v kohaselt, parem kui vastavalt lepingule.
Soovitusi kätkevad ka võrdlused. Nt artiklis rem`on't: autode, laevade remont, vrd kodumasinate, jalatsite, rõivaste, kellade parandus – võrdlus osutab, et väiksemaid asju pigem parandatakse kui remonditakse; artiklis sõidu+`aeg: rongide sõiduajad, vrd sõidu ajal ei tohi juhti segada – võrdlus näitab, mis juhul sobib kirjutada lahku.
Terminite ja neile vastavate üldkeelesõnade vahekorda aitavad peale erialamärgendite (vt osa „Märgendid ja lühendid“) selgitada sõnad oskuskeeles ja üldkeeles ning üldkeelesõna juurest termini juurde juhatav oskuskeeles täpsem. Nt jaani+l`ill, oskuskeeles täpsem pääsusilm; artiklis l`amp: laua+, lae+, põranda+lamp, oskuskeeles täpsemad laua-, lae-, põrandavalgusti; artiklis m`as's: oskuskeeles keha+mass, üldkeeles ka kehakaal; artiklis h`oog: hoo+vihm (üldkeeles) = hoog+vihm meteo.
Sõnad või väljendid, mida ei peaks kasutama, on looksulgudes ja väiksemas kirjas. Nende järel on alati esitatud sobivam kirjakuju või väljendus. Nt {dr`el'l+p`uur} → tr`el'l, tr`el'l+p`uur; {taha+plaanile} → taga+plaanile; artiklis tal`ong: {Sõidu+talong} → sõidupilet; artiklis p`unkt: {Asustatud punkt} → asula.
Sobimatutele tähendustele osutab ei soovita tähenduses. Nt omistama kellelegi midagi omaks v kuuluvaks pidama; ei soovita tähenduses: andma, määrama; sensit`iivne ülitundlik; ei soovita tähendustes: salajane, konfidentsiaalne; õrn, delikaatne.
Sõnaartiklis on noolsulgudes antud muuttüübi number ja valik sõnavorme. Tüübinumber juhatab tüübikirjelduste juurde (vt osa „Muuttüübid“), kust saab kätte tüüpsõna koos kõigi põhivormidega. Tüübinumbri järel olev täht märgib alltüüpi. Sõnaartikli vormides on näidatud sõna eri tüvekujud, ebareeglipärased rööpvormid ja erandlikud muutevormid, lisaks vormid, mille moodustamine võib raskusi tekitada.
KÄÄNDSÕNADEL on märksõnana esitatud ainsuse nimetav, mitmuslikel märksõnadel mitmuse nimetav.
Kui omastav on nimetavaga samakujuline, siis on piirdutud ainult tüübinumbriga: t`asku ‹1›, ehitaja ‹1›, gal´aktika ‹1›, võimendi ‹1e›, sombreero ‹16›, komi ‹17›, trof`ee ‹26i›.
Kui omastav erineb nimetavast, siis on noolsulgudes juurde antud vähemalt omastava lõpposa: jalats ‹2e: -i›, glob`aalne ‹2: -b`aalse›, pinnas ‹9: -e›, lumine ‹10: -se›, vastastikune ‹10: -se›, majandus ‹11: -e›, `eksl`ikkus ‹11 ja 9: -l`ikkuse›, `ootamatus ‹11 (ja 9): -e›, sugulane ‹12: -lase›, l`ahtine ‹12 ja 10: -se›, sp`ortlane ‹12 (ja 10): -lase›.
Raskemasse, eriti aga astmevahelduslikku tüüpi kuuluvate märksõnade puhul on esitatud nii omastav kui ka osastav kääne: p`ulber ‹2e: p`ulbri, p`ulbrit›, manner ‹3e: m`andri, m`andrit›, õõnes ‹3 ja 5: `õõnsa, `õõnsat ja õõnest›, säde ‹4: sädeme, sädet›, juhe ‹5: j`uhtme, juhet›, määre ‹6: m`äärde, määret›, kaigas ‹7: k`aika, kaigast›, naeris ‹7e: n`aeri, naerist›, sammal ‹8: s`ambla, sammalt›, astel ‹8: `astla, astelt›, s`oon ‹13: soone, s`oont›, nõbu ‹18: n`õo, nõbu›, `aukl`ik ‹25: -liku, -l`ikku›, terminal ‹19: -i, -i›, hani ‹20: hane, hane›, l`öök ‹22e: löögi, l`ööki›, s`ong ‹22i: songa, s`onga›, r`and ‹22u: ranna, r`anda›.
