[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hüdse|asõ s <hüdse|asõmõ, hüdse|asõnd> kolle, katlaalune tulease ▪ hüdseasõmõlõ piät hoolõgaʔ .perrä .kaema, või‿iʔ ar .laskõʔ .kistudaʔ tuleaset peab hoolega jälgima, [sütel] ei või lasta ära kustuda. Vrd .katla|haud

ime s <ime, imme> folk ema ▪ näio olõ ma .vaenõlatś, ilma imeldä kananõ (rahvalaulust) mina, neiu, olen vaenelaps, ilma emata kanapoeg; siiäʔ tulli ma imme .otśma, tulli .kandjat .kaema (rahvalaulust) siia tulin ma ema otsima, tulin kandjat vaatama. Vrd imene, imä, maama

istõline P s <istõlise, istõlist> pruudiealine sugulane, ühisketrusest v ühisest käsitöötegemisest osavõtja ▪ tśuraʔ lätsiväʔ istõ.liise .kaema noormehed läksid ühisketrusest osavõtjaid vaatama. Vrd .istja1

kanni|orś s <kanni|orrõ, kanni|ort> (hrl pl) kandepuu heinte, vilja v õlgede kandmiseks ▪ vanast kannõti kõ̭ik´ vili arʔ kanniortõgaʔ kokko vanasti kanti kogu vili kandepuudega kokku; .tõugu kannat ka kanni.orsigaʔ kokko suvivilja kannad ka kandepuudega kokku; kui suuh koh ommaʔ hainaʔ vii seeh, sis kanniortõgaʔ kannõtas kokko kuh´a .lähkohe kui heinad on soos kusagil vee sees, siis kandepuudega kantakse kokku kuhja lähedale; katś puud ommaʔ kanniorraʔ, .hainu ni .olgi kandas kaks puud on kandepuud, heinu ja õlgi kantakse; .täämbä läämeʔ õks mi .kaema kanni.orsi, kuusõ .poigõ purutama (rahvalaulust) täna lähme otsima kandepuid, kuuse poegi purustama. Vrd loogᴜtusõʔ

kodo|.kaeja s <kodo|.kaeja, kodo|.kaejat> koduvaataja; pruudipoolne sugulane, kes tutvub kosilase koduga ▪ kodo.kaejast lätś esä imägaʔ vai mõ̭ni muu läheb sugulanõ koduvaatajaks läks kas isa emaga või mõni muu lähem sugulane; kodo.kaejaʔ tulõvaʔ kosilasõ poolõ .kaema, kas om mink mano andaʔ, kas om tuud varanduist koduvaatajad tulevad kosilase koju vaatama, kas [seal] on, mille juurde [tütart mehele] anda, kas toda vara [ikka] on

kohahus s <kohahusõ, kohahust> , kohahuś <kohahusõ, kohahuist> kohatus, kohatamine ▪ ma kuuli küünᴜ̈st kõvva kohahuist, lätsi .kaema, hainaʔ ollivaʔ .alla .vaonoʔ P ma kuulsin küünist valju kohatust, läksin vaatama, heinad olid [virnast] alla vajunud. Vrd kohhin

kosti|vatsk s <kosti|vadsa, kosti|.vatska> kostituspirukas; sõir või sai, mida pakuti pärast pulmi noorikut vaatama tulnud külarahvale ▪ tõõsõl pääväl tull´ külärahvas noorɪkut .kaema, puulivvah oll´ kostivatsk, sõir vai sis sai, lillɪʔ pääl teisel päeval tuli külarahvas noorikut vaatama, puuliual oli [neile] pirukas, sõir või siis sai, lilled [kaunistuseks] peal

künnähtümä v <künnähtüdäʔ, künnähtü> korraks küündima ▪ tuu kotusõ künnähtü ka arʔ .kaema, kohe Okse saa piltl sain selle koha ka ära vaadata, kuhu Okse [teises ilmas] läheb. Vrd .haarduma, haaruma, .kündümä, künnähütmä

