[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.enkśna s <.enkśna, .enkśnat> hrv mürin, kõmin ▪ vanaesä selet´: ku .prantsus .Moskvah käve, sis ku siih kõrva pannɪʔ .vasta maad, sis kuulɪʔ .enkśnit vanaisa seletas: kui prantslased Moskvas käisid, siis kui siin panid kõrva vastu maad, siis kuulsid kõminat. Vrd hõrrin, .jõnksna, kärrin, mürrin

etᴜ̈s s <etüse, etᴜ̈st> hrv esik ▪ .rõivaʔ .panti sanna etüsehe riided pandi sauna esikusse. Vrd edine

.heonõ adj <.heodsõ, heost> hrv higine ▪ latsõl .heonõ .hammõkõnõ säläh, pia tä .haigõst jää‿iʔ lapsel higine särgike seljas, pea ta siis haigeks ei jää; sulasõl ots .heonõ, pää .heonõ, .heodsõʔ käeʔ sulasel on otsmik higine, pea higine, käed higised. Vrd .hiine

.hiitra adj <.hiitra, .hiitrat>
1. kaval, salakaval ▪ taal mehel om .hiitruist pall´o, a tõõnõ om viil .hiitrap sel mehel on vigureid palju, aga teine on veel kavalam; .hiitra miisś, mõist vigurit pitäʔ salakaval mees, oskab krutskeid visata; a sinnäʔ kivist .liina minek´ om pahadu .hiitra ja vaivaline (muinasjutust) aga sinna kivist linna minek on väga keeruline ja vaevaline. Vrd kavval´, nässo
2. taiplik, leidlik, osav ▪ timä om .hiitra miisś, tüü pääle .hiitra ta on taiplik mees, taiplik tööd tegema; ommaʔ õks mul Soomõh sugulasõʔ, Helsingih .hiitra hõim (rahvalaulust) mul on Soomes sugulased, Helsingis taiplik hõim
3. hrv hea, kvaliteetne ▪ kotoh värmɪtäs villast, .paklast ka liinah, saa värḿ .hiitramb kodus värvitakse villast [lõnga], takust ka linnas, jääb ilusamat värvi

hino adj <hino, hinno> hrv lollakas, napakas ▪ hino .muudu tä oll´, olõ‿õs targa .muudu lolli moodi ta oli, ei olnud targa moodi. Vrd tohmak, ullinõ

hõrkatama v <hõrkataʔ, hõrgada> hrv (pead) keerutama ▪ varõs mutku hõrkatas .päägaʔ vares muudkui keerutab pead

hälgᴜ̈tämä v <hälgᴜ̈täʔ, hälgüdä> hrv õrritama ▪ veli hälgᴜ̈täs pinni, pakk .leibä, a anna‿iʔ vend õrritab koera, pakub leiba, aga ei anna. Vrd härgᴜ̈tämä, tsütsätämä

hänästümä v <hänästüdäʔ, (ta) hänästüs> hrv pehkima, hapraks muutuma ▪ ärʔ hänästüs puu pikä pääle ni rõivas kah puu pehkib pikapeale, riie niisamuti. Vrd habrastuma, hämästümä

isohuś s <isohusõ, isohuist> hrv äkiline isu ▪ söögi isohuś tull´ pääle korraga tuli söögiisu peale. Vrd himo, isahus, iso

jarak s <jaragu, jarakut> hrv puujändrik ▪ jaraguʔ kasusõʔ ütsindä, .õigõt puud olõki‿iʔ [siin] kasvavad üksnes puujändrikud, õiget puud ei olegi

jarakanõ adj <jarakatsõ, jarakast> hrv jändrik ▪ mis jaost sa noid jarakatsi tõiʔ, naist saa no määne .tarbõ puu milleks sa noid jändrikke tõid, ega neist nüüd mingit tarbepuud saa

kark´ s <kargi, .karki> hrv kantsik, piits, nuut ▪ härätsoori kark´, tuu om hallᴜś härjasoorast kantsik, too on valus; ku võtt´ härätsoori kargi ja and´ tõõsõlõ üle kühmä, sis oll´ vesi silmɪst väläh kui võttis härjasoorast kantsiku ja andis teisele üle turja, siis oli [tollel] vesi silmist väljas. Vrd karbatś, piitsk, ruusk

