[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

alabah ~ alambah komp adv madalamal ▪ ma õks piät alabah olõma ma pean ikka madalamal olema (ei saa kõrgeid ameteid); poisślatś om .süäme .alla .korgõmbah, tütäŕlatś alambah poisslaps on südame all kõrgemal, tütarlaps madalamal; timä hinnäst alabah pidä ta peab ennast madalamaks (käitub alandlikult)

.aplamiisi adv
1. kohe, kiiresti ▪ ma jää‿äi .aplamiisi magama ma ei jää kohe magama. Vrd .aplamiistõ, kipõstõ, kõrragaʔ, .õkva
2. hoolimatult, huupi ▪ .aplamiisi saa‿ai .ostaʔ huupi ei saa osta

armatsõma v <armadaʔ, armadsõ> haletsema, kaasa tundma ▪ ma armadsõ sinno ma tunnen sulle kaasa; rahvast .väega armatś, tä oll´ .väega .rahvalõ hüä tundis väga rahvale kaasa, ta oli rahvale väga hea. Vrd armɪtsõma

armɪtsõma v <armidaʔ, armidsõ> hoidma, hoolima; kaasa tundma ▪ imä armɪtsõs last ema hoiab last; ma õks armidsõ näid, hüä kohe minnäʔ, parebit olõ‿i .tõisi ma ikka hoolin neist [sugulastest], on hea, [kui on] kuhugi minna, teisi paremaid pole; Iŕo palt´o om kuluhunᴜʔ külʔ, a viil´ saa kukki pall´o armidaʔ ka piltl Iro mantel on kulunud küll, aga [seda] saab veel kuigivõrd kanda. Vrd .armama, armatsõma

egi I s <ii, eke> jõgi ▪ ma lää ekke .tsuklõma ma lähen jõkke suplema; elä õks ma ii veere pääl, järvekasõ kaala pääl (rahvalaulust) elan ma jõekalda peal, järvekese kaela peal. Vrd jõgi

essᴜ̈sseh adv eksinud ▪ ma olõ essᴜ̈sseh, kui ma kodo saa? ma olen ära eksinud, kuidas ma koju saan?

haaruma v <haarudaʔ, (ta) haarᴜs>
1. jätkuma, piisama ▪ kas mullõ ka .leibä haarᴜs? kas mulle ka leiba jätkub?. Vrd .haarduma, jakkuma, .kündümä
2. ulatuma, küündima ▪ haaru‿i ma .kuige petrooli.lampe laest .alla võttaʔ P ma ei ulatu kuidagi petrooleumilampi laest alla võtma; sis näüdäś Karnõla häränahast .nüürä ja ütel´, õt śoo härä nahk haarᴜs ar .ümbre mu müürü (muinasjutust) siis näitas Karnõla härjanahast nööri ja ütles, et see härjanahk ulatub ümber tema müüri. Vrd .haarduma, .kündümä, künnähtümä, künnähütmä

halgahama v <halgahtaʔ, (ta) halgahas> (äkki) meenuma, meelde torgatama ▪ maʔ kae, kas halgahas mul .miilde, kas mul tulõ .miilde ma vaatan, kas mulle meenub, kas mulle tuleb meelde. Vrd halgahtama, halgahuma, halgahtuma, halgatuma

helenemä v <heledäʔ, helene> ärkama ▪ ma helesi üles ma ärkasin. Vrd helendämä, herändämä, heränemä, .virguma

helgäś adj <.helkä, helgäst> kiirgav, kirgas, särav ▪ siih om helgäś iä siin on kirgas jää; ma olli .helkä iä pääl ma olin kirka jää peal; ütś väega helgäś päiv oll´ oli üks väga särav päev. Vrd .helkjä, .helkäne

hel´otama v <hel´otaʔ, hel´oda> liigutama; õõtsutama ▪ ma hel´oda leeväʔ ärʔ koogugaʔ, .touka tõõsõ kotuse .pääle ma liigutan leibu roobiga, lükkan teise koha peale (ühtlasemaks küpsemiseks); mineʔ hel´odaʔ esä üles mine ärata isa üles (puudutades); hobõsõʔ jovva‿as .kuurmat paigast hel´otaʔ hobused ei jõudnud koormat paigast liigutada; istᴜs ja hel´otas .jalgo P istub ja õõtsutab jalgu. Vrd hel´otõlõma, hõl´otama, võõgᴜtama

helähüs1 s <helähüse, helähüst> , helähüś1 <helähüse, helähüist> hoop, löök ▪ ma tälle anni üte tolmahusõ, helähüse andsin talle ühe hoobi, löögi. Vrd jamahus, jehkam, jemḿ, jõmḿ, klähḿ, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, kärähüs, käräk, lopś3, läük´, maht´, maim2, präntś, tolmahus, välk´

helähütmä2 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> äkitselt v korraks helistama ▪ ma helähüdä .kellä ma helistan korraks [kiriku]kella; nõid .nõidsõ timä arʔ, nii et tä saa‿as liigutada es helähüttäʔ (muinasjutust) nõid nõidus ta ära, nii et ta ei saanud end liigutada ega [kellukest] helistada. Vrd helᴜ̈stämä

.hiilka s <.hiilka, .hiilkat> trääs ▪ tä tõmmaś minno, kui viil mõist´, a ma .näütse õ̭nnõ .hiilkat ta rääkis mind taga, kuidas aga oskas, aga mina näitasin ainult trääsa; kosilanõ ütel´: hiidä .hiilkat, kiä mu .mõrśat põlg kosilane ütles: näitan trääsa [sellele], kes mu mõrsjat põlgab. Vrd nipṕ

hilläkeiste adv
1. aeglaselt. Vrd .hillä, hill´okõitsi
2. vaikselt ▪ ma lätsi madaluisi, hilläkeiste ma läksin maadligi, vaikselt. Vrd hill´o, .hillä, hilläkeitsi, .hillä|.tassa, .tassa
3. õrnalt ▪ võtt´ paaba hilläkeiste .üskä, .veie .sanna, pand´ laba pääle (muinasjutust) võttis eide õrnalt sülle, viis sauna, pani lavale. Vrd helläste

.hindähe adv omaette, iseeneses ▪ ma .hindähe .mõtli, õt jätä .ütlemäldäʔ ma mõtlesin omaette, et jätan [parem] ütlemata; .tütrik tulõ suurõtii .kraavi pite, .verpjäʔ .rõivaʔ, verrev hiuss .varbiniʔ, tulõ jaʔ hurisõs .hindähe tüdruk tuleb mööda maanteekraavi, punakad riided seljas, punased juuksed varvasteni, tuleb ja pomiseb omaette. Vrd eś|.hindäst, esɪ|.hindäst, .hindäst

.hindäst P adv omaette, iseeneses; iseenesest ▪ ma nii .hindäst kõ̭nõlõ, tekku‿iʔ .vällägeʔ ma räägin sedasi omaette, ära tee väljagi; ainolt ütś miisś om, kes, ko tulõ kerɪkohe, lääväʔ .kündleʔ palama, .hindäst on ainult üks mees, kelle kirikusse tulles lähevad küünlad iseenesest põlema. Vrd eś|.hindäst, eiś|.hindäst, .hindähe

hingähtämä v <hingähtäʔ, hingähtä> hingastama, korraks hinge tõmbama; puhkama ▪ suigahtaʔ vai hingähtäʔ suigata või puhka korraks; rassõ tüü pääle ma hingähti paaŕ .vuuri raske töö peale ma tõmbasin paar korda hinge. Vrd .hingämä, hõngᴜtama

hobõsõ|elläi s <hobõsõ|eläjä, hobõsõ|eläjät> mütoloogiline olend, hobustevaldjas, seostatud nirgiga ▪ ma näi tuud hobõsõeläjät moro pääl, ku .mänge, sääne ku hopõń ma nägin toda hobustevaldjat, kui ta õuel mängis, selline hobuse moodi; üldäs: määnest .karva hobõsõelläi, säänest piäʔ hobõst öeldakse: millist karva on hobustevaldjas, sellist hobust pea; hobõsõelläi vasś hobõsõ .lehte kaʔ hobustevaldjas ajab hobuse laka ka sassi

hood´ast adv meeleldi, heameelega ▪ hood´ast ma süü taari suul.liimi .vaihhõl ma söön meelsasti vahel taarist [tehtud] külmsuppi (rüübe hapust kaljast ja hrl juurviljalisandeist). Vrd hootastõ

hootastõ ~ hoot´ast adv meeleldi, heameelega; himuga ▪ ma teesɪʔ hootastõ tüüd, ku mul koh elläʔ olõsiʔ ma teeksin heameelega tööd, kui mul kusagil elada oleks; hopõń .seie ka hoot´ast hüvvä ristɪkhaina ädälät hobune sõi ka heameelega ristikheina ädalat; .veiga külm piim oll´, imä tuud hootastõ jõi ja jäi .haigõst oli väga külm piim, ema jõi toda himuga ja jäi haigeks. Vrd hood´ast

.hootnik s adj <.hootnigu ~ .hootniku, .hootnikku> / <.hootnika, .hootnikka P> himuline; himur ▪ maʔ olõ‿iʔ .hootnik .laulma ma pole lauluhimuline; ma olõ .veiga .hootnik naistõ .pääle ma olen väga naistemaias; nä ommaʔ väidse .pääle .väega .hootnikaʔ nad on liiga varmad nuga kasutama (kakluses). Vrd .hoot´ka

hori s <hori, horri> / <hoŕa, horŕa> koi ▪ hori sööse .rõiva arʔ, tege mulgu ..sisse koi sööb riiet, teeb augu sisse; ma .arva, et śoo om hoŕol aet ma arvan, et see on koide söödud. Vrd kari2, koi

hud´o1 s <hud´o, hut´o>
1. lastek hunt, hundu ▪ ma hirmudi nii .latsi, et kaeʔ, hud´o tulõ vai suśo tulõ ma hirmutasin nii lapsi, et vaata, hunt tuleb või susi tuleb. Vrd hudi, suśo, tśudśo
2. euf täi ▪ kaeʔ, kos sul hud´oʔ pääh vaata, kus sul täid peas. Vrd täi

hupatõlõma v <hupatõllaʔ, hupatõlõ> pidevalt hüpitama ▪ õga teid õks ma üü hupatõlli, .korgõst kukutõlli (rahvalaulust) igal ööl ma teid hüpitasin, kõrgele upatasin; ega teid õks ma laisast hupatõllõ‿s, kulla .rõipõst kukutõllõ‿s (rahvalaulust) ega ma teid laisaks hüpitanud, kullakesed, ega loodriks upatanud. Vrd hupatama, hüpätämä, kukᴜtama, kukᴜtõlõma

hõl´ova s <hõl´ova, hõl´ovat> liikva, eeter(piiritus) ▪ ma eeläʔ sai Petserist pudõli hõl´ovat ma sain eile Petserist pudeli eetrit. Vrd eedeŕ, hel´ova, .liikva, õuka2

hõpõ|kraaḿ s <hõpõ|kraami, hõpõ|.kraami> seto naise hõbeehted ▪ ma .naksi .eht´mä joʔ viietõist.kümne .aastaka vanalt, vanast oll´ tuu täüś.tütrikus, ku lätś kohe kirmasõhõ, sis .panti vanɪk .päähä ja hõpõkraamɪʔ tävveste pääle ma hakkasin end ehtima juba viieteistkümneaastaselt, vanasti oli [nii vana juba] täistüdruk, kui ta läks kirmasele, siis pandi vanik pähe ja kõik hõbeehted peale (kaela); mõ̭ni and´ sõlõ vai keedɪkese, mul .hindäl oll´ ka mõsu.mõskmise iist hulga hõpõ.kraami .korjunᴜʔ mõni andis sõle või keekese, mul endal oli ka pesupesemise eest hulk hõbeehteid kogunenud; .viidi rikas .tütrik .hauda, hõpõ.kraami .panti tälle üteh [kui] rikas tüdruk viidi hauda, pandi hõbeehteid talle kaasa

härgᴜ̈tämä v <härgᴜ̈täʔ, härgüdä>
1. ärgitama ▪ ma härgüdä timmä, nakaʔ kõ̭nõlõma ma ärgitan teda, et hakaku rääkima
2. õrritama ▪ pini naglaʔ tulõvaʔ pääle, ku pinni härgᴜ̈tät koeranaelad tulevad [naha] peale, kui koera õrritad. Vrd hälgᴜ̈tämä, tsütsätämä

häälɪtsüś s <häälɪtsüse, häälɪtsüist> silitus, silitamine ▪ ku ma pääd häälidse, sis tuu om häälɪtsüś kui ma pead silitan, siis too on silitus

iih|käsi2 s <iih|käe, iih|kätt>
1. eestööline ▪ esä oll´ kõ̭õ̭ haina.niitmisel iihkäsi isa oli heinaniidul alati eestööline
2. eeskäsi (kaardimängus) ▪ mul om iihkäsi .kävvuʔ, ma käu .vällä ma olen eeskäsi, ma käin välja (alustan mängu)

ime s <ime, imme> folk ema ▪ näio olõ ma .vaenõlatś, ilma imeldä kananõ (rahvalaulust) mina, neiu, olen vaenelaps, ilma emata kanapoeg; siiäʔ tulli ma imme .otśma, tulli .kandjat .kaema (rahvalaulust) siia tulin ma ema otsima, tulin kandjat vaatama. Vrd imene, imä, maama

indsɪtämä v <indsɪtäʔ, indsidä ~ indsɪtä> , intsɪtämä <intsɪtäʔ, intsɪtä>
1. itsitama ▪ midä sa intsɪtät nii pall´o mis sa itsitad nii palju. Vrd hihitämä, hikɪtämä, indsɪtelemä, .indśmä
2. irvitama. Vrd .irvelemä, irvɪtelemä, irvɪtämä, .irv́mä || .hambit indsɪtämä irvitama, irvitades hambaid paljastama ▪ intsɪtäs .hambit hlv irvitab, hambad paljad; tütär indsɪtänüʔ .hambit tütar irvitanud, hambad paljad; mis sa minno indsität? miks sa minu üle irvitad?; indsidäʔ, indsidäʔ tah .hambit, a maʔ sullõ inäbä .perrä lää‿i irvita siin, irvita, hambad paljad, [ega] ma sulle rohkem järele ei tule

