[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hel´otama v <hel´otaʔ, hel´oda> liigutama; õõtsutama ▪ ma hel´oda leeväʔ ärʔ koogugaʔ, .touka tõõsõ kotuse .pääle ma liigutan leibu roobiga, lükkan teise koha peale (ühtlasemaks küpsemiseks); mineʔ hel´odaʔ esä üles mine ärata isa üles (puudutades); hobõsõʔ jovva‿as .kuurmat paigast hel´otaʔ hobused ei jõudnud koormat paigast liigutada; istᴜs ja hel´otas .jalgo P istub ja õõtsutab jalgu. Vrd hel´otõlõma, hõl´otama, võõgᴜtama

hillebihe ~ hillembihe, hillebehe ~ hillembehe, hillebähe ~ hillembähe komp adv
1. vaiksemalt, tasemini ▪ kõ̭nõlaʔ hillebähe! räägi vaiksemalt!
2. aeglasemalt ▪ hillebihe ajaʔ, tulõvaʔ tõõsõʔ .perrä sõida aeglasemalt, siis jõuavad teised järele; mineʔ hillebähe! mine aeglasemalt!; ka no lätś .poiśkõnõ hillembihe edesi minemä vaat nüüd hakkas poiss aeglasemalt edasi minema. Vrd hillebidi, tasõbahe, tasõbihe

.hillä adv
1. aeglaselt; pikkamisi ▪ mineʔ .hillä, .rühku‿iʔ ruttu minnäʔ! mine hiljukesi, ära rühi ruttu minna!; .hillä sõvvat, .kavvõ jõvvat (vanasõna) tasa sõuad, kaugele jõuad. Vrd hill´okõitsi, hilläkeiste
2. tasa, vaikselt ▪ kutsaŕ ütel´ .hillä, niguʔ .kiäki kuulõsi‿iʔ kutsar ütles vaikselt, et keegi [teine] ei kuuleks; .kuulja man hõigata‿i õks joht kedäge kõvastõ, õks oldas .hillä surnu juures ei hõigata küll kedagi valjusti, ollakse ikka vaikselt. Vrd hill´o, hilläkeiste, hilläkeitsi, .hillä|.tassa, .tassa

hunnaŕ s <hunnari, hunnarit> (tormi)latern ▪ hunnari tuli laterna tuli; hummogult mineʔ hunnarigaʔ lauda mano hommikul mine laternaga lauta. Vrd latõrn, löhi, lüht´, vannaŕ

.hüüslemä v <hüüseldäʔ, .hüüsle> kemplema; sõnelema; kisklema ▪ .poiśkõsõʔ .hüüsliʔ .hindä .vaihõl poisid sõnelesid omavahel; mine‿ks tuu mäe pääle, keerä‿ks tuu kingo pääle, koh iks hüdseʔ .hüüslivväʔ, koh kannuʔ .kaklivvaʔ (rahvalaulust) mine tolle mäe peale, keera tolle kingu peale, [sinna] kus söed sõnelesid, [sinna] kus kännud kaklesid; hüdseʔ panõʔ havvah .hüüslemmä, kannuʔ panõʔ mäel .kaklõmma (rahvalaulust) pane söed (miili)hauas kemplema, kännud pane mäel kaklema. Vrd .höüstelemä, .rüüslemä

.irkama v <irgadaʔ, .irka> naeru lõkerdama; hullama ▪ mis sa tah iih .irkat, mineʔ är iist pareb! mis sa siin ees lõkerdad, mine parem eest ära!; käü pääle iih irgatõh, naartõh ja keerᴜtõh I muudkui käib ees lõkerdades, naerdes ja end keerutades. Vrd .ellama, .hullama, .märrämä, märähämä, .müllämä, .sõitlõma

