[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

alab ~ alap komp adj s <alaba, alabat> , alamb ~ alamp <alamba, alambat>
1. alam, alluv ▪ miiʔ ka olõ riigi alabaʔ meie ka oleme riigi alamad
2. vaesem, viletsam ▪ timä om alap must tema on minust vaesem; olõ‿i õks mu .kirstu kehvemb muid, annivakka alamb muid (rahvalaulust) pole mu veimekirst muudest kehvem, veimevakk teistest halvem (kas annivakk=veimevakk?ML)
3. madalam ▪ alabast sai viil ubinit kätte madalamalt [puu otsast] sain veel õunu kätte

haaruma v <haarudaʔ, haaru>
1. jätkuma, piisama ▪ kas mullõ ka .leibä haarᴜs? kas mulle ka leiba jätkub?. Vrd .haarduma, jakkuma, .kündümä
2. ulatuma, küündima ▪ haaru‿i ma .kuige petrooli.lampe laest .alla võttaʔ P ma ei ulatu kuidagi petrooleumilampi laest alla võtma; sis näüdäś Karnõla häränahast .nüürä ja ütel´, õt śoo härä nahk haarᴜs ar .ümbre mu müürü (muinasjutust) siis näitas Karnõla härjanahast nööri ja ütles, et see härjanahk ulatub ümber tema müüri. Vrd .haarduma, .kündümä, künnähtümä, künnähütmä

halgahama v <halgahtaʔ, (ta) halgahas> (äkki) meenuma, meelde torgatama ▪ maʔ kae, kas halgahas mul .miilde, kas mul tulõ .miilde ma vaatan, kas mulle meenub, kas mulle tuleb meelde. Vrd halgahtama, halgahuma, halgahtuma, halgatuma

hankatś adj <hankatsi, hankatsit> kängunud, kidur (loom) ▪ sääne hankatś om, tiiä‿i, kas tuust saa eläjät selline kidur on, ei tea, kas tast saab elulooma. Vrd hangunõ, kändsak

hel´ohutma v <hel´ohuttaʔ, hel´ohuda ~ hel´ohuta> (pisut) liigutama ▪ kuʔ tuud kivvi hel´ohuttaʔ õnnõ veid´okõsõ, sis tulõ säält viisuuń .vällä ja kõ̭igilõ saa vett vinäld kui toda kivi kas või pisut liigutada, siis tuleb sealt veesoon välja ja kõigile saab vett küllalt. Vrd helähütmä1, liigahutma

hõi interj hei ▪ hõi! kos sa olt? hei! kus sa oled?; kas sa olt kotoh, hõi! kas sa oled kodus, hei!

hõl´otama v <hõl´otaʔ, hõl´oda> liigutama; õõtsutama ▪ .kaegõʔ nu inne, kas jovvat sedä kivvi hõl´otaʔ viirt pite no vaadake enne, kas jõuate seda kivi äärest liigutada. Vrd hel´otama, hel´otõlõma, võõgᴜtama

häü|latś s <häü|latsõ, häü|last> vallaslaps ▪ tiiä‿iʔ, kas jumala meelest .omgi tuu häülatś halvõmb ku tõõsõkiʔ latsõʔ ei tea, kas jumala meelest ongi too vallaslaps halvem kui teised lapsed. Vrd ilmakõttalonõ

.juuda|käpp s <.juuda|käpä, .juuda|käppä> kuradi-sõrmkäpp (vana taim tumeda juurega) (Dactylorhiza maculata) ▪ kas timahavva .juudakäpp häidseś? kas tänavu kuradi-sõrmkäpp õitses?. Vrd jumala|käpp, jumalakäsi, .juudakäsi

kaala|kiri s <kaala|kiŕa, kaala|.kirja> meestesärgi kaelusekiri (kaunistus) ▪ kaala.kirjo .koete kas .kangah vai tette kässigaʔ, nuuʔ ummõldevaʔ niisama kaaldalotsõ mano P kaelusekirju kooti kas kangasse või tehti [eraldi] käsitsi, nood õmmeldi niisamuti kaeluse serva

.klõmpama v <klõmbadaʔ, .klõmpa> , .klõ̭mpama <klõ̭mbadaʔ, .klõ̭mpa> lonkama ▪ klõmbaku‿iʔ nii, astᴜʔ ilosappa! ära nii [väga] lonka, astu ilusamini!; tull´ tõõnõ naistõrahvas, tuu klõmbaś .jalga tuli teine naisterahvas, too lonkas; vanaesäle saistaś hopõń jala pääle, vanaesä klõmbaś üte jala pääl .tarrõ vanaisale astus hobune jala peale, vanaisa lonkas ühe jala peal tuppa; .kaegõʔ, kas taal kosilasõl kura jala varbas kaʔ om vai olõki‿iʔ, mis tä nii .klõ̭mpas? vaadake, kas sellel kosilasel vasaku jala varvast ikka on või polegi, miks ta niimoodi lonkab?; täl sõ̭saŕ .klõ̭mpas veid´o tal õde lonkab natuke; kagoh .klõ̭mpas! vaat kus lonkab!; kolmõ jalagaʔ puuk´ karaś üles klõ̭mbatõh: annaʔ tüüd! (muinasjutust) kolme jalaga kratt kargas longates püsti: anna tööd!. Vrd .koltsama, kukkama1, .kunkama, likahama, likahtõlõma, likatama, likkama, .lompama, .lunkama, .lõmpama, tsõigahama, .tsõikama

