[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hill´o adv hilju, tasakesi ▪ hill´o lätsi takah hellü piteh, kummu piteh kullõldõh (rahvalaulust) tasahilju läksin taga hääle järgi, kumina järgi kuulatades. Vrd .hillä, hilläkeiste, hilläkeitsi, .hillä|.tassa, .tassa

.hürmelemä v <.hürmelläʔ, .hürmele> porisema, torisema; ärplema ▪ .vanõmbaʔ sõ̭sarõʔ .hürmeleseʔ: mis saʔ tulliʔ meil vanaimä poolõ takah vanemad õed torisevad: miks sa tulid meile vanaema juurde järele; poig ei .hürmeleʔ, a minnij om sitõb poeg ei torise, aga minia on halvem; sääl nakas õks .takjas .taplõma, suur hüdsi .hürmlemä (rahvalaulust) seal hakkab takjas taplema, suur süsi ärplema. Vrd hürmähtämä, hürmähütmä, jarisõma, jõrisõma

jedŕona|kampsoń P s <jedŕona|kampsona, jedŕona|kampsonat> / <jedŕona|.kampsoni, jedŕona|.kampsonit> seto meeste valge poolvillane kirjatud pikk-kuub ▪ jedŕona.kampsonaʔ ja poolõʔsärgɪʔ kirotidi samõdegaʔ pikk-kuued ja pealiskuued kaunistati sametiga; .hammõ pääl peiväʔ meheʔ .puulevillatset jedŕona.kampsonet, tuu oll´ ka jälʔ nii poolõneʔ jalaneʔ pikk´, sälä takah ollivaʔ prundɪʔ ja siiloʔ .pantevvaʔ üte .aino nöpsigaʔ kinni särgi peal kandsid mehed poolvillaseid pikk-kuubi, too ulatus umbes poolde säärde, selja taga olid krooked ja hõlmad käisid üheainsa nööbiga kinni

kavvõkasõh ~ kavvõkõsõh adv kaugel ▪ .Matŕo elotus olõ‿i kavvõkasõh, säälsamah käänätüse takah Matro elukoht ei ole kuigi kaugel, [see on] sealsamas käänaku taga. Vrd kavvõh, kavvõndõh

kingonõ adj <kingodsõ, kingost> künklik ▪ mi järve takah om kingonõ kotᴜś meie järve taga on künklik maakoht; Piusa puul ommaʔ kingodsõʔ mõtsaʔ Piusa pool on künklikud metsad. Vrd kinganõ, .kinklikanõ

kobahus s <kobahusõ, kobahust> kopsatus, mütsatus ▪ mineʔ kaeʔ, tarõ takah oll´ määnegi kobahhus mine vaata, tare taga käis mingi kopsatus

kobɪstõlõma v <kobɪstõllaʔ, kobɪstõlõ>
1. kobistama ▪ edikiä kobɪstõlõs ussõ takah, .sisse taht keegi kobistab ukse taga, tahab sisse
2. kohmitsema ▪ Oll´o kobɪstõli jo hulga .aigu, kas tä sai valmis vai saa‿as? Ollo kohmitses juba kaua aega, kas ta sai valmis või ei saanud?; kobɪstõlgu‿iʔ, tiiʔ virgõmbihe! ära kohmitse, tee kiiremini!. Vrd kobɪstama

kükätś s <kükätsi, kükätsit> kükitaja ▪ tillin iih, tallin takah, kükätś seeh, napatś käeh? (hopõń iih, regi takah, miisś seeh, piitsk käeh) (mõistatus) tilin ees, talin taga, kükitaja sees, napsaja käes? (hobune ees, regi järel, mees ree peal, piits käes)