Mõne tüübi puhul on sõnaraamatu kasutajal mugavam saada märksõna juurest peale eelmainitu kätte veel ainsuse sisseütlev või mitmuse osastav: kõne ‹16: k`õnne ja kõnesse›, pesa ‹17i: p`essa ja pesasse; pesi ja pesasid›, uni ‹20: une, `und, `unne ja unesse›, lagi ‹21: l`ae, lage, l`akke ja l`aesse›, k`äi ‹22u: käia, k`äia; k`äiu ja k`äiasid›, pr`aad' ‹22e: pr`ae, pr`aadi; pr`aad'e ja pr`aadisid›, n`õel ‹23u (ja 22u): nõela, n`õela; n`õelu ja n`õelasid›, nali ‹24u: nalja, n`alja; n`alju ja n`aljasid›. 14. ja 15. tüübi sõnadel on lisaks antud mitmuse omastav: p`õis ‹14: põie, p`õit, p`õide (ja põiesse); põite, p`õisi›, mesi ‹15: m`ee, m`ett; mete, mesi›.
Raskemate a- ja u-tüveliste omadussõnade artikkel sisaldab ka võrdeid, nt h`alb ‹22u: halva, h`alba; keskv halvem, üliv kõige halvem ja halvim›, vali ‹24e: valju, v`alju; v`alje ja v`aljusid; keskv valjem, üliv kõige valjem›.
Väga ebaregulaarse käänamisega sõnadel on tüübinumbriks 0 ja kõik põhivormid on antud sõnaartiklis: k`umbki ‹0: kummagi, k`umbagi, k`umbagi ja kummassegi; k`umbadegi, k`umbigi ja k`umbasidki, k`umbadessegi; argi ka kummagisse, kummagis jne›. Mõnel asesõnal (nt mina, s`ee) on artiklis esitatud kõik muutevormid.
PÖÖRDSÕNADEL on märksõnana esitatud ma-tegevusnimi.
Kõige lihtsamas astmevahelduseta tüübis on piirdutud tüübinumbriga: levima ‹27›, kahanema ‹27›, p`ainduma ‹27›, sajatama ‹27›.
Enamikus pöördtüüpides on siiski tarvilik esitada veel da-tegevusnimi ja kindla kõneviisi oleviku ainsuse 1. pööre: s`al'vima ‹28: s`al'vida, sal'vin›, s`ihtima ‹28: s`ihtida, sihin›, siduma ‹28: siduda, s`eon›, s`alvama ‹29: salvata, s`alvan›, m`aldama ‹29: mallata, m`aldan›, v`estlema ‹30: vestelda, v`estlen›, v`aidlema ‹30: vaielda, v`aidlen›, l`üpsma ‹32: l`üpsta, lüpsan›, n`aerma ‹33: n`aerda, naeran›, k`eetma ‹34: k`eeta, keedan›, j`õudma ‹34: j`õuda, jõuan›, t`apma ‹35: t`appa, tapan›.
36.–38. pöördtüübi verbidel on otstarbekas esitada veel teisi raskeid vorme: panema ‹36: p`anna, panen, pannud, pannakse, p`andud›, mõtiskelema ‹36: -k`ella, -kelen, -kelnud, -kellakse, -k`eldud›, v`õima ‹37: v`õida, v`õin, võime, võisin, v`õis, võigu, v`õiv, võinud, v`õidakse, v`õidud›, j`ooma ‹38i: j`uua, j`oon, joome, j`õin, jõime, j`õi, joogu, j`oov, joonud, juuakse, j`oodud›. Lisavorme on ka muude tüüpide keerukamatel sõnadel, nt k`andma ‹34: k`anda, kannan, k`andnud›.
RÖÖPTÜÜBID. On hulk sõnu, mida võib muuta rööpselt kahe muuttüübi järgi. Kummagi tüübi alusel moodustub oma vormistik, kus osa vorme langeb kokku, osa erineb. Osa seesuguseid rööptüüpe on ühendatud, sel juhul antakse artiklis kõrvuti kaks tüübinumbrit: l`ahtine ‹12 ja 10: -se›, õõnes ‹3 ja 5: `õõnsa, `õõnsat ja õõnest›. Kui vormistikus on rohkem rööpvorme, on mõlemad tüübid antud samades noolsulgudes eraldi: m`uuseum ‹19: -i, -i; 2e: -i, -it›, kõnelema ‹31: kõnelda, kõnelen; 27: kõneleda›.
Kui on vaja leida mõni SÕNAVORM, mida märksõna juures ei ole antud, siis tuleb nende leidmiseks kasutada tüüpsõna. Selleks ongi igal muutuval sõnal noolsulgude sees number, mis osutab tüüpsõnale, mille eeskujul see sõna muutub. Nt on tarvis leida omadussõna kirgas mitmuse omastav. Sõnaraamatus on antud kirgas ‹7: k`irka, kirgast›. Tüübikirjeldustes on 7. tüübi all tüüpsõna kallas, millest mitmuse omastav on kallaste. Selle eeskujul saame sõnast kirgas mitmuse omastava kirgaste (ja mitte k`irkate).
