[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hüü interj vuih, võeh ▪ hüü, määne hais! vuih, milline hais!; hüü, sa olt nii .kangõ kaalagaʔ kui susi! võeh, sa oled nii kangekaelne kui hunt!. Vrd üüʔ

jarakanõ adj <jarakatsõ, jarakast> hrv jändrik ▪ mis jaost sa noid jarakatsi tõiʔ, naist saa no määne .tarbõ puu milleks sa noid jändrikke tõid, ega neist nüüd mingit tarbepuud saa

junt´2 s <jundi, .junti>
1. okslik puu(tükk) ▪ junt´ sünnüs palotaʔ puust okslik puu sobib küttepuuks. Vrd jant´1, jundak
2. piltl kolakas ▪ suuŕ inemisõ junt´ käu ku määne närv, ripś õ̭nnõ .jalgu pääl suur inimesekolakas käib nagu mingi lontu, tuigub jalgel

.jõõsnik P s <.jõõsniku, .jõõsnikko> paigalpüsimatu isik; ringihulkuja, ringilaskja ▪ viländ saa jo .sääntset .jõõsnikka sellistest ringilaskjatest saab juba villand (lastest); midä sa hõõrᴜt edese-tagase ku määne .jõõsnik mis sa saalid edasi-tagasi, justkui mingi ringihulkuja. Vrd joosɪk1, jõlbasnik, kedro, kedrᴜś

kihäne adj <kihädse, kihäst> hrv kehakas, rammus ▪ sääne tubli kihäne lehm om, olõ‿õi määne luinõ selline tubli rammus lehm on, pole mingi kondine. Vrd jovvuline, kihhe, kihäkäs, kihälik, lihhav, rammᴜh, .ramsa, rähmɪk2, rähmɪkas, räänɪkas

kiidsuŕ s <kiidsuri, kiidsurit> hrv hinkuja ▪ kohe sa läät .sääntse kiidsurigaʔ, taa määne hopõń kuhu sa lähed sellise hinkujaga, see ka mõni hobune

kikeś adj s <kikese, kikest>
1. kõrk, ülbe ▪ .sääntseʔ kikeseʔ inemiseʔ ommakiʔ liinoh sellised kõrgid inimesed ongi linnades
2. ülbik ▪ .uhkõ inemine, käüse kui määne kikeś P uhke inimene, käib nagu mingi ülbik. Vrd .kikjas, kikk´1

kildanõ I adj <kildadsõ, kildast> kõhn, kuivetunud ▪ tä sääne kildanõ, sääne kihäldä ineminõ, kui määne rapai rõivastõ all ta on selline kuivetanud, kehavormideta inimene, justkui mõni vöömõõk riiete sees; kildanõ eläjäkäne kiitsakas loomake. Vrd hurdanõ, kehnälik, kuivalik, kuiv, .kuivjas, kuivõlik, kõhn, kõhõdu, root´ka

kissile adv
1. trammi; trammis ▪ tä .tõmbas .hindä kissile, käüse kui määne hää hobõnõ ta tõmbab enda trammi, käib nagu mingi hea hobune
2. kissis; piltl kirtsus ▪ nõ̭na om kissile nina on kirtsus. Vrd kissil

korbun s <korbuna, korbunat> hrv turris sulgedega kana ▪ teil om ka korbuna kanno teil on ka turris sulgedega kanu; karvanõ nigᴜ määne korbun piltl karvane nagu mingi turris sulgedega kana (liigkarvasest olendist)

krõ̭im|nõ̭na s <krõ̭im|nõ̭na, krõ̭im|nõ̭nna> kriimik; kirju peaga loom; kriimulise näoga inimene ▪ krõ̭imnõ̭nagaʔ hobõnõ kirju koonuga hobune; mõsõʔ arʔ suu, käüt ku määne krõ̭imnõ̭na piltl pese nägu ära, käid [ringi] nagu mingi kriimik

