?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 107 artiklit
.ainustõ adv hädasti, pakiliselt ▪ tuu asi om .ainustõ vaja ar aiaʔ too asi on hädasti vaja ära teha. Vrd .ainsahe, hädäste, .äinüist
.aivõʔ pl s <.aivide ~ .aividõ, .aivit> peaaju ▪ tsia .aivõʔ ommaʔ ar sulanuʔ sea ajud on ära sulanud (keetmisel lagunenud). Vrd ajo
ersatama L v <ersataʔ, ersada> nihelema, kibelema ▪ püüsᴜ̈ʔ paigah, ar ersatagᴜʔ püsi paigal, ära nihele; ersatas uma .persegaʔ niheleb oma tagumikuga. Vrd jõrsatama, kiibõrdama, kiibõrdõlõma
haaruma v <haarudaʔ, (ta) haarᴜs>
1. jätkuma, piisama ▪ kas mullõ ka .leibä haarᴜs? kas mulle ka leiba jätkub?. Vrd .haarduma, jakkuma, .kündümä
2. ulatuma, küündima ▪ haaru‿i ma .kuige petrooli.lampe laest .alla võttaʔ P ma ei ulatu kuidagi petrooleumilampi laest alla võtma; sis näüdäś Karnõla häränahast .nüürä ja ütel´, õt śoo härä nahk haarᴜs ar .ümbre mu müürü (muinasjutust) siis näitas Karnõla härjanahast nööri ja ütles, et see härjanahk ulatub ümber tema müüri. Vrd .haarduma, .kündümä, künnähtümä, künnähütmä
haidatama v <haidataʔ, haidada>
1. lõõpima, lorama; luiskama ▪ sa imp kõ̭nõlõ‿i .õigust, sa haidatat sa ei räägi enam õigust, sa luiskad. Vrd .hauśma, .haussõlõma, .lorrama
2. raiskama ▪ timä ar haidatas raha, püüsü‿i täl raha tema raiskab raha ära, tal raha [lihtsalt] kaob käest. Vrd haigatama, .haiskama1, .hiiskama, .raiskama
hatanõ adj <hatadsõ ~ hatatsõ, hatast>
1. emane (koera kohta) ▪ käü ku hatanõ pini hulgub ringi nagu emane koer
2. liiderlik, litsakas ▪ ar lätś .tütrik ka .veit´kese hatatsõst tüdruk läks veidi litsakaks
holahõlõma v <holahõllaʔ, holahõlõ> püsimatu, heitlik olema ▪ tä haard ütte tüüd, sis jal tõist, püüsü‿iʔ .kohki, saa‿iʔ määnestki tüüd ar tettüs, sis tuu .kotsil üldäs, et holahõlõs õ̭nnõ ta proovib üht tööd, siis jälle teist, ei püsi kusagil, ei saa ühegi tööga hakkama, siis tolle kohta öeldakse, et on heitlik. Vrd holõndõlõma
hüdse|asõ s <hüdse|asõmõ, hüdse|asõnd> kolle, katlaalune tulease ▪ hüdseasõmõlõ piät hoolõgaʔ .perrä .kaema, või‿iʔ ar .laskõʔ .kistudaʔ tuleaset peab hoolega jälgima, [sütel] ei või lasta ära kustuda. Vrd .katla|haud
.hüvvüs s <.hüvvüse, .hüvvüst> , .hüvvüś <.hüvvüse, .hüvvüist> hüüs, varandus, küllus ▪ rahvas jovva‿as ar .tiiniʔ sedä .hüvvüst, mis noʔ om rahvas ei jõudnud teenida seda küllust, mis nüüd on; a meele om külʔ sedägi .hüvvüist .liiga pall´o aga meile on küll sedagi varandust liiga palju. Vrd hää, hüä, .hüändüs, torõndus
.hüäskelemä v <.hüäskelläʔ, .hüäskele> lipitsema, meelitama, ennast paremana näitama ▪ .ümbre muʔ käu ja .hüäskeles käib ümber minu ja lipitseb; tuu miisś joud ar hinnäst kõ̭igilõ .hüäskelläʔ too mees jõuab ennast kõigile kiita
imisemä v <imɪstäʔ, (ta) imises> immitsema, nõrguma ▪ paisõh imises, imises perägi jo arʔ paise immitseb [tühjaks], immitseb juba viimasegi ära; .tõrdo imise‿i inäp midägi, ar tarahtu tõrrest ei immitse enam sugugi, turdus ära. Vrd immɪtsämä, .indsümä, tsimahtama, tsimisemä, tsimmama, tsirahama
isahuma v <isahudaʔ, isahu> , isahtuma <isahtudaʔ, isahtu> isunema, himustama ▪ ar isahtunuʔ, olõ‿i kavva süvväʔ saanuʔ ära nälginud, ei ole kaua süüa saanud; näiokõnõ õks jäl ikulõ isahto, silmä.viile veerähtö (rahvalaulust) neiu nutta himustas, silmavett veeretas. Vrd isahama, rõõgɪtsõlõma, rõõgɪtsõma
.iärminõ adj <.iärmitsõ, .iärmist> idudega, idusid täis ▪ kardohkaʔ ommaʔ .iärmitsõʔ, vaja ar kakkuʔ külest kartulid on idusid täis, vaja küljest katkuda (idutada)
joobul´ s <joobuli, joobulit> hlv joodik ▪ Pulatna joobulidõgaʔ sai ar .juuma sattus Pulatna [küla] joodikutega jooma. Vrd joobaŕ, joobuŕ, joobõr, joobõrdaja, joobõrus, joodɪk, laabõŕ, lakõts, .prääska2, .serbäjä
joosõndõlõma P v <joosõndõllaʔ, joosõndõlõ> pidevalt edasi-tagasi jooksma ▪ lammaś kaʔ, ku ar .hirmos, sis joosõndõlõs pääle keti otsah lammas ka, kui kohkub, siis muudkui jookseb keti otsas edasi-tagasi. Vrd joosɪtõlõma
.junnama v <junnadaʔ, .junna> nuruma, manguma ▪ latś .junnas, .junnas, kooni ar annat laps nurub ja nurub, kuni annad [nurutava]; .junnas pääle nigᴜ .mustlanõ muudkui mangub nagu mustlane. Vrd .jońma, .jonńama, .juńma, .kiusama
järähömä P v <järähödäʔ, (ta) järähös> , järähtömä P <järähtödäʔ, (ta) järähtös> habrastuma, hapraks või aulikuks muutuma ▪ rõivaś ka järähtös .palk´nah arʔ kangas ka habrastub kangarullis; villaʔ ne langaʔ, mõlõbaʔ järähhöseʔ ar, ku kavva .saisvaʔ villad ja lõngad, mõlemad lähevad [koi]auke täis, kui kaua seisavad
kablɪk s <kabligu, kablɪkut> pigitatud v tõrvatud nöör (viiskudele ja rangidele) ▪ kablɪkit .aeti .viiskõ .perrä, õt ar mädänesi‿s nii ruttu tõrvatud nööre aeti viiskudele, et need ei mädaneks nii ruttu ära
kadõhtama v <kadõhtaʔ, kadõhta>