kobɪstõlõma v <kobɪstõllaʔ, kobɪstõlõ>
1. kobistama ▪ edikiä kobɪstõlõs ussõ takah, .sisse taht keegi kobistab ukse taga, tahab sisse
2. kohmitsema ▪ Oll´o kobɪstõli jo hulga .aigu, kas tä sai valmis vai saa‿as? Ollo kohmitses juba kaua aega, kas ta sai valmis või ei saanud?; kobɪstõlgu‿iʔ, tiiʔ virgõmbihe! ära kohmitse, tee kiiremini!. Vrd kobɪstama

kodo|.kaeja s <kodo|.kaeja, kodo|.kaejat> koduvaataja; pruudipoolne sugulane, kes tutvub kosilase koduga ▪ kodo.kaejast lätś esä imägaʔ vai mõ̭ni muu läheb sugulanõ koduvaatajaks läks kas isa emaga või mõni muu lähem sugulane; kodo.kaejaʔ tulõvaʔ kosilasõ poolõ .kaema, kas om mink mano andaʔ, kas om tuud varanduist koduvaatajad tulevad kosilase koju vaatama, kas [seal] on, mille juurde [tütart mehele] anda, kas toda vara [ikka] on

kongoline adj <kongolitse, kongolist> , kongolinõ <kongolitsõ, kongolist>
1. sakiline, konksukirjaline ▪ kubra- om õks ka -leht´ kongolinõ, kuusõoss õks jälʔ kolmõnulgalinõ (rahvalaulust) kobruleht on sakiline, kuuseoks jällegi kolmenurgeline. Vrd hangulinõ, kongalinõ, kooguline, tsibrolinõ
2. kelmikas, vallatu ▪ vii õks ma kodo viguritsõ, .umma kodo kongolitsõ, kas saasõ õks mul vessel´, kullanõ, kongolinõ (rahvalaulust) viin ma koju vigurliku, oma koju kelmika, kas saab mulle lõbus, kullane, vallatu [naine]. Vrd hangunõ, kongalinõ, kriuk

kopsahutma v <kopsahuttaʔ, kopsahuda ~ kopsahuta> korraks v kergelt kopsama ▪ no lätś sis naane .akna ala, kopsahut´ ja .küüsse: kas sul naane kotoh om vai olõ‿i? noh, läks siis naine akna alla, kopsas korraks [aknale] ja küsis: kas sul naine kodus on või ei ole?; ku miä sullõ vaja tulõ, tulʔ siiä pihlapuu ala, kopsahudaʔ õ̭nnõ pihla.puuhtõ, sõ̭s saat kõ̭õ̭, miä sullõ vaja (muinasjutust) kui sul midagi vaja läheb, tule siia pihlapuu alla, kopsa ainult vastu pihlapuud, siis saad alati, mida sul vaja. Vrd .kopsama, .kopśma

kormɪtõlõma v <kormɪtõllaʔ, kormɪtõlõ> toitma, elatama ▪ umma kas jovva‿i sa naist ravidaʔ, umma kassa kormitõllaʔ? (rahvalaulust) kas sa ei suuda oma naist toita, oma kaasat elatada?. Vrd kormɪtsõma, ravima, ravɪtsama, ravɪtsõlõma

kosso adj <kosso, kossot> pime; kõõrdsilm ▪ koes sa, kosso, läät, kas sa näe‿i, koes minnäʔ! kuhu sa, pime, lähed, kas sa ei näe, kuhu minna!. Vrd karso, kott´|pümme, kõvvõŕ|silḿ, kõ̭õ̭rd, kõ̭õ̭rd|silḿ, pümme, sõkõ

kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt) ▪ .kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõ‿õi hää, tulõ‿õi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega

.krüütśkah adv haagis ▪ suuŕ tuul´ tulõ, kas akõń om .krüütśkah? tuul tõuseb, kas aken on haagis?. Vrd krambɪh, rambɪh

.krõ̭imama v <krõ̭imadaʔ, .krõ̭ima> , .kriimama <kriimadaʔ, .kriima> kriimustama ▪ kas sa .taplit, ku suu kõ̭ik´ arʔ krõ̭imat? kas sa oled kakelnud, et kogu nägu on ära kriimustatud; kasś taht kriimadaʔ kass tahab kriimustada; ma .kriimssi jala ärʔ, verigi väläh ma kriimustasin jalga, veri juba väljas. Vrd .krampsama, .krõ̭iḿma

