[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

ese s <ese, esse> folk isa ▪ ese jäi õks sis .ikma imegaʔ, katõkeske kahitsõmma (rahvalaulust) isa jäi emaga nutma, kahekesi kahetsema; pallõl´ õks esse ne imme, kallist kattõ vanõbat (rahvalaulust) palus isa ja ema, kahte kallist vanemat. Vrd esä

halõhõhe ~ halõhehe ~ halõhõhõ, hallõhehe P adv haledalt, haledasti ▪ pini haard´ latsõl leevä käest ne latś nakaś hallõhehe .ikma P koer haaras lapsel leiva käest ja laps hakkas haledasti nutma

halõline adj <halõlidse, halõlist> , hallõline <hallõlidse, hallõlist> hale; kaastundlik ▪ kaeʔ noʔ tuud halõlist pinni vaata ometi toda haledat koera; halõlitse jutu pääle nakat eiś ka .ikma haleda jutu peale hakkad ise ka nutma; .väega hallõline inemine, .väega halõstas väga kaastundlik inimene, väga tunneb kaasa; õga saa‿i õks ti minnäʔ .Tartohe, hallõ.liste .haigõ.majja (rahvalaulust) ega ei saa te minna Tartusse, haledasse haigemajja. Vrd hallõ

.miildümä2 v <.miildüdäʔ, .miildü ~ meelü>
1. taltuma, leebuma, rahunema ▪ latś naasś .ikma, ei .miildüʔ inämb .kuigi arʔ laps hakkas nutma, ei rahune enam kuidagi; latś nuutsk´ õnnõ, meelü‿üiʔ, kõõ nuutsk´ laps aina nuuksub, ei rahune, muudkui nuuksub; säält .miildü näio meelekene, säält süttü .süämekene (rahvalaulust) sellest rahunes neiu meelekene, sellest paranes südamekene. Vrd leppümä
2. vaibuma, kuumust kaotama ▪ sann om valmɪs külʔ, a las .veit´kese .miildüs saun on valmis küll, aga las veidike tõmbab (parajaks); pangu‿iʔ viil .leibi .ahjo, ahi om .veiga kuum, las .veit´kese meelᴜ̈s ära pane veel leibu ahju, ahi on väga kuum, las veidi jahtub. Vrd leppümä, .liindümä, reevähtümä

puie|aid s <puie|aia, puie|.aida> , puiõ|aid <puiõ|aia, puiõ|.aida> surnuaed, kalmistu ▪ puieaiah .kääpidõ pääl süvväs ja juvvas, a mõ̭ni naane, kiäl miisś .veit´kese .aigu tagasi arʔ koolnuʔ, nakas risti nõ̭al sõ̭nol .ikma surnuaias süüakse ja juuakse kalmudel, aga mõni naine, kellel mees on veidi aega tagasi surnud, hakkab risti najal itkema; .kuuljit matõtas puiõ.aida surnuid maetakse kalmistule; .vaenõ miisś köüt hobõsõ puieaia .külge .kinni ja lätt kerɪkohe (muinasjutust) vaene mees seob hobuse kalmistu [piirde]aia külge kinni ja läheb kirikusse. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kudeliʔ, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, matᴜsaid

tirahutma v <tirahuttaʔ, tirahuda ~ tirahuta> kõristama; kliristama; kõlistama; tilistama ▪ maama võtt´ süänd ni tirahut´ aida .võt´mõgaʔ .vasta .lauda ema vihastas ja kõlistama aida võtmega vastu lauda; võtt´ Ivvań .Uutra sarvõ ni puhahut´, rahvas kõ̭ik´ .naardma, tõmmaś .kiika, rahvas .laulma, tirahut´ kannõld, rahvas .ikma (muinasjutust) võttis Ivvan Uutra sarve ning puhus korra, kogu rahvas [hakkas] naerma, mängis viiulit, rahvas [hakkas] laulma, tilistas kannelt, rahvas [hakkas] nutma; saajavanõmb .mõ̭õ̭ka tirahut´, .kuldarõ̭ngast kopsahut´ (rahvalaulust) saajavanem mõõka täristas, kuldrõngast koputas. Vrd tilɪstämä, tirɪstämä

.väelüisi ~ .väelüsi adv vägisi; vastu tahtmist ▪ sõsarõʔ jo .väelüisi teiʔ tä valmɪs, mõsiʔ .suukõsõ arʔ, aiʔ .puhtaʔ .rõivaʔ .sälgä (muinasjutust) õed sättisid ta päris vägisi valmis, pesid näokese ära, ajasid puhtad riided selga; peräst latś näkaś .ikma, imä pand´ .väelüsi nisa .suuhhõ pärast hakkas laps nutma, ema pani [talle] vägisi rinna suhu; herräle .miildü .väiga ar tuu .poiśkõnõ ni võtt´ .väelüsi käest (muinasjutust) härrale meeldis too poisikene väga ja ta võttis [poisi] vägisi endale; nii tetti väüst .väelüisi, tüssäteh .tütremehest (rahvalaulust) nii tehti [ta] väimeheks vägisi, tüssates tütremeheks. Vrd väe|.kaupa, väe.kumbõ, .väelä, väe|võimugaʔ, väe|.võimusi, vägihüsi, vägi.valda, vägüselläʔ, vägüsi