.indśmä v <.indsiʔ, indsi> itsitama, naerma; narrima ▪ ma sinnu indsi ma narrin sind. Vrd hihitämä, hikɪtämä, indsɪtelemä, indsɪtämä

jala|poisś s <jala|poisi, jala|.poissi> jooksupoiss, kannupoiss ▪ tõsõʔ veleʔ tulõvaʔ sõast kodo, saavaʔ targõmbaʔ, ma olõ kõ̭kõ noorõmb, ma saa näile õgapääväne jalapoisś teised vennad tulevad sõjast koju, on targemad, mina olen kõige noorem, minust saab neile igapäevane jooksupoiss. Vrd käsk|jalg || kurati jala|poisś nõid

jalo adv
1. püstijalu, ilma voodisse heitmata ▪ mu peremiisś jalo .põssi mu mees põdes [haiguse] püstijalu. Vrd jalotsi
2. jalgsi ▪ säält ma‿ks kodo joostõh joosi, joostõh iks joosi, jalo käve (rahvalaulust) sealt ma koju joostes jooksin, joostes jooksin, jalgsi käisin. Vrd jala, jalagaʔ, .jalksi

järetselläʔ adv
1. aegsasti ▪ ko no järetselläʔ lännüʔ arsti mano ne õks vaest midä .olnoge‿s P kui oleks aegsasti arsti juurde läinud, poleks vahest midagi olnudki
2. järgemööda, järjest ▪ ma tulõ kolʔ õdagut järetselläʔ ma tulen kolmel õhtul järjest; sis .käüde ütś kõrd kolm .päivä järetselläʔ kaŕah, tõõnõ kõrd katś .päivä P siis käidi üks kord kolm päeva järgemööda karjas, teine kord kaks päeva. Vrd järeldäʔ, kõrrast, kõrrastikku

.kaehutma v <.kaehuttaʔ, .kaehuda ~ .kaehuta>
1. kaetama ▪ ärʔ .kaehut´ mu eläjäʔ, vana halv ära kaetas mu loomad, kurivaim. Vrd kadõhtama, .kaehama, .kaehtama
2. äkki, korraks vaatama, pilku heitma ▪ .kaehut´ kõrra .taadõ vaatas korraks selja taha; ütelisi kõik´ .kaehutkõʔ .kirstu heitke kõik ühel ajal pilk kirstu; .kaehudaʔ no mu pääle, hotś üle kura olagiʔ! vaata mind korrakski, kasvõi üle vasaku õla!; lää ma .riihte, .kaehhuda, kae, rehe aho kottal hirś palas väli tulõgaʔ lähen ma rehte, korraga vaatan, näen, reheahju kohal põleb palk lahtise leegiga. Vrd .kaehama

kahɪtsõlõma v <kahɪtsõllaʔ, kahɪtsõlõ> kahetsema ▪ kahɪtsõlõt, kuis ma no nii arʔ .kaodi! kahetsed, et kuidas ma [ta] nüüd küll ära kaotasin!; kõik´ õks naaʔ ikiʔ .puukõsõʔ, kadajaʔ kahitsõlliʔ (rahvalaulust) kõik need puukesed nutsid, kadakad kahetsesid; eiś ikk´ õks sis tuli tugõvahe, .kallehe kahitsõlli (rahvalaulust) nuttis siis tuli tugevasti, kangesti ise kahetses. Vrd kahɪtsõma, .kaihma

kalõlik adj <kalõligu, kalõlikku> kalk, kalgivõitu ▪ ma olõ‿i .löüdnüʔ üttegɪ, et om kalõlik ma ei ole leidnud ühtki, kes oleks kalgi südamega. Vrd kalǵ, kalk´, kalõlinõ

kana|.kaehtus s <kana|.kaehtusõ, kana|.kaehtust> kuutõbi ▪ täl om kana.kaehtus, kanatõbi, .üüse maka‿i, .päivä maka tal on kuutõbi, öösel ei maga, päeval magab; ma võti .lämmä vii, mõsi latsõ arʔ, võti kesvä terä.käisi kolm .ütsät, noidõgaʔ .vaodi last, peräst võti latsõ .hammõ ja .mähk´meʔ, pilli kana orrõ pääle üles ja .ütli: kikas, ma anna sullõ .hammõ, sa annaʔ latsõlõ .tervüs ja uni, sis pilli vii üles: annaʔ uni, ma anna sullõ ollõ, sis pilli teräʔ ka sinnä, kanaʔ seiʔ arʔ ni otsah, sai abi kana.kaehtusõlõ ma võtsin sooja vee, pesin lapse puhtaks, võtsin odraterakesi kolm üheksat (3 x 9 tera), nondega vajutasin last, pärast võtsin lapse särgi ja mähkmed, viskasin üles kanaõrrele ja ütlesin: kukk, ma annan sulle särgi, sa anna lapsele tervis ja uni, siis viskasin vee üles: anna uni, ma annan sulle õlle, siis viskasin terad ka sinna, kanad sõid need ära ja otsas [oligi], sai abi kuutõve vastu. Vrd kana|tõbi

.kandli s <.kandli, .kandlit> kaenal ▪ ma haari koti .kandli ala ma haarasin koti kaenla alla; esä vei .taosõʔ .kandlih moro pääle isa viis rangid kaenlas õue; võtt´ rahakarbi .kandlihe, tull´ tulõma võttis rahakarbi kaenlasse, tuli tulema. Vrd .kangla, .kangli

kańok I s <kańoga, kańokat> uisk; jääraud ▪ tśuraʔ .laskvaʔ kańokidõgaʔ iä pääl .vissi poisid lasevad uiskudega jääl liugu; ma lää kańogagaʔ iä pääle katatama ma lähen jäärauaga jääle uisutama; mõ̭nõl om katś kańokat mõnel on kaks uisku. Vrd visś|raud

.karmuma v <.karmudaʔ, .karmu> , .karmoma P <.karmodaʔ, .karmo> (suitsu)vingu jääma; vingumürgitust saama ▪ inemine om nii arʔ .karmunᴜʔ, jovva‿i inäp midägi inimene on vingus nii uimaseks jäänud, ei jõua enam midagi [teha]; ar ma .karmu, pää om .haigõ sain vingumürgituse, mul on peavalu; .minku‿iʔ nii .varra .sanna, arʔ .karmudõʔ ära mine nii vara sauna, saad vingumürgituse; ma küti tarrõ ni .karmu aŕa ma kütsin tuba ja sain vingumürgituse

kasu|põlv́ s <kasu|põlvõ, kasu|.põlvõ>
1. sugupõlv, põlvkond ▪ śoo kõ̭ik´ kasupõlv́ eläs ütte .muudu kogu see põlvkond elab ühtemoodi. Vrd põlv́, räät
2. kasvuaeg, iga ▪ .võtkõʔ ti‿ks naane umas iäs, kabu umas kasupõlvõs (rahvalaulust) võtke naine kogu eluks, neiu oma kasvuajaks; sai‿ks igä eletüs, kasupõlv́ kasunus (rahvalaulust) sai eluiga elatud, kasvuaeg kasvatud; neio, sai‿ks ma iä ihatullõ, kasupõlvõ .kaetullõ (rahvalaulust) sain ma, neiu, [kogu] elu ihaldatule [mehele], kasvuaja oodatule

katim ~ kattim s <katimõ ~ .kat´mõ, katit ~ katind> , kati P <katimõ, katind> tekk; kate ▪ mul ommaʔ .kat´mõʔ, mingaʔ .pindreʔ kinni katadõʔ mul on katted, millega peenrad kinni katad; latsõl olõ‿i katind pääl, võtaʔ katim, panõʔ .pääle lapsel ei ole tekki peal, võta tekk, pane [talle] peale; pääväle õks ti .säädkeʔ säksa asõ, kalõvunõ kati pangõʔ (rahvalaulust) päikesele te seadke saksa ase, pange kalevine tekk; .laulvaʔ pilliʔ pähütseh, .kandlõʔ katimõ veerel (rahvalaulust) laulavad pillid päitsis, kandled tekiveerel; hot´ lää mä õks sääl ülägaʔ magama, kasagaʔ .kat´mõ ala (rahvalaulust) kuigi lähen ma mehega magama, kaasaga teki alla. Vrd katõh, tekk´

.kautus s <.kautusõ, .kautust> , .kautuś <.kautusõ, .kautuist> kaugus ▪ ma .visksi munna .kautust ja .kortust ma viskasin [puu]munaga kaugust ja kõrgust; kuu ni päävä .kautust mõista‿i .ütśki ar arvadaʔ kuu ja päikese kaugust ei oska ükski ära arvata

kavvõndõhe ~ kavvõndõhõ ~ kavvõndahõ adv kaugele ▪ või, kavvõndõhe om minnäʔ oi, tuleb kaugele minna; veleʔ lätsiʔ kavvõndõhe .mõtsa ni teiʔ maja vennad läksid kaugele metsa ja tegid maja; võso kannᴜst lää‿äi kavvõndõhe (kõnekäänd) käbi ei kuku kännust kaugele; ma sattõ .maaha ni küpäŕgi linnaś kavvõndõhe ma kukkusin maha, nii et mütski lendas kaugele. Vrd kavvõkõistõ

kavvõndõst ~ kavvõndast adv kaugelt; eemalt ▪ käüdä‿s nii kavvõndõst kokko kul´atama nii kaugelt ei tuldud kokku lõbutsema; kavvõndast .täńtäs: miisś, mis tiit? hõikab eemalt: mees, mis teed?; kuulõ‿i ma nii kavvõndõst, kõ̭nõlõʔ kõvõbehe P ma ei kuule nii kaugelt, räägi kõvemini. Vrd kavvõst

kergähtelemä v <kergähtelläʔ, kergähtele> korduvalt kergitama ▪ ma kergähtele väist piltl ma välgutan nuga. Vrd kergᴜ̈htelemä, kergᴜ̈tämä

kergähämä v <kergähtäʔ, kergähä> , kergähtämä <kergähtäʔ, kergähtä>
1. võpatama, kohkumisest hüppama ▪ .õkva kergähtät, nii .heitü ärʔ lausa võpatad, ma nii ehmusin; nii kergähti, et .mõtli: husś! nii võpatasin, et mõtlesin: uss!
2. (korraks v pisut) kerkima ▪ leeväkohetus jo kergähhäs leivataigen juba pisut kerkib. Vrd kergähümä, kergähütmä, kergᴜ̈tämä

.kerk´velläʔ adv
1. kohevil ▪ hainaʔ ei olõ sõkᴜt kinni, ommaʔ .kerk´velläʔ heinad ei ole [virna] kinni sõtkutud, on kohevil. Vrd horgulõ, hõrgulõ, hõrguvallaʔ
2. elevil, millekski valmis ▪ latś om .kerk´velläʔ, valmɪś minemä ega kõrd laps on elevil, valmis iga kord minema. Vrd herevil, herevälläʔ
3. poolärkvel ▪ ma kuuli kõ̭ik´, ma olli .kerk´velläʔ ma kuulsin kõik, ma olin poolärkvel. Vrd herevil, herevälläʔ, herivelläʔ, kassikullᴜsseh

kerä|hand s <kerä|hanna, kerä|.handa> euf koer; krants ▪ saada pinilt pingikese, kerähannalt kergokõsõ (rahvalaulust) saadan koeraga pingikese, krantsiga järikese. Vrd pini || kerä|hannagaʔ pini suli ▪ kerähannagaʔ pini, kõ̭ik´ tälle vaja är‿üldäʔ [see on] suli, vaja talle välja öelda kõik [mis ma tast arvan]

kiidsahama v <kiidsahtaʔ, (ta) kiidsahas> , kiidsahtama <kiidsahtaʔ, (ta) kiidsahtas> , kiitsahtama <kiitsahtaʔ, (ta) kiitsahtas>
1. kiljatama; hirnatama, hinkuma ▪ hobõnõ kiidsahhas hobune hirnatab; kiitsahti kõvastõ ma kiljatasin valjusti. Vrd hirnahama, hirnahutma, kirsahama
2. kriuksatama ▪ usś kiidsaht´, vaest kiä tulõ uks kriuksatas, keegi vist tuleb; rattaʔ kiidsahtasõʔ, ku .määrmäldäʔ ommaʔ vanker kriuksatab, kui on määrimata; väräʔ kiidsahtivaʔ, tuul´ tougaś vallalõ väravad kriuksatasid, tuul lükkas lahti. Vrd kiidsahutma, .kiidsma

.kiilama v <kiiladaʔ ~ kiilataʔ, .kiila> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga kinnitama ▪ vaja arʔ kiilataʔ kirvõś, kui .kuuda panõt .perrä vaja kiil vahele lüüa, kui kirvele varre taha paned; loodsɪk lagonõs ar muido, vaja kiiladaʔ .veit´kene paat laguneb muidu ära, vaja veidi [laudu] kiiluda (üksteise ligi suruda); ma ar .kiilssi .kirvõ joʔ ma lõin kiilu juba kirvevarre sisse ära; mul om kirvõś är kiilat, tei puu kiilo ja pessi .kuudalõ .sisse mul on kirves kiilutud, tegin puukiilu ja lõin kirvevarrele sisse. Vrd .kiilma, kiilotama

.kiilma v <.kiiluʔ, kiilu> / <.kiiloʔ, kiilo P> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga tihendama ▪ põrmand kokko .kiiluʔ vaja, no ma kiilu timä ärʔ põrandat on vaja kiiluda, no ma löön lauad kiiludega kokku; ratta tsõõŕ om kõhn, tuud ka kiilotas [kui] vankri ratas on nõrk, kinnitatakse toda ka kiiluga; anomat kiilotas [puu]nõud tihendatakse. Vrd .kiilama, kiilotama

kiimahtama v <kiimahtaʔ, kiimahta> himustama, tahtma; piltl kibelema ▪ ma kiimahti ka minemä ma kibelesin ka minema. Vrd kiimahuma, kiivõrdõlõma

kiimahuma v <kiimahudaʔ, kiimahu> , kiimahtuma <kiimahtudaʔ, kiimahtu> himustama, tahtma; kibelema ▪ tõõsõʔ lätsiväʔ ja ma kiimahtu ka minemä teised läksid ja ma kibelesin ka minema; vanõb poig kiimahtu ka arʔ, nii et täl tull´ tulinõ himo ilma pääle minnäʔ (muinasjutust) vanem poeg tahtis ka ära, nii et tal tuli tuline himu maailma minna. Vrd kiimahtama, kiivõrdõlõma

kiimahuś s <kiimahusõ, kiimahuist> himu, kange tahtmine ▪ tull´ kiimahuś, et tõõsõʔ lääväʔ, ma ka lää tuli kange tahtmine, et [näe,] teised lähevad, ma lähen ka. Vrd himo, iso, .kiimus

kiit s <kiita, .kiita> vaal ▪ kiita kala ma näi Kranstadɪh vaalaskala nägin ma Kroonlinnas; kiitaʔ ommaʔ mereh vaalad on meres. Vrd valas|kala

kiit´ s <keedi, .kiiti, pl g .kiite, pl p .kiite> / <keedi, .kiite, pl g .kiite, pl p .kiite P> (hrl pl) väikestest hõberahadest kee ▪ pall´o .kiite oll´ kaalah kaelas oli palju keesid; panõ‿i ma śoo kõrd .kõ̭iki .kiite .kaala ma ei pane seekord kõiki keesid kaela; nuuʔ omma keedɪʔ, hõpõkeedɪʔ, nimäʔ ommaʔ kaalah, peeńokõsõʔ; suurõʔ, nuuʔ ommaʔ tsäposkaʔ nood on keed, hõbekeed, need on kaelas, peenikesed; suured, nood on tsäposkad; nuuʔ ommaʔ .kiite rahaʔ, väikoʔ, rahadsõʔ need on (hõbe)keede rahad, väiksed, rahadest [keed]; .kiite om õgasugumatsiʔ: .nöpsegaʔ keedɪʔ, kuppagaʔ keedɪʔ, nuppagaʔ keedɪʔ, munakõistõgaʔ keedɪʔ keesid on igasuguseid: nööpidega keed, krõllidega keed, nuppudega keed, munakestega keed; seto .naisil ommaʔ praasnika .aigo keedɪʔ kaalah P seto naistel on peo ajal keed kaelas; nii arvaś tä õks edesi, et ei olõʔ suk.manne, .saapet, puudõht, .sõlgõ, .kiite, tsäposket P (muinasjutust) nii loetles ta ikka edasi, et ei ole sukmanit, saapaid, vööd, sõlge, keesid, tsäposkaid. Vrd kaalakõrd, rahadsõʔ, rahakõrd

