?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 40 artiklit
hökerdämä v <hökerdäʔ, hökerdä> , hükerdämä <hükerdäʔ, hükerdä> vusserdama, pusserdama ▪ katś tarro hökerd´ kaks mesipuud vusserdas [valmis]. Vrd porsõndama
hüvvi|poodi adv parempidi ▪ viländ jannadaʔ, .käänkeʔ arʔ kask hüvvipoodi aitab janditamisest, keerake kasukas parempidi; katś .silmä kuat pahepoodi, sis jälʔ hüvvipoodi kaks silma kood pahempidi, siis jälle parempidi. Vrd hüvvilde
.istja2 adj <.istja, .istjat> van majutatud ▪ .istja sõda, ku suurõb talo, .panti katś sõamiist, a ku oll´ .vaenõ talo, sis oll´ ütś majutatud sõjavägi, kui oli suurem talu, pandi kaks sõjameest, aga kui oli vaene talu, siis üks
järetselläʔ adv
1. aegsasti ▪ ko no järetselläʔ lännüʔ arsti mano ne õks vaest midä .olnoge es P kui oleks aegsasti arsti juurde läinud, poleks vahest midagi olnudki
2. järgemööda, järjest ▪ ma tulõ kolʔ õdagut järetselläʔ ma tulen järjest kolmel õhtul; sis .käüde ütś kõrd kolm .päivä järetselläʔ kaŕah, tõõnõ kõrd katś .päivä P siis käidi üks kord kolm päeva järgemööda karjas, teine kord kaks päeva. Vrd järeldäʔ, kõrrast, kõrrastikku
kanni|orś s <kanni|orrõ, kanni|ort> (hrl pl) kandepuu heinte, vilja v õlgede kandmiseks ▪ vanast kannõti kõ̭ik´ vili arʔ kanniortõgaʔ kokko vanasti kanti kogu vili kandepuudega kokku; .tõugu kannat ka kanni.orsigaʔ kokko suvivilja kannad ka kandepuudega kokku; kui suuh koh ommaʔ hainaʔ vii seeh, sis kanniortõgaʔ kannõtas kokko kuh´a .lähkohe kui heinad on soos kusagil vee sees, siis kandepuudega kantakse kokku kuhja lähedale; katś puud ommaʔ kanniorraʔ, .hainu ni .olgi kandas kaks puud on kandepuud, heinu ja õlgi kantakse; .täämbä läämeʔ õks mi .kaema kanni.orsi, kuusõ .poigõ purutama (rahvalaulust) täna lähme otsima kandepuid, kuuse poegi purustama. Vrd loogᴜtusõʔ
kańok I s <kańoga, kańokat> uisk; jääraud ▪ tśuraʔ .laskvaʔ kańokidõgaʔ iä pääl .vissi poisid lasevad uiskudega jääl liugu; ma lää kańogagaʔ iä pääle katatama ma lähen jäärauaga jääle uisutama; mõ̭nõl om katś kańokat mõnel on kaks uisku. Vrd visś|raud
kikś2 s <kiksi, .kiksi> / <kiksi, .kikse P> lastek hammas, kiku ▪ pujal om jo katś .kikse suuh pojal on juba kaks kikut suus. Vrd kikk´2
kiuhh s <kiuha, .kiuhha> kihv ▪ tsial om katś .kiuhha, kiuhagaʔ lüü seal on kaks kihva, kihvaga lööb; hobõnõ aase .kiuhha, kiuhaʔ heit ärʔ hobune ajab kihvu, heidab kihvad ära (nn hundihammaste katkemisest); kes no timä .kiuhhu käest saa võttaʔ piltl kes küll temalt kihvu võtta saaks (tigedat talitseda); taa naane om .kiuhhõgaʔ piltl see naine on kihvadega (tige); kuu kiuhaʔ, kui teräväʔ otsaʔ ommaʔ piltl [öeldakse] kuu kihvad, kui otsad on teravad (kuusirbist). Vrd hammas, kihv, kiuhk || kiuhaʔ pl nlj vuntsid, vurrud