Või olgu tarvis leida mitmuse osastav sõnast m`uutus. Märksõna m`uutus juures on noolsulgudes ‹11 ja 9: -e›. 11. tüüpsõna mitmuse osastav on harjutusi, 9. tüüpsõnal katuseid, st sõnal m`uutus on kaks võimalikku mitmuse osastavat: m`uutusi ja m`uutuseid.
Või vajame möönva kõneviisi oleviku vormi sõnast v`eerlema. Sõnaraamatus on antud v`eerlema ‹30: veerelda, v`eerlen› ja muuttüübistikus 30. tüübi all v`aidlema, möönva kõneviisi olevik vaielgu. Selle eeskujul moodustame sõnast v`eerlema vormi veerelgu (ja mitte v`eerlegu).
Sõnade puhul, mille muutmine mõne vormi poolest erineb tüüpsõna muutmisest, on erinevad vormid näidatud sõna juures. Nii on sõnal t`öö näidatud ainsuse sisseütleva vormid t`öösse ja töhe, 26. tüübi (26i) järgi oleks ainult pikk sse-sisseütlev. Sõnal n`ul'l on näidatud seisundivormid n`ullis ja nullis (nt tuju on nullis II ja III välde), kuigi 22. tüübis on ainult nõrgaastmeline seesütlev.
Eri märksõnana (viitena lähtesõnale) on antud mõned käänd- ja pöördsõnade vormid, mille kuju tunduvalt erineb sõna algvormist, nii et selle ühendamine algvormiga võib tekitada raskusi: l`öe vt lüsi, k`eskme vt kese, lähen vt minema, selle vt s`ee.
LIITSÕNADE puhul tüüpsõna numbrit harilikult ei märgita, sest liitsõnades muutub üldjuhul ainult sõna viimane osa. Liitsõna käänamise leidmiseks tuleb sõnastikust üles otsida liitsõna viimase osa, s.o põhisõna vormid. Nt sõna sapi+p`õis käändub samuti nagu p`õis, m`uuk+r`aud nagu r`aud, `umb+usaldama pöördub sama moodi nagu usaldama. Kui mõne liitsõna põhisõna sõnaraamatus märksõnana ei esine, siis on liitsõna juures viidatud otse tüüpsõnale, nt n`õu+`andla ‹1› (`andla ei ole märksõna). Kui põhisõnal on sõnaraamatus ainsuse nimetavas homonüümne sõnavorm, siis on näidatud ka liitsõna omastav, nt seebi+v`aht ‹-vahu›, k`ülm+k`app ‹-kapi›, tagasi+side ‹-side›.
Kui liitsõnal käänduvad mõlemad osad, on näidatud mõlema sõna muuttüüp. Tüübinumbrite vahel on plussmärk ja muutevormid on välja kirjutatud: mitu+kümmend ‹5 + 5: m`itme+k`ümne, mitut+kümmend ja mitut+kümmet, m`itme+k`ümnesse›, v`aene+l`aps ‹10 + 14: v`aese+lapse, v`aest+l`ast, v`aesesse+lapsesse; v`aesed+lapsed, v`aeste+laste, v`aeseid+l`apsi, v`aestesse+lastesse (ja v`aeseisse+lapsisse)›.
PÕHIVORMID. Sõnavorme, mida pole antud ei märksõna ega tüüpsõna juures, saab moodustada tüüpsõna põhivormide eeskujul (vt osa „Muuttüübid“).