1. kaetama; sõnuma ▪ ku kiä ar kadõht´, sis sõ̭nnogaʔ tetti tagasi kui keegi ära sõnus, siis sõnuti tagasi; tuu oll´ nii võhl, õt läbi saina ka ar kadõht´ too oli nii kuri, et kaetas ka läbi seina ära. Vrd .kaehama, .kaehtama, .kaehutma
2. uus kadestama ▪ võõrasimä nakaś .tarka kasu.poiga kadõhtama (muinasjutust) võõrasema hakkas tarka kasupoega kadestama
.kallippa, .kalleppa P adv kallimalt ▪ śoo and odavappa, a timä võtt .kallippa see annab odavamalt, aga tema müüb kallimalt; möi sis hüä raha iist ar, .kallippa pall´o, ku esi masś müüs siis hea raha eest ära, palju kallimalt kui ise maksis; munnõ ja .võido .tahtnoʔ .kalleppa müvväʔ P mune ja võid tahtnuks kallimalt müüa
kardsõhtuma v <kardsõhtudaʔ, (ta) kardsõhtus> jäätuma ▪ lakõ pääl om maa ar kardsõhtunuʔ lagedal on maa jäätunud. Vrd .iätämä1, kardsõhtama, karsatama
.karmuma v <.karmudaʔ, .karmu> , .karmoma P <.karmodaʔ, .karmo> (suitsu)vingu jääma; vingumürgitust saama ▪ inemine om nii arʔ .karmunᴜʔ, jovva‿i inäp midägi inimene on vingus nii uimaseks jäänud, ei jõua enam midagi [teha]; ar ma .karmu, pää om .haigõ sain vingumürgituse, mul on peavalu; .minku‿iʔ nii .varra .sanna, arʔ .karmudõʔ ära mine nii vara sauna, saad vingumürgituse; ma küti tarrõ ni .karmu aŕa ma kütsin tuba ja sain vingumürgituse
karmᴜtama v <karmᴜtaʔ, karmuda ~ karmᴜta>
1. vingumürgitust tekitama ▪ pää jäi .haigõs, karmut´ ar minno pea hakkas valutama, [sest] sain vingumürgituse
2. (suitsu)vingu tegema v tekitama ▪ mis sa karmᴜtat tah, ajat .halva .savvu, taa võtt .päähä mis sa teed siin vingu, ajad halba suitsu, see hakkab pähe
kassi|kullᴜsseh ~ kassi|kullᴜssõh adv poolärkvel, magamist teesklevalt ▪ tulõʔ ar üles, olt pääle kassikullᴜsseh tõuse üles, oled niikuinii poolärkvel. Vrd herevälläʔ, herivelläʔ, .kerk´velläʔ, koolᴜsseh, kõtt|koolᴜsseh, venne|koolᴜsseh
.kautus s <.kautusõ, .kautust> , .kautuś <.kautusõ, .kautuist> kaugus ▪ ma .visksi munna .kautust ja .kortust ma viskasin [puu]munaga kaugust ja kõrgust; kuu ni päävä .kautust mõista‿i .ütśki ar arvadaʔ kuu ja päikese kaugust ei oska ükski ära arvata
kesähümä v <kesähüdäʔ, (ta) kesähüs> , kesähtümä <kesähtüdäʔ, (ta) kesähtüs>
1. kesanema, õhu käes seistes tahenema ▪ puu om ar kesähünᴜ̈ʔ, ei olõʔ kuiv, ei olõʔ toorõś puu on tahenenud, ei ole kuiv, ei ole toores || kesähünᴜ̈ʔ .tütrik vanatüdruk || kesähünᴜ̈ʔ poisś vanapoiss ▪ kesähünᴜ̈ʔ poisś, kes naist ei olõ .võtnuʔ vanapoiss [on see], kes naist ei ole võtnud || kesähünᴜ̈ʔ poisś|miisś paadunud poissmees ▪ tuu om jo kesähhünnüʔ poisśmiisś too on juba paadunud poissmees
2. kevadise tuule v päikesega parkuma ▪ keväjädse päävägaʔ kesähtüʔ käeʔ arʔ kevadise päikesega parkusid käed; kesähüs nahk, ku .veit´kene kuios nahk muutub kõvaks, kui veidikene kuivab (toorest loomanahast). Vrd kesähütmä
3. kõhnuma, kängu jääma ▪ põrss om arʔ kesähtünüʔ põrsas on kängu jäänud. Vrd .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, morɪhuma, täkerdümä
kesähütmä v <kesähüttäʔ, kesähüdä ~ kesähütä> parkima; parkuma; ketendama ▪ tuul´ kesähüt´ arʔ naha tuul parkis naha ära; kuna sa uma naha ar kesähüdiʔ? millal su [näo]nahk ära parkus?. Vrd kesähümä
.kiilama v <kiiladaʔ ~ kiilataʔ, .kiila> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga kinnitama ▪ vaja arʔ kiilataʔ kirvõś, kui .kuuda panõt .perrä vaja kiil vahele lüüa, kui kirvele varre taha paned; loodsɪk lagonõs ar muido, vaja kiiladaʔ .veit´kene paat laguneb muidu ära, vaja veidi [laudu] kiiluda (üksteise ligi suruda); ma ar .kiilssi .kirvõ joʔ ma lõin kiilu juba kirvevarre sisse ära; mul om kirvõś är kiilat, tei puu kiilo ja pessi .kuudalõ .sisse mul on kirves kiilutud, tegin puukiilu ja lõin kirvevarrele sisse. Vrd .kiilma, kiilotama
.kirkelemä v <.kirkelläʔ, (ta) .kirkeles>
1. sädelema ▪ esä lätś .kaksõma, sis .kirkeli tuli kõ̭ik´ iih ni .saaki‿s ar ubinat kaksadaʔ (muinasjutust) isa läks [õuna] võtma, siis sädeles tuli kõikjal ees ja ei saanudki õuna võtta. Vrd kirelemä, .kirgelemä1, .kirglõma, .kirjämä2
2. uhkeldama ▪ Manni .kirkeles uma näpo.tüügaʔ .väega Manni uhkeldab liiga palju oma käsitööga. Vrd .kekśmä
kossah adv
1. palmikus, patsis ▪ .hiusõʔ ommaʔ kossah juuksed on patsis
2. piltl puntras; pundis ▪ ku rabahajaʔ olõ‿i .höste ar rabanuʔ, sis ommaʔ linaʔ kossah kui linaropsijad ei ole hästi linu ropsinud, siis on linad sassis
kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt) ▪ .kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõ‿õi hää, tulõ‿õi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega
krõ̭nka s <krõ̭nka, krõ̭nkat> , .krõ̭õ̭nka <.krõ̭õ̭nka, .krõ̭õ̭nkat> savipott, savist piimanõu ▪ krõ̭nka om .ahtakanõ pada, kaast ei olõʔ pääl krõnka on ahtakene pott, kaant peal ei ole; krõ̭nkaʔ, savidsõʔ tettüʔ, ar vaabaduʔ savipotid, [need on] savist tehtud, ära glasuuritud; rõõsa piimä pant .hapnõma .krõ̭õ̭nkahe rõõsa piima paned savipotti hapnema
