[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

kehnälik adj <kehnäligu ~ kehnäliku, kehnälikku> kõhn, lahja, kõhetu ▪ kehnälik, tuu nigᴜ kõhn ineminõ, a eläjät saat ka nii üldäʔ kõhetu, too on kõhn inimene, aga looma kohta saab ka nii öelda; .tütrikkugɪ küüsᴜ̈t, sis üldäs õt kehnälik om, kõhn ja lühkokõnõ, õi olõ tubli, tukõv kui otsid teenijatüdrukut, siis [ka] öeldakse, et on kõhetu, kõhn ja lühike, ei ole toekas, tugev. Vrd hurdanõ, kehv, kehväline, kehväne, kildanõ, kuivalik, kõhn, kõhõdu

künnütelemä v <künnütelläʔ, künnütele> , küünᴜ̈telemä <küünᴜ̈telläʔ, küünᴜ̈tele>
1. küünitama ▪ künnüteli kabo .kaema, miä tulõh om sällüle, pahepooli palaval (rahvalaulust) küünitas neiu vaatama, mis on tules selili, pahupidi põleval [lõkkel]; küünütelgeʔ küsümähe, mille mi siiä tulli, mille mi vell´o siiä .veerü (rahvalaulust) küünitage küsima, miks me siia tulime, miks me noormees siia veeres. Vrd künnähütmä, künnütämä
2. folk välja sirutama ▪ kui sa õks ka elät, lättekene, perve küleh künnütellet (rahvalaulust) kuidas sa ka elad, lättekene, perve küljes end sirutad; küünütelli, painutõlli, küünü‿s kätte leemeleht´, painu‿s kätte aupapõŕ (rahvalaulust) sirutas, painutas, ei küündinud kätte lemmeleht, ei paindunud kätte aupaber

.lühkohe adv lühidalt, lühikeselt; napilt ▪ pol´dastõ kõnõlõs, keele ots .lühkohe küünᴜ̈s .vällä, tuu saa‿ai kõnõldaʔ .höste pudistades räägib, keeleots ulatub lühidalt välja, ta ei saa hästi rääkida; tä ütel´ niisama .lühkohe, es saaʔ nii pia kodo tullaʔ ta ütles sama napilt, et ei saanud niipea koju tulla

molɪtva s <molɪtva, molɪtvat> , .molt´va <.molt´va, .molt´vat> palve; palvus ▪ papṕ küüss näid molɪtvit, jumala sõ̭nno papp küsib neid palveid, jumalasõnu; lätt papṕ sis üte talo poolõ, ütel´: angõʔ mullõ ka midä, ma tulli teele .molt´vagaʔ läinud papp siis ühte tallu ja ütelnud: andke mulle ka midagi, ma tulin teie juurde jumalasõnaga. Vrd molebin, .pallus

.mõistmaldaʔ indekl adj
1. arusaamatu ▪ mõnigi asi sai .selgembäs, mis inne .arvusaamaldaʔ ja .mõistmaldaʔ oll´ mõnigi asi sai selgemaks, mis enne oli arusaamatu ja mõistmatu
2. taipamatu; mõistusetu ▪ kuis sa nii .mõistmaldaʔ olt? kuidas sa nii taipamatu oled?; sa .jälki küüsᴜ̈t tuud samma, sa olt nigu ilma .mõistmaldaʔ jällegi küsid sa sedasama, sa oled nagu mõistusetu [inimene]

mõ̭nõ|kõrra adv mõnikord ▪ a mõ̭nõkõrra saa silmäst hiiŕ aga mõnikord saab [kurjast] silmast (kaetamisest) näärmepaistetus; ütś .möldri ka mõ̭nõkõrra küsüs .väega kodo (muinasjutust) üks [surnud] mölder küsib ka mõnikord kangesti [luba] koju [minna]. Vrd .harva, mõ̭ntkõrra, tõist|kõrra, .vaihhõl

pudsu|siid´ s <pudsu|siidi, pudsu|.siidi> / <pudsu|siidi, pudsu|.siide P> äärispael, pürstpael ▪ pudsusiidil ütś viiŕ om nigᴜ karvanõ, tõõnõ viiŕ om rõivas äärispaelal on üks äär justkui karvane, teine äär on riidest; nigᴜ poodɪhki küüsᴜ̈t: annaʔ pudsu.siidi nagu poeski küsid: anna äärispaela; pudsu.siide .olle poolõniʔ, kard.langu kaalaniʔ (rahvalaulust) pürstpaela oli poole [kehani], kardlõngu kaelani. Vrd pudsu2

äkɪtselläʔ adv äkki, äkitselt ▪ .kõ̭ikõ and .võlgu, sis küsᴜ̈s .rahva käest äkɪtselläʔ ärʔ kõike annab võlgu, siis küsib rahva käest äkki kõik tagasi; neiol saavaʔ mul sajaʔ äkitsellä, neiol om õks mul katś pääväkeist (rahvalaulust) mul, neiul, saabuvad pulmad äkitselt, mul, neiul, on kaks päevakest [jäänudki]. Vrd kõrragaʔ, äkki