[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

illanõ adj <illadsõ ~ illatsõ, illast> / <.ildsõ, .ildsõt L> / <.iltsõ, .iltsõt L>
1. hiline ▪ illadsõʔ viläʔ lääväʔ mõ̭nikõrd hukka hilised (hilja külvatud) viljad lähevad mõnikord hukka; üteʔ kadaja maŕa ʔ ommaʔ .iltsõmpaʔ, nuuʔ saavaʔ sügüsetseh jaoh .valmist ühed kadakamarjad on hilisemad, need saavad sügisesel ajal valmis; .iltsõst jäi rüä tegemine rukkikülv jäi hiljaks; varahhinõ kana puhastas jo vasarat, illanõ sipᴜtas .siiba varane kana puhastab juba nokka, hiline saputab tiibu (varane lind leiab ikka tera); päiv om jo .iltsõh .lõunõh on juba õhtupoolik. Vrd illak, illakunõ
2. hiljutine ▪ .iltsõ ao iist käve siih hiljuti ta käis siin