.kuurdõ adv korpa ▪ kaŕalatsil lääväʔ jalaʔ .kuurdõ karjalastel lähevad jalad korpa; leeväʔ ommaʔ ar palanuʔ ja .kuurdõ karanuʔ piltl leivad on kõrbenud ja kooriku lahti löönud. Vrd .korpa || .kuurdõ karanᴜʔ vanapoisiks jäänud
kõrahuma v <kõrahudaʔ, (ta) kõrahus> krõbedaks muutuma; kõrbema ▪ kõ̭ik´ vangɪʔ olliʔ .väega ar kuionuʔ ja kõrahunuʔ piltl kõik vangid olid ära kuivanud ja [päikesest] kõrbenud. Vrd kõrbahuma
kõrbahuma v <kõrbahudaʔ, (ta) kõrbahus> , kõrbahoma P <kõrbahodaʔ, (ta) kõrbahos> , kõrbahtuma <kõrbahtudaʔ, (ta) kõrbahtus> , kõrbahtoma P <kõrbahtodaʔ, (ta) kõrbahtos> kõrbema ▪ kõik´ leeväʔ ollɪʔ .väega ar kuionuʔ ja kõrbahunᴜʔ kõik leivad olid väga ära kuivanud ja kõrbenud; jäi lihakõnõ pannigaʔ suurõ tulõ pääle ne .arkeʔ kõrbahto P liha jäi panniga suure tule peale ja kõrbeski ära. Vrd kõrahuma, .kõrbama
kõvᴜtus s <kõvᴜtusõ, kõvᴜtust> , kõvᴜtuś <kõvᴜtusõ, kõvᴜtuist> kõvadus; jõud, tugevus ▪ paremp ma lää jo siist ar .ilma pite .käümä ja risti.rahvallõ umma kõvutuist .näütämä (muinasjutust) parem lähen ma siit ära mööda ilma rändama ja ristirahvale oma tugevust näitama. Vrd joud, jõud, kendso, kõvahus, .kõvvuś
käsnätämä v <käsnätäʔ, (ta) käsnätäs> käsnadega kattuma ▪ käeʔ ar käsnätet käed on käsnadega kattunud
kõ̭gõnist ~ kõgõnist ~ kõ̭gõnõst, kõ̭gõnest P adv täiesti, koguni; hoopis ▪ täl lõppivaʔ eläjäʔ kõ̭gõnist tal lõppesid (surid) loomad sootuks; kas sa kõ̭gõnist anniʔ arʔ vai võtat tagasi ka? kas sa päriselt andsid ära (päriseks) või võtad veel tagasi?; ne tapṕ kassi ar kõ̭gõnõst, et mis sa sääl .lõugat ning tappis kassi koguni ära, et mis sa seal lõugad; inemiseʔ ommaʔ jo jumala arʔ kõ̭gõnest unõhtanᴜʔ P inimesed on jumala kogunisti ära unustanud. Vrd kogones, kogonɪʔ, kogonõst, kõ̭gõniʔ, kõ̭kõnest, .kõ̭õ̭nihe, .kõ̭õ̭niʔ, otsanɪʔ
ledenka s <ledenka, ledenkat> , ledeńka <ledeńka, ledeńkat>
1. kelk, milleks on jäätükk, jäätunud mätas, lehmasõnnik vms ▪ suumättäst tetäs ledenka, .raotas tśomp .sisse, kohe pääle istᴜt, ja perä valõtas .viigaʔ, külmätäs ärʔ soomättast tehakse kelk, raiutakse lohk sisse, kuhu peale istud ja põhi valatakse veega üle, lastakse ära külmuda; lehmä sitast ka tetäs ledeńka, külmätäs ärʔ, paraś perset .sisse .pandaʔ lehmasitast tehakse ka kelku, [sital] lastakse ära külmuda, hea perset sisse panna; mägi oll´ ar .iätet, sis ledeńka juusk´ .höste, oll´ sääne külmetet iä tükk´ mägi oli jäätunud, siis kelk libises hästi, oli selline külmutatud jäätükk
2. palgikelk, päraregi ▪ ledenka ja perä.riikene, asi om ütś, käu mitu nimme ledenka ja päraregi, asi on üks, [selle kohta] käib mitu nime. Vrd perä|regi
lihvõndama v <lihvõndaʔ, lihvõnda>
1. siluma; leevendama ▪ śoo jutt lihvõnd´ ärʔ, no jäi kõ̭ik´ .höste see jutt silus [asja] ära, nüüd jäi kõik hästi; sai ar lihvõndõtus [kõik] sai ära silutud
2. libistama ▪ .vaenõ miisś tõmmaś loodsɪku peräst mõla kätte ja naasś veere poolõ lihvõndama vaene mees tõmbas aeru lootsikupärast kätte ja hakkas [paati] kalda poole libistama
3. piltl nihverdama, viilima (tööst kõrvale) ▪ näet, ar lihvõnd´ .hindä läbi näed, nihverdas ennast töölt ära
lõbahutma v <lõbahuttaʔ, lõbahuda ~ lõbahuta> alla neelama, kugistama, kiiresti ära sööma; lõmpsama ▪ tsiga oll´ .vällä päsnᴜ̈ʔ ni kohetusõ ar lõbahhutnuʔ siga oli välja pääsenud ja taigna ruttu alla kugistanud; vanahalv nägi kassikõist ni lõbahut´ arki kassikõsõ (muinasjutust) vanapagan nägi kassikest ning neelaski kassikese alla; suur kuvvõpangilinõ .katla sai pernaasel .ruuga keedetüs, midä kõõst ütes kõrras tälle lõbahuttaʔ sai (muinasjutust) perenaisel sai suur kuupangeline katel suppi keedetud, mida sai talle (ahjualusele) kõigest üheks korraks lõmpsata. Vrd lõksahutma, lõnksahutma, neelähämä, neelähütmä
lõpi|pudru P s <lõpi|pudru, lõpi|.putro> lõpepuder, talgute lõpetamise toit ▪ ko rüäpõim ar lõpõtidi, sis tette lõpi.putro, sakõt rüäjahu .putro kui rukkilõikus lõpetati, tehti lõpeputru, paksu rukkijahuputru. Vrd lõpipudõ̭r
lähko.kõstõ ~ lähko.kõistõ dem adv lähedale, lähikonda ▪ sa .saiõt külh lähko.kõstõ mehele sa said küll lähedale mehele; taha .samma lähko.kõistõ lätś .siinde siiasamasse lähedale läks seenele; ar sa‿ks .tarrõ minku‿ui, tarõ minku‿ui läve sa lähko.kõistõ (rahvalaulust) ära sa tarre mine, ära mine tareläve lähedale. Vrd .lähkeste, .lähkohe, .lähkolõ
lämmästümä v <lämmästüdäʔ, (ta) lämmästüs> ummistuma ▪ massina sõglaʔ ollõv ar lämmästünüʔ masina sõelad olevat ära ummistunud
.läühümä v <.läühüdäʔ, (ta) .läühüs> riknema; liisuma ▪ vesi .läühüs, .kõlba‿i juvvaʔ vesi rikneb (seistes), ei kõlba [enam] juua; söögeʔ arʔ, ar last .läühüdäʔ sööge ära, [muidu] lasete riknema minna; rasõv om ar .läühhünᴜ̈ʔ rasv on liisunud. Vrd .läühtümä