kiretelemä v <kiretelläʔ, (ta) kireteles>
1. kirendama ▪ õdagol õks sis, Ago, veretelleʔ, veretelleʔ, kiretelleʔ! (rahvalaulust) õhtul sa, Ago, siis puneta, puneta, kirenda!; hõpõhõlstiʔ hel´otõlɪʔ, .kiistkaʔ õks küleh kiretelɪʔ (rahvalaulust) hõbehõlstid heljusid, tupsud küljes kirendasid. Vrd kirelemä
2. virvendama ▪ tulõkõnõ, õks ma .palle tugõvahe, keset .lauda kiretelli (rahvalaulust) mina, tulekene, põlesin tugevasti, keset lauda virvendasin. Vrd kirehtämä

kirgᴜtama v <kirgᴜtaʔ, (ta) kirgᴜtas> kilkama (looma häälitsusest), kilama, klähvima (koera või rebase kohta) ▪ ku pini jänest aja, sis kirgᴜtas kui koer jänest taga ajab, siis kilkab; repäń kirgᴜtas, ma olõ kuulnᴜʔ rebane klähvib, ma olen kuulnud. Vrd .haukma, kilgᴜtama, .kilkama, kiuhahama, .kiuhkma

kirimä v <kirrɪʔ, (ta) kiri> kirema ▪ kikas kiri arʔ kukk lõpetab kiremise; lasõʔ ma kikka .tõlda võta, kikka .tõlda kirimä, kanakõsõ kaarɪtama! (rahvalaulust) lase ma võtan kuke tõlda, kuke tõlda kirema, kanakese kõõrutama!; koh kikkaʔ kiri‿i, koh kanaʔ kakada‿i (rahvalaulust) kus kuked ei kire, kus kanad ei kaaguta. Vrd .kirgelemä2, .kirǵmä, kirähämä

kirmᴜstama v <kirmᴜstaʔ, kirmᴜsta> hooplema, end tähtsaks tegema, kiitlema ▪ kirmᴜstas hinnäst, et kaeʔ, kes ma olõ! teeb end tähtsaks, et vaata, kes ma olen!. Vrd .kekśmä, .kerklemä, kirmɪstelemä, kirmɪstämä, .kitmä, kurastama

kistang s <kistangu, kistangut> folk kustumine, lõpp; loojang ▪ siin õks ma kiri kikkani, armas, ao kistanguni (rahvalaulust) siin ma kiren (laulan) kukeni, armas, ao[valguse] kustumiseni

kitasnik s <kitasnika, kitasnikka> / <kitasniku, kitasnikku> , kitasnik´ P <kitasniki, kitasnikke> seto naiste pihtseelik ▪ kitasnikku peetäs kotoh kitasnikku kantakse kodus; naaseʔ ommaʔ kitasnikõh naistel on kitasnikud seljas; saa‿i minnäʔ, olõ‿i kitasnikka! ei saa minna, ei ole kitasnikku!; ma ai tagatarõh kitasnikke .sälgä P ma ajasin tagatoas kitasnikku selga; tädi, kadonaʔ, ummõl´ mullõ .vahtsõ kitasniki P kadunud tädi õmbles mulle uue kitasniku; kisu‿i .langu kitasnikast, haara‿i hüäst .hammõst, pisu .piinüst linɪkest (rahvalaulust) ei kisu lõngu kitasnikust, ei haara heast särgist [ega] piskut peenest linikust (peiukodu siledate pinkide kiituseks). Vrd .sukmań

kitt s <kitu, kittu> / <kitü, kittü> kiit, kiitus, kiitmine ▪ su kitu pääle ma lätsi läksin sinu kiitmise peale (soovitusel); uma kitt lätt kõ̭ik´ läbi .kintsa .vällä enesekiitus läheb kõik läbi kintsude välja (enesekiitus haiseb); mu kittu pite tä mehele lätś mu kiitmise peale ta mehele läks; mille .avvu anda‿s, kittü kingɪtä‿s? (rahvalaulust) miks au ei antud, kiitu ei kingitud?; olli‿ks täl kittü kerikohe, olli‿ks täl au altarihe (rahvalaulust) oli tal kiitmist kirikusse, oli tal au altari ette [minna]. Vrd kittuś, kitᴜś

klõnksahutma v <klõnksahuttaʔ, klõnksahuda ~ klõnksahuta> , klõ̭nksahutma <klõ̭nksahuttaʔ, klõ̭nksahuda ~ klõ̭nksahuta> lonksama, ühe sõõmuga ära jooma; kuuldavalt neelatama ▪ Kati klõ̭nksahut´ .arkiʔ ollõ Kati lonksaski õlle ära; oodaʔ, ma hot´ klõ̭nksahuta ka viil! oota, ma vähemalt ühe lonksu rüüpan veel!. Vrd klõnksahtama, lõnksahutma, neelähämä, neelähütmä

kobõndama v <kobõndaʔ, kobõnda> kohendama; kokku korjama ▪ maʔ kobõnda vähä tarrõ ma kohendan väheke tuba; kobõnd´ miisś tarõst .süüki tõisilõ velile kaʔ mees tõi majast toitu ka teistele vendadele; kõvvõŕjalg kobõnd´ tuu ao seeh leevä arʔ kotti (muinasjutust) kõverjalg korjas sel ajal leiva kotti. Vrd kobɪstama, kobɪtsõma

kogohuma v <kogohudaʔ, (ta) kogohus> , kogohtuma <kogohtudaʔ, (ta) kogohtus> , kogohoma P <kogohodaʔ, (ta) kogohos>
1. koguma ▪ tä kogohos varanduist P ta kogub varandust
2. kogunema ▪ kui śoo piim sinnä kogohtu, kõ̭õ̭ tuu nisa juusk´ kuidas see piim sinna kogunes, alati too nisa jooksis [piima]; rahvas kõ̭ik´ tulõ kokku, kogohtus kogu rahvas tuleb kokku, koguneb; ma oodi, koonɪʔ vihmavett kogohu, oll´ hüä .villu .mõskõʔ ma ootasin, kuni vihmavett kogunes, oli hea villu pesta; kogohosõʔ kokko noorõʔmeheʔ ja .tütriguʔ P noormehed ja neiud kogunevad kokku. Vrd kogoma, kogonõma, kogovama

kohahus s <kohahusõ, kohahust> , kohahuś <kohahusõ, kohahuist> kohatus, kohatamine ▪ ma kuuli küünᴜ̈st kõvva kohahuist, lätsi .kaema, hainaʔ ollivaʔ .alla .vaonoʔ P ma kuulsin küünist valju kohatust, läksin vaatama, heinad olid [virnast] alla vajunud. Vrd kohhin

kohmahtama v <kohmahtaʔ, kohmahta> kohkuma, ehmuma ▪ ma jäletühe kohmahti, ku ussõ pääle .kolk´ma .naati ma kohkusin hirmsasti, kui vastu ust kolkima hakati; ineminõ kohmahtas ärʔ, ku kõvva hellü kuuld inimene ehmatab ära, kui valju häält kuuleb. Vrd .hiitümä

kongoh ~ konguh adv konksus, kongus ▪ ilodo .tütrik, väega suur nõ̭na, kongoh kaʔ inetu tütarlaps, väga suur nina, kongus ka; ma olõ elo aig rassõt tüüd .tennöʔ, selle sõrmõkeʔ kongoh ommaʔ P ma olen eluaeg rasket tööd teinud, sellepärast on sõrmedki konksus. Vrd hanguh, krõnksɪh

kongoline adj <kongolitse, kongolist> , kongolinõ <kongolitsõ, kongolist>
1. sakiline, konksukirjaline ▪ kubra- om õks ka -leht´ kongolinõ, kuusõoss õks jälʔ kolmõnulgalinõ (rahvalaulust) kobruleht on sakiline, kuuseoks jällegi kolmenurgeline. Vrd hangulinõ, kongalinõ, kooguline, tsibrolinõ
2. kelmikas, vallatu ▪ vii õks ma kodo viguritsõ, .umma kodo kongolitsõ, kas saasõ õks mul vessel´, kullanõ, kongolinõ (rahvalaulust) viin ma koju vigurliku, oma koju kelmika, kas saab mulle lõbus, kullane, vallatu [naine]. Vrd hangunõ, kongalinõ, kriuk

koronitsma ~ koronitśma v <koronitsiʔ, koronidsi ~ koronitsi> paastu ajal piima- ja lihatoitu sööma, paastu rikkuma ▪ ärʔ koronidsi no .hindä ma rikkusin paastu; koronitśku‿iʔ arʔ last, mis sa tälle annat .piimä ära riku lapse paastu, mis sa annad talle piima. Vrd koronitsɪtama, maratama, püretämä

kosla s <kosla, koslat> , koosla <koosla, kooslat>
1. saepukk ▪ mitond puud õks saa‿aiʔ kõrragaʔ kosla pääl lõigadaʔ mitut puud ikka ei saa korraga puki peal saagida; koosla pääl lõigatas puid saepuki peal lõigatakse puid. Vrd puu|jalaʔ
2. (pesu)purre ▪ maʔ käve kõ̭gõ kosla pääle .rõivit .huhtma ma käisin alati purde peal riideid loputamas

kostᴜtus s <kostᴜtusõ, kostᴜtust> , kostᴜtuś <kostᴜtusõ, kostᴜtuist> kosutus ▪ aja nii pehmeht juttu ku .süäme kostᴜtust ajab nii hella juttu nagu südame kosutust. Vrd karastuś, kosᴜtus || kurgu|kostᴜtus keelekaste, jook ▪ sullõ olõ‿i saanᴜʔ kurgukostᴜtuist, selle om helü kinni jäänᴜ̈ʔ sulle ei ole keelekastet antud, sellepärast on hääl ära; annaʔ mullõ kurgukostᴜtuist! anna mulle keelekastet!; angõʔ õ̭ks kurgukostutuist, keeleperä pehmütüist (rahvalaulust) andke ikka keelekastet (viina), keelepära pehmitust || meele|kostᴜtus meelekosutus, meeleturgutus ▪ nii pall´o õks mul om hüvvä miilt, kulla meelekostutuist, kui õks ma süväste maka, linnu, kõvastõ lebä (rahvalaulust) nii palju mul on head meelt, armsat meelekosutust, kui ma sügavalt magan, linnukene, raskelt uinun

kreeben s <kreebenä, kreebenät> , kreebeń <kreebeni, kreebenit>
1. peakamm ▪ vana kreeben joʔ, .hambaʔ .katski vana kamm juba, piid katki; ma sui kreebenigaʔ pääd ma soen kammiga pead; mõsiʔ hinnäst ja soiʔ kreebenigaʔ pääd pesid ennast ja sugesid kammiga pead; pää sukɪʔ om kreebeń pea sugemiseks on kamm; kreebenät tohi‿i lavva pääle .pandaʔ, kreeben om .täiegaʔ arʔ pogandõt kammi ei tohi lauale panna, kammiga on täisid kammitud; puuʔ .ütleväʔ, õt ku sa tõist kõrd näet .nõida .hindälle .järge tulõvat, sis .viskaʔ kreebeń .maaha P (muinasjutust) puud ütlesid, et kui sa näed nõida teist korda enesele järele tulevat, siis viska kamm maha. Vrd kamḿ, kreepen
2. hobusesuga ▪ ummaʔ ravvadsõʔ kreebeniʔ hobõst sukɪʔ on rauast soad hobuse kammimiseks
3. linahari, linasuga ▪ .otśkõʔ kreebeń siiäʔ, ma naka linnu sugima tooge linahari siia, ma hakkan linu sugema. Vrd hari1, .kratsli

.krõ̭imama v <krõ̭imadaʔ, .krõ̭ima> , .kriimama <kriimadaʔ, .kriima> kriimustama ▪ kas sa .taplit, ku suu kõ̭ik´ arʔ krõ̭imat? kas sa oled kakelnud, et kogu nägu on ära kriimustatud; kasś taht kriimadaʔ kass tahab kriimustada; ma .kriimssi jala ärʔ, verigi väläh ma kriimustasin jalga, veri juba väljas. Vrd .krampsama, .krõ̭iḿma

kudeliʔ I pl s <kudelide, kudelit> van surnuaed ▪ ku mul pojakõnõ arʔ .kuuli, sis peräst, ku ma kudelit näi, sis ma kõõ iki kui mu pojake ära suri, siis hiljem, nii kui ma surnuaeda nägin, siis ma alati nutsin. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, matᴜsaid, puieaid

kudŕatama v <kudŕataʔ, kudŕada ~ kudŕata> lokkima, kähardama ▪ ma kudŕati .hindäl .hiust ma lokkisin endal juuksed ära. Vrd kahardama, .lok´ma, tsibratama, .tsiprama, tsärotama

kukahama v <kukahtaʔ, kukaha> , kukahtama <kukahtaʔ, kukahta> ümber ajama, kukutama ▪ ma kukahti piimäkanni .ümbre ma ajasin piimakannu ümber. Vrd kukkama2

kukahuma v <kukahudaʔ, (ta) kukahus> , kukahtuma <kukahtudaʔ, (ta) kukahtus> ümber minema ▪ panǵ kukahtu, vesi põrmadul pang läks ümber, vesi [kõik] põrandal; .kuurma päält kukahtuʔ olõʔ .maaha ni eiś ka .maahha koormast kukkusid õled maha ja ma ise [kukkusin] ka

kullᴜs adj <kulusa, kulusat>
1. folk kuulus ▪ suur sai õks küll ilmalõ õnń, kullus täht´ kuningillõ (rahvalaulust) suur sai küll ilmale õnn, kuulus täht kuningaile; ilma veereh õks kõ̭ik´ ommaʔ mino veleʔ, kullus hõ̭im kuniga mõtsah (rahvalaulust) kõik mu vennad on maailma ääres, kuulus hõim kuninga metsas. Vrd .kuulsa
2. folk mõjuv, uhke ▪ hüä saasõ õks meil Alegaʔ .sõitaʔ, kullus tullaʔ .umma kodo hea on meil Alega sõita, uhke tulla oma koju; kolmõ- om õks et -kese kulusap, katõkese kallip (rahvalaulust) kolmekesi on uhkem, kahekesi kallim; kooli- ommõ õks meil -majah kullus ollaʔ, hüä saistaʔ suurõh saalih (rahvalaulust) koolimajas on meil uhke olla, hea seista suures saalis
3. folk kena ▪ no mõsõ õks ma Kuu kulusast, .arma Kuu .ausast (rahvalaulust) nüüd pesen ma Kuu kenaks, armsa Kuu ausaks

