[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

essᴜ̈kine adj <essᴜ̈kitse, essᴜ̈kist> eksimusrohke ▪ taha‿ai essᴜ̈kitse poolõ, tahat kõ̭õ̭ elo poolõ elläʔ ei taha eksimusrohket elu elada, tahad ikka elu [edenemise] poole elada. Vrd essüngine

essünǵ s <essüngi, essüngit> eksimine, eksimus ▪ uma elo seeh tulõ essüngit oma elu jooksul tuleb eksimusi [ette]; Vasśo .johtu essüngi tii pääle Vasso sattus eksiteele. Vrd essᴜ̈k´

kasu|põlv́ s <kasu|põlvõ, kasu|.põlvõ>
1. sugupõlv, põlvkond ▪ śoo kõ̭ik´ kasupõlv́ eläs ütte .muudu kogu see põlvkond elab ühtemoodi. Vrd põlv́, räät
2. kasvuaeg, iga ▪ .võtkõʔ ti‿ks naane umas iäs, kabu umas kasupõlvõs (rahvalaulust) võtke naine kogu eluks, neiu oma kasvuajaks; sai‿ks igä eletüs, kasupõlv́ kasunus (rahvalaulust) sai eluiga elatud, kasvuaeg kasvatud; neio, sai‿ks ma iä ihatullõ, kasupõlvõ .kaetullõ (rahvalaulust) sain ma, neiu, [kogu] elu ihaldatule [mehele], kasvuaja oodatule

kergelik adj <kergeliku, kergelikku> , .kergelik <.kergeliku, .kergelikku>
1. kerglane, kergemeelne ▪ väümiisś sääne kergelik om, mis sa tiit väimees on selline kerglane, mis sa ikka teed. Vrd hõllõ, .kergekene, .kerglik, lokinõ
2. kergevõitu ▪ täl om elo .kergelik tal on elu kergevõitu (muretu)

keselt adv keskpäraselt, keskmist viisi ▪ keselt śoo elo om, ei hää ei halv keskmist viisi see elu on, ei hea ega halb. Vrd .keskelt

.kiirdlikanõ adj <.kiirdlikatsõ ~ .kiirdlikadsõ, .kiirdlikast>
1. keeruline, keerdudega ▪ lang om .kiirdlikanõ lõng on mitmest keerust [korrutatud]; .kiirdlikanõ repṕ keerdtrepp. Vrd kiird
2. keeruline ▪ tah om .kiirdlikanõ asi, tuu .sisse ei massaʔ .tük´minõ [see] siin on keeruline asi, tollesse ei tasu kippuda; elo om nii lännüʔ .kiirdlikatsõst, et saa‿ai .juut´ki .arvo elu on nii keeruliseks läinud, et juutki ei saa aru. Vrd keerolinõ, pööräline, pöörüline

kostᴜtõlõma v <kostᴜtõllaʔ, kostᴜtõlõ> piltl pehmendama; leevendama ▪ śoo .võidõ õks no halu kannahtõllaʔ, kuuma maalõ kostutõllaʔ (rahvalaulust) selle valu võid sa ära kannatada, kuuma maha jahutada; sis jätiʔ õks nä jutto vähämbälle, kurva sõna kostutõlliʔ (rahvalaulust) siis jätsid nad jutu napimaks, kurba teadet leevendasid; hüä .ommõ õks no elo lõpõtõllaʔ, .kuldapõlv́ kostutõllaʔ (rahvalaulust) hea elu tuleb nüüd lõpetada, kuldapõli kustutada. Vrd kostᴜtama, kosᴜtõlõma

künnütämä v <künnütäʔ, künnüdä> , küünᴜ̈tämä <küünᴜ̈täʔ, küünüdä> küünitama ▪ nigu ma kätt küünüdi, nii pikk´elläi tsusaś nagu ma käe sirutasin, nii uss nõelas; nigu künnüt´ säält vett .võtma, nii saiʔ käeʔ .tütrigulõ (muinasjutust) nagu ta sealt [elu]vett võtma küünitas, nii said [käteta] tüdrukule käed [tagasi]; vanahalv küünᴜ̈t´ säält juvvaʔ, a kuningas tougaś .arki .sisse (muinasjutust) vanapagan küünitas sealt jooma, aga kuningas tõukas ta sinna üleni sisse; kohe‿ks .heitäʔ herrä lint´, säksa‿ks kübäräʔ künnütäʔ (rahvalaulust) kuhu heita härra lint, saksa kübarad küünitada; kohe ma kübärä küünüdä, sõsarõ sõba .laoda (rahvalaulust) kuhu ma kübara küünitan, sõsara sõba laotan. Vrd künnähütmä, künnütelemä

muistᴜtõlõma v <muistᴜtõllaʔ, muistᴜtõlõ> meenutama ▪ timmä saasõ õks meil iäst mälehtelläʔ, mõnõst aost muistutõllaʔ (rahvalaulust) teda jätkub meil [elu]eaks mäletada, mõneks ajaks meenutada. Vrd meelɪskitsmä, mälehtelemä

mutɪtõlõma v <mutɪtõllaʔ, mutɪtõlõ> segama, eksitama ▪ lasõ‿s ello essütelläʔ, vele .muudo mutitõllaʔ (rahvalaulust) ei lasknud [teise] elu eksitada, venna eluviisi rikkuda; näio tulli ka ello essütämä, noorõ lasi muu mutitõllaʔ (rahvalaulust) tulin [kirikusse] neiu elu eksitama, lasin [oma] noore elu rikkuda. Vrd mutɪtama1, mut´ahutma