.lüngelemä v <.lüngelläʔ, .lüngele>
1. kõõluma ▪ mis sa .lüngelet tah pingi pääl, satat .maaha mis sa kõõlud siin pingi peal, kukud maha. Vrd .kungõlõma
2. taaruma; komberdama ▪ ar õ̭ks kui .niäle .lüngeli üle läve kuidagimoodi ma ikka üle läve komberdasin. Vrd kombõrdama, limbõrdama
lõ̭ngahtuma v <lõ̭ngahtudaʔ, (ta) lõ̭ngahtus> , lõngahtuma <lõngahtudaʔ, (ta) lõngahtus>
1. logisema ▪ ratta piil´ om ar lõ̭ngahtunᴜʔ joʔ, är om poolõliisi .murdunᴜʔ, lõnkś joʔ vankri peel on logisema hakanud, poolenisti murdunud, loksub juba
2. lõtvuma ▪ vana titt´ lõ̭ngahtus, noorõl lõ̭ngahtu‿iʔ vana [mehe] peenis lõtvub, noorel ei lõtvu
3. piltl lõppema, surema (loomast) ▪ ni .arkiʔ lõngahtu elläi ja lõppeski loom ära. Vrd .lõpma
meelimä v <meelidäʔ, meeli> folk meelisklema, mõtisklema; ihaldama ▪ löögeʔ ti, languʔ, leppimähe, mingeʔ, languʔ, meelimähe (rahvalaulust) hakake te, langud, leppima, minge, langud, järele mõtlema; sai õks poja ar ihadu, sai minijä meelidü (rahvalaulust) [ema] sai endale poja ihatu, sai minia ihaldatu. Vrd .miildümä1
moośa, moose, moosi, moośo adv võib-olla, vist, ehk ▪ taa miisś moosi tulõ ar meele aiapoisist võib-olla tuleb see mees meile aiapoisiks (aednikuks); moosi ma jovva‿i üles tullaʔ võib-olla ma ei jõuagi üles tõusta; tooni .aoni moośo inäp eläki‿iʔ tolle ajani [me] võib-olla enam ei elagi; .tütrik .lännöʔ .Tartohe ne moośa saanᴜʔ latsõʔ kah P tüdruk olevat Tartusse läinud ja vist lapsedki saanud; annamõ sõ̭amehile .viina, õt sis moośo viina .päägaʔ mõ̭ni võtt .otśma minnäʔ (muinasjutust) anname sõjameestele viina, et siis võib-olla läheb keegi viinase peaga [kuningatütart] otsima; moośo kallu õks ma kadaja kõrvalõ, moośo pillu õks ma pedäjä .nõ̭alõ (rahvalaulust) ehk kaldun ma kadaka kõrvale, vast kukun ma männi najale. Vrd mast, moosś, moost´, mose
.moośka ~ .moośkas s <.moośka, .moośkat>
1. harilik maakirp (Phyllotreta undulata) ▪ .moośkaʔ sööväʔ ar .kapstaʔ, jovva‿i ar naid .moośkit ka .häötäʔ maakirbud söövad kapsad ära, ei jõua kõiki neid maakirpe ka ära hävitada; .moośkaʔ ommaʔ linnu pääl, .karglõsõʔ ütest paigast .tõistõ, .kuumõgaʔ lüü nääʔ maakirbud on lina[taimede] peal, hüppavad ühest kohast teise, nad ilmuvad kuumade ilmadega
2. kihulane ▪ nii pall´o oll´ .moośkit, mõ̭nõvoori lätsi läbi ku .määntse sao nii palju oli kihulasi, [et] mõnikord läksin nagu läbi mingi saju[pilve]; nii pall´o oll´ .moośkõ, mahadi ja kaidsi näo iist kihulasi oli nii palju, [et] vehkisin ja tõrjusin [neid] näo eest; sa käut ku .moośka, mokaʔ pikäh piltl sa käid ringi nagu kihulane, mokad pikad (mossitajast)
mutt´uma v <mutt´udaʔ, mutt´u> , mutt´oma <mutt´odaʔ, mutt´o P> eksima, vääratama, segi, sassi minema ▪ ar mutt´u tuu .tütrik uma elogaʔ too tüdruk vääratas oma eluteel (sai vallaslapse); halv, mutt´unᴜʔ elo halb, segi paisatud elu; mul .veit´kese sõ̭naʔ mutt´uʔ arʔ mul läksid sõnad natuke sassi; jalg mutt´o P jalg vääratas. Vrd mut´ahama || meelest mutt´unuʔ peast segi, arust ära ▪ imä oll´ mutt´unuʔ umast meelest arʔ suurõ halõndusõgaʔ ema oli suurest kurvastusest peast segi läinud
muutsɪtama v <muutsɪtaʔ, muutsida> piinama, vaevama ▪ hiiŕ jo ar muutsɪtõt kassil, ei jovvaʔ minnäʔ inämp hiir on kassil juba ära piinatud, ei jõua enam [eest ära] minna; sa .huupi muutsɪtat hinnäst sa vaevad end asjatult
müü1 s <müü, müüd> lastek lehm, vissi ▪ kaeʔ, müü tull´ kodo! vaata, vissi tuli koju!; ar .minkuʔ müü mano, müü .tsurmas! ära mine vissi juurde, vissi pusib!. Vrd lehm
netsᴜ̈tämä2 v <netsᴜ̈täʔ, netsüdä> (pohemolliga) teri puhastama, vilja tuulama ▪ teräʔ ommaʔ arʔ jo netsᴜ̈tet terad on juba puhastatud; .naakõʔ ar netsᴜ̈tämä õ̭nnõ hakake aga vilja tuulama
.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1
nohka adj s <nohka, nohkat> nohik; saamatu ▪ sääne inemine kui nohka, .kohkeʔ saa‿ai midä ar tetäʔ [on] selline inimene, nagu nohik, mitte kuskil ei saa midagi ära tehtud. Vrd nohkatś
.nuuḿma1 v <.nuumiʔ, noomi> moondama ▪ tä nuuḿ arʔ silmäʔ ta moondab silmad ära (silmamoondajast); noorõmb veli võtt´ tuusama nuia, .minkagaʔ vanahalv tõõsõʔ veleʔ ar .nuumõ (muinasjutust) noorem vend võttis tollesama nuia, millega vanakuri teised vennad [kivideks] ära moondas. Vrd .isk´mä, .muutama
nuuśa s <nuuśa, nuuśat>
1. puudus; vajadus ▪ söögigaʔ olõki‿i nii nuuśat ku joogigaʔ söögist ei olegi sellist puudust kui joogist; miisś naasegaʔ .veieʔ nuuśa ar kirstugaʔ .mõtsa, kaibiʔ suurõ havva ja panniʔ .hauda kirstugi arʔ (muinasjutust) mees viis naisega puuduse kirstuga ära metsa, nad kaevasid suure haua ja panid kirstugi hauda. Vrd .puudus
2. häda, viletsus ▪ tull´ no nuuśa .kaala nüüd tuli häda kaela; oi, näge nuuśat timä ilmah! oi, küll näeb tema ilmas viletsust!. Vrd hädä
3. hädavares ▪ uuʔ, nuuśa, jätäʔ no ikk! oh sa, hädavares, jäta nüüd nutt järele!