.karmuma v <.karmudaʔ, .karmu> , .karmoma P <.karmodaʔ, .karmo> (suitsu)vingu jääma; vingumürgitust saama ▪ inemine om nii arʔ .karmunᴜʔ, jovva‿i inäp midägi inimene on vingus nii uimaseks jäänud, ei jõua enam midagi [teha]; ar ma .karmu, pää om .haigõ sain vingumürgituse, mul on peavalu; .minku‿iʔ nii .varra .sanna, arʔ .karmudõʔ ära mine nii vara sauna, saad vingumürgituse; ma küti tarrõ ni .karmu aŕa ma kütsin tuba ja sain vingumürgituse

kavvõbakõsõh ~ kavvõmbakõsõh komp adv kaugemal ▪ mineʔ istᴜʔ tśuut kavvõbakõsõh, muido lätt sau .silmä mine istu seal natuke kaugemal, muidu läheb suits silma. Vrd kavvõbah

kergähütmä v <kergähüttäʔ, kergähüdä ~ kergähütä> korraks kergitama ▪ kergähüdäʔ tõõsõ kotusõ pääle! kergita end [ja mine] teise koha peale!; tä lätś .talli, kergähüt´ kivi ülest, võtt´ .päitseʔ .vällä (muinasjutust) ta läks talli, kergitas korraks kivi üles, võttis päitsed välja. Vrd kergähämä, kergähümä

kobahus s <kobahusõ, kobahust> kopsatus, mütsatus ▪ mineʔ kaeʔ, tarõ takah oll´ määnegi kobahhus mine vaata, tare taga käis mingi kopsatus

kolonõ adj <kolodsõ ~ kolotsõ, kolost> paatunud, paakunud ▪ las .vihma tulõ, sis saa tuu kolonõ nurḿ ka arʔ .kündäʔ las tuleb vihma, siis saab tolle paakunud põllu ka läbi künda; kolost .põldu mingu‿iʔ põvvagaʔ .kündmägɪʔ L paatunud põldu ära mine põuaga kündmagi

korᴜt s <koruda ~ korᴜta, korᴜtat> noodaauk jääs ▪ korᴜt, kost nuut talvõl iä ala aias noodaauk, kust noot talvel jää alla aetakse; tah ommaʔ korudaʔ, mingu ‿iʔ korᴜtahe siin on noodaaugud, ära mine noodaauku; istᴜs ja uut ku varõs koruda veere pääl istub ja ootab nagu vares jääaugu äärel; suurõst korᴜtast tõmmatas .vällä, a .väikost korᴜtast lastas ala nuuʔ võrgᴜʔ suurest jääaugust tõmmatakse välja, aga väikesest noodaaugust lastakse nood võrgud sisse

käsi|kaalt adv käsikaudu ▪ mineʔ kobɪʔ käsikaalt, saat kätte mine koba käsikaudu, saad kätte. Vrd .kumṕmiisi, .kumṕmiistõ

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

lähko.kõstõ ~ lähko.kõistõ dem adv lähedale, lähikonda ▪ sa .saiõt külh lähko.kõstõ mehele sa said küll lähedale mehele; taha .samma lähko.kõistõ lätś .siinde siiasamasse lähedale läks seenele; ar sa‿ks .tarrõ minku‿ui, tarõ minku‿ui läve sa lähko.kõistõ (rahvalaulust) ära sa tarre mine, ära mine tareläve lähedale. Vrd .lähkeste, .lähkohe, .lähkolõ

matᴜs|aid s <matᴜs|aia, matᴜs|.aida> , matusõ|aid <matusõ|aia, matusõ|.aida> surnuaed, kalmistu ▪ .õkva tuu sama üü näi ma unõh, et astu matusõ.aida .sisse just tolsamal ööl nägin ma unes, et astun surnuaeda; sa mineʔ no matusõaia pääle ja otsiʔ üte suurõ nõia haud .vällä (muinasjutust) sa mine nüüd surnuaeda ja otsi ühe suure nõia haud üles; timä ku ütśkõrra matᴜsaiast läbi lätś, sis murraś üte pihlapuuossa (muinasjutust) kui ta ükskord surnuaiast läbi läks, siis murdis [sealt] ühe pihlakaoksa. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kudeliʔ, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, puieaid

müü1 s <müü, müüd> lastek lehm, vissi ▪ kaeʔ, müü tull´ kodo! vaata, vissi tuli koju!; ar .minkuʔ müü mano, müü .tsurmas! ära mine vissi juurde, vissi pusib!. Vrd lehm

