[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.arstja s <.arstja, .arstjat> posija, ravitseja ▪ sis .ropsaś õks .arstja vitsagaʔ, nigu rehisiʔ .õkva .hussi siis rapsas posija vitsaga, nagu materdaks ussi; tuud iks .arstjaʔ .arvõliʔ, tuud .tundjakiʔ .tõuksiʔ: veli sul iks är koolõs, imekana .kalmu lätt! (rahvalaulust) toda posijad arvasid, toda teadjad seletasid: vend sul ikka ära sureb, emalaps kalmu läheb. Vrd .arbja, sobija

imehüs s <imehüse, imehüst> , imehüś <imehüse, imehüist> kaetis; kaetamine ▪ .õkva śoolõ om saanuʔ imehüs, jääss kui vähäbäst just see [loom] on ära kaetatud, justkui väiksemaks jääb; .pelgä‿i kangas kadõhuista, illoś kangas imehüistä (rahvalaulust) kangas ei karda kadedust, ilus kangas kaetamist. Vrd .kaehtus

jamahama2 v <jamahtaʔ, jamaha> jahmuma; ehmuma ▪ midä nii hiidüdeʔ ni jamahat, .õkva nigu .hiusõʔ pää pääl .pistü millestki ehmud ja jahmud, nii et lausa juuksed püsti peas. Vrd jahmahama, jahmahuma, jahvahama, jahvahuma

kelmɪstüś s <kelmɪstüse, kelmɪstüist> kelmus ▪ tiit .õkva kelmɪstüist, nahatävve saat teed lausa kelmust, saad nahatäie. Vrd .hiitrost´, .hiitrus, .kelmüs, konk, kummõt´, mässätüs, vikuŕ

kergähämä v <kergähtäʔ, kergähä> , kergähtämä <kergähtäʔ, kergähtä>
1. võpatama, kohkumisest hüppama ▪ .õkva kergähtät, nii .heitü ärʔ lausa võpatad, ma nii ehmusin; nii kergähti, et .mõtli: husś! nii võpatasin, et mõtlesin: uss!
2. (korraks v pisut) kerkima ▪ leeväkohetus jo kergähhäs leivataigen juba pisut kerkib. Vrd kergähümä, kergähütmä, kergᴜ̈tämä

kergᴜ̈htelemä v <kergᴜ̈htelläʔ, kergᴜ̈htele> , kergᴜ̈telemä <kergᴜ̈telläʔ, kergᴜ̈tele> end korduvalt kergitama, üles tõstma ▪ mis sa kergᴜ̈telet tah hinnäst! mida sa kergitad siin ennast!; tõbinõ taht hinnäst kergᴜ̈telläʔ tõbine tahab ennast kergitada (istukile tõusta); suurõʔ .tõõkvaʔ, and .õkva kergᴜ̈telläʔ suured kõrvitsad, annab lausa tõsta; eläjät kergᴜ̈htelet keväjä, ku tä nälägaʔ jovva‿i üles tullaʔ kevadel tõstad looma jalule, kui ta näljaga ei jõua püsti tõusta. Vrd kergähtelemä, kergᴜ̈tämä

kilstalinõ adj <kilstalitsõ, kilstalist> kilde eraldav; kisklik ▪ kilstalinõ puu, tuu lää‿äi .õkva .lahki kisklik puu, too ei lähe otse lõhki. Vrd kilstanõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpine, näräpäne

kilstanõ adj <kilstadsõ, kilstast> kilde eraldav; kisklik ▪ kisk, lää‿äi .õkva .lahki, kilstanõ puu kisub [viltu], ei lähe otse lõhki, kisklik puu. Vrd kilstalinõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpine, näräpäne

kit´okõnõ s <kit´okõsõ, kit´okõist> kiitleja, hoopleja ▪ kit´okõnõ om tuu, kes hinnäst üle.arvo kitt kiitleja on see, kes ennast ülearu kiidab; mõ̭nt kit´okõist .õkva naarat mõne kiidukuke üle päris naerad. Vrd .kirk´lik, kitakas, .kitlik, kitᴜś

