[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.hauka|küüdś s <.hauka|küüdse, .hauka|küüst> kibuvits (Rosa) ▪ .haukaküüdse maŕaʔ, suurõʔ, vereväʔ, roho tsäi kibuvitsamarjad, suured, punased, raviteeks [head]. Vrd kibu|vits1, oŕapuu, oŕa|vits

herranõ adj s <herradsõ, herrast> , herräne <herrädse, herräst>
1. härra ▪ hüäʔ .rõivaʔ säläh ja kalossɪʔ pääl, vot om herranõ head riided seljas ja kalossid [jalatsite] peal, on alles härra; eit´.määntseʔ herrädseʔ tullivaʔ Petserest .partsõ .tapma mingisugused härrased tulid Petserist parte tapma
2. härrandlik ▪ tä om .väega herranõ, taha‿ai tiidäʔ võttaʔ midagɪʔ ta on väga härrandlik, ei taha midagi teadmiseks võtta (ei lase endale seletada). Vrd herräkaś

.hähkämä v <hähädäʔ, .hähkä> pulmalaulu laulma, kaasitama (mõrsjale või peiule kodust välja saatmisel) ▪ .tütrikoʔ .hähkseväʔ, laulivaʔ .mõrśale, kosilaist hähäte niisama P tüdrukud kaasitasid, laulsid mõrsjale, peiule kaasitati niisamuti; külä- saadiʔ õks kõik -näioʔ .laulõh, hüvvä last hähäteh (rahvalaulust) külaneiud kõik saatsid [pruuti ära] lauldes, head last kaasitades. Vrd hähätämä

.häälik adj <.hääliku, .häälikku> heapoolne; pai ▪ .häälikuʔ latsõkõsõʔ head lapsekesed

kana|koorᴜh adv piltl krussis v keerdus (lõng, niit v nöör) ▪ lang om .veiga kiird, nigᴜ kanakoorᴜh kõ̭ik´ lõng on väga keerd, nii et krussis kõik; kanakoorᴜh langast saa‿ai hüvvä rõivast kaʔ krussis lõngast ei saa ka head riiet; lang om tsibrah .veiga, mõ̭ni kotᴜs kanakoorᴜh lõng on väga krussis, mõni koht sõlmiline. Vrd kanakaalah, keeroh, kuuroh

kostᴜtus s <kostᴜtusõ, kostᴜtust> , kostᴜtuś <kostᴜtusõ, kostᴜtuist> kosutus ▪ aja nii pehmeht juttu ku .süäme kostᴜtust ajab nii hella juttu nagu südame kosutust. Vrd karastuś, kosᴜtus || kurgu|kostᴜtus keelekaste, jook ▪ sullõ olõ‿i saanᴜʔ kurgukostᴜtuist, selle om helü kinni jäänᴜ̈ʔ sulle ei ole keelekastet antud, sellepärast on hääl ära; annaʔ mullõ kurgukostᴜtuist! anna mulle keelekastet!; angõʔ õ̭ks kurgukostutuist, keeleperä pehmütüist (rahvalaulust) andke ikka keelekastet (viina), keelepära pehmitust || meele|kostᴜtus meelekosutus, meeleturgutus ▪ nii pall´o õks mul om hüvvä miilt, kulla meelekostutuist, kui õks ma süväste maka, linnu, kõvastõ lebä (rahvalaulust) nii palju mul on head meelt, armsat meelekosutust, kui ma sügavalt magan, linnukene, raskelt uinun

kõo|kruup s <kõo|krooba, kõo|.kruupa> rädiriisikas (Lactarius vellereus) ▪ kõokroobaʔ, .väega hüäʔ seeneʔ, .valgõʔ, kui .sääntseʔ .taldrigu veertegaʔ rädiriisikad, väga head seened, valged, justkui sellised taldriku äärtega. Vrd kruup, kõivo|kõrgatś, kõivo|siiń

kärbɪkunõ adj <kärbɪkutsõ, kärbɪkust>
1. okslik, kärbisetaoline ▪ kärbɪkunõ puu, ossõnõ kärbisetaoline puu, okslik. Vrd kärbiline, .oslikanõ, ossõnõ1
2. riiakas, kiuslik ▪ kärbɪkunõ ineminõ, sais kui kärbɪk, tä ei tunnõʔ hüvvä sõnna ei .halva kiuslik inimene, seisab nagu kärbis, ta ei mõista head ega halba sõna. Vrd harmilinõ, kisa1, kisalinõ1, kisanõ, kärre, tõralinõ