kogahamaldaʔ I adv kogemata ▪ kogahamaldaʔ kaʔ panõdõ katś tükkü ütte .nitsehe, sõsarikku paned ka kogemata kaks tükki (lõimelõnga) ühte niide, kõrvuti (niietamisveast); vaest tä kogahamalda õ̭ks .saie .surma vast ta ikka kogemata surma sai. Vrd kogõhõmaldaʔ, kogõmaldaʔ
.korjaja s <.korjaja, .korjajat>
1. koguja, korjaja ▪ Oude esä oll´ mi küläh pant massu .korjajas Oude isa oli meie külas määratud maksukogujaks. Vrd kogohaja || närdso .korjaja kaltsukaupmees
2. kerjus ▪ ütś .korjaja käve õ̭nnõ, anni pala .leibä üks kerjus just käis, andsin tüki leiba; .korjaja käüse kotigaʔ kerjus käib kotiga; sannah om katś vanna .korjajat saunas on kaks vana kerjust; muud oll´ kõva, et .korjajalõ vaja .andaʔ ja .üüsest võttaʔ .korjajit oli kindel komme, et kerjajale on vaja [midagi] anda ja võtta kerjuseid öömajale; vanast .ülti, et jummal´ käu kah .korjajah maad piteh vanasti öeldi, et jumal käib ka kerjusena ilma mööda. Vrd sant´
3. valija ▪ .korjajalõ saasõ koorɪk (vanasõna) valijale jääb koorik (öeldi sellele, kes liiga kaua elukaaslast valis)
.korta adv kõrguti; kõrguse poolest ▪ maja kolm süld .piuta, katś süld .laita, ütś süli .korta maja on kolm sülda pikuti, kaks sülda laiuti, üks süld kõrguti; .laita niisama pall´o ku .kortagɪʔ laiuti sama palju kui kõrgutigi. Vrd korrᴜta
koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmik ▪ katś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõ‿i, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ
kossa|linaʔ pl s <kossa|linnu, kossa|linnu> / <kossa|linno, kossa|linno P> linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ kossalinaʔ ollivaʔ ka egal naasel, hotś ku suuŕ hiusś .oll´ge P linapalmikud olid igal naisel, ükskõik kui pikad juuksed tal olid; kossalinaʔ tetteväʔ .suitoisist linost, tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa ja palmɪtevaʔ .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P palmikud tehti soetud linadest, tehti kaks parajalt jämedat patsi ja punuti kumbki oma patsidega kokku. Vrd koss, kossak
kostõl adv võõrusel, külas ▪ vanast .olti kostõl õks mitu .päivä vanasti oldi võõrusel ikka mitu päeva; olli katś .päivä kostõl olin kaks päeva külas
kuku|päiv s <kuku|päävä, kuku|.päivä> lastek pühapäev pärast paastu ▪ latsõʔ oodiʔ õks kõ̭kõ inäbä, kunas kukupäiv tulõ lapsed ootasid kõige rohkem, millal [paast lõpeb ja] pühapäev tuleb; latsõʔ iks loiʔ .sõrmi päält, õt śoo papopäiv ja śoo papopäiv koonɪʔ jäi katś perämäist .sõrmõ, sis ütś oll´ sannapäiv ja perämäne oll´ jo kukupäiv lapsed ikka lugesid sõrmede pealt, et see on [veel] paastupäev ja see [ka veel] paastupäev, kuni jäi kaks viimast sõrme, siis üks oli saunapäev ja viimane oli juba pühapäev; kaeʔ, kukupäiv istᴜs jo kõoh, .kullõs, ku kiä ikk, toolõ tulõki‿iʔ vaata, pühapäev istub juba kase otsas, kuulab, kui keegi nutab, siis sellele ei tulegi; kukupäävä .anti .piimä süvväʔ ja lihha paastu lõpetanud pühapäeval anti piima süüa ja liha