nõlɪtama v <nõlɪtaʔ, nõlida> tatistama ▪ teedal oll´ suu .võidunuʔ, hamõh ar nõlɪtõt taadil oli nägu määrdunud, särk täis tatistatud. Vrd tatɪtama
oiᴜtama1 v <oiᴜtaʔ, oiuda> , .oitama <.oitaʔ, .oita>
1. folk ulatama, andma ▪ oiut´ õks ar säläst .uhkõ kuuba, .puhta .rõiva puie .pääle (rahvalaulust) andis seljast uhke kuue, puhta rõiva puude peale; kui .naate õks teil jako jagamahe, tulõ ossa oiutama (rahvalaulust) kui hakati teile jagu jagama, tuleosa ulatama; .pääle kõrrast õks kõigilõ annivaʔ, olut näile oiutivaʔ (rahvalaulust) järjest kõigile juurde andsid, õlut neile ulatasid; ubinat nakaʔ sa‿ks .oitamma, verevät iks no .marja .müümä (rahvalaulust) õuna sa hakka ulatama, punast marja müüma. Vrd oiᴜtõlõma
2. folk muutma, liigutama ▪ kui ma õks jäl kodo palotõllõ, hüdseunikost oiuda (rahvalaulust) kui ma jälle kodu põletan, söehunnikuks muudan; Essu oiut´ õks sis kinni tuu ussõ, pand´ lukko .loohvka taba (rahvalaulust) Essu pani siis kinni selle ukse, pani lukku kena taba
ool´otama v <ool´otaʔ, ool´oda> kerglaselt käituma, lollusi tegema; aega surnuks lööma ▪ viisi‿i tüüd tetäʔ, lätś ar küllä piti ool´otama ei viitsi tööd teha, läks küla peale aega surnuks lööma; esä õks .ütles, õt latsõkõsõʔ, mis ti no ool´otat maad-.ilma piti isa ikka ütleb, et lapsekesed, mis te logelete mööda maad ja ilma. Vrd hol´otama, oodõrdama, plõ̭katama, plõ̭kkõlõma
osahutma v <osahuttaʔ, osahuda ~ osahuta> nikastama; vigastama ▪ sattõ jalgratta säläst .maaha ni osahudi arʔ jala kukkusin jalgrattalt maha ja nikastasin jala ära; latś om jala ar osahhutnuʔ laps on jala ära nikastanud; tä osahhut´ ussõ .vaihõl arʔ sõrmõ ta vigastas ukse vahel sõrme. Vrd nisõlduma, osahuma
paaba|puss s <paaba|pussu, paaba|.pussu> / <paaba|pussu, paaba|.pusso P> ämmatoss, vana murumuna ▪ ar .lõikat, panʔ paaba.pussu .pääle, kõrragaʔ jääss veri .maahha kui [endale] sisse lõikad, pane ämmatossu peale, kohe jääb veri kinni; paabapussᴜst lask kui .savvu .vällä ämmatossust tuleb justkui suitsu välja. Vrd moro|muna, vana|naase|puss
.paistik s <.paistigu, .paistikku> , paiᴜstik <paiᴜstiku, paiᴜstikku> pajuvõsa ▪ ku .paistik ar .palli, sis .paistigu asõmal oll´ vesi kui pajuvõsa ära põles, siis oli hiljem pajuvõsa kohal vesi; timahhava nakka‿i .paistikku .niit´mä, jätä kaŕa ala, .paistigust saa‿ai suurt .haina tänavu ma ei hakka pajuvõsa [vahelt] niitma, jätan karjamaaks, pajuvõsast ei saa suurt heina; .minkeʔ ti .laandõ, lajaʔ naaseʔ, paksuʔ naaseʔ paiustikku! (rahvalaulust) minge te laande, laiad naised, paksud naised pajuvõssa!
perehvatka s <perehvatka, perehvatkat> , pere.hvaat´ka <pere.hvaat´ka, pere.hvaat´kat> pruukost, hommikueine ▪ tulʔ ar pere.hvaat´kalõ kodo tule ära koju pruukosti võtma; päiv on pere.hvaatkah päike näitab pruukosti aega; küll ma .näütä kõigilõ targulõ ja .tundjilõ, et su pääväkeseʔ inne .õigõt perehvatkat jo .loeduʔ ommaʔ (muinasjutust) küll ma näitan kõikidele tarkadele ja nõidadele, et su päevakesed on juba enne õiget pruukosti loetud; sinnä‿ks mi sullõ .süüki saada, veese pini perehvat´ka (rahvalaulust) sinna me sulle sööki saadame, koer viib [sulle] pruukosti. Vrd pruu|kost´, .pruukus
pilat´ P s <pilade, pilatet> hrv pilak, peerupiht ▪ tä saisaś läve pääle, võtt´ tuu pikä pilade jala, tapṕ ar tõõsõ tarõ läve pääle ta seisis läve peale, võttis tolle pika pilaku jala (tulejala), tappis teise toa lävel ära. Vrd pilahk´
pivatama I v <pivataʔ, pivada>
1. püüdma, pingutama ▪ õgaütś pivatas arʔ tetäʔ uma igaüks püüab ära teha oma [põllutöö]; vot sa pivatat kirotaʔ, a põllumiisś pivatas, nigu ar jovvasɪʔ tetäʔ vaat sa püüad kirjutada, aga põllumees püüab, et jõuaks ära teha [oma tööd]; poig naasś olõma paaba poolõ, pivatama .perre poolõ (rahvalaulust) poeg hakkas hoidma eide poole, püüdlema pere poole
2. ahnitsema ▪ näet, ku pivatas, riib .hindäle, timä nigu ahnõh näed, kuidas ahnitseb, riisub [vara] endale, ta on nii ahne. Vrd ahnɪtsama, krumbɪtsõma
pliit s <pliida, .pliita> , pliit´2 <pliidi, .pliiti> paas, paekivi ▪ .Pihkva puul´ ommaʔ pliida maaʔ, maio tetäs pliidast Pihkva pool on paene maa, maju tehakse paekivist; .Uutsõ mäe otsast .veeti .pliite Uutsõ mäe otsast veeti paekive; vana kerɪk oll´ .Litva tapõlusõ .aigu ar .laotõt, tundaʔ om õks viil parhillaki, vanaʔ pliidi müürüʔ vana kirik oli Leedu sõja ajal ära lõhutud, selle tunneb ära veel praegugi, vanad paemüürid [on alles]; kuninga repi all om ütś suur pliit´, sääl all om ütś kärnkunn (muinasjutust) kuninga trepi all on üks suur paekivi, seal all on üks kärnkonn; pliitast õks tetäs .kimmit kivve, kablaʔ .külge köüdetäs (rahvalaulust) paest tehakse ikka tugevaid [võrgu]kive, nöörid külge köidetakse. Vrd lubja|kivi, paas1
.päädümä v <.päädüdäʔ, .päädü> ilmuma; juhtuma, sattuma ▪ kost saʔ ka nii .päädᴜ̈ʔ miiʔ poolõ? kust sa [siis] ka niimoodi meile ilmusid?; ma .päädü timägaʔ laadopäävä kokko ma juhtusin temaga laadapäeval kokku; tä .päädü .juuma ar niʔ tulõki‿s kodo paaŕ .päivä ta sattus jooma ega tulnudki paar päeva koju; sa olt ka üle hulga ao .päädünᴜ̈ʔ .keŕkohe sa oled ka üle hulga aja kirikusse ilmunud; kas sa olt .päädünüʔ .juuma? kas sa oled jooma kukkunud?. Vrd .trehvämä, .trehvümä, õ̭nnahuma
pöörüline adj <pöörülitse, pöörülist> keeruline, keerdudega; segipööratud, segane ▪ täl om taa elo ar hukat, .veiga pöörüline elo tal on see elu hukka läinud, väga keeruline elu [tal]. Vrd keerolinõ, .kiirdlikanõ, pööreline, pööräline