.krõ̭imõlõma v <.krõ̭imõllaʔ, .krõ̭imõlõ> , .krõimõlõma <.krõimõllaʔ, .krõimõlõ> tigetsema; solvama ▪ kõ̭õ̭ .ütles halvastõ, kõ̭õ̭ .krõ̭imõlõs alati ütleb ta halvasti, alati solvab; mis sa tah .krõimõlõdõʔ, kas sa ummõhtõ laheheppa jovva‿i kõnõldaʔ mis sa siin tigetsed, kas sa ometi sõbralikumalt ei saa rääkida; halvastõ .ütlet, ka śoo om .krõimõlõmine [kui] halvasti ütled, vaat see on solvamine. Vrd krõ̭imɪtõlõma

kusi|päiv s <kusi|päävä, kusi|.päivä> piltl annepäev, 25. VII / 7. VIII; piltl kusepäev ▪ annõ.päivä üldäs kusipäävast, et Ann kusõs kas säidse .päivä ette vai .taadõ annepäeva kutsutakse kusepäevaks, [öeldakse] et Ann kuseb seitse päeva kas ette või taha (siis sajab vihma). Vrd annõ|päiv

kutsung s <kutsungu, kutsungut> , kutsunǵ <kutsungi, kutsungit>
1. kutse; kutsumine ▪ kas saʔ mu kutsungu joʔ kätte saiʔ? kas sa said mu kutse juba kätte?; ega talo om ütś kutsung iga talu tähendab üht [pulma] kutsumist; aitümma, olkõ .terveh, kallɪs kolmõst kutsungista (rahvalaulust) aitäh, olge terved, kallid, kolm korda kutsumast. Vrd kutsõh
2. kutsutu ▪ pand´ saja perremiisś tedä kogoniʔ lavva .otsa .istma ja avvᴜst´ kui kõgõ suurõmbat sajamiist ja .kallimbat kutsungut (muinasjutust) pulma peremees pani ta lausa laua otsa istuma ja austas kui kõige tähtsamat peiupoolset pulmalist ja kallimat kutsutut

kõbahutma1 v <kõbahuttaʔ, kõbahuda ~ kõbahuta> kõbistama; koputama ▪ kõbahudaʔ kundsagaʔ, kas iäkõrd om kõva kopsa kontsaga, kas jääkord on kõva. Vrd kõbɪstama

.kõlbuma v <.kõlbudaʔ, (ta) .kõlbus> kõlbama ▪ .naasli õ̭ks om .tsuugõ parandaʔ ni .naasli .kõ̭iki .kõlbus naaskel on ikka pastlate parandamiseks ning naaskel kõlbab igale poole; sant´ ni sant´, kas tuu inäp kohegi .kõlbus sant mis sant, kas too enam kuhugi kõlbabki; sedä‿ks vaia .uhkõlõ, sedä‿ks .kõlbu .korgõlõ (rahvalaulust) seda ikka vaja uhkele, see ikka kõlbas kõrgele (tähtsale). Vrd .kõlbama, .sündümä

käbü|känǵ s <käbü|kängä, käbü|.kängä> (hrl pl) folk ilusad kingad, paremad kingad ▪ kas um śoo saja .saapil, kaasigõʔ käbükängil? (rahvalaulust) kas on pulmalised saabastega, kaasitajad kaunite kingadega?; .jalga känge käbükängäʔ, lumi.valgõʔ kapudaʔ (rahvalaulust) jalga panin kaunid kingad, lumivalged sukad; .leie kurõ kundsa pääle, käre käbükängä pääle (rahvalaulust) lõin ma kure kontsa peale, rähni kena kinga peale

künnähütmä v <künnähüttäʔ, künnähüdä ~ künnähütä> , küünähütmä <küünähüttäʔ, küünähüdä ~ küünähütä>
1. küündima, ulatuma ▪ tiiä‿iʔ kas noʔ küünähüt retel´ tarõ pääle vai? ei tea, kas nüüd ulatub redel pööningule?. Vrd .haarduma, haaruma, .kündümä, künnähtümä
2. korraks küünitama ▪ künnähhüt´, haard´ õ̭nnõ, sai üte pudsaja kätte küünitas, haaras, [kuni] sai ühe sule kätte; suuŕ härǵ küünähüt´ uma nõ̭na .järve ni jõi kõ̭õ̭ järvekese arʔ (muinasjutust) suur härg küünitas oma nina järve ja jõi terve järvekese tühjaks. Vrd künnütelemä, künnütämä