käärähüs s <käärähüse, käärähüst> (üle leiva lõigatud) käär, viilukas ▪ esä lõigaś katś käärähüst .leibä, üte käärähüse and´ mullõ isa lõikas kaks kääru leiba, ühe kääru andis mulle. Vrd kiird, käärd, kääräk, pöörändüs, viilak
kõ̭õ̭st ~ kõõst adv ainult, kõigest ▪ näil kõ̭õ̭st katś latsõkõst .omgeʔ neil kõigest kaks lapsekest ongi. Vrd kõ̭gõst
leelotaja s <leelotaja, leelotajat> leelode esitaja, rahvalaulik ▪ Linna Okse om suuŕ leelotaja, katś .eepostki .laulnᴜʔ Okse (Ksenia) Linna on suur rahvalaulik, kaks eepostki laulnud; Petseri Haridusseltś and´ pidokingitüses neläle suurõmballõ leelotajalõ: Hilana Taarkalõ, Martini Iŕolõ, Miku Odele ja Ul´kalõ, egalõ ütele viiś tuhat .marka Petseri Haridusselts andis pidukingituseks neljale suuremale rahvalaulikule: Hilana Taarkale, Martini Irole, Miku Odele ja Ulkale (Uljana Raudhein), igaühele viis tuhat marka; olõ noorik nal´alinõ, linik´pää leelotaja (rahvalaulust) olen noorik naljaline, linikpea leelotaja (äsja abiellunud naisest)
lobahutma v <lobahuttaʔ, lobahuda ~ lobahuta>
1. plartsatama, lopsatama; lobistama ▪ kaess: katś .partsi ujosõʔ, lobahutvaʔ õks siivogaʔ ja sirotasõʔ .jalga (muinasjutust) vaatab: kaks parti ujuvad, lobistavad ikka tiivaga ja sirutavad jalga. Vrd lobahama
2. laksama, kergelt käega lööma ▪ .tütrik lobahut´ mullõ .vasta .põskõ tüdruk laksas mulle vastu põske
3. lobisema ▪ tiiä‿i kost ma kuuli, .kiäki iks lobahut´ ei tea, kust ma kuulsin, eks keegi ikka lobises. Vrd lobahama, lopama
mao|nahk P s <mao|naha, mao|.nahka> mäletseja magu meenutav kahekordne kindakiri ▪ mao.nahka .koete õks katõ värmigaʔ mahulist kirja kooti ikka kahe värviga; mul om viil katś .paare maonahah .kindet mul on veel kaks paari mahulise koekirjaga kindaid
migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ ma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ tuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´
mihi|.miäkiʔ s <mihi|.minkõgɪʔ, mihi|midägiʔ> mittemiski, mitte midagi ▪ tuust saa‿i mihimidägiʔ tollest ei saa mitte midagi; śoo olõ‿i meil mihi.miäkiʔ see ei ole (tähenda) meile mitte midagi; tuu inemine massa‿as sõ̭s enämb mihimidägi see inimene ei maksnud enam mitte midagi (polnud lugupidamist väärt); tuu päiv tetä‿s jumala mihimidäginäʔ sel päeval ei tehta üldse mitte midagi; ma‿i annaʔ sullõ umast majast mihimidägi ma ei anna sulle oma majast mitte midagi || mihi ku midägi mitte kui midagi, üldse mitte ▪ sa tii‿s jo .rõivalõ mihi ku midägi sa ei teinud ju riidele mitte kui midagi (ei parandanud ära); katś oll´ .tarka, kolmas sääne tuhńagukõnõ, .kinkast tõõsõʔ mihi ku midägiʔ luku piä‿äs (muinasjutust) kaks olid targad, kolmas selline rumalakene, kellest teised mehed üldse lugu ei pidanud