künnütelemä v <künnütelläʔ, künnütele> , küünᴜ̈telemä <küünᴜ̈telläʔ, küünᴜ̈tele>
1. küünitama ▪ künnüteli kabo .kaema, miä tulõh om sällüle, pahepooli palaval (rahvalaulust) küünitas neiu vaatama, mis on tules selili, pahupidi põleval [lõkkel]; küünütelgeʔ küsümähe, mille mi siiä tulli, mille mi vell´o siiä .veerü (rahvalaulust) küünitage küsima, miks me siia tulime, miks me noormees siia veeres. Vrd künnähütmä, künnütämä
2. folk välja sirutama ▪ kui sa õks ka elät, lättekene, perve küleh künnütellet (rahvalaulust) kuidas sa ka elad, lättekene, perve küljes end sirutad; küünütelli, painutõlli, küünü‿s kätte leemeleht´, painu‿s kätte aupapõŕ (rahvalaulust) sirutas, painutas, ei küündinud kätte lemmeleht, ei paindunud kätte aupaber

tarõ|naane s <tarõ|naase, tarõ|naist> nurganaine, äsja sünnitanu ▪ pal´astõ kässigaʔ lää‿s .kiäke tarõnaist .kaema tühjade kätega (ilma külakostita) ei läinud keegi nurganaist vaatama; viina .sisse palotõdas ar .küümneʔ, kõrbatas, andas viinagaʔ tarõnaaselõ viina sisse põletatakse köömneid, kõrvetatakse [köömneid], antakse viinaga nurganaisele. Vrd nulga|naane, tuhknaane, tuhu|naane

tsisahama v <tsisahtaʔ, (ta) tsisahas> , tsisahtama <tsisahtaʔ, (ta) tsisahtas> sisisema, susisema, visisema ▪ tungõl´ .tsuskaʔ vette, tsisahhas ni kistᴜs ärʔ pista tungal vette, [see] visiseb ja kustub ära; tsisahti sääl, .naksi .kaema, oll´ husś [midagi] seal sisises, hakkasin vaatama, oli uss; heidi lõõnat, keres es tsisahtagiʔ, oll´ külmäs .lännüʔ viskasin leili, keris ei susisenudki, oli külmaks läinud. Vrd .hussama2, tsisisemä, tsissama

tsääräk s <tsäärägo ~ tsääräko, tsääräkot> / <tsäärägu ~ tsääräku, tsääräkut> / <tsääräga, tsääräkat I> , tsäärak <tsäärago ~ tsäärako, tsäärakot> / <tsääragu ~ tsääraku, tsäärakut> , tśaarak <tśaarago ~ tśaarako, tśaarakot> / <tśaaragu ~ tśaaraku, tśaarakut> viinapits, viinakruus; pitsitäis, kruusitäis ▪ ma anna sullõ üte tsäärägu .viina, sis om .kergep .vahtiʔ ma annan sulle ühe pitsitäie viina, siis on kergem valvata; mõ̭ni tśaarak om jalakõsõgaʔ, a niisama ka om, ilm jalaldaʔ mõni viinapits on jalakesega, aga [mõni] on niisama ka, ilma jalata; tśaaragukõnõ, sääne topsɪkõnõ .väikene viinapitsike [on] selline väike topsike; nuuŕpaaŕ lätt lavva .taadõ ja joosõ ärʔ edimätse tsäärägo .viina ne .arkeʔ koolõs (muinasjutust) noorpaar läheb lauda ja joob ära esimese pitsitäie viina ja nad surevadki ära; vanajuudas näkk´ .arkiʔ, et tõrv om, olõ‿i viin, heit´ tsääräga .merde I (muinasjutust) vanakuri märkas, et see on tõrv, polegi viin ja viskas kruusi merre; nii kavvaneʔ, ko tsäärakoh vesi viil om, .uutkõʔ minno, ko jo vesi tsäärakoh verest muutos, sis inämb minno ar .uutkoʔ, sis olõ ma jo hukka saanᴜʔ P (muinasjutust) senikaua, kuni topsis veel vesi on, oodake mind, kui juba vesi topsis vereks on muutunud, siis mind enam ärge oodake, siis olen ma juba hukka saanud. Vrd ŕumka, tserenka || tsääräkol .käuma noorpaariga tervisenapsi jooma (pulmakombestikust) ▪ sis lääväʔ .mõrśa kosilasõgaʔ lavva .taadõ ja .mõrśa sugulasõʔ nakkasõʔ sis tsäärakul .k´auma, kõ̭ik´ paarõ, .ristäm rist´äsägaʔ, veli velenaasegaʔ siis istuvad mõrsja ja kosilane lauda ja mõrsja sugulased hakkavad siis tervisenapsi joomas käima, kõik paarikaupa, ristiema ristiisaga, vend vennanaisega; tsäärakulõ käveʔ õ̭nnõ .ainubaʔ umadsõʔ noorpaariga jõid tervisenapsi ainult kõige lähemad omaksed