kõ̭ik´|ütś ~ kõik´|ütś adv
1. nagunii; kindlasti ▪ kunigas ütel´: ma tapa kõ̭ik´ütś su arʔ, ku sa õi lääʔ (muinasjutust) kuningas ütles: kui sa ei lähe, tapan ma su nagunii ära. Vrd .kimmähe, .kindlahe
2. ükskõik ▪ kõ̭ik´ütś, tulõ õks minnäʔ, ku veleʔ .käsk´väʔ [mul] ükskõik, tuleb [siis] ikka minna, kui vennad käsivad. Vrd ütś|kõ̭ik´, ütśtäüś
3. samahästi, samamoodi ▪ kolʔ .kassi täl kõõ käveʔ takah kõ̭ik´ütś ku pinɪʔ kolm kassi käisid tal kõik kannul, [täpselt] samamoodi kui koerad

lõsᴜh adv peidus, varjus ▪ pini om puhmu takah lõsᴜh P koer on põõsa taga peidus

lähkokõsõh dem adv lähedal, ligiduses ▪ .tütrik näge täti takah .juuskvat, õigõ lähkokõsõh tüdruk näeb tädi järel jooksvat, [on juba] õige lähedal; latsõʔ, olgõʔ ti lähkokõsõh, mingu‿iʔ .kavvõ lapsed, olge te lähedal, ärge kaugele minge. Vrd ligitsillaʔ, lähe|kõrrah, .lähkeseh, .lähkesel, .lähkoh

muhetõlõma v <muhetõllaʔ, muhetõlõ>
1. (näost) õhetama ▪ .tütrik nakaś .kitmise pääle muhetõlõma tüdruk hakkas kiitmise peale õhetama. Vrd lõkkõlõma
2. haljendama ▪ takah õks sis hain haletõllõs, peräh moro muhetõllõs (rahvalaulust) taga siis hein rohetab, järel õu haljendab. Vrd mohetama, muhetama

.parruistõ ~ .parrustõ adv folk parasjagu, parajalt ▪ paaba mõsk´ jal timmä .parruistõ, .pehmel viil pehmütelli (rahvalaulust) eit pesi teda (Pekot) parasjagu, pehme veega pehmitas; takah lätś õks sis ese tasatsõhõ, vana papa .parruistõ (rahvalaulust) taga läks isa tasakesi, vana papa parajalt (omas tempos); sis Karnil õks taa keerät´ kibõhõhe, pand´ .jalgo .parrustõ (rahvalaulust) siis Karnil keerutas kiiresti, pani jalgu parajalt. Vrd parahusi, paralikku

peel´ka I s <peel´ka, peel´kat> puust kühvel kalade v vilja tõstmiseks, hauskar ▪ .puinõ peel´ka, hand takah [seal oli] puust kühvel, käepide taga; teräʔ võtõti peel´ka.kõistõ, .handa pite .peeti kinniʔ, ku visati terad võeti kühvlikesse, varrest hoiti kinni, kui visati (tuulamisel). Vrd .kühvli, pilk1, ruuṕ, .viskli

persü|päädi adv tagurpidi, vastupidi ▪ peeleʔ olliʔ õks koh tarõh persüpäädi, naane takah taasperi (rahvalaulust) kus olid kangaspuud tares tagurpidi, naine [nende] taga valepidi. Vrd taas|peri, taas|perilde

perä|nulk s <perä|nulga, perä|.nulka> toa tagumine nurk (hrl ikoonide asukoht) ▪ hähätarõ man võõdõti ilosahe .vasta, .panti perä.nulka .süümä (muinasjutust) pulmatare juures võeti ilusasti vastu, pandi taganurka sööma; tä jo istus lavva takah otsani peränulgah, a meele pilluti ka kassipingi .pääle luid (muinasjutust) juba ta istub laua taga päris taganurgas, aga meile pilluti ka luid kassipingi peale; võta‿ks asõ .aknillõ, piidsa asõ perä.nulka (rahvalaulust) võta ase (istu) akende juurde, piitsale ase taganurka. Vrd pühäsenulk