kärsäk s <kärsäku, kärsäkut>
1. siga ▪ susi kõnõl´: .kündlekuuh om ilm kui kuld, tii kui laud, kästä‿i kärsäkit, lähetätä‿i lülläkit (muinasjutust) hunt rääkinud: veebruaris on ilm kui kuld, tee [sile] kui laud, ei kästa sigu [õue] ega saadeta lambaid [välja]. Vrd kärsälinõ, tsiga
2. piltl kärssnina ▪ tsiga vai määne ineminõ om kärsäk, kärsäh om nõ̭na siga või mõni inimene on kärssnina, nina on kirtsus

palo|lill´ s <palo|lilli, palo|.lilli> aas-karukell (Pulsatilla pratensis) ▪ palolillɪʔ ommaʔ karvadsõʔ lillɪʔ, ku määne vill om pääl, palo pääl kasusõʔ karukellad on karvased lilled, justkui mingi vill on peal, kasvavad liiva peal [männikus]

pooŕva adj s <pooŕva, pooŕvat> kangekaelne; põikpea, vastaline ▪ kagos om pooŕva, essä ka .kullõ‿iʔ vaat kus on põikpea, isa [sõna] ka ei kuula; olõ‿õs hüä kaŕᴜś, määne pooŕva oll´ ei olnud hea karjus, oli mingi põikpea. Vrd poońa, pooŕa

praalɪs I s <praalisa, praalɪsat> suur lomp, tiik ▪ sääne suuŕ kui määne tiik´, a kutsᴜtas praalɪs selline suur nagu mingi tiik, aga kutsutakse lombiks; kõõ lätsi praalisa mano .mõskma läksin alati lombi äärde [pesu] pesema

pännül´ s <pännülä, pännülät> / <pänülä, pänülät> koirohi (Artemisia absinthium) ▪ pännüläʔ pandas rõivastõ .sisse, nigu hoŕaʔ aasi‿iʔ arʔ koirohtu pannakse riiete sisse, et koid [riideid] läbi ei näriks; ku määne umbpalanᴜʔ vai tsusat, sis pandas pänülide .lehti kohopiimägaʔ pääle kui on mingi mädapõletik või torkehaav, siis pannakse peale koirohulehtedega segatud kohupiima. Vrd pällün, pälümes, pännil

pärä s <pärä, pärrä> krapp, karjakell ▪ ta om pärä, pärises ku määne karra pala see on krapp, pläriseb kui mingi plekitükk. Vrd klopṕ1, klõkatś, krapṕ, lõkatś, plõkask´, plõkatś

rindo s <rindo, rindot> sõnakuulmatu laps, rüblik ▪ ka määne rindo vaat milline rüblik

.seesna adj <.seesna, .seesnat>
1. õiglane, aus ▪ olõ‿i määne hojo, om .seesna ineminõ ei ole mingi lollike, on aus inimene. Vrd .ausa, .õigõ2
2. süütu, neitsilik. Vrd tseelka, .tseesna

tabl´onka I s <tabl´onka, tabl´onkat> ahjus piimaga valmistatud vedel tatratangupuder; kört ▪ śoo kui määne tabl´onka, .veiga vetel´ see on nagu mingi vedel tatratangupuder, väga vedel; .kiitkeʔ no määnest taht tabl´onkat no keetke mistahes körti. Vrd tabl´ona

tohmatś s <tohmatsi, tohmatsit> tossike ▪ Vasśo om tubli miisś, olõ‿i määne tohmatś Vasso on tubli mees, mitte mingi tossike. Vrd pussak, tohmak, turak

võ̭ssakooss s <võ̭ssakoosi, võ̭ssa.koossi>
1. liigaasta ▪ selle om võ̭ssakoosi .aast´aka kõõ kas mõts iäh ja .lahkõs ja murrᴜs, vai tulõ .rahvalõ määne katsk sellepärast on liigaastal alati kas mets jääs ja [see] lõheneb ja murdub või tuleb rahvale mingi katk [kallale]
2. lisapäev ehk kassianipäev, 29. II / 13. III ▪ võ̭ssakooss om üle kolmõ .aast´aga neländäl kassianipäev on üle kolme aasta igal neljandal [aastal]

õ̭nnõldu indekl adj hrv õnnetu ▪ äkiline õ̭nnõtus tull´, määne kah´o, õ̭nnõldu ineminõ juhtus äkiline õnnetus, milline kahju, õnnetu inimene. Vrd õ̭nnõdu