Iga tüübi esimene tüüpsõna on põhiline, mille najal saab kõiki käesolevas raamatus selle numbriga tähistatud sõnu õigesti käänata või pöörata. Teised on täpsustavad alltüüpsõnad.
Kui tüüpi kuulub ka omadussõnu, siis on võrdlusastmed näidatud eraldi lõigus võrdlus.

1. Sõnul, millest saab kasutada lühikest ainsuse sisseütlevat ja mitmuse osastavat, on need enamasti artiklis toodud. Sobival juhul võib keeletarvitaja neid juurde moodustada, hoolitsedes, et kontekstist oleks vorm selgesti välja loetav, nt läkaköhha, kiviklippu, peakollu, (jäi nälga ja) jannu, tajju, huviklube, (ahtaid) kuje, maailmanabu.
2. Mõned lühirööbikud on muude sõnadega vormihomonüümid: ribu (ribasid), vagu (vagasid), palu (palasid), .kakku (kagusse), .kluppi (klubisse) — samakujulised sõnavormid kuuluvad ka sõnade ribu, vagu, palu, kakk, klupp vormistikku. Neid ei tuleks siiski karta sellises kontekstis, kus vorm on selgesti tuntav, nt vagu lambaid mahub palju ühte lauta, kandlepalu.
3. Mõnest sõnast on kalduvus kasutada vormiaredamat t-list ainsuse osastavat. Üksikutel sõnadel (nt iga, homo, logo, midi, sumo) on artiklis esitatud nii t-ta kui ka t-ga ainsuse osastav, aga t-lõppu ei tohiks pidada veaks mõne muugi uuema laensõna osastavas.
   Tavaks, mitte kohustuseks on kasutada t-lõppu isiku ja kohanimede ainsuse osastavas: Anut, Jürit, Marit, Eenpalut, Türit, Muhut. Seetõttu siis ka: jonn+jüri ja jonn+jürit, toru+jüri ja toru+jürit, karva+mari ja karva+marit.

1. tus- ja matus-sõnade lühem sisseütlev on homonüümne vastava tu- või matu-sõna käändega: halvatusse < (sisseütlev sõnadest) halvatus või halvatu, (.)kaitsetusse < (.)kaitsetus või (.)kaitsetu, .lõpmatusse < .lõpmatus või .lõpmatu. Pikem sisseütlev on ühemõtteline: halvatusesse, (.)kaitsetusesse, .lõpmatusesse.
2. Õigekeelsuskomisjon on pidanud võimalikuks, et kõik ainsuse omastavas kolmesilbilised ja III-vältelised sõnad (.ül'dise, .põhjuse) käänduvad rööpselt nii 12. kui ka 13. tüübi järgi. Tüübistamislihtsuse huvides on alltüübi koosseisu arvatud ka seesugused lane-, line-, kene-, mine-nimisõnad (.eestlane, .tööline, .lõokene, .löömine).
3. Sõnaraamatus on esitatud i-line mitmuse osastav kõigist neljasilbilise omastavaga sõnust. Õigekeelsuskomisjon on selle lugenud veaks sõnadest, kus kaasrõhku võidakse asetada ka tagant 3. silbile ja puudub lõpposa -lisus või -matus. Käesoleva raamatu järgi on võimalikud .asfaldiseid ja .asfaldisi, .kompvekiseid ja .kompvekisi, .samblikuseid ja .samblikusi, .reastikuseid ja .reastikusi (seega peale 13. tüübi ka 12. tüübi vormid).

1. Sõnul, millest saab kasutada lühikest ainsuse sisseütlevat ja mitmuse osastavat, on need enamasti artiklis toodud. Sobival juhul võib keeletarvitaja neid juurde moodustada, hoolitsedes, et kontekstist oleks vorm selgesti välja loetav, nt veejukka, veejuge.
2. Mõned lühirööbikud on muude sõnadega vormihomonüümid: .ikka (.easse), .lukku (.loosse), sadu (sadasid). Neid ei tuleks siiski karta sellises kontekstis, kus vorm on selgesti tuntav, nt jõudis raugaikka, läheb teaduse ajalukku, sadu ja tuhandeid.
3. Kui selles tüübis haruldast i-mitmust on siiski võimalikuks peetud, siis on see esitatud sõnaartiklis, nt suuris sõjus.

1. Mõnel sõnal puudub lühike mitmuse osastav, nt puri, veli.
2. Mõnest sõnast ei saa moodustada kasutuskõlblikku i-mitmust, nt kahi, roe, puri, veli, mäger, koger.
3. Sõnul, millest saab kasutada tugevaastmelist seisundivormi, on see esitatud sõnaartiklis, nt kiber, .kipras; kubel, .kuplas.