podrᴜsk´ s <podrᴜski, podrᴜskit> / <podrᴜske, podrᴜsket P> pruutneitsi, pruuttüdruk ▪ pruudil oll´ nelli podrᴜskit pruudil oli neli pruutneitsit; tuust om viil mõ̭nõl .kergep, kui tubliʔ podrᴜskiʔ ummaʔ seetõttu on mõnel [mõrsjal] veel kergem, kui on tugevad pruuttüdrukud [et aitavad korduvalt maani kummardavat pruuti püsti]; iih õks sis kaasigõʔ .kalduʔ, takah õks podruskiʔ tullivaʔ (rahvalaulust) ees liikusid kaasitajad, taga tulid pruutneitsid. Vrd kõrvulinõ2, .porski, prodᴜsk´, .prootśka

pritɪk s <pritɪke, pritɪket> varb, teivas, malk ▪ Ivvań võtt´ pritɪke .sälgä, ai Mat´ot takah .huunit pite Ivvan võttis malga selga, ajas Matot mööda hooneid taga; pritɪk om süld katś teivas on sülda kaks [pikk]. Vrd latt´1, malk, saibas

puul´|särk´ s <poolõ|särgi, puult|.särki> seto meestekuub, seljal krooked ja sametkaunistused ▪ puul´särk´ oll´ pikeb ku ńooʔ pindsaguʔ, põlvini ja alapoolõ .põlvi ollɪʔ, prundsɪʔ ollɪʔ sälä takah .puusõ kottal, sammõdiʔ ollɪʔ sälä takah kuub oli pikem kui need pintsakud, ulatusid põlvini ja allapoole põlvi, krooked olid selja taga puusade kohal, sametkaunistused olid selja taga; mehil vanast ollɪʔ poolõʔsärgɪʔ, inämbüsi ollɪʔ iks hallɪʔ meestel olid vanasti kuued, enamasti ikka hallid

reess1 I s <reesa, .reessa> lõikader; adranuga; viilader (söödi üleskündmiseks) ▪ reesagaʔ .aeti tii inne iih, sis harkadragaʔ .minti takah lõikadraga aeti enne ees jälg, siis harkadraga mindi taga. Vrd lõigiraud, lõik´|raud

rõbahama v <rõbahtaʔ, rõbaha> , rõbahtama <rõbahtaʔ, rõbahta> silmama, tähele panema, märkama ▪ ma sängü pääl .istõ, pini rõbahti minno, nakaś .haukma ma istusin sängi peal, koer märkas mind, hakkas haukuma; rõbaha‿as .ütśkiʔ veli midägi ükski vend ei märganud midagi; a ku nimäʔ rõbahtiʔ, et vana Ivvań ka oll´ .liina tulnuʔ, ni sõ̭s .heitüʔ .väega är aga kui nad märkasid, et vana Ivvan oli ka linna tulnud, siis ehmusid väga ära; ku perremiisś tulõ kodo ni teid rõbahas, sis timä neelähäs ti säälsamah är! (muinasjutust) kui peremees tuleb koju ning teid märkab, siis tema neelab teid sealsamas alla!; .tütrik .ommõ täl takah käunuʔ jaʔ arʔ rõbahanᴜʔ (muinasjutust) tüdruk on tal järel käinud ja näinud ära [et kosilane on laibasööja]; tuud õks rõõbõh rõbahti, paaba tähele pand´ (rahvalaulust) seda raibe märkas, eit pani tähele. Vrd rõppama, räbähtämä

rüüsᴜ̈tämä v <rüüsᴜ̈täʔ, rüüsüdä> köhima; köhatama ▪ rüüsᴜ̈tägu‿i lavva pääle! ära köhi laua peale!; kos sa olt nii külmänüʔ, õt nii rüüsᴜ̈tät? kus sa oled nii külmetanud, et nii köhid?; olõ‿õi .vuurigi rüüsᴜ̈tänüʔ ma tubagu läbi ei ole ma kordagi köhinud tubaka (suitsetamise) tõttu; paaba rüüsᴜ̈täs joʔ aho pääl, tege .aivit eit juba köhatab ahju peal, aevastab; .Piirka esä oll´ näil aho takah kolʔ .aestakka joʔ, rüüsᴜ̈t´ pääle Piirka isa oli neil ahju taga [haigevoodis] juba kolm aastat, muudkui köhis. Vrd köhimä, .köhk´mä, köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, köhäskelemä, rüüsähämä, rüüsähütmä

