[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hahekanõ dem s <hahekasõ, hahekast> , hahekõnõ <hahekõsõ, hahekõst> koidukuma, aovalgus ▪ tśuut .valgõkanõ, tuud kutsumõ hahekanõ nõrk hommikuvalgus, seda nimetame koidukuma. Vrd haheh

haŕokanõ dem s <haŕokasõ, haŕokast> , haŕokõnõ1 <haŕokõsõ, haŕokõist> tuhkur (Mustela putorius) ▪ haŕokanõ süü kanno ja munnõ tuhkur sööb kanu ja mune; haŕokõsõʔ veeväʔ munnõ ja tsipaʔ kanakõsõʔ sööväʔ ka arʔ tuhkrud viivad mune ja väikesed kanakesed söövad nad ka ära. Vrd haŕo2, haŕok, noork, .tuhkru

.huukõnõ dem s <.huukõsõ, .huukõst> hellitl mära(varsa)kene ▪ .huukõnõ lätś jo hobõsõ .näolitsõst märavarsakene läks juba hobuse nägu. Vrd hobo, märä

krõõbakõnõ dem s <krõõbakõsõ, krõõbakõst ~ krõõbakõist> hobusekronu, setukas ▪ kohe sa taa krõõbakõsõgaʔ läät, .kavvõ sa jovvat? kuhu sa selle hobusekronukesega lähed, kaugele sa jõuad?. Vrd krõdsi, krõkś, krõńo, krõntś, kõkᴜkanõ, kõll´

kõkᴜkanõ dem s <kõkᴜkasõ, kõkᴜkast> kronukene, setukas ▪ kõkᴜkanõ, kehv hobõsõkanõ kronukene, vilets hobuseke; panõ kõkᴜkasõ ette rakendan kronukese [vankri] ette. Vrd krõdsi, krõkś2, krõńo, krõntś, krõõbakõnõ, kõll´

.lambakõnõ dem s <.lambakõsõ, .lambakõist> piltl pajuurb, pajuutt ▪ .väikuʔ .lambakõsõʔ ommaʔ jo nätäʔ väiksed pajuurvad on juba näha. Vrd kassɪkõnõ

lopɪkanõ dem s <lopɪkasõ, lopɪkast> lobudik, hurtsik ▪ sääne maja lopɪkanõ, maa siseh .aknaʔ selline majalobudik, aknad maa sees

lõivokõnõ dem s <lõivokõsõ, lõivokõist> , lõivokanõ <lõivokasõ, lõivokaist> põldlõoke (Alauda arvensis) ▪ lõivokõist kuulõt õks jo .varra keväjä, inne muid .tsirka lõokest kuuled ikka juba kevadel vara, enne teisi linde; latsõʔ kutsiʔ õks sis tuld tuvikõsõst, lämmind .lõhna lõivokõsõst (rahvalaulust) lapsed nimetasid tuld tuvikeseks, sooja õhku lõokeseks. Vrd lõiv, lõivo, .lõokõnõ

lähko.kõstõ ~ lähko.kõistõ dem adv lähedale, lähikonda ▪ sa .saiõt külh lähko.kõstõ mehele sa said küll lähedale mehele; taha .samma lähko.kõistõ lätś .siinde siiasamasse lähedale läks seenele; ar sa‿ks .tarrõ minku‿ui, tarõ minku‿ui läve sa lähko.kõistõ (rahvalaulust) ära sa tarre mine, ära mine tareläve lähedale. Vrd .lähkeste, .lähkohe, .lähkolõ

lähkokõsõh dem adv lähedal, ligiduses ▪ .tütrik näge täti takah .juuskvat, õigõ lähkokõsõh tüdruk näeb tädi järel jooksvat, [on juba] õige lähedal; latsõʔ, olgõʔ ti lähkokõsõh, mingu‿iʔ .kavvõ lapsed, olge te lähedal, ärge kaugele minge. Vrd ligitsillaʔ, lähe|kõrrah, .lähkeseh, .lähkesel, .lähkoh

lühkokanõ dem adj <lühkokasõ, lühkokast> , lühkokõnõ <lühkokõsõ, lühkokõst> lühikene ▪ .hammõtükk´ ka lühkokõsõst är jäänᴜ̈ʔ särgiräbal ka juba lühikeseks jäänud; künnel´ oll´ väiga lühkokõnõ küünal oli väga lühikene; .könge jäänᴜ̈ʔ, kui kanamuna veerᴜ̈s, jämme, lühkokanõ kängu jäänud, veereb nagu kanamuna, paks, lühikene [inimene]; kual ommaʔ õks naaʔ jalaʔ lühkokõsõʔ, .armaʔ seereʔ ahtakõsõʔ (rahvalaulust) kellel on jalad lühikesed, armsad sääred ahtakesed. Vrd .lühko, .lühkäne