.kõ̭õ̭niʔ ~ .kõõniʔ, .kõ̭õ̭neʔ P adv
1. päris, täiesti, koguni, üleni ▪ selet´ kõ̭ik´ muuʔ oppusõʔ arʔ ne .arkeʔ sai .kõ̭õ̭neʔ kivɪst (muinasjutust) seletas kõik muud õpetused ära (andis kõik õpetussõnad edasi) ja muutuski üleni kiviks. Vrd kogones, kogonɪʔ, kogonistõ, kogonõst, kõ̭gõniʔ, kõ̭gõnist, kõ̭kõnest, .kõ̭õ̭nihe, otsanɪʔ, ütenɪʔ
2. kõige (väljendab superlatiivsust) ▪ tä piät õks .kõ̭õ̭neʔ iih minemä P ta peab ikka kõige ees minema; .kõ̭õ̭neʔ suurõbaʔ kardohkaʔ olõke‿iʔ hääʔ P kõige suuremad kartulid polegi head. Vrd kõ̭gõ, kõ̭gõniʔ, kõ̭kõ, kõ̭kõniʔ, .kõ̭õ̭nihe

langas s <langasõ, langast> (värvitud) villane lõng ▪ .ahtakõsõʔ .vüükeseʔ kolmõ langasõgaʔ kitsad vöökesed [on kootud] kolme värvi villase lõngaga; hal´as langas ni .tümbjätseʔ langasõʔ ergas lõng ja tumedad lõngad; tuu oll´ .säitsme langasõgaʔ, säidse langast oll´ koŕadaʔ too oli seitsme lõngaga [muster], seitse lõnga tuli [mustriks] korjata; kaarusõʔ ollivaʔ vereväʔ ni mustaʔ, verevist langastõst .koeduʔ kaarused (ilupaelad) olid punased ja mustad, punastest lõngadest kootud; umɪst villust ka saiʔ hüäʔ langasõʔ oma [lammaste] villadest said ka head lõngad; sis mul kumaguʔ kulõhusõʔ, langasõʔ kõik´ ilotust lääväʔ (rahvalaulust) siis mul punased niidid luituvad, kõik lõngad lähevad inetuks || riia langas Riiast toodud villane poelõng, riia lõng ▪ kiriväʔ riia langasõʔ kirjud riia lõngad; riia langasõʔ tullɪʔ .lahkuʔ kõ̭ik´ ärʔ, muidu olaʔ .lüübü‿üiʔ riia lõngad tulid kõik lahedaks teha, muidu ei tule õla mustrid [kangakudumisel] tihedad

.loohvka adj <.loohvka, .loohvkat> , .loovka <.loovka, .loovkat>
1. ilus, lahke, ladus, mõnus ▪ .loohvka miisś mõnus mees; .teie õks ma .luudõ .loovkit, alt lõigi arolehessit (rahvalaulust) tegin ma luudasid mõnusaid, lõikasin arukaselt alumisi lehtedega oksi; sõtta‿ks .viidiʔ hüäʔ tśuraʔ, Vinne.maalõ viksiʔ poisiʔ, loodi ala .loohvkaʔ poisiʔ (rahvalaulust) sõtta viidi head noormehed, Venemaale viksid poisid, kuuli alla kenad poisid; vikaht- saivaʔ õks sis -kaari veere mano, .loohvka looga otsa mano (rahvalaulust) nad said vikerkaare jala juurde, ilusa looga otsa juurde. Vrd .laadna1, latuś, loohk
2. kerge, pingutuseta ▪ .loohvkambaʔ söögɪkeseʔ tettiʔ valmistati lihtsamad toidud

migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ ma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ tuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´

olalinõ adj s <olalitsõ, olalist>
1. folk õlakõrgune ▪ sai‿ks mu vele olalinõ, .kalli kaala arvolinõ (rahvalaulust) sai mu venna õla kõrgune, kalli kaela vääriline; näio .ommõ viil lilli .iälinõ, orasõ olalinõ (rahvalaulust) neiu on veel lille ealine (nooruke), orasele õlgadeni
2. (hrl pl) folk õlakirjad, õlamustrid ▪ kõik´ võti‿ks hüäʔ tä .hammõʔ, võti‿ks .uhkõʔ olalitsõʔ (rahvalaulust) võttis ta kõik head särgid, võttis uhked õlakirjad (õlakirjadega särgid)

poho s <poho, pohho> lastek jumal ▪ poho tõrõlõs jumal tõreleb (müristab); kumardaʔ poholõ! kummarda jumalat!; olgõʔ hääʔ latsõʔ, muido poho kepigaʔ lüü .taivast olge head lapsed, muidu jumal lööb taevast kepiga. Vrd jummal´, .taiva|esä, .taivatätä