muu|haava, muu|hava, muu|havva adv väga ammu, muiste ▪ muuhaava .elli üteh küläh katś talomiist muiste elanud ühes külas kaks talumeest; mustõ vai muuhava, tuu om ütśkõ̭ik´ muiste või väga ammu, see on ükssama; muuhava ollɪʔ ośamaaʔ, ku .minti .osja hulga .rahvagaʔ ennevanasti olid osjamaad, kui mindi osja [korjama] hulga inimestega; oll´ muuhavva üteh paigah kolm .veljä ennemuiste olnud ühes paigas kolm venda. Vrd mustõ, mustõhaava, mustõl|.aiga, vana|haava
näräpine adj <näräpitse, näräpist>
1. kisklik, okslik (puu) ▪ katś näräpist kuusõ pakku jäti .lahkmaldaʔ kaks kisklikku kuusepakku jätsin lõhkumata. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpäne
2. folk kiuslik ▪ hot´ om sääl neio näräpine, olõ‿i kabo nii kaposi (rahvalaulust) ehkki seal [magamisasemel] on kiuslik neiu, pole tütarlaps nii kena
ośa|päiv s <ośa|päävä, ośa|.päivä> van osjapäev, neidude ühine raudosja korjamise päev kevadel pärast lihavõtteid ▪ liha.võ̭õ̭tõ pühɪst katś nädälit edesi om ośapäiv, sis .tütrikᴜʔ ja tśuraʔ lätsɪʔ vanast .Sandra külä palo .taadõ .osja lihavõtetest kaks nädalat edasi on osjapäev, siis läksid tüdrukud ja poisid vanasti Sandra küla palu (männiku) taha osja korjama. Vrd ośakopp
peräsnik1 s <peräsniga ~ peräsnika, peräsnikka> abikarjus, karja taga käija ▪ katś tükkü pand´ perrä ajama, nuuʔ ollɪʔ peräsnigaʔ kaks tükki pani [peakarjus] karja lõppu ajama, need olid karja taga käijad. Vrd edesnik, külesnik
postel´ s <posteli, postelit> , postõl´ <postõli, postõlit> , postõ̭l´ <postõ̭la, postõ̭lat> voodikott; madrats ▪ ja ku hüäʔ meele asõmaʔ ommaʔ .säedüʔ: katś .patja pää all, katś tekki kattaʔ, katś linna küle all ja pudsajinõ postel´ ka viil küle all ja kui head asemed meile on seatud: kaks patja pea all, kaks tekki katmiseks, kaks lina külje all ja sulgkott ka veel külje all; tuu .omgi posteli kott´, mink pääl .maatas see ongi voodikott, mille peal magatakse; .Maaŕal lätś tütäŕ mehele, ost´ pudsajadsõ postõli Maarjal läks tütar mehele, ostis [talle] sulgmadratsi; asõ lillest, postel´ villõst, padi luiga pudsajinõ (rahvalaulust) ase lilledest, voodikott villadest, padi luigesulgedest. Vrd postel´ka
pritɪk s <pritɪke, pritɪket> varb, teivas, malk ▪ Ivvań võtt´ pritɪke .sälgä, ai Mat´ot takah .huunit pite Ivvan võttis malga selga, ajas Matot mööda hooneid taga; pritɪk om süld katś teivas on sülda kaks [pikk]. Vrd latt´1, malk, saibas
.puusli s <.puusli, .puuslit> , .puusle P <.puusle, .puuslet>