kohinallaʔ ~ kohinõllaʔ adv kohinal ▪ kohinõllaʔ .õkva sattõ sadas lausa kohinal

kubõhinõ s <kubõhisõ, kubõhist> / <kubõhitsõ, kubõhist> (hrl pl) looma kube ▪ kubõhitsõʔ vatᴜtasõʔ .õkva, kuʔ hopõń juusk kubemed päris vahutavad, kui hobune jookseb; kubõhitsɪst vatt .tsilkus, nii juusk [hobuse] kubemetest vaht tilgub, niimoodi jookseb. Vrd kubõ

kubõ̭r ~ kubõr s <kubra, .kupra> vesikupp; kobruleht ▪ kubraʔ kasusõʔ viih, tuu kubra park´ .õkva vett piteh ojos vesikupud kasvavad vees, too vesikupupuhmas päris ujub kohe vett pidi. Vrd kobra|leht´, kubra|leht´

kõ̭ik´|ütś ~ kõik´|ütś adv
1. nagunii; kindlasti ▪ kunigas ütel´: ma tapa kõ̭ik´ütś su arʔ, ku sa õi lääʔ (muinasjutust) kuningas ütles: kui sa ei lähe, tapan ma su nagunii ära. Vrd .kimmähe, .kindlahe
2. ükskõik ▪ kõ̭ik´ütś, tulõ õks minnäʔ, ku veleʔ .käsk´väʔ [mul] ükskõik, tuleb [siis] ikka minna, kui vennad käsivad. Vrd ütś|kõ̭ik´, ütśtäüś
3. samahästi, samamoodi ▪ kolʔ .kassi täl kõõ käveʔ takah kõ̭ik´ütś ku pinɪʔ kolm kassi käisid tal kõik kannul, [täpselt] samamoodi kui koerad; .õkva .silmjält läät, kõ̭ik´ütś kui tsirk .lindät .õkva otsejoones lähed, lendad otse, täpselt nagu lind

lunkatama v <lunkataʔ, (ta) lunkatas> lõngerdama, lõnkuma; logisedes edasi liikuma ▪ ratta tsõ̭õ̭ŕ kaʔ, lunkatas tõõnõ, lää‿äi .õkva, lunkatas ütele poolõ, tõõsõlõ poolõ vankri ratas ka, lõngub teine, ei lähe otse, lõngub ühele poole, teisele poole; ku voki tsõ̭õ̭ŕ lätt lunkatama, hiit päält nõõlu .maahha kui voki ratas hakkab lõngerdama, heidab vokinööri pealt maha. Vrd lõ̭nkatama

makaŕ|päiv s <makaŕ|päävä, makaŕ|.päivä> makaripäev, 25. VII / 7. VIII ▪ makaŕpäiv om .õkva pääle .iljäpäävä makaripäev on kohe peale iljapäeva. Vrd makariapäiv

matᴜs|aid s <matᴜs|aia, matᴜs|.aida> , matusõ|aid <matusõ|aia, matusõ|.aida> surnuaed, kalmistu ▪ .õkva tuu sama üü näi ma unõh, et astu matusõ.aida .sisse just tolsamal ööl nägin ma unes, et astun surnuaeda; sa mineʔ no matusõaia pääle ja otsiʔ üte suurõ nõia haud .vällä (muinasjutust) sa mine nüüd surnuaeda ja otsi ühe suure nõia haud üles; timä ku ütśkõrra matᴜsaiast läbi lätś, sis murraś üte pihlapuuossa (muinasjutust) kui ta ükskord surnuaiast läbi läks, siis murdis [sealt] ühe pihlakaoksa. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kudeliʔ, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, puieaid

ojahama v <ojahtaʔ, ojaha> , ojahtama <ojahtaʔ, ojahta> oiatama, korraks oigama ▪ sälǵ om täl nii .haigõ, et .üüse sängᴜ̈h ka ojahtas, ku hinnast käänd tal on selg nii haige, et ta öösel sängis ka oiatab, kui külge keerab; nii hallᴜś oll´, et .õkva ojahte P nii valus oli, et ma lausa oiatasin. Vrd uiatama, ujahama