kõ̭gõnist ~ kõgõnist ~ kõ̭gõnõst, kõ̭gõnest P adv täiesti, koguni; hoopis ▪ täl lõppivaʔ eläjäʔ kõ̭gõnist tal lõppesid (surid) loomad sootuks; kas sa kõ̭gõnist anniʔ arʔ vai võtat tagasi ka? kas sa päriselt andsid ära (päriseks) või võtad veel tagasi?; ne tapṕ kassi ar kõ̭gõnõst, et mis sa sääl .lõugat ning tappis kassi koguni ära, et mis sa seal lõugad; inemiseʔ ommaʔ jo jumala arʔ kõ̭gõnest unõhtanᴜʔ P inimesed on jumala kogunisti ära unustanud. Vrd kogones, kogonɪʔ, kogonõst, kõ̭gõniʔ, kõ̭kõnest, .kõ̭õ̭nihe, .kõ̭õ̭niʔ, otsanɪʔ

.lahki2 adv lahku, laiali ▪ kas vanast lätś miisś naasegaʔ .lahki kas vanasti läks mees naisest lahku; .elliʔ sis, kavva nä .elliʔ üteh, sis ütel´ esäle: ma lää teist .lahki elasid siis koos, kaua nad elasid, [kui] siis ütles [poeg] isale: ma lähen teist lahku. Vrd .lahku, lakk´a

leelotõlõma v <leelotõllaʔ, leelotõlõ> (kaua) leelotama ▪ kas iks lasõt ti lauldaʔ lavva man, livva man leelotõllaʔ (rahvalaulust) kas lubate laulda laua juures, liua juures leelotada; kataj õks jäl tsirgalõ ütel´, linnulõ leelotõlli (rahvalaulust) kadakas ütles lindudele, linnule leelotas; siih õks mi latsõst .laulu .leie, latsõ ao leelotõli (rahvalaulust) siin me lapsena laulu lõime, lapsepõlves leelotasime. Vrd leelotama, lelotama

miho s <miho, mihho> folk lastek mesilane ▪ peläku‿i mihho! ära karda mesilast!; kas om miho mettä toonuʔ, vahalanõ vahha toonuʔ? (rahvalaulust) kas on mesilane mett toonud, vahalane (mesilane) vaha toonud?. Vrd mehiläne, mehine2, vahalanõ, vahalind

mudsᴜtõlõma v <mudsᴜtõllaʔ, mudsᴜtõlõ>
1. musutama ▪ sääl ma musta mudsutõlli, sinidse silitselli (rahvalaulust) seal ma musta [naist] musutasin, sinist silitasin
2. muisutama ▪ näiokõnõ noorõkõnõ, kas saa vettä verevä juvvaʔ, musta ruuna mudsutõllaʔ (rahvalaulust) neiukene noorekene, kas saab vett kõrvile juua, mustale ruunale muisutada. Vrd mudsahutma

mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletama ▪ tuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehä‿i tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestama ▪ kõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä

.mütsk´mä v <.mütskɪʔ, (ta) mütsk´> / <.mütskeʔ, (ta) mütsk´ P> mütsuma ▪ kas tä mütsk´ seeh? kas ta mütsub sees? (kas õlu vaadis käib?); olᴜʔ nakas .käuma, .mütsk´mä õlu hakkab käima, mütsuma

nakahus|luu s <nakahus|luu, nakahus|luud> linaluu, linakiu külge jäänud varreosad ▪ kolgõti tuu lina .põ̭õ̭tka arʔ, sis kai, kas ommaʔ .parraʔ .pehmeʔ, jää‿i tuud nakahusluud inäp .külge kolgiti too lina proovipeo ära, siis vaatasin, kas on parajad pehmed, kas ei jää enam seda linaluud külge

nipɪste ~ nipɪstõ adv napilt ▪ .veiga nipɪste pand lihha väga napilt paneb liha; rõivast om .veiga veidokõnõ, .veiga nipɪstõ, tiiä‿i kas taast .saageʔ .kleite P kangast on väga vähe, väga napilt, ei tea, kas sellest saabki kleiti

nõvvotõlõma v <nõvvotõllaʔ, nõvvotõlõ>
1. nõu pidama ▪ kas nakamõ nõvvotõlõma? kas hakkame nõu pidama?
2. pärima, küsitlema ▪ lammõś toolõ ka kõrvalõ ni naasś nõvvotõlõma, kas timä tiid heitis ka [pikali] tolle kõrvale ja hakkas pärima, kas tema [midagi] teab. Vrd küsᴜ̈telemä, nõvvatõlõma

nährɪk adj s <nährigu, nährɪkut>
1. vintske, sitke ▪ nährɪk kõiv vintske kask; kas sa .arvat, et sa .sändse vaivalise riistagaʔ nii suurõ nährigu tammõ maalõ jovvat rakoʔ? kas sa arvad, et sa sellise viletsa tööriistaga jõuad nii suure sitke tamme maha raiuda?; võtt´ õ̭ks tä kapo kaalast kinniʔ, näiot kinniʔ nährikist (rahvalaulust) ta võttis tütarlapsel kaelast kinni, kinni neiu sitketest [kaelasoontest]. Vrd nährikäne
2. piltl luusija ▪ nährɪk, .roitja inemine luusija, ringihulkuja inimene