1. pühapilt, ikoon ▪ .puusliʔ ommaʔ pühäʔ joʔ, mis ommaʔ pühäs saanuʔ, kojoʔ vai pühäseʔ ikoonid on pühad ju, mis on pühaks saanud, kujud või pühapildid; kuningas lätś kerikohe ni näkk´ .veiga ilosa .puusli, kodo tull´, sis kõnõl´ sulasõlõ kah, õt ma näi .veiga ilosa naase .puusli pääl (muinasjutust) kuningas läks kirikusse ja nägi väga ilusat pühapilti, tuli koju, siis rääkis sulasele ka, et ma nägin väga ilusat naist pühapildi peal; võti‿ks puust tä .puusliʔ, katś pühäst kallutõlli (rahvalaulust) võttis ta põuest ikoonid, kaks pühapilti paigutas [ristiisa noorpaari istmete kohale seinale]. Vrd .puustli, pühäne1
2. kaitsepühak ▪ sorokasvet, nelä.kümne .puusli päiv, sis küdsetäs õga tsirgu jaost vadsakõnõ tsirgupäev, neljakümne pühaku päev, siis küpsetatakse iga linnu jaoks kakukene; Mikul´ om .poissa .puusli, nurmõ .kaeja Mikul on meeste pühak, põldude ülevaataja (kaitsja); kuulõʔ õks sa Mikul´, hüä miisś, Paasakõnõ, puhas .puusle (rahvalaulust) kuula sa, Mikul, hea mees, Paasakene puhas pühak. Vrd .puustli
raadovits s <raadovitsa, raado.vitsa> , raadonits <raadonitsa, raado.nitsa> surnute mälestuspäev ▪ oll´ katś raado.vitsa: ütś oll´ maasenitsa nädäli puul´päävä, tõõnõ nätäl´ pääle liha.võ̭õ̭tõ, tuu puul´päävä oli kaks surnute mälestuspäeva: üks oli võinädala laupäeval, teine lihavõtete järgse nädala laupäeval
.rihvama v <rihvadaʔ, .rihva> rehmama ▪ poisś es olõʔ ka laisk, nii kui mõõgagaʔ rihvaś, nii .arke rihvaś üte pää kuradel .maaha, jäi katś pääd õnnõ alalõ P (muinasjutust) poiss polnud ka laisk, nii kui mõõgaga rehmas, nii rehmaski kuradil ühe pea maha, ainult kaks pead jäi alles. Vrd .rehmämä, rehähütmä
śolganõ adj <śolgadsõ, śolgast> , śolkanõ <śolkadsõ, śolkast> siidine, siidist ▪ Natil om katś ilosat śolgast rätti Natil on kaks ilusat siidist rätikut; .tütrik köut śolkatsõ räti .päähhä neiu seob siidist rätiku pähe; lätś ütś .tütrik .mõskma .śolkast rätti jõ̭õ̭ .viirde (muinasjutust) läks üks tüdruk jõe äärde siidirätti pesema; pojaʔ lätsiʔ .perrä ja olliʔ rutu peräst tagasi, śolkanõ hamõh käeh (muinasjutust) pojad läksid [rõivastele] järele ja olid kiiresti tagasi, [kõigil] siidine särk käes; olõ‿i meil sõba śolkanõ, olõ‿i kaal´ kalõvanõ (rahvalaulust) meil pole sõba siidine, pruudilinik pole kalevine. Vrd .siidene
.sumpśma v <.sumpsiʔ, sumpsi> sumama, sumpama, kahlama ▪ .sumpsiʔ saat süvvä lummõ piteh vai suud piteh sumbata saad sügavas lumes või mööda sood; nelli sumpś suud pite, katś kaess .taivahe? (lehm) (mõistatus) neli sumpab mööda sood, kaks vaatab taevasse? (lehm). Vrd .humpśma, .sampśma, .sulpama
tülᴜ̈stämä v <tülᴜ̈stäʔ, tülᴜ̈stä> tülitsema; sõimlema ▪ katś .pernaist .väega tülᴜ̈stiʔ, üte kanamuna pääle lätsiʔ .tüllü kaks perenaist tülitsesid kõvasti, läksid ühe kanamuna pärast tülli; mõ̭nõʔ tülᴜ̈stiʔ külʔ ja halvastõ .elliʔ, a hot´ kui taht pidiʔ arʔ elämä mõned tülitsesid küll ja elasid halvasti, aga pidid olgu kuidas tahes [koos] elama; .vannuʔ ja tülᴜ̈stäʔ ka olõ‿i hüä, ku latś .rist´mäldäʔ om ega vanduda ja tülitseda pole hea, kui laps on ristimata. Vrd tülᴜ̈skelemä, tülᴜ̈stelemä, tülᴜ̈tsemä