mõ̭õ̭l s <mõõlu, .mõ̭õ̭lu> (jõe)koole ▪ mõõlᴜh saa mõssu .mõskõʔ jõekoolmes saab pesu pesta; läät iks kui .mõskma mõõlu .viirde, läät .kolk´ma kunnu .viirde (rahvalaulust) kui lähed pesema koolme äärde, lähed kolkima laane äärde; mingu‿i .mõ̭õ̭ldu .mõskma, mingu‿i‿ks .kundu .kolk´ma (rahvalaulust) ära mine koolmesse pesema, ära mine laande kolkima

palo3 adv tükiviisi, tükkidena ▪ leib oll´ lõigᴜt arʔ jo tarõh .pangi palo leib oli juba toas ämbrisse tükkideks lõigutud; minʔ tapaʔ tuu härǵ .maaha, lõigᴜʔ palo! mine tapa see härg ära, lõigu tükkideks!. Vrd raaso

pliini|raud s <pliini|ravva, pliini|.rauda> varreta pann ▪ .pliine küdseti, olliʔ tsõõriguʔ pliiniravvaʔ, noil olõ‿õs .handu pliine küpsetati, olid ümmargused pliinipannid, neil polnud vart; pliiniravva pääl küdseti lihha varreta panni peal küpsetati liha; saʔ mineʔ, ajaʔ mõtsah tuu kivi .häste kuumast nigu pliiniraud (muinasjutust) sa mine, aja metsas too kivi hästi kuumaks nagu pliinipann

.päätnits s <.päätnitsa, päät.nitsa> reede enne jaagupipäeva, Saatse kirikupüha ▪ kolʔ .aast´akka ütś .tütrik põssi ja opati tälle, et minʔ .päätnitsäle üks tüdruk põdes kolm aastat ja talle õpetati, et mine päätnitsale; kui tull´ õks sis rikas .riidekene, .päätnitsa pääväkene (rahvalaulust) kui tuli rikas reedekene, päätnitsapäevakene. Vrd .päätnitsapäiv

.ratsõllaʔ adv ratsa ▪ tullɪʔ sõameheʔ .ratsõllaʔ hobõstõgaʔ .sisse sõjamehed tulid hobustega ratsa sisse (hoovi); minʔ .ratsõllaʔ hõbõsõgaʔ! mine ratsa, hobusega!. Vrd .ratsa, .ratsala

sora2 s <sora, sorra> (hrl pl) sorapärl, väga väike pärl ▪ soraʔ ommaʔ .väikuʔ .helmekeseʔ sorapärlid on väiksed helmekesed; tull´ lammas .vasta, soraʔ kaalah tuli lammas vastu, helmed kaelas; minʔ .lõikaʔ kolʔ kuslapuu .vitsa ja lüüʔ kolʔ .vuuri .vasta .tuhka ja .ütle õt: soraʔ .langa! (muinasjutust) mine lõika kolm kuslapuu vitsa ja löö kolm korda vastu tuhka ja ütle et: helmekesed, [minge] lõnga otsa!; ristiinemisõ tütär puhaś, ni saiʔ soraʔ ütte .rõuku, a tuhaʔ .tõistõ .rõuku (muinasjutust) ristiinimese tütar puhus ning helmed said ühte hunnikusse, tuhk teise hunnikusse; .helmi .merde veerähtü, sora .suurdõ võrõnguhe (rahvalaulust) helmes veeres merre, sorapärl suurde võrendikku. Vrd helḿ, krall´

śuko1 s <śuko, śukot> lastek hobune, suksu ▪ ku śukokõnõ oll´, milles sis tuu‿us kotost .päitsit? (muinasjutust) kui suksu [olemas] oli, miks sa siis ei toonud kodunt päitseid?; mineʔ nu saʔ, lasõʔ uma śukogaʔ iih! (muinasjutust) mine nüüd sina, sõida oma suksuga ees!. Vrd süko1