ramõhuma v <ramõhudaʔ, ramõhu> , ramõhtuma <ramõhtudaʔ, ramõhtu> väsima, rammestuma, rammetuks muutuma ▪ ma olõ .veiga ar ramõhunuʔ, jovva‿iʔ kohegi minnäʔ ma olen väga ära väsinud, ei jõua kuhugi minna; ma .väega ramõhtu ma väsisin väga ära; .vässüväʔ õks kõ̭ik´ värehti tulbaʔ, ussõ rambiʔ ramõhtuvaʔ (rahvalaulust) väsisid kõik väravapostid, uksekrambid rammestusid. Vrd rammõhuma
raud|kusk´ s <raud|kusõ, raud|.kuskõ> raudkiisk (Spinachia spinachia) ▪ raudkusõʔ, terävidõ .hurmõgaʔ raudkiisad, teravate uimedega [kalad]; raudkusõʔ ommaʔ .väikeseʔ ja .luidsõʔ, teräväʔ luuʔ .väega, havvᴜtõdas ar .häste raudkiisad on väikesed ja luised, [neil on] väga teravad luud, [seepärast] hautatakse hästi ära
rädsähümä v <rädsähüdäʔ, (ta) rädsähüs> , rädsähtümä <rädsähtüdäʔ, rädsähtüs> pulstuma, sassi minema (karvast); räbalduma; räsitud saama ▪ olõ‿i hüä .täämbä .laatogɪʔ minnäʔ, hopõń om ar .veiga rätsähhünüʔ ei ole hea täna laadalegi minna, hobune on väga pulstunud; pindsak õks ar .pitsö .pindre pääle, räbik sinnä ar rädsähtö (rahvalaulust) pintsak pitsus peenra peale, kuub sinnasamasse räbaldus. Vrd .närtsuma, .räntsümä, ründsähümä
.saadńa s <.saadńa, .saadńat> , sadńa <sadńa, sadńat> sump (eluskalade säilitamiseks) ▪ kalaʔ pandas .saadńahe kalad pannakse sumpa; ku .saadńah ar lõpõs kala, tuud taso‿i süvväʔ kui kala sumbas ära sureb, siis seda ei maksa süüa; sadńa seeh .hoitusõʔ nuuʔ kalaʔ eläväʔ, sadńa om lavvost tett, mulguʔ .sisse .lastu sumbas püsivad need kalad elus, sump on laudadest tehtud, augud sisse puuritud. Vrd sadok
sampś s <sampsi, .sampsi> hlv väikest kasvu mees, könn ▪ .sääntset .sampsõ või pall´oge tullaʔ, panõʔ ar usś kinniʔ P selliseid könne võib [veel] paljugi tulla, pane uks kinni. Vrd mättä.räpsäjä
sok´ahuma v <sok´ahudaʔ, (ta) sok´ahus> puruks muljutud saama ▪ maŕaʔ ommaʔ ar sok´ahunᴜʔ marjad on puruks muljutud; upin sok´ahtu arʔ õun sai puruks litsutud. Vrd sokk´uma
suigahutma v <suigahuttaʔ, suigahuda ~ suigahuta> suigatama, pisut tukastama ▪ ku rehelt kodo tulli, sis sai suigahhuttaʔ kah kui rehetöölt koju tulin, siis sain pisut tukastada ka; säälsamah suigahut´ ar, no om rahu! kohemaid suigatas, nüüd on rahu [majas]; .täämbä suigahhutku‿iʔ, .talsipühi .keskmätse pühi .maata‿iʔ, makat õ̭nnõ arʔ täna ära tukasta, jõulu keskmisel pühal ei magata, [muidu] magad õnne maha; pääle heidäʔ õks sa leevä lesätämä, pääle soola suigahudaʔ (rahvalaulust) peale leiba (sööki) heida puhkama, peale soola suigata. Vrd suigahtama, .suikma
.suitomast ~ .suitumast adv sootumaks, sootuks ▪ All´a tütär lätś arʔ .liina elämä, noʔ olõvat .suitumast raisᴜh Alla tütar läks linna elama, nüüd olevat sootuks alla käinud; vana kergolokś, .suitomast ar .laonoʔ P vana järilogu, sootumaks ära lagunenud. Vrd .suutumast
sääl|.saandõh adv
1. sealsamas ▪ sääl.saandõh, innedse .arvamise .järge ütś verst P sealsamas, endise mõõdustiku järgi ühe versta kaugusel. Vrd säälsamadah, sääl|samah
2. kohe, samas ▪ tä .tahtsõ kogoni umma rikkast lännü .veljä ar sääl.saandõh tappaʔ ta tahtis oma rikkaks saanud venna kohe ära tappa. Vrd kõrragaʔ, sääl|samah, .õkva
.säüt´mä v <.säütäʔ, säüdä>
1. muljuma; pitsitama (vahel objekti kuju muutes) ▪ säüt´ ar .luidsa muljus lusika kõveraks; ku latś .ruubõlõs üsäh, sis üldäs: säüt pääle minno kui laps rahmeldab süles, siis öeldakse: aiva sõtkub mind; mineʔ ar, sust olõ‿i api, sa säüdät rüki õ̭nõh mine ära, sinust ei ole abi, sa ainult tallad rukist. Vrd sokɪtama, .sok´ma, vätsᴜ̈tämä
2. hakkima, tükeldama ▪ .säütku‿iʔ ugu.ritsa pall´o .piinüs! ära haki kurki liiga peeneks!; hot´ õks teid .kiskvaʔ kiholasõʔ, hot´ .säüt´väʔ .sämbläseʔ (rahvalaulust) kuigi teid kisuvad kihulased, kuigi hakivad väiksed sääsed
tarõ|naane s <tarõ|naase, tarõ|naist> nurganaine, äsja sünnitanu ▪ pal´astõ kässigaʔ lää‿s .kiäke tarõnaist .kaema tühjade kätega (ilma külakostita) ei läinud keegi nurganaist vaatama; viina .sisse palotõdas ar .küümneʔ, kõrbatas, andas viinagaʔ tarõnaaselõ viina sisse põletatakse köömneid, kõrvetatakse [köömneid], antakse viinaga nurganaisele. Vrd nulga|naane, tuhknaane, tuhu|naane
tatilinõ s <tatilisõ, tatilist> seeneline ▪ tatilisil ommaʔ korvɪʔ säläh seenelistel on korvid seljas; kuna õks ar muuʔ kodo lätsiʔ, tatilisõʔ tarõ .poolõ (rahvalaulust) millal teised koju läksid, seenelised tare poole
telbätet indekl adj paakunud, paatunud, korbatanud ▪ panõʔ pada likku, ar om telbätet! pane pada likku, [see on mustusest] paakunud!; mõ̭ni lätt ku telbätet, väega pall´o must mõni käib ringi korbatanuna, on üleliia must. Vrd must, träänine
.toetsõma v <.toedaʔ, .toetsõ> kavatsema; tõotama ▪ mis sa meid .pessäʔ .toetsõt? mispärast sa meile peksa anda tahad?; ime .toetsõ‿ks sis kooldaʔ .kurbuistõ, minehtüdä‿ks meele.haigustõ (rahvalaulust) ema kavatses surra kurbusse, minestada meelehaiguse tõttu; .toetsõ tä rakoʔ ratsu pääd, hüvvä hobõst ar hukadaʔ (rahvalaulust) kavatses ta raiuda ratsul pea maha, hukata hea hobuse; sinno .toetsi ma põlvil .põõtõllaʔ, käevarsil .vaotõllaʔ sind tõotasin põlvedel põetada, käevartega vajutada (surnuitkust). Vrd kavatsõma, .tõotama