tuhk|naane s <tuhk|naase, tuhk|naist> van nurganaine, äsja sünnitanu ▪ naane om peräst sünnütämist kuuś nädälit tuhknaane naine on pärast sünnitamist kuus nädalat nurganaine; kui tuldas tuhknaist .kaema, tuvvas tälle .kosti kui nurganaist tullakse vaatama, tuuakse talle külakosti. Vrd nulga|naane, tarõnaane, tuhu|naane

tõhõrdama v <tõhõrdaʔ, tõhõrda> sittuma, roojama, pasandama ▪ imä, tulʔ .kaema, Miira tõhõrd´ repi mano ema, tule vaatama, Miira pasandas trepi juurde. Vrd pasandama, .sitma

.uuślikanõ adj <.uuślikatsõ, .uuślikast> õõnsusi v urge täis ▪ tah om .uuślikanõ perv́, .vähke pall´o siin on kallas urge täis, neis on palju vähke; .uuślikatsõ perve pääl piät ette .kaema, muido vaot .sisse kaʔ õõnsusi täis kaldal pead ette vaatama, muidu vajud sisse ka; .lasti puu .maaha ja tuu puu käänd´ kuuśkümmend puud juurtõgaʔ ülest, tull´ kerɪk .vällä, .uuślikanõ kerɪk, Pühä-.Maaŕa kerɪk (muis) võeti puu maha ja too puu keeras [omakorda] kuuskümmend puud juurtega üles, [nende alt] tuli välja kirik, [Jumalaema Uinumise] koobaskirik, Püha Maarja kirik

vangilinõ I s <vangilisõ, vangilist> vang, vangistatu ▪ tä oll´ vangɪh jaʔ sääl sis muidogeʔ oll´ .tõisi vangiliisi kaʔ ta oli vangis ja seal siis muidugi oli teisi vange ka; vangilisõʔ ollɪʔ türmᴜ̈st .lastuʔ vallalõ vangid olid vanglast lahti lastud; kunigapoig lätś edimätse päävä .liina .kaema ni kaess, õt ütte vangilist viiäs käkɪstäʔ (muinasjutust) kuningapoeg läks esimesel päeval linna vaatama ja vaatab, et üht vangi viiakse üles puua. Vrd vanǵ, vangi|miisś

virahutma v <virahuttaʔ, virahuda ~ virahuta> viskama, paiskama; hooga heitma ▪ ma virahuda vett käsigugaʔ ma viskan kibuga vett [kerisele]; susi virahut´ tsia üle ola (muinasjutust) hunt heitis sea üle õla; lätsiväʔ ka sis .joudo .kaema ja ku Iroslaan üte voori vägimiist virahhut´, sis oll´ tuu maah (muinasjutust) läksid siis ka jõudu katsuma ja kui Iroslaan ühe korra vägimeest heitis, siis oli too pikali maas kah. Vrd .heitmä, .viskama