postel´ s <posteli, postelit> , postõl´ <postõli, postõlit> , postõ̭l´ <postõ̭la, postõ̭lat> voodikott; madrats ▪ ja ku hüäʔ meele asõmaʔ ommaʔ .säedüʔ: katś .patja pää all, katś tekki kattaʔ, katś linna küle all ja pudsajinõ postel´ ka viil küle all ja kui head asemed meile on seatud: kaks patja pea all, kaks tekki katmiseks, kaks lina külje all ja sulgkott ka veel külje all; tuu .omgi posteli kott´, mink pääl .maatas see ongi voodikott, mille peal magatakse; .Maaŕal lätś tütäŕ mehele, ost´ pudsajadsõ postõli Maarjal läks tütar mehele, ostis [talle] sulgmadratsi; asõ lillest, postel´ villõst, padi luiga pudsajinõ (rahvalaulust) ase lilledest, voodikott villadest, padi luigesulgedest. Vrd postel´ka

priiom s <priioma, priiomat> nekrutiks võtmine ▪ sõtta .viidi hüäʔ tśuraʔ, priiomahe .priskiʔ poisiʔ (rahvalaulust) sõjaväkke viidi head poisid, nekrutiks võeti prisked poisid

raan I s <raana, .raana> haav; arm ▪ raan om kinnɪʔ kasunᴜʔ haav on kinni kasvanud; ku tiiä‿äiʔ, sõ̭s tunnõki‿õiʔ, raanakõnõ om inne nätäʔ kui ei tea, siis ei saa arugi, ainult väike arm on näha; hääd õks haava hoolitsõmist, pühä raana ravimista, säläraana .süütämistä! (rahvalaulust) head haava eest hoolitsemist, püha haava ravimist, seljahaava [kärna] sügamist!. Vrd arḿ, haav2

.soht´ma v <.sohtiʔ, sohi ~ sohvi> soovitama; hrv sokutama ▪ ma sullõ sohvi hüä naase ma soovitan sulle head naist; .kullõ‿i ma su .soht´mist ma ei kuula su soovitust; timä .sohtõ mullõ ja ma tei ka ja lätś .häste tema mulle [seda] soovitas ja ma tegin ka [nii] ja mul läks hästi

tulõ|patu|täht´ s <tulõ|patu|tähe, tulõ|patu|.tähte> tule(kahju)märk, suur sünnimärk ▪ tulõpatutähegaʔ Pardśol om rassõ .hindäle hüvvä miist kaiaʔ tulemärgiga Pardsol on raske endale head meest leida; rasõvat ku olt ja tulõ.kahjo näet, sõ̭s tohe‿i .pandaʔ kätt suu .pääle, muido saa latsõl suu kõ̭ik´ tulõpatutähegaʔ kui oled lapseootel ja näed tulekahju, siis ei tohi kätt näole panna, muidu tuleb lapsel kogu nägu tulekahjumärgiga. Vrd tulõ|täht´

upil|hain s <upil|haina, upil|.haina> lõhnav kummel (Chamomilla suaveolens) ▪ upilhainaʔ kasusõʔ moro ja tii .viiri pääl kummelid kasvavad õue ja teeäärte peal; upilhainost saasõ veiga hüä tsäi, om ka rohost hää koŕadaʔ kummelitest saab väga head teed, [seda] on hea ka arstirohuks korjata. Vrd ubina|hain, upin|hain

veerᴜ̈s adj <veerüsä, veerüsät> folk ladus, nobe, vilgas, viljakas, tubli ▪ .tarko õks tarõ.tütrekka, veerüsit virtinit (rahvalaulust) tarku toatüdrukuid, nobedaid virtinaid; tõõsõʔ kitiʔ õks kui .häste .häitsemist, veerüsäst viläsuvvõ (rahvalaulust) kui teised kiitsid head õitsemist, viljakaks viljasuve; põsõʔ olliʔ kui ubinakõsõʔ, olli‿ks ma veerüsä verega (rahvalaulust) mu põsed olid kui õunakesed, olin ma vilka verega; oll´ õks täl iih hüä hopõń, hüä hopõń, veerüs verrev (rahvalaulust) oli tal ees hea hobune, hea hobune, nobe raudjas; külä olt õks sa uibos veerüs veli, mino suur sugulanõ (rahvalaulust) oled sa, küla õunapuu, tubli vend, minu suur sugulane; kual olli‿ks ka .kuurmaʔ .korgõpaʔ, kual velel veerüsäpäʔ (rahvalaulust) kummal olid koormad kõrgemad, kummal vellel ladusamad