mutt´uma v <mutt´udaʔ, mutt´u> , mutt´oma <mutt´odaʔ, mutt´o P> eksima, vääratama, segi, sassi minema ▪ ar mutt´u tuu .tütrik uma elogaʔ too tüdruk vääratas oma eluteel (sai vallaslapse); halv, mutt´unᴜʔ elo halb, segi paisatud elu; mul .veit´kese sõ̭naʔ mutt´uʔ arʔ mul läksid sõnad natuke sassi; jalg mutt´o P jalg vääratas. Vrd mut´ahama || meelest mutt´unuʔ peast segi, arust ära ▪ imä oll´ mutt´unuʔ umast meelest arʔ suurõ halõndusõgaʔ ema oli suurest kurvastusest peast segi läinud

nimehte|sõrḿ s <nimehte|sõrmõ, nimehte|.sõrmõ> nimetissõrm ▪ .lõikaʔ nimehtesõrmõst veri .vällä, kiä juusk mano, tuu om su sõsaŕ (muinasjutust) lõika nimetissõrmest veri välja, kes juurde jookseb, see on su õde; .lõikaʔ nimehtesõrmõ ots .lahki ja kirotaʔ veregaʔ raamatohe ja kümme .aast´akka võit sa elläʔ vanna ello (muinasjutust) lõika nimetissõrme ots lõhki ja kirjuta verega raamatusse ja kümme aastat võid sa [siis veel] elada vana elu. Vrd edesõrḿ, nimeti|sõrḿ

nõvvatõlõma v <nõvvatõllaʔ, nõvvatõlõ>
1. nõu pidama ▪ sajarahvas .istõ tühä lavva .taadõ ja nõvvatõlɪʔ, kes kohe .mõrśa puul istᴜs pulmarahvas istus tühja laua taha ja pidas nõu, kes kuhu mõrsjakodus [laua taha] istub
2. pärima, küsitlema ▪ papṕ naasś nõvvatõlõma .rahva käest papp hakkas rahva käest pärima; kuningas nõvvatõlli, et kes tekk´ kuninga.tütre .terves? (muinasjutust) kuningas päris, et kes tegi kuningatütre terveks?; õ̭nń nakaś timägaʔ kui vana .tutvagaʔ kõ̭nõlõma ni timä elo .perrä nõvvatõlõma (muinasjutust) õnn hakkas temaga otsekui vana tuttavaga kõnelema ja tema elu järele pärima; tõõnõ tõõsõlt küsütelles, küsütelles, nõvvatõllõs (rahvalaulust) üks teist küsitleb, [teist] küsitleb, [teiselt] pärib. Vrd küsᴜ̈telemä, nõvvotõlõma

pahaline adj <pahalitse, pahalist> , pahalinõ <pahalitsõ, pahalist>
1. pahane; solvunud ▪ saʔ mu sängü lakk´a pilliʔ, selle ma su pääle olli pahaline sa pildusid mu voodi laiali, sellepärast ma olin su peale pahane; tuu om .väega pahanu latś, pahaline, tälle ei tohɪʔ midägi halvastõ üldäʔ, sis tä .väega vihanõs ta on väga pahane laps, solvunud, talle ei tohi midagi halvasti öelda, muidu saab ta väga vihaseks; noorõmb veli .jäie .veiga pahalitsõst noorem vend sai väga pahaseks
2. halb, paha ▪ kui om iks paik pahalinõ, sõ̭s saa‿ks elo ikulinõ (vanasõna) kui on [elu]paik paha, siis tuleb elu nutune
3. kurb, nukker ▪ näi, et linik oll´ liia kurvalinõ, hamõh pall´o pahalinõ (rahvalaulust) nägin, et linik on liiga kurb, särk väga nukker; .jälke õks tä kullõl´ kurvaliist, pargi siseh pahaliist (rahvalaulust) jällegi ta kuulas kurba, hulga seast nukrat

paran s <parana, paranat>
1. oinas ▪ suvõl ma õ̭ks anna suurõ villa, talvõl paari paranit (rahvalaulust) suvel ma annan suure villa, talvel paari oinaid; ull´ saa elo .oinaga, pakań elo paranaga (rahvalaulust) hull on elu oinaga, kole elu pässiga
2. noodapöör ▪ paranagaʔ kistas .nuuta .vällä noodapööraga tõmmatakse noota välja; niikavva pööretäs paranagaʔ, koonɪ võrgu ots .vällä tulõ niikaua keeratakse noodapööraga, kuni võrgu ots välja tuleb. Vrd oinas

pöörüline adj <pöörülitse, pöörülist> keeruline, keerdudega; segipööratud, segane ▪ täl om taa elo ar hukat, .veiga pöörüline elo tal on see elu hukka läinud, väga keeruline elu [tal]. Vrd keerolinõ, .kiirdlikanõ, pööreline, pööräline

tõralinõ adj <tõralitsõ, tõralist> riiakas, tülirohke ▪ sis saa‿ks teil elo ikulinõ, tõõnõ .põlvi tõralinõ (rahvalaulust) siis saab te elu nutune, teine põlv (abielu) riiakas. Vrd kisalinõ1, kärbɪkunõ, kärre

vell´o s <vell´o, vell´ot> hellitl vend; noormees, poiss ▪ vell´o, vell´o, mis meil śoo elo pääle saa? vend, vend, mida selline elu meile toob?; vell´o võtt´ õks vinne naase, sõ̭saŕ .salde sõ̭amiist (rahvalaulust) vend võttis vene naise, õde armastas sõjameest. Vrd veli, veline, vind