ANDRUS SAARESTE EESTI KEELE MÕISTELISE SÕNARAAMATU INDEKS

INDEX DU DICTIONNAIRE ANALOGIQUE DE LA LANGUE ESTONIENNE D'ANDRUS SAARESTE

Indeks täiendab raamatut:

ANDRUS SAARESTE

EESTI KEELE MÕISTELINE SÕNARAAMAT I—IV

DICTIONNAIRE ANALOGIQUE DE LA LANGUE ESTONIENNE I—IV

Avec un index pourvu des traductions en français

Mõisteline sõnaraamat ehk tesaurus näitab sõnade semantilisi seoseid. Märksõnaks on mõisterühma nimi (pealkiri), mille alla on koondatud kõik sõnad ja väljendid, mis selle mõistega on seotud. Seoseid võib olla mitut liiki: sünonüümia, antonüümia, osa/tervik, klass/liik, tegevus/tegija jne.

Mõisterühm ei koosne pelgalt sõnaloendist. Sõnade ja väljendite iseloomustamiseks on antud: seletusi, murdelise leviku andmeid, natuke grammatikat, lausenäiteid, liitsõnu, vahel ka pilte. Pealkirja alt viidatakse teistele seotud mõistetele, sõnaartikli lõpust võib vahel leida valiku kõnekäände ja vanasõnu.

Sõnade ja väljendite paigutus mõistete kaupa näitab hästi keele semantilist liigendust, aga sellisest raamatust on võimatu sõnu üles leida. Raamatu kasutamiseks on hädavajalik indeks, kus kõik mõisterühmades esinevad sõnad on pandud tähestikku ja lisatud igale keelendile viited, kust teda leida: köite ja veeru number.

Internetiversioonis on aadressiviitele lisatud ka mõisterühma nimetus, raamatuga võrreldes on aga välja jäetud indeksi lisad (prantsuse sõnade indeks, peatükid vanasõnadega, lühendid, keelejuhid, trükivead). Et murdesõnadel on EKMSis nii suur osa, siis lisati ka võimalus vaadata iga sõna Väikses murdesõnastikus (VMS).

Tavalistes tõlke- ja seletavates sõnaraamatutes on sõnavara esitatud tähestikulises järjestuses. Mõisteline ehk ideoloogiline sõnaraamat, mida vahel nimetatakse ka tesauruseks, koondab aga ühte sõnaartiklisse kõik sõnad ja väljendid, mis tähenduseldasa kokku kuuluvad. Sellise eestikeelse sõnatesauruse koostamise mõte tekkis Andrus Kustas Saarestel (a-ni 1921 Saaberk, Saaberg; a-ni 1935 Albert Helmut Gustav; *1892 Tallinn, †1964 Uppsala), ühel eesti keeleteaduse silmapaistvamal esindajal, Helsingis 1914. aastal. Nimelt tutvus Saareste seal kuulsa Šveitsi keeleteadlase Charles Bally Heidelbergis 1909. aastal ilmunud teosega Traité de stylistique française, milles esitatakse mõistelise sõnaraamatu koostamise teooria ja kava. Teiseks mõjuriks oli soomlaste käsilolev töö: Elias Lönnroti kuulsa soome-rootsi sõnaraamatu Finskt-svenskt lexikon (1867-1880) materjali mõistete kaupa seadmine murdeuurimise tarvis.

Saareste alustaski tööd oma mõistelise sõnaraamatu kallal Ferdinand Johann Wiedemanni asendamatus eesti-saksa sõnaraamatus Ehstnisch-deutsches Wörterbuch (1869, 2. täiendatud tr. 1892, 3. tr. 1923, 4. tr. 1973) esitatud sõnade mõistete kaupa jaotamisega. Alates aastast 1916 täiendas Saareste oma kavatsetava sõnaraamatu käsikirja eesti kiiresti areneva kirjakeele ja ka murrete ainestikuga, mille talletamine tänu Saareste enda sihikindlale tööle oli parajasti otsi lahti tegemas. Sõnaraamatutöö katkes ajutiselt Teise maailmasõja aegu, kuid võis intensiivsemaltki kui enne jätkuda Rootsis, Uppsalas, kuigi suurem osa materjali ja käsikirigi oli Eestisse maha jäänud. Saareste töötas läbi Rootsi ja Soome raamatukogudes leiduvad materjalid ning kasutas Rootsis elavaid eestlasi keelejuhtidena. Ta olevat naljatades öelnud, et maapagu soodustas ta tööd: kui Eestis, Tartus elades tuli aastaid organiseerida murdeekspeditsioone, et murdosagi eesti keelealast katta, võis ta nüüd Uppsalas, tänu kohaliku eestlaskonna kirevale koosseisule, paari päevaga andmeid saada peaaegu kõikide eesti murrete ja murrakute kohta; hommikul muudkui pista piip, tubakakott, sulepea ja märkmik tasku ja asu kohalikke eestlasi küsitlema. Viimastel aastatel enne oma surma õnnestus Saarestel sõnaraamatu käsikirja oluliselt komplekteerida ka otse Eestist, tollaselt Keele ja Kirjanduse Instituudilt (praeguse Eesti Keele Instituudi eelkäijalt) saadud andmetega.

