[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.halṕma v <.halpiʔ, halbi> alpima, vigurdama ▪ mis sa halbɪt, petät tõõsõ .pääle mis sa albid, valetad teise peale; mis sa halbidõʔ, puusta juttu kõnõlõt mis sa albid, ajad tühja juttu; .halṕku‿iʔ, istuʔ ilosahe ära vigurda, istu ilusasti. Vrd halbɪtsõma

.hõ̭hkama v <hõ̭hadaʔ, .hõ̭hka> , .hõhkama <hõhadaʔ, .hõhka>
1. (jõuliselt) välja hingama ▪ nigu hõ̭haś, nii oll´ tundaʔ, et tä oll´ joonᴜʔ nii kui välja hingas, oli tunda, et ta oli joonud; tuulõkõnõ õks et puhe .puhtahe, hõ̭haś väläh hõpõtsõhõ (rahvalaulust) tuulekene puhus puhtalt, hingas väljas hõbedaselt. Vrd .puhksama
2. õhkuma; õhetama ▪ .kuigi külm kõvõmb oll´ kui kunagi, hõhaś õnnõ .vaesõlatsõ nägo .lämmide rõivastõ seeh (muinasjutust) kuigi külm oli kõvem kui kunagi [varem], [siis] vaeslapse nägu aiva õhetas soojade rõivaste sees. Vrd .hõ̭õ̭hkama, lõkkõlõma

.kiustlanõ adj s <.kiustlasõ, .kiustlast> jonnakas, kiuslik ▪ om .kiustlanõ, timägaʔ .kuigi saa‿ai kõ̭nõldaʔ, taast parõmb pakõʔ kavvõmballõ on [alles] kiuslik inimene, temaga ei saa kuidagi rääkida, parem hoia temast eemale. Vrd harmilinõ, kisa1, kisalinõ1, kisanõ, kiustulinõ

kolpak s <kolpagu, kolpakut>
1. läkiläki moodi kõrvikmüts ▪ kolpak kutsᴜte, puuvillanõ, latsil ja mõ̭nõl vanal inemisel ka oll´, ku pää .haigõt tegi P kõrvikmütsiks kutsuti, [selline] puuvillane, lastel ja mõnel vanal inimesel ka oli [peas], kui pea valutas; vanapaaba jo pand´ õgalõ .tütregulõ kolpagu .päähä (muinasjutust) vanaeit pani juba igale tüdrukule kõrvikmütsi pähe. Vrd lunt´, lunt´|kõrv, lunt´|küpäŕ
2. ahjukumm ▪ vanast kutsivaʔ ah´o lakka kolpak vanasti nimetati ahjuvõlvi ahjukummiks. Vrd kumḿ3, kumu1, lakk2, lokk´1

koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmik ▪ katś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõ‿i, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ

kõ̭õ̭l´ s <kõõli, .kõ̭õ̭li> jõhvist õngenöör ▪ kõ̭õ̭l´ om .valgõst hobõsõ hannast tett õngenöör on hobuse valgest sabajõhvist tehtud. Vrd kõõlᴜs

.kõ̭õ̭nihe ~ .kõõnihe adv päris, täiesti, koguni, üleni ▪ sai suur hall, ni võtt´ mehe kesväkese .kõõnihe är, ni saa‿s tõsõlõ midägi (muinasjutust) tuli suur hall ja võttis mehe odra koguni ära ning ei jäänud talle midagi. Vrd kogones, kogonɪʔ, kogonistõ, kogonõst, kõ̭gõniʔ, kõ̭gõnist, kõ̭kõnest, .kõ̭õ̭niʔ, otsanɪʔ, ütenɪʔ

lehmä|kiil´ s <lehmä|keele, lehmä|kiilt> piltl huulelakkuja ▪ mõ̭ni kõ̭nõlõs, lakk mokkõ, tuu om lehmäkiil´, käüse kiil´ ütest nõ̭na.sõ̭õ̭rmõst .tõistõ mõni räägib, lakub huuli, see on lehmakeel, [tal] keel käib ühest ninasõõrmest teise

mańahutma v <mańahuttaʔ, mańahuda ~ mańahuta>
1. mainima, nimetama ▪ kui mańahudõti, nii tulli tulõma kui mainiti, nii tulin tulema; turak mańahut´ õnnõ: koh mu susi om? (muinasjutust) lollike mainis (küsis) ainult: kus mu hunt on?; Taadsi taha‿s õks imp targastõ kõnõldaʔ, magõhõhõ mańahuttaʔ (rahvalaulust) Taadsi ei tahtnud enam targasti kõnelda, magusasti (lipitsevalt ) lausuda
2. folk meelitama ▪ .joudsõ õks tä pettäʔ uma ese, uma maama mańahutaʔ (rahvalaulust) jõudis ta petta oma isa, oma ema meelitada

.taidma v <taidaʔ, taia> van oskama, suutma ▪ ärä iks .taidsõ .vasta laustaʔ, .vasta laustaʔ, .vasta .kostaʔ (rahvalaulust) oskas ikka vastu lausuda, vastu lausuda, vastu kosta; mina .taitsõ .vasta laustaʔ, .taitsõ targastõ kõnõldaʔ (rahvalaulust) mina oskasin vastu lausuda, oskasin targasti kõnelda; olli‿ks sa luud loonatark, ollit isit ilmatark, kui sa‿ks .taidsõt targa neio, .mõistsõʔ neio meelelitse (rahvalaulust) olid sa loomult loodud tark, olid tehtud ilmatark, kui sa oskasid [leida] targa neiu, mõistsid [leida] neiu mõistliku. Vrd .muistma, .mõistma

teeda1 s <teeda, teedat> taat ▪ tull´ vana teedakõnõ kaʔ tii .viirde .puhkama vana taadikene tuli ka tee äärde [jalgu] puhkama; kõvõra jalagaʔ teedakõnõ aja tallist verevit hobõsit .vällä? (kuuk kisk hütsi .vällä) (mõistatus) kõvera jalaga taadikene ajab tallist punaseid hobuseid välja? (ahjuroop tõmbab süsi välja); jummal´ tull´ teedakõsõh .vasta (muis) jumal tuli vastu taadi kujul

tsimḿ2 adj <tsimmi, .tsimmi> lühikeste juustega ▪ mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva, mudu ommaʔ tsimmɪʔ mõnel seto tüdrukul on veel pats, väga harva, muidu on nad lühikeste juustega

vihasahe adv vihaselt, raevukalt, ägedalt ▪ .väega vihasahe kopᴜtivaʔ ussõ takah väga vihaselt koputasid nad ukse taga; Piusah õ̭ks vesi juusk vihasahe külʔ piltl Piusa jões jookseb vesi küll hoogsalt; .kolka‿ks nu kuŕastõ kõnõli, .veeri veerät´ vihasahe (rahvalaulust) kolk (maanurk) nüüd kurjalt kõneles, ümbruskond [juttu] vihaselt veeretas. Vrd kriimɪstõ, kuŕastõ, vihalikku, vihanuhe