kihhe adj <kihhe, kihhet> hrv kehakas; tüse, paks ▪ kihhe miisś vai elläi, sääne paks kehakas mees või loom, selline paks. Vrd jämme, kihäkäs, kihälik, kihäne, paks, rähmɪk2, räänɪkas

kihäne adj <kihädse, kihäst> hrv kehakas, rammus ▪ sääne tubli kihäne lehm om, olõ‿õi määne luinõ selline tubli rammus lehm on, pole mingi kondine. Vrd jovvuline, kihhe, kihäkäs, kihälik, lihhav, rammᴜh, .ramsa, rähmɪk2, rähmɪkas, räänɪkas

kiidsuŕ s <kiidsuri, kiidsurit> hrv hinkuja ▪ kohe sa läät .sääntse kiidsurigaʔ, taa määne hopõń kuhu sa lähed sellise hinkujaga, see ka mõni hobune

kironõma v <kirodaʔ, (ta) kironõs> hrv kirja v mustrit omandama, mustriliseks muutuma ▪ oodaʔ, oodaʔ, noʔ viil kiräʔ kironõsõʔ! oota, oota, nüüd alles mustrid kujunevad!

.kistrik s <.kistrigu ~ .kistriku, .kistrikku> hrv vistrik ▪ .kistrikᴜʔ ommaʔ .sääntseʔ .väikeseʔ naglakõsõʔ iho pääl vistrikud on sellised väikesed vinnid kehal. Vrd haŕas, nagõ̭l, tõ̭ir1

koerm s <.koermõ, .koermõt>
1. konnakudu ▪ lumbi pääl ommaʔ kunna .koermõʔ tiigi peal on konnakudu. Vrd .koelmu, .koermu, kudu, kudõrm, kunna|lägä, lägä
2. hrv kalamari ▪ kudu kala .koermõʔ kudeva kala mari. Vrd mari

koha adv hrv suunas, poole ▪ nulga koha nurga suunas; .hiitkeʔ är .külge maad, .nulka koha, mis tä iih om! visake kõrvale, nurga poole, mis ta on [siin] ees!

korbun s <korbuna, korbunat> hrv turris sulgedega kana ▪ teil om ka korbuna kanno teil on ka turris sulgedega kanu; karvanõ nigᴜ määne korbun piltl karvane nagu mingi turris sulgedega kana (liigkarvasest olendist)

krooḿ I s <kroomi, .kroomi> hrv raas, krööm ▪ .kroomi .leibä es olõʔ raasu[gi] leiba ei olnud [järel]. Vrd kipõń, krüüḿ, raas

kruntś s <kruntśa, .kruntśa> hrv palmik, keerus (linast, riideräbalateest) ▪ mi kutsu plett´, Olohkuva .Paali naane kutś õks krunt´sas, timä Puravitsast tuud meie ütleme [palmiku kohta] plett, Olohkova Paali naine nimetas ikka kruntsaks, tema [oli] Puravitsast [naiseks] toodud. Vrd koss, plett´

kuulussehe adv hrv (sõjaväe)teenistusse, kroonusse ▪ jäi no kuulussehe, et .võlga .massaʔ jäi nüüd teenistusse (kroonusse), et võlga maksta

kõgɪstõlõma v <kõgɪstõllaʔ, kõgɪstõlõ> hrv pidevalt toksima ▪ kuri tege reke, kõgɪstõlõs kõdarit, mino sõsaŕ .näütäs tuld (muinasjutust) kurat teeb rege, [muudkui] toksib kodaraid, minu õde näitab tuld

käänäṕ s <käänäbi, käänäpit>
1. hrv varga peiduurgas, peidukoht ▪ varastõt kraaḿ om .noihhi käänäpihe käkɪt varastatud kraam on nondesse peidukohtadesse peidetud
2. hrv riugas ▪ .vargal ommaʔ kõ̭ik´ käänäbiʔ .selgeʔ vargal on kõik riukad teada

käärdna|hais s <käärdna|haisu, käärdna|.haisu> hrv kõrbelõhn, kärsahais ▪ käärdnahaisu seeh mi või‿iʔ ollaʔ me ei suuda kärsahaisu sees olla. Vrd kärd|hais, kärsä|hais