nännäline adj s <nännälitse ~ nännälise, nännälist> rinnalaps, imik ▪ kas nännälitsi om siih? kas siin rinnalapsi on?; nännäline latś kotoh, miä .nännä süü imikust laps kodus, kes tissi sööb (rinda saab). Vrd nisalinõ, rinnalinõ

oping s <opingu, opingut> õppus, õpe ▪ śoost luust, latsõʔ, võtkõʔ opingut, kuis piät inemine elämä ja jumalat meeleh pidämä sellest loost, lapsed, võtke õppust, kuidas inimene peab elama ja jumalat meeles pidama; kas mehele sai opingust vai õs saaʔ, toda ma õi tiiäʔ kas mehele sai see õppuseks või ei saanud, seda ma ei tea. Vrd oppus

paarɪtsillaʔ ~ paarɪtsullaʔ ~ paarɪtsõllaʔ adv paarikaupa ▪ kas om .orsi tarõna, kas om .parsi paaritsilla? (rahvalaulust) kas on õrsi tares, kas on parsi paarikaupa?; panni‿ks nä mano paaritsulla, kõnnõ‿ks mano kõrvõtsulla (rahvalaulust) tulid nad [noorpaari] juurde paarikaupa, kõndisid juurde kõrvuti; kas omma‿ks nuuʔ parrõʔ paaritsõlla, ommaʔ vajaʔ vastatsõlla? (rahvalaulust) kas on nood parred paarikaupa, kas on nagid vastastikku?. Vrd paari, paarɪtsidõ, paarõ

paatak I s <paatagu, paatakut> , paatõk <paatõga, paatõkat> siirup ▪ śaks süü paatõkat, kulatskigaʔ .hämmäs saks sööb siirupit, kastab rõngassaia [siirupisse]; .tõmbaʔ paatak leevä pääle, sis süüʔ määri siirupit leiva peale, siis söö; kas ti taad paatakut ka söödeʔ? I kas te seda siirupit ka sööte?. Vrd siiroṕ

paatśka s <paatśka, paatśkat> õigeusu preester, isake ▪ paatśka, kas sa arʔ vihasiʔ? isake, kas sa said vihaseks?; paatśka, patanõ olõ isake, patune olen. Vrd papṕ

pagana|tuli s <pagana|tulõ, pagana|tuld> (hrl pl) sootuluke, virvatuli ▪ vanast õks oll´ .sääntsit paganatulli, kes nä suu pääl palodiʔ, kas nä .määntseʔ vanaʔhalvaʔ vai? vanasti ikka oli selliseid sootulukesi, kes nad [seal] soo peal põletasid, kas nad [olid] mingid vanakurjad või?

parahusi ~ parahuisi, .parrusi ~ .parruisi adv parasjagu, parajalt ▪ parahusi panni vett vett panin parasjagu; .liisnat võtiʔ, es jääʔ .punga rahha, .parruisi võtiʔ, .punga jäi kõ̭ik´ [kui] liiga palju võtsid, siis ei jäänud rahakotti raha, [kui] parajalt võtsid, siis jäi rahakotti kõik [alles]; tulõ kas linik ligi pääd, pääpaik .parruisi? (rahvalaulust) kas saab linik ligi pead, pearätt parajalt (sobivalt). Vrd paralikku, .parruistõ

pideheh adv tarvitusel; hõivatud, kinni ▪ kas sul pada om pideheh? kas sul on pada tarvitusel?; saa‿ai .andaʔ, suga om pideheh ei saa [laenuks] anda, suga on kasutusel. Vrd pideh, pidehih, pidessih

.pinkõlõma v <.pinkõllaʔ, .pinkõlõ> puiklema, tõrkuma; põtkima ▪ lehm .pinkõlõs, taha‿iʔ süvväʔ võttaʔ, tiiä‿iʔ, kas .haigõst jääss vaih lehm tõrgub, ei taha süüa, ei tea, kas jääb haigeks või; .pinkõlõs pääle tulõgigaʔ muudkui puikleb oma tulekuga

pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp ▪ .jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom) ▪ koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõna ▪ kusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ

poolśa I s <poolśa, poolśat> kasu, tulu ▪ tuust ka poolśa .väikene, olõ‿õi poolśat tollest (meheleminekust) on ka vähe kasu, pole kasu; sa ahnɪtsõt kõik´ .hindäle, tiiä‿i, kas lätt sullõ ka poolśas sa ahnitsed kõik endale, ei tea, kas see toob sulle ka tulu. Vrd kasu