.säüt´mä v <.säütäʔ, säüdä>
1. muljuma; pitsitama (vahel objekti kuju muutes) ▪ säüt´ ar .luidsa muljus lusika kõveraks; ku latś .ruubõlõs üsäh, sis üldäs: säüt pääle minno kui laps rahmeldab süles, siis öeldakse: aiva sõtkub mind; mineʔ ar, sust olõ‿i api, sa säüdät rüki õ̭nõh mine ära, sinust ei ole abi, sa ainult tallad rukist. Vrd sokɪtama, .sok´ma, vätsᴜ̈tämä
2. hakkima, tükeldama ▪ .säütku‿iʔ ugu.ritsa pall´o .piinüs! ära haki kurki liiga peeneks!; hot´ õks teid .kiskvaʔ kiholasõʔ, hot´ .säüt´väʔ .sämbläseʔ (rahvalaulust) kuigi teid kisuvad kihulased, kuigi hakivad väiksed sääsed

teega s <teega, teegat>
1. (vibu)häll ▪ imä pand´ teega teie .pääle, teega teie harra .pääle (rahvalaulust) ema pani hälli teede peale, hälli teeharude peale. Vrd häll, teek
2. kiik ▪ hällüʔ õks jo, kull´a hällükene, mineʔ teele, teegakõnõ (rahvalaulust) kiigu juba, kulla kiigekene, mine teele, kiigekene. Vrd häll

truuk s <truuga, .truuka> sõber ▪ mineʔ kohe taht uma truugagaʔ mine oma sõbraga kuhu tahes; või, truuk, väega puŕoh olõ oi, sõber, ma olen väga purjus; meil latsõʔ ommaʔ suurõʔ truugaʔ meie [perede] lapsed on suured sõbrad; tull´ õks jo mano pall´o .truukõ, sõit´ mano pall´o .sõpro (rahvalaulust) tuli juurde palju sõpru, sõitis juurde palju sõpru; tubak õks ütel´: tere, truuk!, viin ütel´: hüä veli! (rahvalaulust) tubakas ütles: tere, sõber!, viin ütles: hea vend!; kõ̭ik´ ommaʔ õks naaʔ tundiʔ mino truugaʔ, jovvumeheʔ mano .juuskvaʔ (rahvalaulust) kõik need tondid on mu sõbrad, jõumehed jooksevad minu juurde. Vrd sõbõ̭r

tsirgu indekl adj armas, kallis, pai ▪ kull´a .tütrek, tsirgu .tütrek, mineʔ tarõ ala ja võtaʔ säält ütś karṕ! (muinasjutust) kulla tüdruk, pai tüdruk, mine keldrisse ja too mulle sealt üks karp!; .Maaŕa, tsirgu tsidśakõnõ, mino meeli- sa -maŕakõnõ (rahvalaulust) Maarja, armas õekene, sa minu meelimarjakene; kuulõʔ sa‿ks, tsirgu tsidśamiisś, pääle .sirgõ sõ̭sarõmiisś (rahvalaulust) kuule sa, armas õemees, lisaks sirge (sihvakas) sõsaramees. Vrd iʔe, kuku1, kull´a, lilli, linnu1, maŕa, tsirga

.undama2 v <unnadaʔ, .unda> uhama, hoogsalt tegema ▪ minʔ .undaʔ saibas kõvaste maa .sisse mine uha (viruta) teivas kõvasti maa sisse; sis .naksiʔ nä puutõlvagaʔ pääle .undamma, sis naasś .maasla tulõma siis hakkasid nad puutõlvaga peale uhama (tampima), siis hakkas õli tulema; ma .untsi vaja .saina ma lõin varna seina. Vrd .uiama, .õ̭iama

öüss s <.öüse ~ .öüsse, öüst>
1. lisaparred (reheahju suu juures) ▪ .öüse pääle ka ataʔ tõsta vilja lisapartele ka; śoo .tuurõp vili tulõ .öüssehe pandaʔ selle toorema vilja peab lisapartele panema; .öüsseh kuios vili parõbahe kui partõ pääl lisapartel kuivab vili paremini kui parte peal. Vrd eüss
2. lisapartel kuivav vili ▪ mineʔ .toukaʔ öüss .maahha mine lükka vili lisapartelt maha
3. sauna v aida vöörus, eeskoda ▪ panni viha .öüssehe, esi lätsi .sanna panin (jätsin) viha vöörusesse, ise läksin sauna