vagᴜhuisi ~ vagᴜhusi adv vagusi, vagusalt, vaikselt ▪ püsüʔ vagᴜhuisi! püsi vagusi!; vagᴜhuisi eläseʔ katś vanna inemist kaks vanainimest, vagusalt elavad; lätsiʔ ar nii vagᴜhusi, et .kiäki hellü es tiiʔ nad läksid nii vaikselt ära, et keegi ei teinud häältki. Vrd rahᴜtsõhe, vagahuisi, vagahuistõ, vagatsõhe, vagusahe
valahutma v <valahuttaʔ, valahuda ~ valahuta> läigatama, (ühekorraga) valama ▪ kiit´ katś .pangi keevät vett ni valahut´ .kirstu .kuulja pääle (muinasjutust) keetis kaks pange keeva vett ja läigatas kirstu koolja peale. Vrd .kaldama, kalksahtuma, lapahutma, lopsahama, valama, valgɪtsõlõma
.võtlõma v <võtõldaʔ, .võtlõ> jõudu katsuma ▪ nimäʔ sääl .võtlivaʔ puhmu seeh, nigu .jõudu kaiʔ, katś kõvva saiʔ kokko nad rüselesid seal põõsas, katsusid jõudu, kaks kanget said kokku; ku sa tahat, sis saat sa pikä .võtlõmise peräst .võito kui sa [ikka] tahad, siis saad pärast pikka jõukatsumist võidu; .Tarto ala läät .taplõmma, Võnnu‿ks ala .võtlõmma (rahvalaulust) Tartu alla lähed taplema, Võnnu alla jõudu katsuma. Vrd .maadlõma, .väärdlemä
õhi s <õhi, õhhi>
1. hool, hoidmine; õnn ▪ .tahtsõ mu mehiläse õhhi arʔ viiäʔ tahtis mu mesilaseõnne ära viia; ma anna mehiläseʔ .Maaŕa kätte, täl om õhi ma annan mesilased Maarjale, tal on [mesilastega] õnne
2. taig, kaitsemaagiline rituaal; kaitsemaagiline tabu ▪ üripäävä hummogu .peeti jalʔ tuudsamma õhhi: imä pand´ viil katś munna .liuda, ütś sai kaŕᴜssõlõ, a tõõnõ .viidi Ürile jüripäeva hommikul viidi läbi jälle sedasama rituaali: ema pani veel kaks muna kaussi, ühe sai karjus, aga teine viidi Jürile [ohvriks]; jummal´ hoit räüsä iist, ku mingu‿iʔ räüsäpäävä .nurmõ tegemä, Eestimaal ommaʔ suurõʔ räüsäʔ, meil siih ei olõʔ nii, sääl es .peetä taad õhhi jumal hoiab rahe eest, kui ei minda rahepäeval (25. mail) põldu harima, Eestimaal on suured rahesajud, meil siin nii väga ei saja, [aga] seal ei peetud sellest tabust kinni; kaŕa .vällä.laskmise õhhi .peeti järgiti karjalaske rituaali
äkɪtselläʔ adv äkki, äkitselt ▪ .kõ̭ikõ and .võlgu, sis küsᴜ̈s .rahva käest äkɪtselläʔ ärʔ kõike annab võlgu, siis küsib rahva käest äkki kõik tagasi; neiol saavaʔ mul sajaʔ äkitsellä, neiol om õks mul katś pääväkeist (rahvalaulust) mul, neiul, saabuvad pulmad äkitselt, mul, neiul, on kaks päevakest [jäänudki]. Vrd kõrragaʔ, äkki
üri|päiv s <üri|päävä, üri|.päivä>
1. kevadine jüripäev, 23. IV / 6. V ▪ üripääväst om migula.päivä katś nädälit ja katś .päivä jüripäevast [kevadise] nigulapäevani on kaks nädalat ja kaks päeva
2. sügisene jüripäev, 26. XI / 9. XII ▪ üri.päivi om katś: keväjäne ja sügüsene üripäiv jüripäevi on kaks: kevadine ja sügisene jüripäev. Vrd juri, juri|päiv, üri