kullᴜssehe ~ kullᴜssõhe, kullᴜssihe adv peitu (kuuldekaugusele); kättesaadavale ▪ vaenõlatś jäi ütte sanna .nulka kullᴜssehe (muinasjutust) vaeslaps jäi ühte saunanurka peitu; śoo panõ ma kulla kullussihe, rahamarga matussihe (rahvalaulust) selle kulla panen ma peitu, rahamarga matan maha

kundõh adv kannul ▪ ma tsusi jäleʔ, käuʔ sa kundõh nlj ma torgin jäljed [lumme], sa käi mul kannul; .säetäs meid iks vell´o sälä .taadõ, kulla‿ks kundõh .käuma (rahvalaulust) seatakse meid venna selja taha, kulla velle kannul käima. Vrd kundsõh

kurstɪtama v <kurstɪtaʔ, kurstida> linu kimpudeks jaotama ▪ inne .punda .köütmiist kurstɪtõdas, et ilosahe saasɪʔ enne punda (leisikasse) köitmist jaotatakse linad kimpudeks, et saaks ilusti korda; kurstidaʔ sa linaʔ .höste arʔ, ma naka linnu .köütma jaota sa linad ilusti kimpudeks, ma hakkan lina[pundasid] siduma

kurᴜs|lakk s <kurᴜs|laka, kurᴜs|lakka> , kurss|lakk <kurss|laka, kurss|lakka> küüslauk (Allium sativum) ▪ kurᴜslakk seletäs .silmi küüslauk teravdab nägemist; kursslakaʔ ommaʔ .kalliʔ kaʔ küüslaugud on kallid ka; innep koori õks ma kotoh kuruslakko, süü siin sibulit (rahvalaulust) pigem koorin kodus küüslauku, [pigem] söön siin sibulaid. Vrd juudi|sipul´, kurᴜs|lauk

kuugᴜtõlõma v <kuugᴜtõllaʔ, kuugᴜtõlõ> kukkuma (käo häälitsusest) ▪ sis sullõ õks viil inäbä laula, kull´a .värke kuugutõllõ (rahvalaulust) siis ma sulle veel enam laulan, armsal moel [sulle] kukun; kägo kuusõst kuugutõlli, sisask paiust sõnotõlli (rahvalaulust) kägu kukkus kuuse otsast, ööbik lausus paju otsast. Vrd kuugahama, kuugaskõlõma, .kuukma

kõrrakasõ, kõrrakõsõ adv vähekese, veidi ▪ ma kõrrakasõ .aigo .istõ sääl ma veidi aega istusin seal; kõrrakõsõ magasi vähekese magasin; .mõrśa käkke .hindä arʔ, oll´ kõrrakõsõ käkᴜ̈sseh mõrsja peitis end ära, oli natuke aega peidus; edimält olõ‿s sääl seeh kedägeʔ, a kõrrakõsõ ao peräst tull´ sinnä kolm ilosat .tütrikko P esialgu ei olnud seal kedagi, aga vähekese aja pärast tuli sinna kolm ilusat tüdrukut. Vrd kõrra, tśuut, veid´o, veidü

kõrrᴜtõlõma v <kõrrᴜtõllaʔ, kõrrᴜtõlõ> mitmekordselt kokku panema, kihiti seadma ▪ inne lää‿i iks tä maalõ, maŕakõnõ, .saista‿i saabastõgaʔ morolõ, kui sa‿ks kõrik kõrrutõllõʔ (rahvalaulust) enne ei astu ta maha, marjakene, ei seisa ta saabastega õuele, kui sa ei laota sõba mitmekordselt maha; maalõ‿ks ma kõrigõ kõrrutõlõ, maalõ‿ks ma panõ pallapoolõ (rahvalaulust) maha ma sõba laotan mitmekordselt, maha ma panen pallapoole (linase sõba). Vrd kõrrᴜtama

kõtuldõ adv kõhuli ▪ kääni hinnäst kõtuldõ, .suugaʔ .vasta maad keerasin end kõhuli, näoga vastu maad; lask´ kõtuldõ, nakaś .juuma järvest heitis kõhuli, hakkas järvest jooma; sääʔ hinnäst kõtuldõ, ma taso sul .sälgä heida kõhuli, ma masseerin sul selga; a repän naard´, ku repän naard´, nii õt kõtuldõ maah (muinasjutust) aga rebane muudkui naeris ja naeris, nii et kõhuli maas. Vrd kõtᴜkõllaʔ

kõvᴜtus s <kõvᴜtusõ, kõvᴜtust> , kõvᴜtuś <kõvᴜtusõ, kõvᴜtuist> kõvadus; jõud, tugevus ▪ paremp ma lää jo siist ar .ilma pite .käümä ja risti.rahvallõ umma kõvutuist .näütämä (muinasjutust) parem lähen ma siit ära mööda ilma rändama ja ristirahvale oma tugevust näitama. Vrd joud, jõud, kendso, kõvahus, .kõvvuś

käbrähümä v <käbrähüdäʔ, (ta) käbrähüs>
1. kortsuma, kipra tõmbuma. Vrd käbärdümä, .körtsuma, .körtümä, .trotśuma
2. piltl solvuma ▪ nuuŕ olõ‿ks ma, näio, nurdsahunuʔ, käpe kabu käbrähünüʔ (rahvalaulust) noor olen, neiu, nördinud, käbe neiu solvunud. Vrd käbrɪstümä, nurdsahuma

käbrä|nägo s <käbrä|näo, käbrä|näko> kortsulise näoga inimene ▪ maʔ säänest käbränäko või‿i inäp nätäʔ hlv ma ei või sellist kortsunägu enam näha

käbü|känǵ s <käbü|kängä, käbü|.kängä> (hrl pl) folk ilusad kingad, paremad kingad ▪ kas um śoo saja .saapil, kaasigõʔ käbükängil? (rahvalaulust) kas on pulmalised saabastega, kaasitajad kaunite kingadega?; .jalga känge käbükängäʔ, lumi.valgõʔ kapudaʔ (rahvalaulust) jalga panin kaunid kingad, lumivalged sukad; .leie kurõ kundsa pääle, käre käbükängä pääle (rahvalaulust) lõin ma kure kontsa peale, rähni kena kinga peale

käpɪkelläʔ ~ käpɪkõllaʔ adv käpakil, käpuli ▪ kartohkit kaibat, sis läät põlvildõ, käpɪkõllaʔ [kui] kartuleid võtad, siis liigud põlvili, käpakil; sis käve‿ks käpikelläʔ, .tulle üles tuurikõllaʔ (rahvalaulust) siis käis ikka käpakil, tuli üles urvakil; otsõ ma ärä urvikõlla, käve käpikellä (rahvalaulust) otsisin ma urvakil, käisin käpakil; .ostjakõsõʔ õks kõ̭ik´ jeiväʔ upikõlla, käveʔ aiah käpikõlla (rahvalaulust) ostjad jõid kõik upakil, käisid aias käpakil. Vrd käpɪkallaʔ, käpilde, käpile

kärbendämä P v <kärbendäʔ, kärbendä> ergutama, tagant kiirustama ▪ sa timmä kärbendäʔ .veit´kese, aig jo minemä .naadaʔ kiirusta teda veidi tagant, aeg [oleks] juba minema hakata; imä oll´ õks tuu, kiä hummogolt .karja kärbend´ ema oli ikka see, kes hommikul tagant kiirustas karja minema; annaʔ piitsk, ma kärbendä hobõst! anna piits, ma ergutan hobust!. Vrd katatama, kihotama, kärotama2, rutatama, rätɪtämä1

.kärṕmä v <.kärpiʔ, kärbi> / <.kärpeʔ, kärbi P>
1. õhemaks taguma, õhendades teritama ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku padi om, vii sepä kätte, lasõ .kärpiʔ kirvest taotakse õhemaks, kui [kirvetera] on paks, viin sepa kätte, lasen teritada; sai taad .rauda kärbɪtüs külʔ sai seda rauda õhemaks küll taotud
2. peksma, lööma ▪ ma su kärbi vitsagaʔ, ku sa kullõ‿i sõ̭nna ma annan sulle vitsa , kui sa sõna ei kuula; tä mu kihhä .kärpe, õt ma püüsü‿üs paigah aga ta mu keret nüpeldas, et ma ei püsinud paigal; .piidsol pessi, roosal ropsõ, ärä ma kärbe .kämbelellä (rahvalaulust) piitsadega peksin, roosaga ropsisin, lõpuks lõin [veel] kämblaga. Vrd klobima, kludima, .klähḿmä, .kohmama, .kärpämä, .mütmä, virotama

käsi|värḿ s <käsi|värmi, käsi|.värmi> , käsi|värb´ P <käsi|värbi, käsi|.värbe> labakäeviht, sõrmeviht, ümber ühe käe sõrmede keritud lõnga kogus ▪ ma keri üte käsivärmi kerin ühe labakäevihi; kerɪʔ no käsi.värmi õ̭nnõ, nii saa hüä keri nüüd [veel] ainult sõrmeviht, nii saabki hea (sellest piisab); suurõ käsivärmi kere kerisin suure labakäevihi; käsivärbɪʔ tetteväʔ, ku kirivet .kindet .koete P sõrmevihid tehti, kui kirjusid kindaid kooti

käänähümä v <käänähüdäʔ, (ta) käänähüs> , käänähtümä <käänähtüdäʔ, käänähtü>
1. käänduma ▪ kurva‿ks paigalõ panõhtu, kurva siin istõlõ käänähtü (rahvalaulust) kurvana jäin ma paigale pidama, kurvana siin käändusin istuma
2. (välja) väänama, väänduma ▪ ku kohe läät, käänähhüs .veit´kese ni .arki nisõldus kui lähed kuhugi, [jalg] väändub veidi ja nikastubki; soonõʔ arʔ käänähhüseʔ vai mis tuu om sooned väänduvad või mis too on (või kuidas seda öelda). Vrd .käändümä

küdsähütmä v <küdsähüttäʔ, küdsähüdä ~ küdsähütä> kiiresti küpsetama ▪ kükkäʔ no .maaha, koonɪʔ ma küdsähütä üte vadsakõsõ istu ometi maha, kuni ma küpsetan kiiresti ühe kakukese. Vrd küdsämä

kükɪkelläʔ ~ kükᴜ̈kelläʔ ~ kükɪkõllaʔ ~ kükᴜ̈kõllaʔ adv kükakil ▪ ma olõ kükɪkõllaʔ haina seeh ma olen kükakil rohu sees; miisś tull´ ku kükᴜ̈kelläʔ üle moro mees tuli justkui kükakil üle õue; mõ̭ni karaś kükikelläʔ, mõ̭ni .olli upikõllaʔ (rahvalaulust) mõni tantsis kükakil, mõni oli upakil; siih õks kütä‿i .ahjo kükükõlla, aja‿i hako hargukõlla (rahvalaulust) ei küta siin ahju kükakil, ei aja hagu harkisjalu. Vrd kükɪkallaʔ, kükildõ, kükɪsilläʔ, kükätselläʔ, kükᴜ̈selläʔ

künnütämä v <künnütäʔ, künnüdä> , küünᴜ̈tämä <küünᴜ̈täʔ, küünüdä> küünitama ▪ nigu ma kätt küünüdi, nii pikk´elläi tsusaś nagu ma käe sirutasin, nii uss nõelas; nigu künnüt´ säält vett .võtma, nii saiʔ käeʔ .tütrigulõ (muinasjutust) nagu ta sealt [elu]vett võtma küünitas, nii said [käteta] tüdrukule käed [tagasi]; vanahalv küünᴜ̈t´ säält juvvaʔ, a kuningas tougaś .arki .sisse (muinasjutust) vanapagan küünitas sealt jooma, aga kuningas tõukas ta sinna üleni sisse; kohe‿ks .heitäʔ herrä lint´, säksa‿ks kübäräʔ künnütäʔ (rahvalaulust) kuhu heita härra lint, saksa kübarad küünitada; kohe ma kübärä küünüdä, sõsarõ sõba .laoda (rahvalaulust) kuhu ma kübara küünitan, sõsara sõba laotan. Vrd künnähütmä, künnütelemä

kõ̭ik´|ütś ~ kõik´|ütś adv
1. nagunii; kindlasti ▪ kunigas ütel´: ma tapa kõ̭ik´ütś su arʔ, ku sa õi lääʔ (muinasjutust) kuningas ütles: kui sa ei lähe, tapan ma su nagunii ära. Vrd .kimmähe, .kindlahe
2. ükskõik ▪ kõ̭ik´ütś, tulõ õks minnäʔ, ku veleʔ .käsk´väʔ [mul] ükskõik, tuleb [siis] ikka minna, kui vennad käsivad. Vrd ütś|kõ̭ik´, ütśtäüś
3. samahästi, samamoodi ▪ kolʔ .kassi täl kõõ käveʔ takah kõ̭ik´ütś ku pinɪʔ kolm kassi käisid tal kõik kannul, [täpselt] samamoodi kui koerad; .õkva .silmjält läät, kõ̭ik´ütś kui tsirk .lindät .õkva otsejoones lähed, lendad otse, täpselt nagu lind

kõ̭nnɪk1 s <kõ̭nniko, kõ̭nnɪkot> / <kõ̭nniku, kõ̭nnɪkut> , kõnnɪk1 <kõnnikõ, kõnnɪkõt> folk kõndija; hulkuja ▪ ega olõ‿i õks ka .joudo joodikõl, kõvva kätt kõ̭nnikol (rahvalaulust) ega enam pole jõudu joodikul, kõva kätt hulgusel; oo õks ulliʔ ti joodigõʔ, kõvõraʔ kõrdsikõ̭nnikõʔ (rahvalaulust) oh te rumalad joodikud, kõverad kõrtsiskäijad; ku saa õks ma, näio, joodikõllõ, kõrdsitii kõnnikõlõ (rahvalaulust) kui saan ma, neiu, joodikule, kõrtsitee peal kõndijale; ese õks salli‿s joodikut, taha‿s kõrdsi kõnnikõt (rahvalaulust) isa ei sallinud joodikut, ei tahtnud kõrtsiskäijat. Vrd .hulk´ja, .käuja

laabɪtsõlõma v <laabɪtsõllaʔ, laabɪtsõlõ> pühkima, kergelt üle v kokku tõmbama ▪ ärä‿ks põimi pikä põllu, laja välä laabitsõli (rahvalaulust) ära ma õsusin pika põllu, pühkisin kokku laia välja. Vrd laabɪtsõma, .laaṕma, labima

