Leitud 1 artikkel
holahõlõma v <holahõllaʔ, holahõlõ> püsimatu, heitlik olema ▪ tä haard ütte tüüd, sis jal tõist, püüsü‿iʔ .kohki, saa‿iʔ määnestki tüüd ar tettüs, sis tuu .kotsil üldäs, et holahõlõs õ̭nnõ ta proovib üht tööd, siis jälle teist, ei püsi kusagil, ei saa ühegi tööga hakkama, siis tolle kohta öeldakse, et on heitlik. Vrd holõndõlõma