torbahuma v <torbahudaʔ, torbahu> , torbõhuma <torbõhudaʔ, torbõhu> pahanema, pahaseks saama; solvuma ▪ torbahus arʔ, kingaki kõ̭nõlõ‿iʔ ta saab pahaseks, mitte kellegagi ei räägi; tiiä‿iʔ, mis timägaʔ oll´, tull´ kodo, oll´ sääne torbõhunᴜʔ ei tea, mis temaga juhtus, tuli koju, oli selline pahane; latś om ar torbõhhunᴜʔ laps on solvunud; või‿iʔ tälle midägi üteldäʔ, arʔ torbõhus ei või talle midagi öelda, saab [kohe] pahaseks; käu tah torbahhunᴜʔ, vüü ala haarusõʔ huulõʔ, nii pikäʔ iroon käib siin, mossis, huuled ulatuvad allapoole vööd, nii pikad; sis õks .olle ime osahunuʔ, kodo tullõh torbahunuʔ (rahvalaulust) siis oli ema haavunud, koju tulles pahanenud. Vrd nurdsahuma, pahanõma, torbõnõma
treiʔ pl s <.treie, .treie> prei, hobuse jalahaigus ▪ treiʔ lüü .jalgu, nuuʔ ommakiʔ lahɪʔ, mis ar .lahkõsõʔ kabja takast hobõsõl prei lööb jalgadesse, need on haavad, mis tulevad hobusele kabja taha; ku .treie võiat, sis kasᴜs kinnɪʔ kui prei haavandeid võiad, siis kasvavad kinni
.trotśuma v <.trotśudaʔ, (ta) .trotśus> , .trotśoma P <.trotśodaʔ, (ta) .trotśos> kortsuma ▪ istᴜʔ ilusahe, palt´o .trotśus arʔ! istu ilusti, [muidu] palitu kortsub ära!; kaeʔ, nuuʔ rahaʔ ruttu ar .trotśusõʔ näed, need [paber]rahad lähevad ruttu kortsu. Vrd käbrähümä, käbärdümä, .körtsuma, .körtümä
tsiiratama v <tsiirataʔ, tsiirada> tiirutama, keerutama ▪ kellä suur tseieŕ tsiiratas tunnigaʔ terve tiiro kella suur seier käib tunniga terve ringi; ar ti .lasku‿i õks ka vett lambi .pääle, tsiiratagu‿i .tsilkmit! (rahvalaulust) ärge te laske vett lambi peale, ärge keerutage (pritsige) veepiisku!; Mate õks sis .piipo palot´, Hirsam tsiirat´ tsigaret (rahvalaulust) Mate siis piipu põletas, Hirsam plotskit keerutas; ii nakas õks sis vesi virvetämä, ii .tsilkmõʔ tsiiratama (rahvalaulust) jõevesi hakkab siis virvendama, jõe [vee]piisad keerlema. Vrd siiratõlõma, tiirahutma, .tiirama, tiiratama, tsiiratõlõma, tsiirotama, tsiirotõlõma
tsilli|varbaś s <tsilli|.varba, tsilli|varbast> , tsili|varbaś <tsili|.varba, tsili|varbast> väikevarvas ▪ .ütleʔ tsilivarbaś vai .väikene varbaś, kui taht ütle väikevarvas või väikene varvas, kuidas tahes; a sa hel´otagu‿iʔ tsillivarbast ka, muido veeväʔ su ar! (muinasjutust) aga sa ära liiguta isegi väikest varvast, muidu viivad [kuradid] su ära!; ku tälle köüdät langa kuŕa jala tsilli.varba .külge, sis ei lääʔ tä mitte kohege P (muinasjutust) kui seod talle lõnga vasaku jala väikese varba külge, siis ei lähe ta mitte kuhugi
tsimahtama v <tsimahtaʔ, (ta) tsimahtas> nõrisema, nirisema ▪ imise‿i inäp midägi, ar tarahtu, ei tsilgaha‿ai, tsimahta‿i kaʔ enam ei immitse midagi, ära tursus [tõrs], ei tilgu, ei nirise kah. Vrd imisemä, immɪtsämä, .indsümä, tsimisemä, tsimɪtsama, tsimmama, tsirahama, tsiraskõlõma, tsirrama
tsipakõnõ1 dem s <tsipakõsõ, tsipakõist ~ tsipakõst> kanapoeg, tibu ▪ .kasviʔ sis nuuʔ tsipakõsõʔ suurõst, .naksiʔ noorõʔ kikkaʔ jo .kirǵmä kasvasid siis need tibud suureks, noored kuked hakkasid juba kirema; varõs õnnõ kand´ ar kanapujaʔ, haugas tsill´o tsipakõsõʔ (rahvalaulust) vares see kandis ära kanapojad, haugas väiksed tibukesed. Vrd kananõ, kana|poig, tsipa1, tsipp
tsääräk s <tsäärägo ~ tsääräko, tsääräkot> / <tsäärägu ~ tsääräku, tsääräkut> / <tsääräga, tsääräkat I> , tsäärak <tsäärago ~ tsäärako, tsäärakot> / <tsääragu ~ tsääraku, tsäärakut> , tśaarak <tśaarago ~ tśaarako, tśaarakot> / <tśaaragu ~ tśaaraku, tśaarakut> viinapits, viinakruus; pitsitäis, kruusitäis ▪ ma anna sullõ üte tsäärägu .viina, sis om .kergep .vahtiʔ ma annan sulle ühe pitsitäie viina, siis on kergem valvata; mõ̭ni tśaarak om jalakõsõgaʔ, a niisama ka om, ilm jalaldaʔ mõni viinapits on jalakesega, aga [mõni] on niisama ka, ilma jalata; tśaaragukõnõ, sääne topsɪkõnõ .väikene viinapitsike [on] selline väike topsike; nuuŕpaaŕ lätt lavva .taadõ ja joosõ ärʔ edimätse tsäärägo .viina ne .arkeʔ koolõs (muinasjutust) noorpaar läheb lauda ja joob ära esimese pitsitäie viina ja nad surevadki ära; vanajuudas näkk´ .arkiʔ, et tõrv om, olõ‿i viin, heit´ tsääräga .merde I (muinasjutust) vanakuri märkas, et see on tõrv, polegi viin ja viskas kruusi merre; nii kavvaneʔ, ko tsäärakoh vesi viil om, .uutkõʔ minno, ko jo vesi tsäärakoh verest muutos, sis inämb minno ar .uutkoʔ, sis olõ ma jo hukka saanᴜʔ P (muinasjutust) senikaua, kuni topsis veel vesi on, oodake mind, kui juba vesi topsis vereks on muutunud, siis mind enam ärge oodake, siis olen ma juba hukka saanud. Vrd ŕumka, tserenka || tsääräkol .käuma noorpaariga tervisenapsi jooma (pulmakombestikust) ▪ sis lääväʔ .mõrśa kosilasõgaʔ lavva .taadõ ja .mõrśa sugulasõʔ nakkasõʔ sis tsäärakul .k´auma, kõ̭ik´ paarõ, .ristäm rist´äsägaʔ, veli velenaasegaʔ siis istuvad mõrsja ja kosilane lauda ja mõrsja sugulased hakkavad siis tervisenapsi joomas käima, kõik paarikaupa, ristiema ristiisaga, vend vennanaisega; tsäärakulõ käveʔ õ̭nnõ .ainubaʔ umadsõʔ noorpaariga jõid tervisenapsi ainult kõige lähemad omaksed
tuu|.vaehtõ ~ tuu|.vaihtõ adv tol ajal, samal ajal ▪ veli lätś sõtta, tuu.vaehtõ .kuuli esä ärʔ vend läks sõtta, [aga] tolle aja sees suri isa ära; sepp oll´ tuu.vaehtõ alastõ, ni sepäl olõki‿s .aigu ar .rõivit .sälgä .pandaʔ (muinasjutust) sepp oli samal ajal alasti ning sepal polnudki aega riideid selga panna; halv .kaie .tütrikka kõik aig, a ku .naati .kündlit .puhksõma, nii .tütrikuʔ tulliʔ tuu.vaehtõ ar (muinasjutust) vanakuri vaatas tüdrukuid kogu aeg, aga sel ajal, kui hakati küünlaid ära puhuma, tulid tüdrukud tulema; kahr tuu.vaehtõ magasi ja ma käsi täl kahrulõ kõvastõ lüvväʔ (muinasjutust) sel ajal karu magas ja ma käskisin tal karu kõvasti lüüa. Vrd śoo|.vaehtõ, .vaehtõ|pääl, vahetõ|pääl