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

.lahki2 adv lahku, laiali ▪ kas vanast lätś miisś naasegaʔ .lahki kas vanasti läks mees naisest lahku; .elliʔ sis, kavva nä .elliʔ üteh, sis ütel´ esäle: ma lää teist .lahki elasid siis koos, kaua nad elasid, [kui] siis ütles [poeg] isale: ma lähen teist lahku. Vrd .lahku, lakk´a

langa|lõim ~ langa|lõiḿ s <langa|lõimõ, langa|.lõimõ> haspel ▪ langalõiḿ, kohe .puuli luvvas haspel [on see], kuhu [lõng] poolilt aetakse; langalõimõl sikaʔ otsah hasplil on sikud otsas (sarve moodi pulgad lõnga mahajooksu vältimiseks); langalõimõ pääle luvvas lang pooli päält, .mõskmise jaost luvvas lõng aetakse poolilt hasplile, [haspeldatud lõnga] pesemiseks aetakse; ko kiä kõgõ närises ja tõrõlõs, sis üldäs, õt kui langalõim piltl kui keegi kogu aeg iriseb ja riidleb, siis öeldakse, et [ta on] justkui haspel; ku ma kodo tulõ, sis piät .paklaʔ präädɪtedᴜ̈ʔ ja .langke langalõimõ pääl olõma (muinasjutust) kui ma koju tulen, peavad sul takud kedratud ja lõngki hasplil olema; ku saa poig, sis pangõʔ kirvõs värehti pääle, a ku saa tütäŕ, sis pangõʔ langalõimõʔ (muinasjutust) kui sünnib poeg, siis pange kirves väravale, kui sünnib tütar, siis pange haspel. Vrd langa|rist´

leeme|leht´ s <leeme|lehe, leeme|.lehte> folk lemmeleht, (poeetiliselt) neiuau sümbol ▪ leemeleht´ jo liigahhas, .tütrigulõ tulliʔ kośaʔ lemmeleht juba liigahtab, tüdrukule saabusid kosjad (tüdruk jõudis pruudiikka); .kaksi kätte auhaina, auhaina, leemelehe (rahvalaulust) katkusin kätte auheina, auheina, lemmelehe; .visksi ma .maalõ au.paprõ, liiva pääle leemelehe (rahvalaulust) viskasin ma maha aupaberi, liiva peale lemmelehe

lesätelemä v <lesätelläʔ, lesätele> lesima, pikutama ▪ säänest õks und ma magase, linnu .häste lesätelli (rahvalaulust) sellist und ma magasin, imehästi pikutasin; mino või õks ka poig no puhadaʔ, pääle leevä lesätelläʔ (rahvalaulust) minu poeg võib ka nüüd puhata, pärast leiba (söömist) pikutada. Vrd lesätämä, pikᴜtama

ligitsillaʔ, ligitsülläʔ, ligitsõllaʔ adv ligidal, läheduses; ligidale, lähedusse ▪ .tarrõ tuuʔ õks sa .valgõ vasśonka, leevämõhk ligitsilla (rahvalaulust) too sa tuppa valge leivaastja, leivaküna ligidale; siin ommaʔ all mahlakõivoʔ, ligitsilla lepäpakuʔ (rahvalaulust) siin all on mahlakased, [siin] läheduses lepapakud; lääme õks kui kuusõ tuŕo pääle, lepäpuu ligitsüllä (rahvalaulust) kui läheme kuuse turja peale, lepapuu ligidale; pikk´ olõ õks ma, läteʔ, perve küleh, .valgõ liiva ligitsüllä (rahvalaulust) pikk ma olen, allikas, kalda küljel, valge liiva ligidal; sääl om õks jo kuul .lähkopah, tuu liin ligitsõlla (rahvalaulust) seal on surm lähemal, too linn ligidal. Vrd ligi, ligitsih, .lähkeseh, .lähkoh, lähkokõsõh

lobahutma v <lobahuttaʔ, lobahuda ~ lobahuta>
1. plartsatama, lopsatama; lobistama ▪ kaess: katś .partsi ujosõʔ, lobahutvaʔ õks siivogaʔ ja sirotasõʔ .jalga (muinasjutust) vaatab: kaks parti ujuvad, lobistavad ikka tiivaga ja sirutavad jalga. Vrd lobahama
2. laksama, kergelt käega lööma ▪ .tütrik lobahut´ mullõ .vasta .põskõ tüdruk laksas mulle vastu põske
3. lobisema ▪ tiiä‿i kost ma kuuli, .kiäki iks lobahut´ ei tea, kust ma kuulsin, eks keegi ikka lobises. Vrd lobahama, lopama

.loohvka adj <.loohvka, .loohvkat> , .loovka <.loovka, .loovkat>
1. ilus, lahke, ladus, mõnus ▪ .loohvka miisś mõnus mees; .teie õks ma .luudõ .loovkit, alt lõigi arolehessit (rahvalaulust) tegin ma luudasid mõnusaid, lõikasin arukaselt alumisi lehtedega oksi; sõtta‿ks .viidiʔ hüäʔ tśuraʔ, Vinne.maalõ viksiʔ poisiʔ, loodi ala .loohvkaʔ poisiʔ (rahvalaulust) sõtta viidi head noormehed, Venemaale viksid poisid, kuuli alla kenad poisid; vikaht- saivaʔ õks sis -kaari veere mano, .loohvka looga otsa mano (rahvalaulust) nad said vikerkaare jala juurde, ilusa looga otsa juurde. Vrd .laadna1, latuś, loohk
2. kerge, pingutuseta ▪ .loohvkambaʔ söögɪkeseʔ tettiʔ valmistati lihtsamad toidud

loppõlõma v <loppõllaʔ, (ta) loppõlõs> loksuma, lokslema ▪ edikiä om muna seeh, loppõlõs muna seeh keegi on muna sees, loksleb muna sees; ma aja tuud püttü nii kavva otsõldõ, kooń nakas jo olᴜʔ pütüh loppõlõma (muinasjutust) ma ajan (keerutan) toda pütti nii kaua otseti, kuni õlu hakkab pütis juba loksuma. Vrd loppuma, .lopśma1

.l´uutõlõma v <.l´uutõllaʔ, .l´uutõlõ> äiutama, uinutama, unelaulu laulma ▪ tulʔ sa latsõgaʔ mõtsa .viirde suurõ kivi .pääle ja sääl latsõgaʔ .tśuutõlõʔ ja .l´uutõlõʔ, sis ma tulõ last imetämä (muinasjutust) tule sa lapsega metsa äärde suure kivi peale ja seal äiuta ja kussuta last, siis ma tulen last imetama. Vrd kusśotama, kõssɪtama, .l´uutama, lüllütämä, .tśuutama, .tśuutõlõma

lõpunǵ s <lõpungi, lõpungit> lõpetus; lõpp ▪ rüä lõpunǵ, rüä lõpõdi arʔ rukkilõikuse lõpp, ma lõpetasin rukkilõikuse. Vrd lõping, lõpp, lõpõndik, lõpõng

.lähkolõ adv lähedale ▪ esä lätś õks kunnu kottõlõ, lätś laanõ .lähkolõ (rahvalaulust) isa läks metsa äärde, läks laane lähedale; lää ma sino .lähkollõ, kallu sino kottalõ (rahvalaulust) lähen ma sinu lähedale, liigun sinu juurde. Vrd lähe|kõrralõ, .lähkeste, .lähkohe, lähko.kõstõ

.lüngelemä v <.lüngelläʔ, .lüngele>
1. kõõluma ▪ mis sa .lüngelet tah pingi pääl, satat .maaha mis sa kõõlud siin pingi peal, kukud maha. Vrd .kungõlõma
2. taaruma; komberdama ▪ ar õ̭ks kui .niäle .lüngeli üle läve kuidagimoodi ma ikka üle läve komberdasin. Vrd kombõrdama, limbõrdama

mahatama I v <mahataʔ, mahada> vehkima ▪ ma mahada kässigaʔ, ku .kärbläseʔ mu näo pääl ommaʔ ma vehin kätega, kui kärbsed mu näo peal on; naane õgalõ poolõ mahat´ nüssigugaʔ naine vehkis lüpsikuga igas suunas (piimaõnne nõidumisel); paaba tull´ .vällä, võtt´ räti pääst, mahat´ .tuugaʔ ni sild .saie vii pääle (muinasjutust) eit tuli välja, võttis räti peast, vehkis sellega ja sai sild vee peale; .puhku‿i ka, suur tuulõkõnõ, mahatagu‿i, marukõnõ (rahvalaulust) ära puhu, suur tuulekene, ära vehi, marukene. Vrd mahatõlõma, ropᴜtõlõma, .viuhkma

mahatõlõma I v <mahatõllaʔ, mahatõlõ>
1. vehkima ▪ ku umalõ aśalõ lätsi, .sõ̭ski pidi lehes käeh olõma ja .tuugaʔ mahatõllõma kui asjale läksin, isegi siis pidi lehtedega oks käes olema ja [pidi] tollega vehkima (sääskede peletamiseks); sinnä haaraʔ sa .puhkuʔ, tuulõkõnõ, mahatõlõʔ sa, marukõnõ (rahvalaulust) sinnapoole hakka puhuma, tuulekene, vehi, marukene. Vrd mahatama, ropᴜtõlõma, .viuhkma
2. lauldes käte-jalgadega tantsuliigutusi tegema ▪ selle õ̭ks ma, imä, ilotõlõ, lastõ maama mahatõlõ (rahvalaulust) sellepärast ma, ema, lõbutsen, laste ema tantsisklen

manalanõ s <manalasõ, manalast> manalane, manala asukas ▪ tulõ‿s kodo koolijat, .majja es tulõʔ manalanõ (rahvalaulust) koju ei tulnud surnu, majja ei tulnud manalane; kui ma tunnõsiʔ Tooni tarõ, tiiäs maja manalasõl (rahvalaulust) kui ma tunneksin ära Tooni tare, teaksin manalase maja; vell´o künd õks Tooni nurmõ pääl, manalastõ maie pääl (rahvalaulust) vennas künnab Tooni põllu peal, manalaste maade peal

matᴜs|aid s <matᴜs|aia, matᴜs|.aida> , matusõ|aid <matusõ|aia, matusõ|.aida> surnuaed, kalmistu ▪ .õkva tuu sama üü näi ma unõh, et astu matusõ.aida .sisse just tolsamal ööl nägin ma unes, et astun surnuaeda; sa mineʔ no matusõaia pääle ja otsiʔ üte suurõ nõia haud .vällä (muinasjutust) sa mine nüüd surnuaeda ja otsi ühe suure nõia haud üles; timä ku ütśkõrra matᴜsaiast läbi lätś, sis murraś üte pihlapuuossa (muinasjutust) kui ta ükskord surnuaiast läbi läks, siis murdis [sealt] ühe pihlakaoksa. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kudeliʔ, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, puieaid

matᴜtõlõma v <matᴜtõllaʔ, matᴜtõlõ>
1. summutama ▪ tuu‿ks kistut´ mu ese aida, maama pad´a matutõlli (rahvalaulust) see mu isa aida kustutas, memme padja [põlemise] summutas
2. matma ▪ pojakõnõ, poisikõnõ, kohe ma meele matutõllõ, kohe .süäme sütütelle? (rahvalaulust) pojakene, poisikene, kuhu ma meele matan, kus ma südame parandan?; kohe panõ śoo kulla, ńooʔ margaʔ matutõlõ? (rahvalaulust) kuhu panen selle kulla, [kuhu] matan need margad?

meelɪk adj <meeligu ~ meelɪku, meelɪkut> / <meeligo, meelɪkot P> folk meelepärane, meeldiv ▪ tõi‿ks mi meeligo minijä, .tõie käpe .käsküjala (rahvalaulust) tõime meelepärase minia, tõime käbeda käskjala; kohe panõ ma meeliku minijä, kohe käpe käskjala (rahvalaulust) kuhu panen ma meelepärase minia, kuhu nobeda käskjala. Vrd meeleline, meele|peräline, meelɪkas

meelɪskitsmä v <meelɪskitsiʔ, meelɪskitsi>
1. meenutama; meelde tuletama ▪ ma meelɪskitsi, ku es olõʔ määnest .asja meeleh ma tuletasin meelde, kui mingi asi meeles ei olnud. Vrd muistᴜtõlõma
2. ihaldama ▪ ime‿ks .poigõ ihasi, minijit tä meeliskitsi (rahvalaulust) ema poegi igatses, ihaldas endale miniaid

migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ ma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ tuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´

mihi|.miäkiʔ s <mihi|.minkõgɪʔ, mihi|midägiʔ> mittemiski, mitte midagi ▪ tuust saa‿i mihimidägiʔ tollest ei saa mitte midagi; śoo olõ‿i meil mihi.miäkiʔ see ei ole (tähenda) meile mitte midagi; tuu inemine massa‿as sõ̭s enämb mihimidägi see inimene ei maksnud enam mitte midagi (polnud lugupidamist väärt); tuu päiv tetä‿s jumala mihimidäginäʔ sel päeval ei tehta üldse mitte midagi; ma‿i annaʔ sullõ umast majast mihimidägi ma ei anna sulle oma majast mitte midagi; Kiriläl kübäräkene, Kaurilal .kaokõnõ, Mikɪtäl mihimidägiʔ? (päheʔ, tammõtõhv, upin) (mõistatus) Kiriläl kübarakene, Kaurilal kaabukene, Mikitäl ei ole mitte midagi? (pähkel, tammetõru, õun) || mihi ku midägi mitte kui midagi, üldse mitte ▪ sa tii‿s jo .rõivalõ mihi ku midägi sa ei teinud ju riidele mitte kui midagi (ei parandanud ära); katś oll´ .tarka, kolmas sääne tuhńagukõnõ, .kinkast tõõsõʔ mihi ku midägiʔ luku piä‿äs (muinasjutust) kaks olid targad, kolmas selline rumalakene, kellest teised mehed üldse lugu ei pidanud

miilostin s <miilostinna, miilos.tinna> almus, armuand; and; heategu ▪ üldäs, et kana munal om nellikümmend miilos.tinna öeldakse, et kanamunal on [küljes] nelikümmend andeksandi; miilos.tinna andas sandõlõ almust antakse kerjustele; kui ma õks ka teele luba anna, meehtele miilostinna, määnest õks ti tahat, säänest .võtkõʔ, kuvva .arvat, .astkõʔ mano (rahvalaulust) kui ma teile loa annan, meestele armuanni, millist [neidu] te tahate, selline võtke, kelle valite, astuge juurde; Migulalõ õks sis anna miilos.tinna, .uudsõ.vatska .vaesillõ (rahvalaulust) Migulale annan anni, vaestele uudsekaraskit. Vrd miilost´