pori|laul s <pori|laulu, pori|.laulu> lorilaul ▪ kas .sääntsit pori.laula ka võit üldäʔ? kas selliseid lorilaule ka võib laulda?. Vrd horolaul, koira|laul, lori|laul, tsordsi|laul

potatama v <potataʔ, potada> proovima, üritama; järele proovima ▪ ma potada tõugadaʔ, lätt vai lää‿i ma proovin tõugata, kas läheb või ei lähe; timä potatas tüüd tetäʔ ta üritab tööd teha; ma potada arʔ, ku om hüä inemine, sõ̭s olõ‿i hätägi ma proovin järele, kui on hea inimene, siis pole vigagi. Vrd .kaema, .pruuḿma, põtatama

põhkatama v <põhkataʔ, põhkada> hingeldama ▪ üles mäke minek´ võtt põhkatama ülesmäge minek võtab hingeldama; mis sa no nii põhkatat, kas sul halv nakaś? miks sa ometi nii [väga] hingeldad, kas sul hakkas halb?. Vrd hõhkatama, lõõdsᴜtama, tõhkatama, õhkatama

põtatama v <põtataʔ, põtada> , põ̭tatama <põ̭tataʔ, põ̭tada>
1. proovima, katsetama ▪ lina.tuustõ põtatõdi, .panti kuioma .riihhe katsetati lina proovipeodega (kas on valminud), pandi rehte kuivama; .vaja põ̭tataʔ, vaest tulõ .arki naasest vaja proovida, võib-olla tulebki naiseks. Vrd .kaema, potatama, .pruuḿma
2. piltl naljatlema, lõbutsema; lõbustusi korraldama ▪ vanast .käuti üte talo poolõ kokko illo pidämä, põ̭tatama vanasti käidi ühes talus koos lõbutsemas, nalja tegemas; õks õga puul´pühä põ̭tadiʔ, teiʔ kõ̭ik´sugudsõʔ tükᴜ̈ʔ arʔ iga laupäev nad ikka lõbutsesid, tegid igasuguseid [koerus]tükke

.põtka s <.põtka, .põtkat> , .põ̭õ̭tka <.põ̭õ̭tka, .põ̭õ̭tkat> lina proovipeo ▪ vaja .põtkit tuvvaʔ kodo nurmõst põllult on vaja lina proovipeosid koju tuua; kolgõti tuu lina .põ̭õ̭tka arʔ, sis kai, kas ommaʔ .parraʔ .pehmeʔ, jää‿i tuud nakahusluud inäp .külge lõugutati too lina proovipeo ära, siis vaatasin, kas on parajad pehmed ega jää enam linaluid külge

.päädümä v <.päädüdäʔ, .päädü> ilmuma; juhtuma, sattuma ▪ kost saʔ ka nii .päädᴜ̈ʔ miiʔ poolõ? kust sa [siis] ka niimoodi meile ilmusid?; ma .päädü timägaʔ laadopäävä kokko ma juhtusin temaga laadapäeval kokku; tä .päädü .juuma ar niʔ tulõki‿s kodo paaŕ .päivä ta sattus jooma ega tulnudki paar päeva koju; sa olt ka üle hulga ao .päädünᴜ̈ʔ .keŕkohe sa oled ka üle hulga aja kirikusse ilmunud; kas sa olt .päädünüʔ .juuma? kas sa oled jooma kukkunud?. Vrd .trehvämä, .trehvümä, õ̭nnahuma

pühäse|rätt´ s <pühäse|räti, pühäse|rätti> / <pühäse|räti, pühäse|rätte P> pühaserätt, ikoonirätt ▪ .kirjugaʔ pühäserätti ei olõ nii nali .saamine, tuu om läbi kumakunõ, lätt kumakut pall´o kirjadega ikooniräti tegemine pole nali, see on läbinisti punasest puuvillaniidist, niiti kulub palju; no lätt jo pall´o .tütrikkõ mehelegiʔ, ku olõ‿i viil esɪʔ ütte pühäserättigiʔ kudanuʔ nüüdsel ajal läheb palju neidusid mehele, kui pole ise veel ühtegi ikoonirättigi kudunud; äripäävä või ollaʔ kõhnõmb pühäserätt´, hot´ peris .valgõ kah argipäeval võib olla kehvem ikoonirätt, kas või päris valge kah; hüäh taloh om pühäserätte iks mitu tükkü ja .peetäs äripäävä ka verevät väläh heas (jõukas) talus on pühaserätte ikka mitu tükki ja peetakse ka äripäeval punast väljas (ikooni ümber); pääle panni‿ks sis .valgõ vajaräti, kiŕolitsõ‿ks kivodaräti, pöörelitse‿ks pühäseräti (rahvalaulust) peale panin valge käteräti, kirjadega ikooniräti, pöörakirjalise pühaseräti

