[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

ilmalinõ adj s <ilmalidsõ ~ ilmalitsõ, ilmalist>
1. maapealne olend ▪ jää‿i mi .kiäkiʔ ilmalitsõst ega me keegi maa peale jää (oleme kõik surelikud). Vrd ilmulinõ
2. piltl ringihulkuja, püsimatu ▪ taa om ilmalinõ, .ilma-maad piteh käu pääle videldeh see on rahutu hing, muudkui käib ja logeleb mööda ilma-maad

kolahutma v <kolahuttaʔ, kolahuda ~ kolahuta> kolatama, kolksatama; kolistama; müristama ▪ Mihal´ virot´ kivi .vasta aida .saina nigᴜʔ kolahut´, nii oll´ süänd täüś Mihal´ virutas kivi vastu aida seina, nii et kolatas, süda oli nii täis; tohi‿i hellü tetäʔ ei kolahuttaʔ, muido mutɪtat arʔ ei tohi häält teha ega kolistada, muidu eksitad ära [surija hinge]; ku .kuulmise pääl kui kolahutat vai .hõikat, sis hiidᴜ̈s hinǵ arʔ ja om koolᴜssih tõõsõ pääväni kui [kellegi] suremise ajal kuidagi kolistad või hüüad, siis ehmatab [surija] hing ära ja on meelemärkuseta järgmise päevani; pühä .Iljä kolahhut´ piltl püha Ilja müristas (äikesest); nigu sepäʔ tühält kola.hutvaʔ alasi pääle, ni jalʔ .juuskvaʔ timä hahilaʔ kokko nii kui sepad tühjalt kolatavad alasi peale, nii jooksevad tema ahelad jälle kokku (vanakuradist). Vrd kolahama, kolahuma, kärɪstelemä, kärɪstämä

.õukama v <õugadaʔ, .õuka> tüli norima, osatama ▪ hinǵ oll´ niidigaʔ kaalah, tuu oll´ sääne .ärv́mine vai .õukamine see oli selline pilkamine või narrimine, et [teisel] oli hing paelaga kaelas. Vrd mutɪtama2, oppõlõma, .õukõlõma, ävvätelemä, ävvätämä

.ärv́mä v <.ärviʔ, ärvi> pilkama ▪ hinǵ oll´ niidigaʔ kaalah, tuu oll´ sääne .ärv́mine vai .õukamine too oli selline pilkamine või osatamine, et [teisel] oli hing paelaga kaelas. Vrd .haukma