.minkanõ pron <.minkatsõ, .minkast> milline, missugune ▪ .minkatsõʔ kapudaʔ ma panõ .jalga? millised villased sokid ma jalga panen?. Vrd määne

molɪtva s <molɪtva, molɪtvat> , .molt´va <.molt´va, .molt´vat> palve; palvus ▪ papṕ küüss näid molɪtvit, jumala sõ̭nno papp küsib neid palveid, jumalasõnu; lätt papṕ sis üte talo poolõ, ütel´: angõʔ mullõ ka midä, ma tulli teele .molt´vagaʔ läinud papp siis ühte tallu ja ütelnud: andke mulle ka midagi, ma tulin teie juurde jumalasõnaga. Vrd molebin, .pallus

moodotõlõma v <moodotõllaʔ, moodotõlõ> , moodᴜtõlõma <moodᴜtõllaʔ, moodᴜtõlõ>
1. folk moodustama, vormi andma ▪ mano või õks siiä tetäʔ mastõra, mungatarõ moodotõllaʔ (rahvalaulust) siia kõrvale võib teha kloostri, mungatare vormida; .kerge om õks taa keelegaʔ tetäʔ, ummil mokõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) kerge on seda keelega teha, oma huultega vormida; tuud eheʔ õks kõik´ hobõst ilosahe, .musta .ruuna moodotõlliʔ (rahvalaulust) toda hobust ehtisid kõik ilusasti, musta ruuna vormisid (rakendasid); anniʔ õks sis suud nä nal´astõ, mokkõ mano moodotõlliʔ (rahvalaulust) suud nad andsid nalja pärast, huuli ligi torutasid
2. folk laulma, rääkima ▪ sedä õks ka Karnil kadsatõlli, innemustõ moodotõlli (rahvalaulust) eks Karnil sedagi kõneles, ennemuiste rääkis; sullõ lauli õks ma targa tammõlaulu, mustidsõ moodotõlli (rahvalaulust) sulle ma laulsin targa tammelaulu, muistse [laulu] leelotasin
3. folk liikuma; liigutama ▪ hüä om õks sis .marsseʔ mastõrah, päämungõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) hea on siis marssida kloostris, peamunkadel liikuda; .väega õks tä .höste väherdelli, moro .pääle moodotõlli (rahvalaulust) väga hästi ta (hobune) väherdas, õue peale pikali heitis; õga vala‿s õks sa rokka ruhe ala, molli ala moodotõllõ‿s (rahvalaulust) ega sa siis valanud rokka küna alla ega heitnud molli alla. Vrd moodotama

moośa, moose, moosi, moośo adv võib-olla, vist, ehk ▪ taa miisś moosi tulõ ar meele aiapoisist võib-olla tuleb see mees meile aiapoisiks (aednikuks); moosi ma jovva‿i üles tullaʔ võib-olla ma ei jõuagi üles tõusta; tooni .aoni moośo inäp eläki‿iʔ tolle ajani [me] võib-olla enam ei elagi; .tütrik .lännöʔ .Tartohe ne moośa saanᴜʔ latsõʔ kah P tüdruk olevat Tartusse läinud ja vist lapsedki saanud; annamõ sõ̭amehile .viina, õt sis moośo viina .päägaʔ mõ̭ni võtt .otśma minnäʔ (muinasjutust) anname sõjameestele viina, et siis võib-olla läheb keegi viinase peaga [kuningatütart] otsima; moośo kallu õks ma kadaja kõrvalõ, moośo pillu õks ma pedäjä .nõ̭alõ (rahvalaulust) ehk kaldun ma kadaka kõrvale, vast kukun ma männi najale. Vrd mast, moosś, moost´, mose

morɪtama v <morɪtaʔ, morida> näljutama ▪ .tütrik morɪtas hinnäst, om .piinükene tüdruk näljutab ennast, on peenike; ma hinnäst morida, taha‿i sõtta minnäʔ ma näljutan end, ei taha sõjaväkke minna. Vrd murɪtama, .nälǵsütmä, nälgᴜ̈tämä, nälᴜ̈telemä, nälᴜ̈tämä

mudsᴜtõlõma v <mudsᴜtõllaʔ, mudsᴜtõlõ>
1. musutama ▪ sääl ma musta mudsutõlli, sinidse silitselli (rahvalaulust) seal ma musta [naist] musutasin, sinist silitasin
2. muisutama ▪ näiokõnõ noorõkõnõ, kas saa vettä verevä juvvaʔ, musta ruuna mudsutõllaʔ (rahvalaulust) neiukene noorekene, kas saab vett kõrvile juua, mustale ruunale muisutada. Vrd mudsahutma

mustõ|haava ~ mustõ|hava ~ mustõ|havva adv (enne)muiste, ammusel ajal ▪ mustõhava, .väega hulga .aigu tagasi, mi esä-esä-esäʔ ollɪʔ mälehtänᴜ̈ʔ muiste, väga kaua aega tagasi, meie isa-isa-isad olid [seda] mäletanud; olõ ma läsk´ mustõhavva, no om jo ütśtõiśkümme .aast´akka tagasi, ko miisś .kuule ma olen ammu lesk, sellest saab juba üksteist aastat tagasi, kui mees suri. Vrd mustõ, mustõl|.aiga, muuhaava, vana|haava

mut´ahama v <mut´ahtaʔ, mut´aha> , mut´ahtama <mut´ahtaʔ, mut´ahta> nurjama, untsu ajama; korraks eksitama ▪ ma olõ vana, vaest midä mut´ahas ma olen vana, võib-olla läheb midagi untsu; .naaku‿iʔ mu mõttit mut´ahtama ära hakka mu mõtteid segama. Vrd mutɪtama1, mutt´uma

.muutama v <.muutaʔ ~ .muutadaʔ, .muuta> moondama ▪ poig ütel´ imäle: ma .muuta hinnäst hobõsõs ja sa müüʔ minno ärʔ (muinasjutust) poeg ütelnud emale: ma moondan end hobuseks ja sa müü mind maha. Vrd .isk´mä, .muundama, .nuuḿma1 || .silmi .muutama silmapetet tekitama ▪ essᴜ̈täjä .muutas su silmäʔ ärʔ, sis sa tiiä‿i midägi eksitaja moondab su silmad ära, siis sa ei tea (näe) midagi

.mõistuisi ~ .mõistusi adv mõistlikult ▪ õga õks tüü ihho riku‿i, rassõl tüül ramõhu‿i, kui õks .tiide .mõistuisi, tahat minnäʔ .tarkuisi (rahvalaulust) ega töö keha riku, raskel tööl [keha] ei rammestu, kui teed mõistlikult, tahad minna targal meelel; mõista‿s ma elläʔ .mõistuisi, saa‿s .kasvuʔ kavaluisi (rahvalaulust) ei osanud ma elada mõistlikult, ei saanud kasvada kavaldades; ime .tahtsõ targastõ üldäʔ, mõtõl´ üldäʔ .mõistuisi (rahvalaulust) ema tahtis targasti öelda, mõtles mõistlikult öelda; mõista elläʔ .mõistusi, taha elläʔ .tarkusi (rahvalaulust) oskan elada mõistlikult, tahan elada targalt. Vrd .mõistmiisi, .tarkuisi

mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletama ▪ tuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehä‿i tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestama ▪ kõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä

nedel´kas s <nedel´ka, nedel´kat> adratald, laudalus adra põllule viimiseks ▪ ku .nurmõ läät, panõʔ nedel´kas ala kui põllule lähed, pane adratald alla; ma unõhti ned´elka .nurmõ ma unustasin adratalla põllule. Vrd ledeńkas, pago1

ninni|niit s <ninni|niidü, ninni|.niitü> folk lilleaas ▪ läät õks sääl ninniniidü pääle, valat haina vaalu pääle (rahvalaulust) lähed seal lilleaasa peale, valad (liigud) heinavaalu peale; kinä joosõ õks ma, jõgi, kesspaigah, ninni.niitä .vaihhõl (rahvalaulust) jooksen ma, kena jõgi, keskel, lilleaasade vahel

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

nuigᴜs s <nuigusõ, nuigᴜst> folk nugis ▪ meil ommaʔ meheʔ mõtsakoiraʔ, naaseʔ nurmõnuigusõʔ (rahvalaulust) meil on mehed metsakoerad (jahikoerad), naised [põllul väledad nagu] nurmenugised; .näie ma kulladsõ nuigusõ, hõbõhõtsõ õhvakõsõ (rahvalaulust) nägin ma kuldse nugise, hõbedase õhvakese; käve‿ks ilves .ikmah, käve‿ks nuigus .nuutsk´mah (rahvalaulust) käis ikka ilves nutmas, käis nugis nuuksumas. Vrd kunɪts, nujᴜs, nuk´ᴜs, palo.tuhkru

.nõrka adv
1. nõrgaks, lõdvaks ▪ nii ku .kiäki .nõrka lask´ .hinne, tuu sai nuiagaʔ nagu keegi end lõdvaks laskis, see sai nuiaga; ko vokk´ .sisse kisk, sis pöörete voki rind .allapoolõ, nõ̭õ̭l lätś .nõrka ja es nakaʔ inäp .sisse .kiskma P kui vokk [lõnga] sisse kisub, siis pöörati voki rindpuu allapoole, vokinöör läks lõdvaks ja ei hakanud enam [lõnga lühi] sisse kiskuma. Vrd .lõnkse
2. nõrgalt, lõdvalt ▪ a ku rihm om .nõrka, sõ̭s .uutkõʔ seenɪʔ, ku maʔ .rihma .tõmba (muinasjutust) aga kui rihm on lõdvalt, siis oodake, seni kui ma rihma [pingule] tõmban. Vrd ledevälläʔ, vedelähe

nõrõh s <nõrõhõ, nõrõht> / <.nõrrõ, nõrõt> folk nõre, nire; piltl silmavesi ▪ iki üte vakatävve, nõrõhita nõlvatävve (rahvalaulust) nutsin ühe vakatäie, nõresid [kuue] hõlmatäie; säält ma ikolõ isosi, säält ma .nõssi .nõrrõlõ (rahvalaulust) sealt ma nutule isunesin, sealt ma tõusin silmaveele; kodo andas sugu .suulõ, andas nõrõh .nõiduist (rahvalaulust) koju antakse kaasa pisut [sõnutud] soola, antakse nõre nõidust; ikõ‿ks ma ikku vaka tävve, nõlva tävve .nõrrit (rahvalaulust) nutan itku vakatäie, nõlvatäie nõresid. Vrd nõrõs

näkij s <nägija, nägijat> / <nägijä, nägijät> tunnistaja; käemees (kihlveo lahtilööja) ▪ ma olõ‿i viil tõõsõ nägijäh .olnuʔ ma pole veel kellegi tunnistaja olnud; nägijit vannᴜtõdas arʔ tunnistajaid vannutatakse; pühä Mikul´, taa om nägijast niʔ käemehest (muinasjutust) püha Mikul, tema on [minu] tunnistajaks ning käemeheks. Vrd käe|miisś, käsi|miisś, käsinik, pańat´

nügäne adj <nügädse, nügäst> nüüdne, praegune, tänapäevane ▪ nügäne kala.püüdmine om jo nigu latsõ mäng nüüdne kalapüük on ju nagu lapsemäng; ma olõ nügäne inemine ma olen tänapäevane inimene. Vrd parhallanõ

nõ̭na|peesᴜ̈tüs s <nõ̭na|peesᴜ̈tüse, nõ̭na|peesᴜ̈tüst> nlj suitsetamine, suits ▪ külmä ilmagaʔ om nõ̭napeesᴜ̈tüst vaja külma ilmaga on [ninale soojenduseks] suitsu vaja; ti tekeʔ nõ̭napeesᴜ̈tüst, ma jooda arʔ hobõsõʔ tehke teie suitsu, ma joodan [seni] hobused ära

ogisõma v <ogɪstaʔ, ogisõ> oigama; ägisema ▪ ma käü ega neläpäävä õdagu .herrä .piinamah ja .piina nii, et tä ogisõs ja kogisõs all ja peräst .piinamist om kui kassipoig likõ (muinasjutust) ma käin iga neljapäeva õhtul härrat piinamas ja piinan, nii et ta oigab ja ägiseb [mu] all ja pärast piinamist on märg nagu kassipoeg. Vrd ogima, .oihk´ma

oiᴜtama1 v <oiᴜtaʔ, oiuda> , .oitama <.oitaʔ, .oita>
1. folk ulatama, andma ▪ oiut´ õks ar säläst .uhkõ kuuba, .puhta .rõiva puie .pääle (rahvalaulust) andis seljast uhke kuue, puhta rõiva puude peale; kui .naate õks teil jako jagamahe, tulõ ossa oiutama (rahvalaulust) kui hakati teile jagu jagama, tuleosa ulatama; .pääle kõrrast õks kõigilõ annivaʔ, olut näile oiutivaʔ (rahvalaulust) järjest kõigile juurde andsid, õlut neile ulatasid; ubinat nakaʔ sa‿ks .oitamma, verevät iks no .marja .müümä (rahvalaulust) õuna sa hakka ulatama, punast marja müüma. Vrd oiᴜtõlõma
2. folk muutma, liigutama ▪ kui ma õks jäl kodo palotõllõ, hüdseunikost oiuda (rahvalaulust) kui ma jälle kodu põletan, söehunnikuks muudan; Essu oiut´ õks sis kinni tuu ussõ, pand´ lukko .loohvka taba (rahvalaulust) Essu pani siis kinni selle ukse, pani lukku kena taba

oiᴜtõlõma v <oiᴜtõllaʔ, oiᴜtõlõ> , .oitõlõma <.oitõllaʔ, .oitõlõ>
1. folk ulatama, andma ▪ innep jaaʔ õks sa .hammõʔ jänesille, oiutõllõʔ oravillõ (rahvalaulust) ennem jaga sa särgid jänestele, ulata oravatele; Kaadsi pand´ õks sis viina lavva .pääle, ollõkorvi oiutõlli (rahvalaulust) Kaadsi pani viina laua peale, andis üle õllekorvi; and´ õks tä käe künnär.pääni, olõst saani oiutõlli (rahvalaulust) sirutas käe küünarnukini, ulatas õlgadest saati; meele‿ks upõ .oitõllõʔ, meele‿ks .läätsi lähätelleʔ (rahvalaulust) meile ikka ube ulata, meile läätsi läheta. Vrd oiᴜtama
2. folk liigutama ▪ lehmäʔ õks jo .tahra tandsutõlli, lõia .otsa oiutõlli (rahvalaulust) lehmad juba karjaaeda tantsitas, kütke külge kinnitas; velekene õks vaest tarõ tappa pand, ussõ lukko oiutõllõs (rahvalaulust) vennas vast tare tabasse paneb, ukse lukku keerab; sullõ kõõ ma ussõ oiutõli, sullõ kõõ lingi liigutõli (rahvalaulust) alati ma sulle ukse avasin, alati linki liigutasin; ussõst õks tä .vällä oiutõlli, lävest õks .vällä lähätelli (rahvalaulust) uksest ta (poisi) välja juhatas, üle läve välja lähetas
3. folk kostitama, hoidma ▪ umal viinal veerätelle, umal ollõl .oitõllõ (rahvalaulust) oma viinaga lõbustan, oma õllega kostitan; sinno‿ks ma söödä sibulil, sinno .oitõllõ ubinil (rahvalaulust) sind ma söödan sibulatega, sind ma kostitan õuntega

ojahama v <ojahtaʔ, ojaha> , ojahtama <ojahtaʔ, ojahta> oiatama, korraks oigama ▪ sälǵ om täl nii .haigõ, et .üüse sängᴜ̈h ka ojahtas, ku hinnast käänd tal on selg nii haige, et ta öösel sängis ka oiatab, kui külge keerab; nii hallᴜś oll´, et .õkva ojahte P nii valus oli, et ma lausa oiatasin. Vrd uiatama, ujahama

oping s <opingu, opingut> õppus, õpe ▪ śoost luust, latsõʔ, võtkõʔ opingut, kuis piät inemine elämä ja jumalat meeleh pidämä sellest loost, lapsed, võtke õppust, kuidas inimene peab elama ja jumalat meeles pidama; kas mehele sai opingust vai õs saaʔ, toda ma õi tiiäʔ kas mehele sai see õppuseks või ei saanud, seda ma ei tea. Vrd oppus

