[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

jobi|hand s <jobi|hanna, jobi|.handa> töbisaba ▪ sõrmõ .piukõnõ hannakõnõ pinil, jobihand koeral sõrmepikuke sabakene, töbisaba

katatama v <katataʔ, katada>
1. hobusega sõitma; liugu laskma ▪ hobõstõgaʔ katatõdas maasselitsah võinädalal sõidetakse hobustega; katsigõʔ katatasõʔ kańogagaʔ kaksikud lasevad jäärauaga liugu
2. ajama, tagant sundima ▪ .naakõʔ .lehmi katatama .vällä hakake lehmi välja ajama; sis köüdetü võõrasimä halli huu hanna .otsa ja senikavva katatõdi, kooni jää‿s inäp tükkügi .perrä (muinasjutust) siis seotud võõrasema halli mära saba otsa ja kihutati [tagant] senikaua, kuni temast ei jäänud enam tükkigi järele. Vrd kihotama, kärbendämä, kärotama2, rutatama, rätɪtämä1
3. pesu rullima, vaalima ▪ saivaʔ arʔ kõ̭ik´ .rõivaʔ katatõt said kõik riided rullitud

kerä|hand s <kerä|hanna, kerä|.handa> euf koer; krants ▪ saada pinilt pingikese, kerähannalt kergokõsõ (rahvalaulust) saadan koeraga pingikese, krantsiga järikese. Vrd pini || kerä|hannagaʔ pini suli ▪ kerähannagaʔ pini, kõ̭ik´ tälle vaja är‿üldäʔ [see on] suli, vaja talle välja öelda kõik [mis ma tast arvan]

kükähütmä v <kükähüttäʔ, kükähüdä ~ kükähütä> korraks kükitama ▪ hiirekene kükähüt´ kunigaprovva suu pääle ja naasś umma pikkä .handa provva nõ̭na.sõ̭õ̭rmõhõ .toṕma (muinasjutust) hiireke kükitas kuningaproua näo peale ja hakkas oma pikka saba proua ninasõõrmesse toppima. Vrd kükähämä

peel´ka I s <peel´ka, peel´kat> puust kühvel kalade v vilja tõstmiseks, hauskar ▪ .puinõ peel´ka, hand takah [seal oli] puust kühvel, käepide taga; teräʔ võtõti peel´ka.kõistõ, .handa pite .peeti kinniʔ, ku visati terad võeti kühvlikesse, varrest hoiti kinni, kui visati (tuulamisel). Vrd .kühvli, pilk1, ruuṕ, .viskli

putsaŕ s <pudsaŕa, pudsaŕat> hrv sulg ▪ kikkal ommaʔ pikäʔ pudsaŕaʔ hanna küleh kukel on sabas pikad suled. Vrd putsai

sibi|hand s <sibi|hanna, sibi|.handa> (konna)kulles ▪ sibihannaʔ kunna .koermust tulõvaʔ, kunnaʔ tulõvaʔ sibi.handu seest .vällä kullesed tulevad konnakudust, konnad tulevad kullestest

silpsahutma v <silpsahuttaʔ, silpsahuda ~ silpsahuta> sipsama, nähvama ▪ kalakõnõ tull´ vii .pääle, silpsahut´ .handa kalakene tuli vee peale, sipsas sabaga. Vrd .silpama, sinksahutma, sipahutma, sipsahutma, tsibahutma, tsipsahama, .tsipśmä

sipsahutma v <sipsahuttaʔ, sipsahuda ~ sipsahuta> kergelt lööma, sipsama ▪ kalakõnõ inäp .ütle‿s midägi, sipsahut´ .handa ja lätś umma tiid (muinasjutust) kalakene ei öelnud enam midagi, sipsas sabaga ja läks oma teed; tuli‿ks sis -ratso turnahut´, .valgõ .siiba sipsahut´ (rahvalaulust) tuliratsu puristas, valge [hobu] sipsas tiibadega. Vrd .silpama, silpsahutma, sinksahutma, sipahutma, tsibahutma, tsipsahutma, .tsipśmä

tsäek s <.tsäeka, .tsäekat> folk kajakas (Larus) ▪ järveh ommaʔ õks kõ̭ik .kalleʔ kala.tsäekaʔ, pääle parebaʔ pardsiʔ (rahvalaulust) järves on kõik kallid kalakajakad, lisaks paremad pardid; mullõ .lindas õks sis harak hanna pääle, kalatsäek kaala pääle (rahvalaulust) mulle lendab harakas sabale, kalakajakas kaela peale. Vrd tsäik