.könge adv hrv kängu ▪ inemine jääss .könge, kasu‿iʔ, veerᴜ̈s kui kanamuna, jämme, lühkokanõ inimene jääb kängu, ei kasva, veereb nagu kanamuna, paks, lühike; põrss jääss .könge põrsas jääb kängu

lokk s <loka, lokka> hrv noor kaun, lest ▪ mis ti kakudõʔ, .veikoʔ lokaʔ viil mis te katkute, väikesed lestad alles. Vrd kõdõ̭r, lakk3

lõhm I s <lõhmu, .lõhmu> hrv pärn, lõhmus (Tilia cordata) ▪ lõhmu niidseʔ pärnaniine ribad. Vrd lõhmupuu, lõhmᴜs, pähn, pähnä|puu

.mõisli I s <.mõisli, .mõislit> hrv tarkus, vigur ▪ täl ommavaʔ kõ̭ik´ .mõisliʔ seeh tal on kõik tarkused sees; sul kõ̭ik´ .mõisliʔ .selgeʔ sul kõik vigurid selged. Vrd koredsiʔ, kunst´, .kunst´uś

.naislõma v <naisõldaʔ, .naislõ> hrv naituma, naist võtma ▪ kunas sa .naislõma nakat? millal sa naist võtma hakkad?

nõsõtama v <nõsõtaʔ, nõsõda> hrv kergitama, tõstma ▪ .ristäm nõsõt´ latsõ hällᴜ̈h .istma ristiema kergitas lapse hällis istuma; ku tenᴜ̈späävä näüdätäs .tsialõ .päivä, sis .võetas tä kõrvust kinnɪʔ ja nõsõtõdas ülest kui tõnisepäeval näidatakse seale päikest, siis võetakse tal kõrvust kinni ja tõstetakse üles. Vrd kergᴜ̈tämä, .nõstma

pagand´ s <pagandi, pagandit> hrv pagan, kurat; kirumissõna. Vrd halv, juudas, kurat´, .perkläne, pokan, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ, äitś

.piidli1 s <.piidli, .piidlit> hrv piibel ▪ vanaʔ .piidliʔ, kiräʔ, noidõgaʔ nõiuti vanad piiblid, raamatud, nendega nõiuti. Vrd .piibli, .piigli1

pilat´ P s <pilade, pilatet> hrv pilak, peerupiht ▪ tä saisaś läve pääle, võtt´ tuu pikä pilade jala, tapṕ ar tõõsõ tarõ läve pääle ta seisis läve peale, võttis tolle pika pilaku jala (tulejala), tappis teise toa lävel ära. Vrd pilahk´

poorɪtama v <poorɪtaʔ, poorida ~ poorɪta> hrv vaidlema, riidlema ▪ kiä olõ‿i rahul, poorɪtas kes pole rahul, [see] vaidleb. Vrd .hanklõma, .hiiskõlõma, jagõlõma, .jahtlõma, kedsimä, poońatama, poonɪtama, .tanklõma, tśagõlõma

postel´ka I s <postel´ka, postel´kat> hrv aluskott ▪ meil kutsᴜtas õks posteli kott´, aʔ mõ̭ni kuts ka postel´ka meil kutsutakse ikka voodikotiks, aga mõni ütleb ka aluskott. Vrd postel´

.prantśma v <.prantsiʔ, prandsi> hrv priiskama, pillama ▪ ma prandsõ raha üles ma priiskasin raha maha. Vrd .hõiskama, .prannama

protś s <protsi, .protsi> hrv lörts, lobjakas ▪ lumõ.protsi tulõ .maaha lumelörtsi sajab maha. Vrd lobi1, lobjak, lopś1, lortś1, räbo, räss, solṕ

pussilõ adv hrv mossis, tusaselt ▪ kõ̭gõ pussilõ käüse, mokaʔ trompsɪh alati käib ta tusaselt, huuled torus. Vrd morsɪh, põssɪh, põssilõ, tordoh, trompsɪh

putsaŕ s <pudsaŕa, pudsaŕat> hrv sulg ▪ kikkal ommaʔ pikäʔ pudsaŕaʔ hanna küleh kukel on sabas pikad suled. Vrd putsai

põhk|hiiŕ s <põhk|hiire, põhk|hiirt> hrv rott. Vrd joosɪtõlija, võhl2, võhn, võhr