.paapka s <.paapka, .paapkat> ämmamoor ▪ ma .paapkah olõ‿i .olnuʔ, selle tiiäki‿iʔ ma pole ämmamooriks olnud, sellepärast ei teagi [kuidas sünnitust vastu võtta]. Vrd kusserka, paaba, vana|imä, vana|naane

pahaline adj <pahalitse, pahalist> , pahalinõ <pahalitsõ, pahalist>
1. pahane; solvunud ▪ saʔ mu sängü lakk´a pilliʔ, selle ma su pääle olli pahaline sa pildusid mu voodi laiali, sellepärast ma olin su peale pahane; tuu om .väega pahanu latś, pahaline, tälle ei tohɪʔ midägi halvastõ üldäʔ, sis tä .väega vihanõs ta on väga pahane laps, solvunud, talle ei tohi midagi halvasti öelda, muidu saab ta väga vihaseks; noorõmb veli .jäie .veiga pahalitsõst noorem vend sai väga pahaseks
2. halb, paha ▪ kui om iks paik pahalinõ, sõ̭s saa‿ks elo ikulinõ (vanasõna) kui on [elu]paik paha, siis tuleb elu nutune
3. kurb, nukker ▪ näi, et linik oll´ liia kurvalinõ, hamõh pall´o pahalinõ (rahvalaulust) nägin, et linik on liiga kurb, särk väga nukker; .jälke õks tä kullõl´ kurvaliist, pargi siseh pahaliist (rahvalaulust) jällegi ta kuulas kurba, hulga seast nukrat

pahi|parhillaʔ adv praegu; kohemaid; äsja ▪ ma tapi pahiparhillaʔ kotoh .vaśkõt ma tapsin äsja kodus vasikat; pahiparhillakiʔ õgalõ aśalõ ma tii risti pääle, käsi om tuu pääle jo arʔ harinuʔ [veel] praegugi teen ma igale asjale risti peale, käsi on tollega juba [nii] ära harjunud

.painma v <.painaʔ, paina>
1. värvima (lõnga v kangast) ▪ painõ püksiʔ mustast värvisin püksid mustaks; ma paina langa vereväst ma värvin lõnga punaseks; .olligiʔ kõ̭ik´ rüvviʔ .rossõh painõduʔ: .viidi .rossõ .lumpi koh suuh, sääl .lasti .leodaʔ, sis lätś mustas kõik naiste pealiskuued olidki roostevees värvitud: nad viidi rooste[vee]lompi kuskil soos, seal lasti liguneda, siis läksid nad mustaks. Vrd .värḿmä
2. värvi andma ▪ muni pada pain kah, liiḿ saa must mõni pada annab värvi ka, supileem tuleb tume

.paistik s <.paistigu, .paistikku> , paiᴜstik <paiᴜstiku, paiᴜstikku> pajuvõsa ▪ ku .paistik ar .palli, sis .paistigu asõmal oll´ vesi kui pajuvõsa ära põles, siis oli hiljem pajuvõsa kohal vesi; timahhava nakka‿i .paistikku .niit´mä, jätä kaŕa ala, .paistigust saa‿ai suurt .haina tänavu ma ei hakka pajuvõsa [vahelt] niitma, jätan karjamaaks, pajuvõsast ei saa suurt heina; .minkeʔ ti .laandõ, lajaʔ naaseʔ, paksuʔ naaseʔ paiustikku! (rahvalaulust) minge te laande, laiad naised, paksud naised pajuvõssa!

panõhutma v <panõhuttaʔ, panõhuda ~ panõhuta>
1. folk harjutama, omaseks tegema ▪ mingas ma‿ks hani haŕoda, minkaʔ pardsi panõhuta? (rahvalaulust) millega ma hane (neiu) harjutan, millega pardi omaseks teen?. Vrd haŕotama
2. folk (paigale) panema, end (paigale) seadma ▪ või‿ks tä .istuʔ .aknillõ, paja .alla panõhuttaʔ (rahvalaulust) ta võib istuda akna juurde, seada ennast pajaakna alla

paran s <parana, paranat>
1. oinas ▪ suvõl ma õ̭ks anna suurõ villa, talvõl paari paranit (rahvalaulust) suvel ma annan suure villa, talvel paari oinaid; ull´ saa elo .oinaga, pakań elo paranaga (rahvalaulust) hull on elu oinaga, kole elu pässiga
2. noodapöör ▪ paranagaʔ kistas .nuuta .vällä noodapööraga tõmmatakse noota välja; niikavva pööretäs paranagaʔ, koonɪ võrgu ots .vällä tulõ niikaua keeratakse noodapööraga, kuni võrgu ots välja tuleb. Vrd oinas

penätämä v <penätäʔ, penädä> , peenätämä <peenätäʔ, peenädä> haugutama, hurjutama, ette heitma ▪ ma penädä kõ̭õ̭ umma .veljä ma hurjutan kogu aeg oma venda; timmä naasś pereh penätämä, velitseʔ veerätämä (rahvalaulust) teda hakkas pere hurjutama, vennaksed halvaks panema; .naaku‿i minno sutɪtama, peräh minno peenätämä (rahvalaulust) ära hakka mind süüdistama, hiljem mind hurjutama; .naatas õks meid suurõst suditama, .naatas õks meid peräh peenätämmä (rahvalaulust) hakatakse meid tähtsaks laitma, hakatakse meid hiljem hurjutama. Vrd haugᴜtõlõma, penätelemä, suditama

perehvatka s <perehvatka, perehvatkat> , pere.hvaat´ka <pere.hvaat´ka, pere.hvaat´kat> pruukost, hommikueine ▪ tulʔ ar pere.hvaat´kalõ kodo tule ära koju pruukosti võtma; päiv on pere.hvaatkah päike näitab pruukosti aega; küll ma .näütä kõigilõ targulõ ja .tundjilõ, et su pääväkeseʔ inne .õigõt perehvatkat jo .loeduʔ ommaʔ (muinasjutust) küll ma näitan kõikidele tarkadele ja nõidadele, et su päevakesed on juba enne õiget pruukosti loetud; sinnä‿ks mi sullõ .süüki saada, veese pini perehvat´ka (rahvalaulust) sinna me sulle sööki saadame, koer viib [sulle] pruukosti. Vrd pruu|kost´, .pruukus

petśorka s <petśorka, petśorkat> , petśolka <petśolka, petśolkat> , petśonka <petśonka, petśonkat>
1. ahjukapp, ahjuorv ▪ ma panni .kindaʔ petśorkahe kuioma ma panin kindad ahjukappi kuivama; petśorkaʔ ollivaʔ, kui sautarõʔ ollivaʔ, mõ̭nõl oll´ nelli-viiś petśorkat ahjukapid olid [siis], kui suitsutared olid, mõnel [ahjul] oli neli-viis ahjukappi; vanast oll´ rehetarõh aho küle siseh neläkandilinõ mulk, petśolka vanasti oli rehetoas ahjukülje sees neljakandiline auk, ahjuorv; nä käsɪʔ naasel pässä otsa .maaha rakoʔ ja petśorkahe .pandaʔ (muinasjutust) nad käskisid naisel pöidla otsa maha raiuda ja ahjukappi panna; librik pill´ õks jäl .laulõ petśonkahe, parm kummut´ konetśkahe (rahvalaulust) liblikas loopis laule ahjukappi, parm pildus ahjusamba otsa. Vrd .petśka, pet´sok, tśoponka
2. ahi ▪ tere ahi, ammusuu, petśorka, padi perseʔ (rahvalaulust) tere, ahi, ammulisuu, [tere] ahi, paksperse. Vrd ahi

.piidli2 s <.piidli, .piidlit> peegel ▪ .piidlist kae hinnäst, kui illoś ma olõ vaatan end peeglist, kui ilus ma olen. Vrd .piigli2, .seerkal´, vaŕo.kaetav, vaŕo|.kaetus

.piitnä s <.piitnä, .piitnät> magus jook, siirupijook ▪ .piitnät, tuud laado pääl .müüdi, ma ka jõi toda siirupijooki müüdi laadal müüdi, ma olen [ise] ka joonud; leib küdseti arʔ, olinõ sild tetti, säält .lasti läbi, sai kõva ja hüä kui .piitnä leib küpsetati ära, tehti õlgedest kurn, sealt lasti [leivaleotis] läbi, sai kange ja hea nagu siirupijook; meid iks kohvil kostitõlliʔ, pei‿ks üleväl .piitnäl (rahvalaulust) meid ikka kohviga kostitati, peeti üleval siirupijoogiga. Vrd .piipna

pilgahuma v <pilgahtudaʔ, (ta) pilgahus> , pilgahtuma v <pilgahtudaʔ, (ta) pilgahtus> , pilgahtoma P <pilgahtodaʔ, (ta) pilgahtos> vilksatama; helkima; värelema ▪ ma kai külʔ, et vari pilgahtu lumõ pääl ma vaatasin küll, et vari vilksatas lume peal; koh naaʔ .tsilkmõʔ tsilgusõʔ, koh .pilkmõʔ pilgahusõʔ (rahvalaulust) kus need tilgad tilguvad, kus piisad värelevad. Vrd .vilkõlõma, vipsahtama

pira|pinna P adv puruks, pilbasteks; kildudeks ▪ sari lätś pirapinna purᴜst tuulamissari läks katki pilbasteks; rambõʔ lagose pirapinna vettinud nott lagunes tükkideks; kõik´ ussõ piit sai pirapinna arʔ poodõtus, a naase esä .hinge .kohki (muinasjutust) terve uksepiit sai pihuks ja põrmuks tehtud, aga äia hinge polnud kuskil; mõ̭nõ käänä õks küll kuusõ ma kummaldõ, pedajä pirapinna (rahvalaulust) mõne kuuse ma keeran kummuli, männi [purustan] pilbasteks. Vrd pinna, purupinna

pisõrm s <pisõrma, pisõrmat> , pissõrm <pisõrmõ, pisõrmõt>
1. piisk ▪ pisõrmaʔ sattõʔ pää pääle piisad kukkusid pähe; varõś ütel´: ma ka ega.päivi ku kulla pisõrmet pillu aia .saiba otsast, .kiäke panõ‿i tähelegi, .kiäke heidä‿i .riste ette P (muinasjutust) vares ütles: ma ka iga päev pillun kui kullapiisku aiateiba otsast, keegi ei pane tähelegi, keegi ei löö risti ette. Vrd pissar, piso, pisu1, pisõ
2. tulesäde ▪ pisõrmit aja ahi .vällä ahi ajab sädemeid välja; pisõrmit trubast tulõ, kui palama läügähäs korstnast tuleb sädemeid, kui [tuli ahjus] põlema süttib. Vrd kipõń, kirǵ, pisõ

pitirḿ I s <pidirme, pidirmet> rehapulk ▪ hainaaost tetti hulga pidirmit valmɪs heinaajaks tehti palju rehapulki valmis; ma lasõ Vasśol .vahtsõʔ pidirmeʔ .pandaʔ ma lasen Vassol uued rehapulgad panna. Vrd pidermäs, pitim

plaksinõ I adj <plaksidsõ, plaksɪst> nätske ▪ plaksinõ, kõik valahus ärʔ, minevasti oll´ .kostranõ nätske [leib], kõik vajub plingiks, mullu oli lustene [vili]; saa‿õi .leibä .tsälkiʔ, plaksinõ om, likõ ma ei saa leiba närida, nätske on, märg (niiske). Vrd nätsk´

pogandama v <pogandaʔ, poganda> rüvetama; reostama ▪ sa pogandat vii ärʔ sa reostad vee ära [raipega]; .kaivo no naka‿s .kiäki pogandama, vet peräh õks eletäs kaevu ei hakanud ometi keegi reostama, sest pärast elatakse ikka [edasi]; mu tukõv kepṕ oll´ veregaʔ nii arʔ pogandõt, õt ma timä sinnä.samma .tarrõ .maalõ jäti (muinasjutust) mu toekas kepp oli verega nii rüvetatud, et ma jätsin selle sinnasamma tuppa maha; veleʔ .ütliväʔ, õt kusõʔ .umma .mütsü, a ull´ ütel´, õt taha‿iʔ umma .mütsu pogandaʔ ja .kussi puust .alla (muinasjutust) vennad ütlesid, et kuse oma mütsi sisse, aga tobuke [vend] ütles, et ei taha oma mütsi reostada ja kusi puu otsast alla

poksᴜtõlõma v <poksᴜtõllaʔ, poksᴜtõlõ> popsutama ▪ seeni, lüüv́, õks ma puhadaʔ saa, pisokõsõ .pistö olõ, kooni õks ka .niitja .piipo .tõmbas, poisś .savvu poksutõllõs (rahvalaulust) seni ma, lüsi, saan puhata, pisut aega püsti olen, kuni niitja piipu tõmbab, poiss suitsu popsutab; eiś õks sis .piipo poksutõlli, süläś .maalõ .süämest (rahvalaulust) ise piipu popsutas, sülgas maha südamest; kõik´ õks nä .püssä paugutõlliʔ, puli.mööta poksutõlliʔ (rahvalaulust) kõik nad püssi paugutasid, kuulipritsi popsutasid. Vrd .poksama, .pokśma, popsᴜtama, popsᴜtõlõma

potatama v <potataʔ, potada> proovima, üritama; järele proovima ▪ ma potada tõugadaʔ, lätt vai lää‿i ma proovin tõugata, kas läheb või ei lähe; timä potatas tüüd tetäʔ ta üritab tööd teha; ma potada arʔ, ku om hüä inemine, sõ̭s olõ‿i hätägi ma proovin järele, kui on hea inimene, siis pole vigagi. Vrd .kaema, .pruuḿma, põtatama

.prantśma v <.prantsiʔ, prandsi> hrv priiskama, pillama ▪ ma prandsõ raha üles ma priiskasin raha maha. Vrd .hõiskama, .prannama