mükᴜ̈kene dem s <mükᴜ̈kese, mükᴜ̈kest> kokutaja ▪ mükᴜ̈kene, .väega mükerdäs [ta on] kokutaja, kokutab tugevasti

palo2 dem s <palo, pallo> tükike, pala ▪ paloline vüü, ütś palo üte langagaʔ, tõõnõ palo tõõsõ langagaʔ vahelduva mustriga vöö, üks tükike ühe lõngaga, teine tükike teise lõngaga. Vrd pala

pihtokõnõ dem s <pihtokõsõ, pihtokõst ~ pihtokõist> argipäevane pihtkuub, poolvillasest riidest poolpikk naiste ja meeste kuub, ülejakk ▪ mehil ollivaʔ õ̭nnõ põlvine pihtokõsõʔ .pruntõgaʔ ja .körtegaʔ P meestel olid ainult põlvini kuued, voltide ja kroogetega; rüvvi pääl peiväʔ naaseʔ pihtokõist pikk-kuue peal kandsid naised ülejakki; pihtokõsõʔ ollivaʔ äripäivɪh tüü man säläh pihtkuued olid argipäeviti tööd tehes seljas; tõõnõ taht õks jäl pereh pihtokõist, kalapujaʔ puult.särke (rahvalaulust) teine pere tahab pihtkuube, kalapojad meestekuube

piilkakõnõ I dem s <piilkakõsõ, piilkakõist> kaarushark ▪ piilkakõsõgaʔ koi kaarusõʔ kaaruspaelad punusin kaarushargiga

pittukõnõ dem adj <pittukõsõ, pittukõst> , pittukanõ <pittukasõ, pittukast> , pitᴜkõnõ <pitᴜkõsõ, pitᴜkõst> pikkune ▪ rügä om orasõ pittukõnõ joʔ rukis on juba orase kõrgune; .piinüʔ pikäʔ vaglakõsõʔ, rüäterä pittukasõʔ peened pikad ussikesed, rukkitera pikkused; tä näge sääl umma till´okõst päkä pittukõst .poiga länigupaarigaʔ tulõvat (muinasjutust) ta näeb seal oma tillukest pöidlapikkust poega lännikupaariga tulevat; sis sai ka näile ütś pujakõnõ, a õ̭nnõ päkä pitᴜkõnõ (muinasjutust) siis sündis ka neile üks pojakene, aga vaid pöidla pikkune. Vrd pittu, pittunõ, piuʔ

poiśokanõ dem s <poiśokasõ, poiśokast> poisikene ▪ Serga timä man om poiśokanõ Serga on temaga võrreldes poisikene. Vrd .poiśkanõ, .poiśkõnõ

rohenõ dem s <rohedsõ, rohest> ruhi, ühepuuvene ▪ rohedsõl ommaʔ hirreʔ katsipooli ruhel on latid kahel pool. Vrd ruihh

roimõkõnõ dem s <roimõkõsõ, roimõkõst> pisikene ese v olend, mutukas ▪ .väega tsill´o latsõkõnõ kui roimõkõnõ väga väike lapsekene, justkui mutukas

sõ̭sśo dem s <sõ̭sśo, sõ̭sśot> , sõssõ <sõssõ, sõssõt> sõsarake, õeke ▪ timä ütel´ imäle, õt mi sõ̭sśo om silla all (muinasjutust) ta ütles emale, et meie õekene on silla all. Vrd sossoń, sõ̭saŕ, sõ̭sarinõ, tsidśa, tsidsi

.taitsaba.kõistõ dem komp adv mõistlikumalt, targemalt ▪ olnuʔ no timä .taitsabakõistõ ta oleks võinud end mõistlikumalt ülal pidada. Vrd .taitsappa, targõbahe, targõbidi, targõbihe

tsindśokõnõ dem adj <tsindśokõsõ, tsindśokõist> väga väike, pisike, tillukene ▪ es kasuʔ ka timä inäb suurõmbas, muudku .jäigi sändses tsindśokõsõs (muinasjutust) ei kasvanud ka tema enam suuremaks, vaid jäigi selliseks pisikeseks. Vrd till´o, till´okanõ, tsibitsill´okõnõ, tsill´okõnõ, tsipa1, .väikene, .väikokõnõ, .väiku

tsipakõnõ2 dem s <tsipakõsõ, tsipakõst> kanapoeg, tibu ▪ .kasviʔ sis nuuʔ tsipakõsõʔ suurõst, .naksiʔ noorõʔ kikkaʔ jo .kirǵmä kasvasid siis need tibud suureks, noored kuked hakkasid juba kirema; varõs õnnõ kand´ ar kanapujaʔ, haugas tsill´o tsipakõsõʔ (rahvalaulust) vares see kandis ära kanapojad, haugas väiksed tibukesed. Vrd kananõ, tsipa2, tsipp

vanakõsõlt dem adv vanalt, vanusena ▪ kui vanakõsõlt saʔ .naksit koolɪh .käuma? kui vanalt hakkasid sina koolis käima?