[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.hamba|vaǵa s <.hamba|vaja, .hamba|vak´a> nlj piip ▪ taa om sul hüä .hambavaǵa see on sul hea piip. Vrd himopuu, piip

hata|nuut s <hata|nooda, hata|.nuuta> väike abinoot ▪ esä tege hata.nuuta isa teeb abinoota

hata|sõlḿ s <hata|sõlmõ, hata|.sõlmõ> umbsõlm ▪ hata.sõlmõ hiidetäs, olõ‿õi .juuskja sõlḿ kui umbsõlme seotakse, siis ei ole see jooksusõlm

laba|sänǵ v <laba|sängü, laba|.sängü> magamislavats ▪ vanast ollɪʔ labasängᴜ̈ʔ, lavvaʔ .pantuʔ ütest sainast .tõistõ vanasti olid magamislavatsid, lauad [olid] pandud ühest seinast teise

mustõ|haava ~ mustõ|hava ~ mustõ|havva adv (enne)muiste, ammusel ajal ▪ mustõhava, .väega hulga .aigu tagasi, mi esä-esä-esäʔ ollɪʔ mälehtänᴜ̈ʔ muiste, väga kaua aega tagasi, meie isa-isa-isad olid [seda] mäletanud; olõ ma läsk´ mustõhavva, no om jo ütśtõiśkümme .aast´akka tagasi, ko miisś .kuule ma olen ammu lesk, sellest saab juba üksteist aastat tagasi, kui mees suri. Vrd mustõ, mustõl|.aiga, muuhaava, vana|haava

mustõ|hava vt mustõhaava

muu|haava, muu|hava, muu|havva adv väga ammu, muiste ▪ muuhaava .elli üteh küläh katś talomiist muiste elanud ühes külas kaks talumeest; mustõ vai muuhava, tuu om ütśkõ̭ik´ muiste või väga ammu, see on ükssama; muuhava ollɪʔ ośamaaʔ, ku .minti .osja hulga .rahvagaʔ ennevanasti olid osjamaad, kui mindi osja [korjama] hulga inimestega; oll´ muuhavva üteh paigah kolm .veljä ennemuiste olnud ühes paigas kolm venda. Vrd mustõ, mustõhaava, mustõl|.aiga, vana|haava

muu|hava vt muuhaava

riba|taba s <riba|taba, riba|tapa> ripplukk, tabalukk ▪ ribataba om kirstu rambi küleh ripplukk on kirstukrambi küljes; ribatabakõsõ võtt raudnaglagaʔ vallalõ varas varas võtab tabaluku raudnaelaga lahti. Vrd taba

sata|taba s <sata|taba, sata|tapa> peitlukk, sissetapitav lukk ▪ satatabaʔ, mis ussõ seeh ommaʔ peitlukud, mis on ukse sees; satataba kirstu vai .määntse karbi iih puu seeh mis om vai kaaba seeh peitlukk on kirstu või mingi karbi ees puu sees või kapi[ukse] sees