.russe P adv
1. kortsu ▪ jumala .vahtsõnõ hamõh likõlt kokko pant ne .omge .russe .lännöʔ uhiuus särk on märjalt kokku pandud ja ongi kortsu läinud. Vrd .kipra, .kursti, .käprä, .kärsä, .kärtso, .köpro, .körti, .körtso
2. hrv rusudeks ▪ ütel pääväl näiväʔ nimäʔ, kuis maja .russe sattõ (muinasjutust) ühel päeval nad nägid, kuidas maja rusudeks varises

.rutsja I s <.rutsja, .rutsjat> hrv oja ▪ kapst.maaŕapääväst om hauǵ .rutsjah ja kurǵ kuh´apesäh paastumaarjapäevaks on haug ojas ja kurg kuhjapesas. Vrd uja

.soht´ma v <.sohtiʔ, sohi ~ sohvi> soovitama; hrv sokutama ▪ ma sullõ sohvi hüä naase ma soovitan sulle head naist; .kullõ‿i ma su .soht´mist ma ei kuula su soovitust; timä .sohtõ mullõ ja ma tei ka ja lätś .häste tema mulle [seda] soovitas ja ma tegin ka [nii] ja mul läks hästi

sugaritsatama v <sugaritsataʔ, sugaritsada> hrv särmeid raiuma, peerulõmmust peenemaid halge e sugaraid raiuma ▪ lõmmuʔ sugaritsatas .kirvõgaʔ ta raiub lõmmud kirvega särmeteks. Vrd suga.ritśma

tahvatama v <tahvataʔ, tahvada> hrv tahuma ▪ nöörä .perrä tahvatõdas hirt palki tahutakse nööri järgi. Vrd .lüümä, tahotsõma, .tahvama, tahvatsõlõma, tahvatsõma, tahvɪtsõma

tśahkardama v <tśahkardaʔ ~ tśahkardadaʔ, tśahkarda> hrv närima ▪ minev.aast´aka meil oll´ .veega pall´o ubinet, kages mi näid tśahkardemmeʔ P piltl mullu oli meil väga palju õunu, vaat kus me neid [alles] jahvatasime. Vrd .tśausk´ma, .tśaust´ma, tsälgᴜtama, .tsälk´mä

tsibi|.hämbläne s <tsibi|.hämbläse, tsibi|.hämbläst> hrv linavästrik (Motacilla alba) ▪ kõivu.mõtsu seeh laul tsibi.hämbläne kasemetsades laulab linavästrik. Vrd .hälläne, .hälläskene, lina|.västrik, tsibe|.hämläne, tsibi.hälläne, tsibi.händläne, tsibi.härbläne

tsisask´ s <tsisaski, tsisaskit> hrv sisalik. Vrd sisask´1

.tsork´ma v <.tsorkiʔ, tsorgi> hrv lirtsuma ▪ vesi tsork´ saabastõ siseh vesi lirtsub saabastes; mul .saapaʔ .tsork´vaʔ mul saapad lirtsuvad. Vrd .tsolkśma

tutᴜtaja s <tutᴜtaja, tutᴜtajat> hrv vaenukägu, toonekägu (Upupa epops) ▪ tutᴜtaja tege nii: tuu-tuu-tuu vaenukägu häälitseb nii: tuu-tuu-tuu. Vrd tooni|kägo

virrul adj <virula, virulat> hrv paha, kuri ▪ taa om virrul hopõn, jalagaʔ lööse see on kuri hobune, lööb jalaga. Vrd kuri, tikõ

äüntś adj <äündsi, .äüntsi> hrv ainuke ▪ sa olõt mu äüntś sõ̭sarakõnõ sa oled mu ainuke õeke. Vrd ainukõnõ, ainus, äinᴜ̈ś

üdse adv hrv ainult, puha ▪ viiʔ lehmäʔ, koh om viil hää hain, üdse ristɪkhain vii lehmad sinna, kus on veel hea hein, puha ristikhein. Vrd pal´as, ütsi

õ̭nnõldu indekl adj hrv õnnetu ▪ äkiline õ̭nnõtus tull´, määne kah´o, õ̭nnõldu ineminõ juhtus äkiline õnnetus, milline kahju, õnnetu inimene. Vrd õ̭nnõdu