põngahutma v <põngahuttaʔ, põngahuda ~ põngahuta> põmatama; kärgatama ▪ kui .pikne käu, sis mõ̭nikõrd .õkva ku püssägaʔ põngahut kui pikne lööb, siis mõnikord justkui püss kärgatab. Vrd jürähütmä2, kärgähämä, kärähämä, kärähütmä, põ̭nksahutma

.silmjält adv otsejoones, silmalt ▪ .õkva .silmjält läät, kõ̭ik´ ütś kui tsirk .lindat .õkva päris silmalt lähed, lendad otse nagu lind. Vrd silḿ|näolt, silmält, .õkva

tinnüs|päiv s <tinnüs|päävä, tinnüs|.päivä> tõnisepäev, 17. I / 30. I ▪ tinnüspäiv .õkva kest liha.süüki, kedrata‿i ja linnu rabata‿i tõnisepäev on just keset lihasöömist (enne suurt paastu), siis ei kedrata ega ropsita linu; ütś paaba kedraś kõ̭ik´ tinnüspäiv, sis õdagu lätś ullis üks eit ketras kogu tõnisepäeva, siis õhtul läks hulluks. Vrd tennüspäiv

tsolinallaʔ ~ tsolinõllaʔ adv solinal, vulinal ▪ tsolinallaʔ juusk vesi vesi jookseb vulinal; sääl oll´ .õkva tsolinõllaʔ .viina ja olᴜt, .mõsknuʔ vai pääd siseh seal voolas lausa vulinal viina ja õlut, oleks võinud kas või pead pesta. Vrd tsirinelläʔ, tsirinäl, tsorinõllaʔ

tuulõ|.viskrik s <tuulõ|.viskriku, tuulõ|.viskrikku> , tuulõ|.viskrek <tuulõ|.viskreku, tuulõ|.viskrekku> tuulispask, tuulispea ▪ tuulõ.viskriku lei paarusõ .sisse ja ütesä inemist uppo ütest .perrest tuulispask lõi purjesse [ja paadi ümber] ja üheksa inimest uppus ühest perest; tuulõ.viskrek, kui keeroh käüse .õkva tuulõpüür, kõ̭ik´ puru ja kõ̭ik´ veese üles tuulispask, [see] tuleb otse nagu keerutav tuulepööris, kogu puru ja kõik [muu] viib üles (tõlgiks lõpu: [peksab] kõik puruks ja viib kõik üles). Vrd paadõŕ, puuŕa, tuulᴜs|pää, tuulõpuŕo, tuulõ|pöörähüs, tuulõ|pöörätüs, tuulõpüür, vihhor, .viskre, .viskrik

tähɪtämä v <tähɪtäʔ, tähidä> sihtima ▪ tä tähɪt´ oravalõ .õkva .silmä ta sihtis oravale otse silma. Vrd .tsiht´mä, tähendämä1

varets s <varedsa, varetsat> loss ▪ kunigas .viidi varetsahe kuningas viidi lossi; läteh juusk .õkva kuniga varedsa ala allikas jookseb otse kuningalossi alla; tśura lätś kuniga varetsa ette ja sääl kõnõli, õt ma taha kuniga tütärd arʔ .arstiʔ (muinasjutust) noormees läks kuningalossi ette ja rääkis seal, et ma tahan kuninga tütre terveks ravida. Vrd losś

.veernahe adv õigesti, ausalt ▪ poig, elät õks sa .õkva .õigõhõ, virvekene, .veernahe (rahvalaulust) poeg, sa elad täiesti õigesti, virvekene ausalt; .pluuka mõista‿s ma pitäʔ .plootnahe, õga lää‿s mul vedõr .veernahe (rahvalaulust) atra ei osanud ma hoida tugevasti, ega läinud vedruäke mul õigesti