.püsnik s <.püsniga, .püsnikka> püssimees, jahimees ▪ .püsnik, kas .musta .tsirko .kaarnat näit? püssimees, kas musta lindu kaarnat nägid?; külä- ommaʔ -veleʔ .kütnigaʔ, küläveleʔ ommaʔ .püsnigaʔ (rahvalaulust) külapoisid on jahimehed, külapoisid on püssimehed. Vrd jahi|miisś, küti|miisś, kütt´, püssä|miisś, püssü|miisś

.raanama I v <raanadaʔ ~ raanataʔ, .raana> haavama; vigastama ▪ arʔ raanaś käe .hindäl, kas tsusaś vai lõigaś, tiiä‿äiʔ tuud haavas oma kätt, kas torkas või lõikas [sisse], seda ei tea; timä sai sõah raanataʔ ta sai sõjas haavata. Vrd vigahuma

rasõvahe adv
1. raskelt ▪ nii rasõvahe jo .hingäs, kas tä jääss viil .ello juba nii raskelt hingab, kas ta jääb veel ellu. Vrd rassõstõ, rasõhõhe
2. rasedana, lapseootel ▪ mis sa püvvät nii rasõvahe tüüd tetäʔ? miks sa püüad nii suure kõhuga veel tööd teha?

rühmɪk P s <rühmigo ~ rühmɪko, rühmɪkot> kamal, kokkupandud peod ▪ kas ma käse‿s sul vasigõ joogilõ rühmigo täut .jauhha mano .pandaʔ kas ma ei käskinud sul vasika joogile kamalutäit jahu juurde panna; tuuʔ sa rühmigogaʔ upõ, panõmõʔ hummõń teräʔ .ahjo too sa kamaluga ube, paneme homme kruubi- ja oaroa ahju. Vrd ruhmɪk, ŕuhmᴜk, rumɪk

seemenits s <seemenitsa, seeme.nitsa> seemnetaim, (eelmise aasta) köögivili, millest kasvatatakse seemnetaim ▪ .kapsta seemenitsaʔ hoietas talvõl liiva seeh seemnetaimeks mõeldud kapsaid hoitakse talvel liiva sees; .ilmlik pall´o uguritsa seeme.nitsu om .pindre pääle jätet ilmatu palju seemnekurke on peenrale jäetud; seemenitsa aid seemnetaimede peenar; kas tiiʔ seeme.nitsi ka kasvatat? kas te seemnetaimi ka kasvatate?. Vrd seemerits, seemnits

soola|tekij ~ soola|tegijä s <soola|tegijä, soola|tegijät> soolapuhuja, maa-arst, nõid ▪ ku kel midägi olõ‿i, sis soolatekij .kaksõs timä rõivastõ külest niidi otsakõsõgi, aʔ niisamta tarõst õi lasõʔ .vällä kui kellelgi pole mitte midagi [tasuks anda], siis rebib soolapuhuja ta riiete küljest [kas või] niidiotsakesegi, aga niisama tarest välja ei lase; vaja minnäʔ soolategijä mano, Vosnikovah om paaba, tuu tege .suulõ tarvis soolapuhuja juurde minna, Vosnikovas on eit, tema teeb [arstimiseks] soolasid. Vrd kaldun, kunst´, maanatark, nõid, sobija, soola|.puhkja, .sumpja

suńo adj <suńo, sunńo> rumal ▪ mis sa sunidõʔ, kas sa suńo olõdõʔ, kas maʔ olõ õigõ nii .tennüʔ? mis sa sonid, kas sa oled rumal, kas ma olen siis nii teinud?. Vrd eeläne, hojo, hola, holdo, hol´o, holoṕ, horosk´, huńo, loll´, turak, ull´, ullinõ

suu|anɪk I s <suu|anigu, suu|anɪkut> sõimus sunnik ▪ esä tõrõli, ah sa suuanɪk, kas nii ravvutõdas hobõst isa tõreles, ah sa sunnik, kas nii rautatakse hobust; kaeʔ, mis no sai ilosa laulu pääle, sa suuanɪk vaata, mis nüüd tuli ilusa laulu peale, sa sunnik; ot sa suuanɪk, esi olõt oodussil, ja .mõtlõʔ, kängäldäʔ kaibat kardokit oh sa sunnik, ise oled lapseootel, ja mõtle, võtad paljajalu kartuleid. Vrd suuvanɪk

targõbihe, targõbehe P komp adv targemini, arukamalt ▪ targõbehe no võinᴜʔ .vasta üldäʔ P oleks võinud küll targemini vastu väita; kas ti targõbehe mõista‿s kaubõldaʔ! P kas te targemini ei osanud kaubelda!; kuu käsk´ õks küll näid kullatsõhõ, pääśo päiv parebehe, taiva- käsiʔ õks viil -täheʔ targõbihe (rahvalaulust) kuu käskis neid kuldselt, kulla päike paremini, taevatähed käskisid veel targemini. Vrd .taitsabakõistõ, .taitsappa, targõbahe, targõbidi

tati|valdas ~ tati|valdaś s <tati|.valta, tati|valdast> sõimus ilalõug, tatipütt ▪ haard´ timä .rõ̭ndo pite kinni ni kärähüt´: kas sa tahat, vana tativaldas, et ma su siihsamah är pooda? (muinasjutust) haaras tal rinnust kinni ning käratas: kas sa tahad, vana ilalõug, et ma su siinsamas pihuks ja põrmuks teen?