1. Mitmesilbilistes võõrsõnades on sid-lõpuline mitmuse osastav nüüdiskeeles taandumas ning on alltüüpsõnade fo.rel'l ja kabinet' käänamisel esitatud üksnes de-mitmuse vormide täielikkuse huvides.
2. Sõnul, millest saab kasutada tugevaastmelist seisundivormi, on see enamasti esitatud sõnaartiklis, nt auk, .aukus; kärn, .kärnas. Pole aga täpselt määratav, millal võib nende asemel kasutada ka tavalist, nõrgaastmelist seesütlevat; mõned selles suhtes kindlamad juhud on sõnaartikleis esitatud, nt .lukkus ja lukus, .hinges ja hinges. Ei sobi nt lokis (juuksed), loogas (oksad), pruudis (tüdrukud).
3. Kuigi i-mitmuse vormid on esitatud kõigist tüüpsõnadest, ei tähenda see, et neid tegelikult moodustataks ka igast seda tüüpi sõnast. i-mitmust pole tavaks moodustada, olgugi lühike mitmuse osastav olemas:
   • kui tulemuseks on ühesilbiline tüvi, nagu liud {liul}; kahe silbi säilitamine tuleb sellistel juhtudel kõnesse arhailisustaotluse korral, nt vaskisil liuul, metsalise lõuus, rauus käed;
   • kui tekib kolme vokaali järjend, mis ei lõpe u-ga: luud {luuisse}; küll aga lai, laiusse;
   • kui laadivaheldusliku sõna tüvi moondub häirivalt: {roosisse, morsil, mullis, loheks, kurilt, kärist} pro .rooskadesse, .morskadel, .muldades, .lohkudeks, .kurgedelt, .kärgedest.
4. Mõned i-mitmuse vormid on muude sõnadega vormihomonüümid: kurvil (.kurbadel), ajul (.aegadel), sulis (.sulgedes) — samakujulised sõnavormid kuuluvad ka sõnade kurv, aju, suli vormistikku. Neid ei tuleks siiski karta sellises kontekstis, kus vorm on selgesti tuntav, nt vaatab kurvil silmil, vanul ajul, verisulis.
5. Võrdlusastmed moodustatakse järgmiselt:
   • i-tüvelised tuhm, tuhmi – tuhmim, kõige tuhmim
   • a-tüvelised külm, külma – külmem, kõige külmem ja külmim
   • u-tüvelised järsk, järsu – järsem, kõige järsem ja järsim
   Võrdlusastmed on esitatud tüüpsõnade juures ning kõigil u- ja a-tüvelistel omadussõnadel ka sõnaartiklis.
6. Lühike ülivõrre pole kasutatav, kui ei ole kasutatav i-mitmus. Kus keskvõrdes on tüvevokaali asemel e, ei sõltu lühiülivõrde moodustamine i-mitmuse sobivusest.
7. Kui laadivaheldusliku omadussõna tüvi moondub häirivalt, siis sõnaraamat lühikest ülivõrret ei soovita, nt ramb : ramma, keskv rammem ja rammam, üliv kõige rammem ja kõige rammam, {rammim}; turd : turra, keskv turrem ja turram, üliv kõige turrem ja kõige turram, {turrim}; märg : märja, keskv märjem, üliv kõige märjem, {märim}.

1. Mõnest sõnast on võimalik ka lühike ainsuse sisseütlev ja enamasti on see siis sõnaartiklis esitatud, nt kare : (põld kasvas) .karge, küte : (pani ahju) .kütte, lape : (pane ämber ukse) .lappe, pale : (tõstis püssi) .palge.
2. Vt 49. tüübi märkus .jäänu jts ning 54. tüübi märkus .tulnu jts kohta.

1. Tihtipeale käändub eesosa kaasa ka muudes käänetes peale ainsuse omastava ja osastava: nt viiest+sajast, viiel+sajal, .mitmeid+sadu ehk .mitmeid sadu (kordi) — needki vormid on õiged.
2. Veerand+sada käändub nagu tavaline liitsõna, st eesosa ei käändu.

1. esitlema- ja esitelema-alltüübis on 50. tüübi vormid harilikumad, neutraalsed, 54. tüübi omad harvemini sobivad, stiili tegevad.
2. 50. tüübis on rööpvormistik 53. tüübi sõnadel (tegeleda).

1. 51. ja 55. tüübi piirialal on verbe, mida saab pöörata nii vältevahelduseta kui ka vältevahelduslikult, ilma et kirjapilt muutuks. Nt .heljuma, .huljuma, .hõljuma, .lausuma, .säilima, .veerema on sõnaraamatus märgitud 51. tüübi sõnadena, s.o kõigis vormes IIIvältelistena. Neid võib pöörata aga ka vältevaheldusliku 55. tüübi järgi, nii et olevik, umbisikuline tegumood jt nõrga astme vormid on II-vältelised.
2. 51. ja 55.–56. tüübi piirialal olevad verbid, mille astmevaheldus väljendub kirjapildis, on sõnaraamatus märgitud kahte tüüpi kuuluvaina: astmevahelduseta 51. tüüp ja astmevahelduslik 55. või 56. tüüp. Need on: .hukkuma, .häl'bima, .kaikuma, .küündima, .lehtima, .lekkima, .lõppema, .pürgima, .rappuma, .sattuma, .settima, .soiguma, .sulgema, .sul'gima, .süttima, .tekkima, .vappuma, .vettima, .võppuma. Sõnu .laastama ja .saastama saab pöörata nii 51. kui ka vältevaheldusliku 67. tüübi järgi ning .öördama nii 51. kui ka laadivaheldusliku 68. tüübi järgi.

1. esitelema-alltüübi kohta vt 50. tüüp, märkus a.
2. Kuigi sõnaraamat annab ainult 8. tüüpi kuuluva .tulnu, on võimalik ka 31. tüübi kohane tulnu, eriti liitsõnus tagasi+, üle+tulnu. Sama käib sõnade .olnu ja .surnu kohta.

1. 55. ja 51. tüübi piirialal on verbe, mida saab pöörata nii vältevahelduslikult kui ka vältevahelduseta, ilma et kirjapilt muutuks. Nt .haisema, .kustuma, .kätkema, .küpsema, .nõtkuma, .suitsema, .vaaruma on sõnaraamatus märgitud 55. tüübi sõnadena, s.o olevikus, umbisikulises tegumoes jt nõrga astme vormides II-vältelistena. Neid võib pöörata aga ka astmevahelduseta 51. tüübi järgi, nii et kõigis vormes on III välde.
2. 55. ja 51. tüübi piirialal olevate verbide kohta, mille vältevaheldus väljendub kirjapildis, vt 51. tüüp, märkus b.