sadõjanõ I adj <sadõjatsõ, sadõjast> sajune ▪ śoo om jumalõ ilm, .olkõʔ timä sadõjanõ vai .olkõʔ illoś see on jumala ilm, olgu ta sajune või olgu ilus; ussõh näil iks ollaʔ .undsõl, välä pääl vihmatsõl, saina takah sadõjatsõl (rahvalaulust) [vaja] väljas neil olla sombusel, välja peal vihmasel, seina taga sajusel [ilmal]. Vrd sadojanõ, sadõhinõ

saisahtama v <saisahtaʔ, saisahta>
1. seisatama ▪ .kohki saisahta‿s, lätś üte voorigaʔ peräle kusagil ta ei seisatanud, läks ühe jutiga pärale; .tütrik lätś ni saisaht´ värehti takah tüdruk läks ning seisatas värava taga. Vrd saisahutma, saisaskõlõma, saisatama
2. seisma panema, peatama ▪ uno saisaht´ hobõsõ ni köüt´ lasipuu .külge onu peatas hobuse ja sidus lasipuu külge

süväkeiste, süvä.kõistõ P adv sügavale, sügavalt ▪ nii süväkeiste läät, .lapjogaʔ võtat, läük´ õ̭nnõ sinine savi takah nii sügavale lähed, labidaga võtad (kaevad), läigib aina sinine savi vastu. Vrd süväste, sügävähe

taǵa s <taǵa, tak´a> takjas (Arctium) ▪ lauda takah ommaʔ taǵaʔ .väega suurõs kasunuʔ lauda taga on takjad ilmatu suureks kasvanud. Vrd takjas

tati|korv́ s <tati|korvi, tati|.korvi> seenekorv ▪ vinne teeda tulõ, laǵa kaab pääh, tatikorvɪʔ kaalah, ütś iih, tõõnõ takah tuleb vene taat, lai kaabu peas, seenekorvid kaelas (õlal), üks ees, teine taga

tilgõtama v <tilgõtaʔ, (ta) tilgõtas>
1. tilgendama, nõretama ▪ sitigõ puhõm tilgõtas õ̭nnõ P mustsõstrapõõsas lausa nõretab [marjadest]; sis lauli õks ma .uibo .häitsemmä, vislapuu veretämä, tikõrpuu õks küll .marjo tilgõtamma (rahvalaulust) siis laulsin ma õunapuu õitsema, kirsipuu punetama, tikripõõsa marjadest nõretama
2. piltl tilbendama ▪ .latsi tilgõtas Iŕo takah lapsi tilbendab Iro kannul. Vrd tilbatama, .tilbõlõma, .tolbõlõma

torokanõ I s <torokasõ, torokast> tarakan, prussakaline (Blatta orientalis) ▪ torokasõʔ, .säntseʔ mustaʔ, pikki päiegaʔ, nuuʔ krõbɪstasõʔ saina takah, vasidsõʔ kõ̭ik´ ommaʔ [majas on] tarakanid, sellised mustad, pikkade peadega, need krabistavad seina taga, kõik on vasekarva. Vrd toro4

.tseesnahe adv ausalt, õiglaselt; viisakalt, kombekalt ▪ ma .ütle sedä sullõ .tseesnahe ma ütlen seda sulle ausalt; .mõrsja istᴜs lavva takah .veiga .tseesnahe mõrsja istub laua taga väga kombekalt. Vrd .ausahe, .seesnahe, .tseeste