tsolinallaʔ ~ tsolinõllaʔ adv solinal, vulinal ▪ tsolinallaʔ juusk vesi vesi jookseb vulinal; sääl oll´ .õkva tsolinõllaʔ .viina ja olᴜt, .mõsknuʔ vai pääd siseh seal voolas lausa vulinal viina ja õlut, oleks võinud kas või pead pesta. Vrd tsirinelläʔ, tsirinäl, tsorinõllaʔ

tśoponka s <tśoponka, tśoponkat> ahjukapp, ahjuorv ▪ kaeʔ, kas om tśoponkah tikka vaata, kas ahjuorvas on tikke. Vrd .petśka, petśok, petśorka

tuhńonõ adj <tuhńodsõ, tuhńost> juhm, saamatu ▪ tä om .veit´kese tuhńonõ, kas täst saa tegijät? ta on natuke saamatu, kas tast tegijat saab?; mis sa nii tuhńonõ olt, saa‿ai sul .miaki .höste tettüs kuidas sa nii saamatu oled, ei saa sa midagi hästi tehtud. Vrd kohmanõ, kohmatś, kohmo, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

tumananõ adj <tumanatsõ, tumanast> udune; sombune ▪ kas kala võtt tumanatsõ ilmagaʔ? kas kala uduse ilmaga võtab?; ilm on om lännüʔ tumanatsõst ilm on sombuseks läinud. Vrd tummanõ, udunõ, .undsõnõ, vilualonõ, viluvalunõ

tuul s <tuula, .tuula> pirn; pirnipuu ▪ .tuulõ süvväs, nuuʔ ommaʔ .säändseʔ ku kruusaʔ, suurõbaʔ õ̭nnõ pirne süüakse küll, need on sellised nagu kruusaq (omajuurne pirnisort), ainult suuremad; teil ka ommaʔ tuulaʔ müvväʔ? kas teil on ka pirne müüa?. Vrd kruuss, pruuss, pruusa|puu

.urvama v <urvadaʔ, .urva> hlv töinama, nutta ulguma ▪ midäs sa taah .urvat, ikõt mis sa siin ulud, nutad; timä ka .urvas umma miist, ärʔ om kooluʔ, tagasi ämp saaʔ, et .urvadõʔ tema ka nutab oma meest taga, [mees on] ära surnud, [kas siis meest] enam tagasi saab, kui töinad; mõnõʔ latsõʔ iks .urvssevaʔ .piimä paastu .aigu mõned lapsed ikka nõudsid valju nutuga paastu ajal piima; latsõʔ.rõipõʔ kääväʔ urvatõh, olõki‿i sukugi .vaiki hlv lapsereod käivad töinates, ei ole sugugi vait. Vrd .ervama, .irvama, .jõrvama

võimᴜstõlõma v <võimᴜstõllaʔ, võimᴜstõlõ> võimutsema, võimu näitama, vägivallatsema ▪ kas iks su sugu suurustõlli, kas su võsa võimustõlli? (rahvalaulust) kas su sugu suurustas, kas su suguvõsa võimutses?; koh .olle säksa sõda, võõras vägi võimustõlli (rahvalaulust) kus oli saksa sõda, võõras vägi näitas võimu. Vrd valɪtsõma1

väe|.kumbõ adv vägisi; vastu tahtmist ▪ võtt väe.kumbõ lundi kässi .vaihhõlt arʔ võtab vägisi läkiläki käte vahelt ära; laskõʔ timä siiäʔ tuvvaʔ, kas väe.kumbõ vai umma .tahtmist pite (muinasjutust) laske ta siia tuua, kas vastu tahtmist või omatahtsi. Vrd väe|.kaupa, .väelä, .väelüisi, väe|võimugaʔ, väe|.võimusi, vägihüsi, vägi.valda, vägüselläʔ, vägüsi

võ̭ssakooss s <võ̭ssakoosi, võ̭ssa.koossi>
1. liigaasta ▪ selle om võ̭ssakoosi .aast´aka kõõ kas mõts iäh ja .lahkõs ja murrᴜs, vai tulõ .rahvalõ määne katsk sellepärast on liigaastal alati kas mets jääs ja [see] lõheneb ja murdub või tuleb rahvale mingi katk [kallale]
2. lisapäev ehk kassianipäev, 29. II / 13. III ▪ võ̭ssakooss om üle kolmõ .aast´aga neländäl kassianipäev on üle kolme aasta igal neljandal [aastal]