[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.kaeskõlõma v <.kaeskõllaʔ, .kaeskõlõ> (ringi) vahtima ▪ .kaeskõlõs kõigi pooli vahib igale poole; .kaeskõlgu‿iʔ nii! ära vahi niimoodi ringi!. Vrd .kaelõma

kangahutma v <kangahuttaʔ, kangahuda ~ kangahuta> (äkki) kangutama ▪ kangahut´ kangõgaʔ ni vesi nakaś kõ̭igipooli .vällä .juuskma kangutas [ropsti] kangiga [kivi eest] ja vesi hakkas igas suunas välja jooksma. Vrd kangᴜtama, kangᴜtõlõma

künnütelemä v <künnütelläʔ, künnütele> , küünᴜ̈telemä <küünᴜ̈telläʔ, küünᴜ̈tele>
1. küünitama ▪ künnüteli kabo .kaema, miä tulõh om sällüle, pahepooli palaval (rahvalaulust) küünitas neiu vaatama, mis on tules selili, pahupidi põleval [lõkkel]; küünütelgeʔ küsümähe, mille mi siiä tulli, mille mi vell´o siiä .veerü (rahvalaulust) küünitage küsima, miks me siia tulime, miks me noormees siia veeres. Vrd künnähütmä, künnütämä
2. folk välja sirutama ▪ kui sa õks ka elät, lättekene, perve küleh künnütellet (rahvalaulust) kuidas sa ka elad, lättekene, perve küljes end sirutad; küünütelli, painutõlli, küünü‿s kätte leemeleht´, painu‿s kätte aupapõŕ (rahvalaulust) sirutas, painutas, ei küündinud kätte lemmeleht, ei paindunud kätte aupaber

langa|lõim ~ langa|lõiḿ s <langa|lõimõ, langa|.lõimõ> haspel ▪ langalõiḿ, kohe .puuli luvvas haspel [on see], kuhu [lõng] poolilt aetakse; langalõimõl sikaʔ otsah hasplil on sikud otsas (sarve moodi pulgad lõnga mahajooksu vältimiseks); langalõimõ pääle luvvas lang pooli päält, .mõskmise jaost luvvas lõng aetakse poolilt hasplile, [haspeldatud lõnga] pesemiseks aetakse; ko kiä kõgõ närises ja tõrõlõs, sis üldäs, õt kui langalõim piltl kui keegi kogu aeg iriseb ja riidleb, siis öeldakse, et [ta on] justkui haspel; ku ma kodo tulõ, sis piät .paklaʔ präädɪtedᴜ̈ʔ ja .langke langalõimõ pääl olõma (muinasjutust) kui ma koju tulen, peavad sul takud kedratud ja lõngki hasplil olema; ku saa poig, sis pangõʔ kirvõs värehti pääle, a ku saa tütäŕ, sis pangõʔ langalõimõʔ (muinasjutust) kui sünnib poeg, siis pange kirves väravale, kui sünnib tütar, siis pange haspel. Vrd langa|rist´

.meetin s <.meetinä, .meetinät> , metin <metinä, metinät> (hrl pl) (kuhja)malk ▪ ku .meetinäʔ sarra pääl, sis õi ajaʔ tuulõgaʔ .maahha kui malgad [on] auna peal, siis ei aja tuulega [heinu] maha; metinit vaja .pandaʔ pääle, sis .laoda‿i arʔ tuul´ .rõuku; kuh´olõ ka nel´o pooli: pöördäs ladvaʔ kokko ja visatas üle rõugu malgad tarvis peale panna, siis ei lõhu tuul rõuku ära; kuhjadele ka neljale poolele: pööratakse ladvad kokku ja visatakse üle rõugu. Vrd mestin

prodima v <protɪʔ, prodi> käima, vaevaliselt liikuma ▪ tä om kah kehv õks, a .siski prodi kah, koobõrdas ta on ka ikka kehv, aga siiski liigub, kooberdab; .täie prodõ kõ̭igipooli täisid roomas igal pool; no lääme õks arʔ mi minemähe, tuulõ pujaʔ prodimahe (rahvalaulust) nüüd me läheme minema, tuulepojad käima. Vrd podima

.purgama I v <purgadaʔ, (ta) .purgas> purskama, purskuma ▪ verd .purgas kõigi pooli verd purskab igale poole. Vrd .purkama

rohenõ dem s <rohedsõ, rohest> ruhi, ühepuuvene ▪ rohedsõl ommaʔ hirreʔ katsipooli ruhel on latid kahel pool. Vrd ruihh