[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.ervama v <ervadaʔ ~ ervataʔ, .erva> hlv nutma, töinama ▪ .ervas ku susi .undas nutab nagu hunt uluks; võti .veit´kese .hiussit piteh, sis naasś .ervama sakutasin veidi juustest, siis hakkas töinama. Vrd .ikma, .irvama, .jõrvama, .urvama

.irvama v <irvadaʔ, .irva> nutma, töinama ▪ kavvas sa .irvat kaua sa töinad; hellɪk latś, ega aśa pääle .irvas hellitatud laps, iga asja peale nutab. Vrd .ervama, .jõrvama, .urvama

.jõrvama v <jõrvadaʔ, .jõrva> hlv töinama, valjusti nutma ▪ jõrvaku‿iʔ nii kõvastõ ära töina nii valjusti. Vrd .ervama, .ikma, .irvama, .urvama

lõõvõrdama v <lõõvõrdaʔ, lõõvõrda>
1. töinama, kisendama ▪ latsõʔ, midäs ti lõõvõrdadõʔ! lapsed, mis te töinate!. Vrd kisõndama, kisõndõlõma
2. märatsema ▪ mis sa lõõvõrdat, sa olt puŕoh mis sa märatsed, sa oled purjus

rutatama v <rutataʔ, rutada> ruttama, tõttama; tagant kiirustama ▪ kohe tä rutatas? kuhu ta ruttab?; rutatas .tõisi, a eiś om laisk ku pori.kärbläne kiirustab teisi tagant, aga ise on laisk kui porikärbes. Vrd katatama, kihotama, kärbendämä, kärotama2, rätɪtämä1

.tisselemä v <.tisselläʔ ~ tisseldäʔ, .tissele> nokitsema, moepärast töötama ▪ tiit, sis tiiʔ .kõrda piteh, tisselgu‿iʔ kui teed, siis tee korralikult, ära nokitse; olõ‿i timäst õigõ .kohki .asja, .tisseles niisama ei ole temast õieti kuskil asja, nokitseb niisama. Vrd .tiśmä, tosima

.toetsõma v <toedaʔ, .toetsõ> kavatsema; tõotama ▪ mis sa meid .pessäʔ .toetsõt? mispärast sa meile peksa anda tahad?; ime .toetsõ‿ks sis kooldaʔ .kurbuistõ, minehtüdä‿ks meele.haigustõ (rahvalaulust) ema kavatses surra kurbusse, minestada meelehaiguse tõttu; .toetsõ tä rakoʔ ratsu pääd, hüvvä hobõst ar hukadaʔ (rahvalaulust) kavatses ta raiuda ratsul pea maha, hukata hea hobuse. Vrd kavatsõma, .tõotama

tännähütmä v <tännähüttäʔ, tännähüdä ~ tännähütä> tänitama; karjatama ▪ kunn tännähüt´ üte voori .väiga kõvastõ ni oll´ valmɪskiʔ (muinasjutust) konn karjatas äkitselt väga kõvasti ja oligi valmis (surnud). Vrd tänähütmä

tännᴜ̈telemä v <tännᴜ̈telläʔ, tännᴜ̈tele> tänitama; karjuma, kisendama ▪ täkk õks täl iih tännütelli, hiiro .ruuna hirnaskõlli (rahvalaulust) ees tal kisendas täkk, hirnus hiirhall ruun; sis jovva‿s õks .hirnoʔ nuuʔ hiiroʔ, nuuʔ täkuʔ tännütelläʔ (rahvalaulust) siis ei jõudnud need hiirud hirnuda, [ega] need täkud kisendada. Vrd tänɪtämä, tännɪtämä, tännᴜ̈tämä

.urvama v <urvadaʔ, .urva> hlv töinama, nutta ulguma ▪ midäs sa taah .urvat, ikõt mis sa siin ulud, nutad; timä ka .urvas umma miist, ärʔ om kooluʔ, tagasi ämp saaʔ, et .urvadõʔ tema ka nutab oma meest taga, [mees on] ära surnud, [kas siis meest] enam tagasi saab, kui töinad; mõnõʔ latsõʔ iks .urvssevaʔ .piimä paastu .aigu mõned lapsed ikka nõudsid valju nutuga paastu ajal piima; latsõʔ.rõipõʔ kääväʔ urvatõh, olõki‿i sukugi .vaiki hlv lapsereod käivad töinates, ei ole sugugi vait. Vrd .ervama, .irvama, .jõrvama