tõrv|kari s <tõrv|kaŕa, tõrv|.karja> folk libahundikari ▪ halv visaś sis tälle tõrvnaha .sälgä ja .vaenõlatś .arke juusk´ .mõtsa tõrv.karja (muinasjutust) vanakurat viskas siis talle libahundi naha selga ja vaeslaps jooksis ä metsa libahundikarja; tännidäʔ sa hummõń kõvastõ kaʔ, muido tõrvkari lätt ar väega .kavvõ ja ma kuulõ‿i (muinasjutust) karju sa homme õige kõvasti, muidu libahundikari läheb väga kaugele ja ma ei kuule
.tälknemä v <tälgedäʔ ~ .tälknedäʔ, (ta) .tälknes> idanema, idusid välja ajama ▪ mõ̭nikõrd terä .tälkne‿iʔ mõnikord tera ei idane; teräʔ jo .tälkniväʔ terad juba idanesid; teräʔ ommaʔ ar tälgenüʔ terad on idanenud. Vrd idänemä, .tärknemä, .tärkümä
tülgähütmä v <tülgähüttäʔ, tülgähüdä ~ tülgähütä> tülgastama ▪ ar tülgähüt viin ka joʔ ka viin tekitab juba tülgastust. Vrd .tölk´mä, tülgähämä, tülgähümä, .tülk´mä
tülᴜ̈stämä v <tülᴜ̈stäʔ, tülᴜ̈stä> tülitsema; sõimlema ▪ katś .pernaist .väega tülᴜ̈stiʔ, üte kanamuna pääle lätsɪʔ .tüllü kaks perenaist tülitsesid kõvasti, läksid ühe kanamuna pärast tülli; mõ̭nõʔ tülᴜ̈stiʔ külʔ ja halvastõ .elliʔ, a hot´ kui taht pidɪʔ ar elämä mõned tülitsesid küll ja elasid halvasti, aga pidid kuidas tahes [koos] elama; .vannuʔ ja tülᴜ̈stäʔ ka olõ‿i hüä, ku latś .rist´mäldäʔ om ega vanduda ja tülitseda pole hea, kui laps on ristimata. Vrd tülᴜ̈skelemä, tülᴜ̈stelemä, tülᴜ̈tsemä
tõ̭na s <tõ̭na, tõ̭nna> , tõ̭õ̭na <tõ̭õ̭na, tõ̭õ̭nat> varbaed ▪ tõ̭na tulõ ar iist .laotaʔ, saa‿i muido .kündäʔ varbaed tuleb eest ära lammutada, muidu ei saa künda; tõ̭nna tetti, mis .päivä valmistõdi, tuu .üüse lagosi .maaha (muinasjutust) varbaeda tehti [küll], [aga] mis päeval valmistati, too lagunes öösel ära; kuningas taht, et tekeʔ tõ̭na, a Pühä-.Maaŕa taht .müürü (muis) kuningas tahab, et tehke varbaed, aga Püha-Maarja tahab müüri (Petseri kloostri ehitamisest); veleʔ teiväʔ õks sääl .aida virgastõ, tõ̭õ̭na .aida tõ̭õ̭meeli (rahvalaulust) vennad tegid seal aeda virgasti, varbaeda tõemeeli (hoolega). Vrd tõõna
vagᴜhuisi ~ vagᴜhusi adv vagusi, vagusalt, vaikselt ▪ püsüʔ vagᴜhuisi! püsi vagusi!; vagᴜhuisi eläseʔ katś vanna inemist kaks vanainimest, vagusalt elavad; lätsiʔ ar nii vagᴜhusi, et .kiäki hellü es tiiʔ nad läksid nii vaikselt ära, et keegi ei teinud häältki. Vrd rahᴜtsõhe, vagahuisi, vagahuistõ, vagatsõhe, vagusahe
vaibõndama v <vaibõndaʔ, vaibõnda> teritama ▪ massina teräʔ tulõvaʔ ar vaibõndaʔ [niidu]masina terad tuleb ära teritada. Vrd .vaibma, vaivõndama
veelkatama v <veelkataʔ, veelkada> , veelgatama <veelgadaʔ, veelgada> tuulamismasinaga vilja tuulama ▪ vili om ar veelgatet vili on tuulamismasinaga tuulatud
viibahtuma v <viibahtudaʔ, viibahtu> , viibähtümä <viibähtüdäʔ, viibähtü> viibima, kauemaks jääma ▪ viibahtu .veit´kõist jäin veidi kauemaks [kui kavatsesin]; arʔ viibähtü, saa‿as ao pääle õs [ta] jäi kauaks, ei saanud õigel ajal [tulema]; Kaadsikõnõ õks sis .veitöst viibähtö, raasakõsõst ar ramõhto (rahvalaulust) Kaadsikene veidikeseks viibis, raasukeseks [ajaks] rammestus. Vrd viivähümä
vii|.rist´mine s <vii|.rist´mise, vii|.rist´mist> , vii|.rist´minõ <vii|.rist´misõ, vii|.rist´mist> kolmekuningapäev, 6. I / 19. I ▪ vii.rist´mine, sis tetäs ristɪʔ, pandas .kaivo ni .aita, sääne rist´ tetäs õga läve pääle, sis ei saa vanakuri .sisse kolmekuningapäeval tehakse ristid, pannakse kaevu ja aita, selline ristimärk tehakse iga läve peale, siis ei saa vanakuri sisse; vii.rist´misõ .tulti üles, .mõsti suu ar ja kumardõdi jumalat kolmekuningapäeval tõusti üles, pesti nägu ja kummardati ikooni poole; vii.rist´mise õdagu mindä‿s kohekiʔ kolmekuningapäeva [eel]õhtul ei mindud [kodunt] kuhugi
vingᴜtama1 v <vingᴜtaʔ, vinguda> aeglaselt tegema, aega viitma, viivitama ▪ tulõʔ jo ütśkõrd ar üles, mis sa vingᴜtat tah tõuse juba ükskord üles, mida sa siin venitad; vingᴜtas .tüügaʔ, tä mõist vingᴜtaʔ teeb tööd aeglaselt, ta oskab viivitada; vingᴜtas pääle .saajugaʔ, tiiä‿i midägiʔ, mis sääl saa muudkui venitab pulmadega, ei teagi, mis sellest saab. Vrd .hörkelemä, jokᴜtama, jokᴜtõlõma, joopatama, jorotama, jukkõlõma
.väelüisi ~ .väelüsi adv vägisi; vastu tahtmist ▪ peräst latś nakaś .ikma, imä pand´ .väelüsi nisa .suuhhõ pärast hakkas laps nutma, ema pani [talle] vägisi rinna suhu; sõsarõʔ jo .väelüisi teiʔ tä valmɪs, mõsiʔ .suukõsõ arʔ, aiʔ .puhtaʔ .rõivaʔ .sälgä (muinasjutust) õed sättisid ta päris vägisi valmis, pesid näokese ära, ajasid puhtad riided selga; herräle .miildü .väiga ar tuu .poiśkõnõ ni võtt´ .väelüsi käest (muinasjutust) härrale meeldis too poisikene väga ja ta võttis [poisi] vägisi endale; nii tetti väüst .väelüisi, tüssäteh .tütremehest (rahvalaulust) nii tehti [ta] väimeheks vägisi, tüssates tütremeheks. Vrd väe|.kaupa, väe.kumbõ, .väelä, väe|võimugaʔ, väe|.võimusi, vägihüsi, vägi.valda, vägüselläʔ, vägüsi
ütś|alati ~ ütś|alate P adv alatasa ▪ sääne vingunõ latś, ütśalate .haigõ P selline viril laps, alatasa haige; sepp käve ütśalati tuu ilosa naase mano, ku õnnõ kunagi timä miisś lätś ar kotost (muinasjutust) sepp käis alatasa selle ilusa naise juures, kui vaid tolle mees kodunt ära läks. Vrd kõ̭gõ, kõ̭gõgeʔ, kõ̭õ̭
.ütsäkeisi adv üheksakesi ▪ lätsikiʔ ar .mõtsa kavvõndõhe, sääl .naksivaʔ eiś .ütsäkeisi elämä (muinasjutust) läksidki ära kaugele metsa, seal hakkasid nad üheksakesi omaette elama. Vrd .ütsäkeske