Käändsõnal moodustatakse
Pöördsõnal moodustatakse
| käänded | ainsus | mitmus |
| nimetav | õpik | õpikud |
| omastav | õpiku | õpikute |
| osastav | õpikut | õpikuid |
| sisseütlev | õpikusse | õpikutesse ja õpikuisse |
| seesütlev | õpikus | õpikutes ja õpikuis |
| seestütlev | õpikust | õpikutest ja õpikuist |
| alaleütlev | õpikule | õpikutele ja õpikuile |
| alalütlev | õpikul | õpikutel ja õpikuil |
| alaltütlev | õpikult | õpikutelt ja õpikuilt |
| saav | õpikuks | õpikuteks ja õpikuiks |
| rajav | õpikuni | õpikuteni |
| olev | õpikuna | õpikutena |
| ilmaütlev | õpikuta | õpikuteta |
| kaasaütlev | õpikuga | õpikutega |
| ma-tegevusnimi | lubama | lubamas | |
| lubamast | |||
| lubamaks | |||
| lubamata | |||
| umbisikuline | lubatama | ||
| da-tegevusnimi | lubada | ||
| des-vorm | lubades | ||
| kesksõnad | olevik | minevik | |
| isikuline | lubav | lubanud | |
| umbisikuline | lubatav | lubatud | |
Kindel kõneviis
| olevik | lihtminevik | täisminevik | enneminevik | |
| (ma) | luban | lubasin | olen lubanud | olin lubanud |
| (sa) | lubad | lubasid | oled lubanud | olid lubanud |
| (ta) | lubab | lubas | on lubanud | oli lubanud |
| (me) | lubame | lubasime | oleme lubanud | olime lubanud |
| (te) | lubate | lubasite | olete lubanud | olite lubanud |
| (nad) | lubavad | lubasid | on lubanud | olid lubanud |
| (ma .. nad) | ei luba | ei lubanud | ei ole ja pole lubanud | ei olnud ja polnud lubanud |
| umbisikuline | lubatakse | lubati | on lubatud | oli lubatud |
| ei lubata | ei lubatud | ei ole ja pole lubatud | ei olnud ja polnud lubatud |
Tingiv kõneviis
| olevik | minevik | |
| (ma) | lubaks(in) | oleks(in) lubanud ja lubanuks(in) |
| (sa) | lubaks(id) | oleks(id) lubanud ja lubanuks(id) |
| (ta) | lubaks | oleks lubanud ja lubanuks |
| (me) | lubaks(ime) | oleks(ime) lubanud ja lubanuks(ime) |
| (te) | lubaks(ite) | oleks(ite) lubanud ja lubanuks(ite) |
| (nad) | lubaks(id) | oleks(id) lubanud ja lubanuks(id) |
| (ma .. nad) | ei lubaks | ei oleks ja poleks lubanud ja ei lubanuks |
| umbisikuline | lubataks | oleks lubatud |
| ei lubataks | ei oleks ja poleks lubatud |
Käskiv kõneviis
| jaatav | eitav | |
| (sa) | luba | ära luba |
| (ta) | lubagu | ärgu lubagu |
| (me) | lubagem | ärgem lubagem ja ärme luba(me) |
| (te) | lubage | ärge lubage |
| (nad) | lubagu | ärgu lubagu |
| umbisikuline | lubatagu | ärgu lubatagu |
Möönev kõneviis
| olevik | minevik | |
| (ma .. nad) | lubagu | olgu lubanud |
| (ma .. nad) | ärgu lubagu | ärgu olgu lubanud |
| umbisikuline | lubatagu | olgu lubatud |
| ärgu lubatagu | ärgu olgu lubatud |
Kaudne kõneviis
| olevik | minevik | |
| (ma .. nad) | lubavat | olevat lubanud ja lubanuvat |
| (ma .. nad) | ei lubavat | ei olevat ja polevat lubanud ja ei lubanuvat |
| umbisikuline | lubatavat | olevat lubatud |
| ei lubatavat | ei olevat ja polevat lubatud |
Märgendid näitavad:
See ei tähenda, et kõik terminid oleksid märgendatud. Näiteks pole märgendi järele tarvidust, kui märksõna või seletus ütleb juba eriala ära: el`ektri+v`õrk (ei vaja märgendit el); el´ektro+k`eemia keemia haru, mis uurib elektrinähtusi keemilistes protsessides (ei vaja märgendit keem). Märgend annab vihje sõna kasutusvaldkonna kohta: pulma+m`õõk etn (etnoloogia oskussõna); k`ande+l`eht bot (botaanika oskussõna); linnu+gr`ipp med, vet (meditsiini ja veterinaaria oskussõna). Viimase näite märgendid ütlevad, et see haigus esineb nii inimestel kui ka loomadel. Ühtlasi on ära näidatud sõna terminilisus (hoides ära kahtluse, et rahvas küll räägib nii, aga termin on vist mingi teine sõna). Taime- ja loomanimetuste märgendid bot ja zool näitavad, et need sõnad on nomenklatuursed terminid, nt peiu+l`ill bot; p`ärl+kana zool.
Märgend käib märksõna, vormi, vaste, näitesõna või -väljendi kohta ja asetseb sõna, väljendi või lause järel, nt p`õrgu+t`ukk ‹-tuki› ülek õel naine; artiklis päri: Vili õõtsus tuule päri harv. Liitsõna- või väljendireale eelnev märgend osutab, et see käib kogu rea kohta, nt tehn: juga+, trummel+, valts+, vasar+, vibro+veski (artiklis v`es'ki).
Lühenditest on nimestikus peale sõnaraamatus ettetulevate üldkasutatavate lühendite (nt p.o, vm, vt) veel grammatiliste osutuste (nt ains, omds, sisseü) lühendid. Keelte lühendid (nt ingl, sm, vn) on esitatud „Lühendivalimikus“.
a b (c) d e f g h i j k l m n o p (q) r s š z ž t u v (w) õ ä ö ü (x) (y)
Sulgudes on võõrtähed, mida kasutatakse ainult võõrnimede ja võõrkeelsete sõnade kirjutamisel.