tsõigahama v <tsõigahtaʔ, tsõigaha> , tsõigahtama <tsõigahtaʔ, tsõigahta>
1. õõtsutama, kiigutama ▪ latsõʔ tsõigahtiʔ hirrõ pääl lapsed kiikusid palgi peal. Vrd tsõdsõtama, tsõõgatama, tsõõgᴜtama, tsõõkatama, .tsõ̭õ̭tama
2. lonkama ▪ tsõigahas .väega lonkab kõvasti; tsõigahti õks imäl takah lonkas ikka emal taga. Vrd .klõmpama, .koltsama, kukkama1, .kunkama, likahama, likahtõlõma, likatama, likkama, .lompama, .lõ̭mpama, .tsõikama

tsäik s <tsäiga, .tsäika> , tsäika <tsäika, tsäikat> kajakas (Larus) ▪ ku tsäikaʔ koh istusõʔ, sis sääl om kalla kaʔ kui kajakad kuskil istuvad, siis on seal kala ka; kalatsäigaʔ ommaʔ kõ̭õ̭ takah parahodil kalakajakad lendavad alati aurikul taga. Vrd tsäek

tündsähümä v <tündsähüdäʔ, tündsähü> , tündsähtümä <tündsähtüdäʔ, tündsähtü>
1. folk tümpsatama, matsatama ▪ petäi, sattõ‿ks ma maalõ ne madsahto, tüvi takah kõ̭ik tündsähtö (rahvalaulust) kukkusin ma, mänd, maha mis matsatas, kogu tüvi taga tümpsatas. Vrd madsahtama, tündsähtämä
2. folk tüsenema, paisuma ▪ näiot .ülti‿ks .poiga pundsahunuʔ, näiot .ülti‿ks tütärd tündsähünüʔ (rahvalaulust) neidu öeldi poega [kandes] paisunud, neidu öeldi tütart [kandes] tüsenenud. Vrd punsahuma

.uigõlõma v <.uigõllaʔ, .uigõlõ> oiglema, (korduvalt) oigama; ägama ▪ ma .uigõlli pliidi takah, jovva‿s .maaha lesätäʔ ma oigasin pliidi taga, ei jõudnudki [asemele] pikali heita (sünnitajast); ku kiä .veiga uiatas suurõ halu vai surma seeh, sis üldäs .uigõlõs kui keegi väga oigab suure valu käes või suremas olles, siis öeldakse, [et] ta oigleb; katai õks kumard´, eiś kuuk´, ossakõsõʔ .uigõlliʔ (rahvalaulust) kadakas kummardas, ise kurtis, oksakesed oiglesid; kua õks sis .vaenõ .vaugõlli, oholine .uigõlli (rahvalaulust) kes siis vaene vingus, kes siis vilets oigles. Vrd .oigõlõma, uiatama

vesi|ilves s <vesi|ilvese, vesi|ilvest> vesihall ilves ▪ ku .aetas takah, sis vesiilveseʔ pakõsõʔ .puuhtõ kui aetakse taga, siis põgenevad ilvesed puu otsa; vesiilves om haha ja musta kirriv ilves on halli- ja mustakirju

vihasahe adv vihaselt, raevukalt, ägedalt ▪ .väega vihasahe kopᴜtivaʔ ussõ takah väga vihaselt koputasid nad ukse taga; Piusah õ̭ks vesi juusk vihasahe külʔ piltl Piusa jões jookseb vesi küll hoogsalt; .kolka‿ks nu kuŕastõ kõnõli, .veeri veerät´ vihasahe (rahvalaulust) kolk (maanurk) nüüd kurjalt kõneles, ümbruskond [juttu] vihaselt veeretas. Vrd kriimɪstõ, kuŕastõ, vihalikku, vihanuhe

.võ̭stama v <.võ̭staʔ, .võ̭sta> , .võstama <.võstaʔ, .võsta> ässitama ▪ ja saibastõgaʔ täl takah ja pinnegaʔ .võ̭stõdi ja [joosti] kaigastega tal taga ja koeri ässitati [kallale]. Vrd kihotama, tsuiatama, .tsuitama, tsütsätämä, tsütsᴜ̈tämä, võ̭ssatama, võ̭ssɪtama