Eesti keele mõisteline sõnaraamat (EKMS) oli kavandatud neljaköitelisena, kusjuures iga köide pidi hõlmama kuus vihikut, niisiis kokku 24 vihikut. Viimase köite lõpus pidi ilmuma ka tähestikuline indeks. EKMS sisaldab kogu Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu ainestiku, hulgaliselt murdesõnu ja sõnade murdeteisendeid, uuemaid kirjakeele sõnu, vana kirjakeele sõnu, andmeid sõnade murdelisest taustast, lausenäiteid kirja-, ühiskõne- ja rahvakeelest, vanasõnu ja etnograafiliste esemete pilte ja skeeme. Nii EKMS kui ka Wiedemanni sõnaraamat olid kuni päris viimase ajani ainsad eesti keele sõnaraamatud, mis sõnade valiku poolest ei esindanud aadlipreilnade pansioni sõnavara taset. Mõlemas on ausalt registreeritud ka näiteks nn ebatsensuurseid sõnu ja lopsakamaid väljendeid.

EKMSi ilmumistempo äratab siirast vaimustust ja teeb nii autorile kui Imant Rebase kirjastusele "Vaba Eesti" igati au: esimesele köitele 1958. aastal järgnes järgmisel aastal teise köite esimene vihik, kolmanda köite esimene vihik ilmus 1962 ja viimase köite esimene vihik (nr 19) kannab aastaarvu 1963. Andrus Saareste ootamatu lahkumisega elavate kirjast 1964. aasta 10. mail katkes mõneks ajaks sõnaraamatu ilmumine. Töö lõpuleviimiseks moodustas Eesti Teaduslik Selts Rootsis komisjoni koosseisus Evald Blumfeldt, Julius Mägiste, Hella Rajasaare ja Valter Tauli, kes pidid ülejäänud käsikirja trükivalmis seadma. Viimane vihik (nr 22) ilmuski 1968. aastal Valter Tauli koostatuna ning "Vaba Eesti" kirjastusel.

Seega oli Andrus Saareste elutöö peaaegu lõpule viidud ja Eesti keele mõisteline sõnaraamat oli ilmunud kolmeköitelisena pluss neli vihikut neljandast köitest, kõik kokku 22-vihikulisena "Vaba Eesti" kirjastusel. Puudus vaid indeks, mille koostamine oli tema enda soovil jäänud kirjastaja Imant Rebase ülesandeks. Kuna aga 1975. aastaks indeksit ikka veel polnud ilmunud ega ilmselt ka polnud ette näha, hakati Uppsala Ülikooli soome-ugri keelte õppetoolis õppetooli juhataja professor Bo Wickmani ja dotsent Valter Tauli eestvedamisel indeksit koostama. Valter Tauli näpunäidete kohaselt kandis õppetooli töötaja Johannes Raag oma vabal ajal perfokaartidele kogu EKMSi sõnavara, kokku üle 132 000 sõna koos viidetega, kus vastavad sõnad EKMSis esinevad. Töö vältas kaheksa kuud ja kaks päeva. Trükikoja eksituse tõttu perfolindi dekodeerimisel lükkus trükkimine edasi ning indeks ilmus alles 1979. aasta alguses Johannes Raagi koostatuna, Valter Tauli toimetatuna ning Uppsala Ülikooli soome-ugri keelte õppetooli kirjastatuna. Hiljem, 1986. aastal valmistasid Raimo Raag ja Uppsala Ülikooli üldlingvistika õppetooli töötaja Valentina Rosén EKMSi indeksi pöördversiooni Finalalfabetiskt register till Andrus Saarestes Eesti keele mõisteline sõnaraamat, mis aga pole raamatuna ilmunud.

Raimo Raag, Uppsala

1980ndate aastate algul andis Raimo Raag magnetlindi EKMSi indeksiga Keele ja Kirjanduse Instituudi käsutusse, kus tehti elektroonilisse versiooni paar täiendust. Viited sõnastiku köitele ja veerule said juurde mõisterühma nimetuse (pealkirja).