.prootśka s <.prootśka, .prootśkat> pruutneitsi, pruuttüdruk ▪ ma olli .mõrśal .prootśkih, sääl näi Vasśot ma olin mõrsja pruuttüdrukuks, seal nägin Vassot (oma tulevast); ku ma nuuŕ olli, käve ma väiga .pulmõ paigoh ja saajoh .prootśkih kui ma noor olin, käisin ma paljudes pulmades ja olin pruutneitsiks saajades. Vrd podrᴜsk´, .porski, prodᴜsk´, .pootski

präädɪtämä v <präädɪtäʔ, präädidä>
1. ketrama ▪ nakaś sis paabakõnõ präädɪtämmä ne präädɪt´ hulga .aigo hakkas siis eidekene ketrama ja ketras hulga aega; naane präädɪtäs mito .päivä naine ketrab mitu päeva; kaeʔ, .määndse poolitävve ma .langa präädidi! vaata, millise poolitäie lõnga ma ketrasin!; .isk´mise man .aete vokke tõisildõ .ümbre ko .präädɪtämise man P lõnga korrutamisel aeti vokki teistmoodi ringi kui ketramisel; tunnil õks prääditäs tuhat süld, minotil mito sata (rahvalaulust) tunniga ketrab tuhat sülda, minutiga mitusada. Vrd .ketrama, präänɪtämä, .präätämä
2. piltl juttu heietama ▪ präädɪtäs õnnõ taad juttu heietab üha seda ühte juttu

punsahuma v <punsahudaʔ, punsahu> , pundsahuma <pundsahudaʔ, pundsahu> punduma; paisuma ▪ ma punsahu‿i sanna labalgi ärʔ ma ei pundu saunalavalgi ära; näiot .ülti‿ks .poiga pundsahunuʔ, näiot .ülti‿ks tütärd tündsähünüʔ (rahvalaulust) neidu öeldi poega [kandes] paisunud, neidu öeldi tütart [kandes] tüsenenud. Vrd turɪhuma, tündsähümä

.puusli s <.puusli, .puuslit> , .puusle P <.puusle, .puuslet>
1. pühapilt, ikoon ▪ .puusliʔ ommaʔ pühäʔ joʔ, mis ommaʔ pühäs saanuʔ, kojoʔ vai pühäseʔ ikoonid on pühad ju, mis on pühaks saanud, kujud või pühapildid; kuningas lätś kerikohe ni näkk´ .veiga ilosa .puusli, kodo tull´, sis kõnõl´ sulasõlõ kah, õt ma näi .veiga ilosa naase .puusli pääl (muinasjutust) kuningas läks kirikusse ja nägi väga ilusat pühapilti, tuli koju, siis rääkis sulasele ka, et ma nägin väga ilusat naist pühapildi peal; võti‿ks puust tä .puusliʔ, katś pühäst kallutõlli (rahvalaulust) võttis ta põuest ikoonid, kaks pühapilti paigutas [ristiisa noorpaari istmete kohale seinale]. Vrd .puustli, pühäne1
2. kaitsepühak ▪ sorokasvet, nelä.kümne .puusli päiv, sis küdsetäs õga tsirgu jaost vadsakõnõ tsirgupäev, neljakümne pühaku päev, siis küpsetatakse iga linnu jaoks kakukene; Mikul´ om .poissa .puusli, nurmõ .kaeja Mikul on meeste pühak, põldude ülevaataja (kaitsja); kuulõʔ õks sa Mikul´, hüä miisś, Paasakõnõ, puhas .puusle (rahvalaulust) kuula sa, Mikul, hea mees, Paasakene puhas pühak. Vrd .puustli

.päntä adv kimpu, hättä ▪ sa võit .śoogaʔ .päntä jäiäʔ sa võid sellega hätta jääda; jäi ma .päntä, tuu om nigu prangot´ ma jäin hätta, see on nagu pankrot. Vrd .kimpo

.päädümä v <.päädüdäʔ, .päädü> ilmuma; juhtuma, sattuma ▪ kost saʔ ka nii .päädᴜ̈ʔ miiʔ poolõ? kust sa [siis] ka niimoodi meile ilmusid?; ma .päädü timägaʔ laadopäävä kokko ma juhtusin temaga laadapäeval kokku; tä .päädü .juuma ar niʔ tulõki‿s kodo paaŕ .päivä ta sattus jooma ega tulnudki paar päeva koju; sa olt ka üle hulga ao .päädünᴜ̈ʔ .keŕkohe sa oled ka üle hulga aja kirikusse ilmunud; kas sa olt .päädünüʔ .juuma? kas sa oled jooma kukkunud?. Vrd .trehvämä, .trehvümä, õ̭nnahuma

pümehemä v <pümehedäʔ, pümehe> pimenema; pimedaks jääma ▪ selle ma vaalu varrõkõnõ, selle sõgõhõsõʔ mu silmäkeseʔ, selle ma pümehe pisarillõ (rahvalaulust) sellepärast ma kooldun, varrekene, sellepärast mu silmakesed pimenevad, sellepärast ma jään pimedaks pisaratest. Vrd pümehümä

.püürlikanõ adj <.püürlikadsõ, .püürlikast> ümmargune, ümarate motiividega (mustrist) ▪ .püürlikanõ rõivas, tsõõrɪʔ pääl, vastast .muudu rõivas rõngalise mustriga riie, ringid peal, uut moodi riie; kõõ panõ ma .vahtsõʔ vak´u pääle, .püürlikadsõʔ pühäserätiʔ (rahvalaulust) alati panen ma uued nagidele, [need] mustrilised ikoonirätid. Vrd pööreline

raagas s <.raaksõ, raagast> , raagõs <.raaksõ, raagõst> vitsaraag ▪ sa tahat külʔ vitsa raagast! sa tahad küll vitsa saada!; murraʔ mullõ luvva seest ütś raagas, ma kööri sul .perse ülest murra mulle luua seest üks raag, ma käärin su tagumiku paljaks; imä iks mõsk´ nüssɪkut sagõhe, ai iks luvva .raaksit sinnäʔ nüssigu .piipu kah, puhast´ kõ̭ik´ ärʔ ema pesi lüpsikut ikka sageli, ajas luuaraage sinna [puu]lüpsiku torusse ka, puhastas kõik ära

rammõhuma v <rammõhudaʔ, rammõhu> , rammõhtuma <rammõhtudaʔ, rammõhtu> väsima, rammestuma, rammetuks muutuma ▪ käeʔ ommaʔ rammõhtunuʔ käed on rammetud; kestüü .aigu, kuna hobõsõvahɪʔ rammõhunuʔ ollɪʔ, .hiile kunigapoig .talli .sisse (muinasjutust) kesköö ajal, kui hobusevahid väsinud olid, hiilis kuningapoeg talli sisse; säält ma‿ks ulli joovahtu, raasakõsõ rammõhtu (rahvalaulust) seal jäin ma väga joobnuks, raasuke rammetuks; vel´o‿ks tull´ väläst väsünü, raasakõnõ rammõhunnu (rahvalaulust) vend tuli väljast, [oli] väsinud, raasuke rammestunud. Vrd ramõhuma

ramõhuma v <ramõhudaʔ, ramõhu> , ramõhtuma <ramõhtudaʔ, ramõhtu> väsima, rammestuma, rammetuks muutuma ▪ ma olõ .veiga ar ramõhunuʔ, jovva‿iʔ kohegi minnäʔ ma olen väga ära väsinud, ei jõua kuhugi minna; ma .väega ramõhtu ma väsisin väga ära; .vässüväʔ õks kõ̭ik´ värehti tulbaʔ, ussõ rambiʔ ramõhtuvaʔ (rahvalaulust) väsisid kõik väravapostid, uksekrambid rammestusid. Vrd rammõhuma

ravɪtsõlõma v <ravɪtsõllaʔ, ravɪtsõlõ> toitma, söötma ▪ minga‿ks vana ma ravitsõlõ, elähünü elätele? (rahvalaulust) millega ma vana toidan, elatanu elatan?; kõ̭ik´ olli‿ks sis hiiroʔ mu .hoitaʔ, ratsoʔ mino ravitsõllaʔ (rahvalaulust) kõik hiirud olid minu hoida, ratsud minu sööta. Vrd kormɪtsõma, kormɪtõlõma, ravima, ravɪtsama

ribahama v <ribahtaʔ, (ta) ribahas> , ribahtama <ribahtaʔ, (ta) ribahtas> rippu vajuma ▪ vanal inemisõl lõug ribahhas arʔ, tulõ sääne kört´ lõvva ala vanal inimesel vajub lõug rippu, tuleb selline volt lõua alla; kiä iks ummõl´ rüvvi üte siilogaʔ, sõ̭s puusaʔ nuuʔ ribahhasõʔ, a ma .umbli katõ siilogaʔ, tuu ribahha‿as kes ikka õmbles pikk-kuue ühe siiluga, siis sellel vajuvad küljed ripakile, aga ma õmblesin kahe siiluga, too ei vajunud rippu. Vrd ribahuma, ripsahama, ripsahuma

.runǵma v <.rungiʔ, rungi> ronima; rüselema ▪ ka kost ma rungõ .vällä vaat kust ma välja ronisin; mi rungi .vällä läbi paja, nakaʔ .runǵma! me ronime välja läbi pajaakna, hakka ronima!; .põrssaʔ .runǵvaʔ ja .tsunǵvaʔ põrsad rüselevad ja songivad; kiä mu .tütrele mano jõud .rungiʔ, saa mu .tütre naasest (muinasjutust) kes mu tütrele ligi jõuab ronida, saab mu tütre naiseks. Vrd ronima

rõbahama v <rõbahtaʔ, rõbaha> , rõbahtama <rõbahtaʔ, rõbahta> silmama, tähele panema, märkama ▪ ma sängü pääl .istõ, pini rõbahti minno, nakaś .haukma ma istusin sängi peal, koer märkas mind, hakkas haukuma; rõbaha‿as .ütśkiʔ veli midägi ükski vend ei märganud midagi; a ku nimäʔ rõbahtiʔ, et vana Ivvań ka oll´ .liina tulnuʔ, ni sõ̭s .heitüʔ .väega är aga kui nad märkasid, et vana Ivvan oli ka linna tulnud, siis ehmusid väga ära; ku perremiisś tulõ kodo ni teid rõbahas, sis timä neelähäs ti säälsamah är! (muinasjutust) kui peremees tuleb koju ning teid märkab, siis tema neelab teid sealsamas alla!; .tütrik .ommõ täl takah käunuʔ jaʔ arʔ rõbahanᴜʔ (muinasjutust) tüdruk on tal järel käinud ja näinud ära [et kosilane on laibasööja]; tuud õks rõõbõh rõbahti, paaba tähele pand´ (rahvalaulust) seda raibe märkas, eit pani tähele. Vrd rõppama, räbähtämä

rõppama v <rõpadaʔ, rõppa> (äkki) märkama, silmama ▪ ku sa rõppat timmä, sis käseʔ mu mano kui sa teda märkad, siis käsi tal minu juurde tulla; ma .rõpsi timmä laado pääl nigu üte silmägaʔ, a mano õs saaʔ ma märkasin teda korraks laadal nagu poole silmaga, aga ligi ei pääsenud. Vrd rõbahama, räbähtämä

rõõgɪtsõlõma v <rõõgɪtsõllaʔ, rõõgɪtsõlõ> himustama (toitu) ▪ tä nakaś .veiga .süüke .tahtma, rõõgɪtsõlõma ta hakkas väga süüa tahtma, toitu himustama; õga‿ks ma ikõ‿i ilohamõht, rõõgitsõlõ‿i ma rõõmurõivast (rahvalaulust) ega ma nuta taga ilusärki, ei himusta rõõmurõivast. Vrd isahama, isahuma, rõõgɪtsõma

röögᴜ̈s s <röögüse, röögᴜ̈st> röökija, kisakõri ▪ ma toolõ röögüssele lei ma lõin seda röökijat (et ta vakka jääks). Vrd ämmerüś

rühmɪk P s <rühmigo ~ rühmɪko, rühmɪkot> kamal, kokkupandud peod ▪ kas ma käse‿s sul vasigõ joogilõ rühmigo täut .jauhha mano .pandaʔ kas ma ei käskinud sul vasika joogile kamalutäit jahu juurde panna; tuuʔ sa rühmigogaʔ upõ, panõmõʔ hummõń teräʔ .ahjo too sa kamaluga ube, paneme homme kruubi- ja oaroa ahju. Vrd ruhmɪk, ŕuhmᴜk, rumɪk

rüüsähütmä v <rüüsähüttäʔ, rüüsähüdä ~ rüüsähütä> köhatama ▪ latś rüüsähüt laps köhatab; ma rüüsähüdi nal´avilus, höö, sis mõtstsiga lätś .mõtsa nigu tuulõgaʔ ma köhatasin naljaviluks, öhh, siis metssiga läks metsa kui tuul; ku tuu latś rüüsä.hütnü‿s, vanaesä kuuldnuki‿s kui see laps poleks köhatanud, ei oleks vanaisa [teda] kuulnudki. Vrd köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, köhäskelemä, rüüsähämä, rüüsᴜ̈tämä

rüüsᴜ̈tämä v <rüüsᴜ̈täʔ, rüüsüdä> köhima; köhatama ▪ rüüsᴜ̈tägu‿i lavva pääle! ära köhi laua peale!; kos sa olt nii külmänüʔ, õt nii rüüsᴜ̈tät? kus sa oled nii külmetanud, et nii köhid?; olõ‿õi .vuurigi rüüsᴜ̈tänüʔ ma tubagu läbi ei ole ma kordagi köhinud tubaka (suitsetamise) tõttu; paaba rüüsᴜ̈täs joʔ aho pääl, tege .aivit eit juba köhatab ahju peal, aevastab; .Piirka esä oll´ näil aho takah kolʔ .aestakka joʔ, rüüsᴜ̈t´ pääle Piirka isa oli neil ahju taga [haigevoodis] juba kolm aastat, muudkui köhis. Vrd köhimä, .köhk´mä, köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, köhäskelemä, rüüsähämä, rüüsähütmä

.saisama v <saisadaʔ, .saisa> seisma; korraks astuma ▪ olõ‿i hüä vana kaivo .lähkohegi saisadaʔ ei ole hea vana kaevu lähedalegi astuda; ma .saisa taha.saandõhe ma seisan siiasamasse; imä saisaś sanna nulga .taadõ, kai säält ema seisis sauna nurga taha, vaatas sealt. Vrd .saisma, .saistama || üles ~ ülest .saisama püsti tõusma ▪ oodaʔ noʔ, ma .saisa ülest ja lasõ ussõ vallalõ oota ometi, ma tõusen püsti ja teen ukse lahti; vanapoisi kõtt oll´ kolmõkõrra täüś, ku tä ütśkõrd lavva takast üles saisaś (muinasjutust) vanapagana kõht oli kolmekordselt täis, kui ta ükskord laua tagant püsti tõusis

.sal´dus s <.sal´dusõ, .sal´dust> , .sal´düs <.sal´düse, .sal´düst> hoolimine; meeldimine; armastus ▪ .vasta ütśtõist .sald´us ja .tahtmine vastastikune armastus ja iha; nuuʔ olliʔ kõik´ .türmi .pantuʔ, et olõ‿s .sald´ust pite es kuninga.tütrele (muinasjutust) nad olid kõik vangi pandud, sest ei olnud kuningatütre meele järele; ollaʔ jovva‿i õks vaest .mitmõ .miilt piti, .mitmõsaa .saldüst piti (rahvalaulust) vast ei jõua ma olla mitmele meeltmööda, mitmesajale meeldida. Vrd armastus

seenɪ|kavvanɪʔ, seenɪ|kavvaneʔ P adv senikaua, niikaua, seni ▪ oodaʔ seenɪkavvanɪʔ, ku ma tagasi jõvva! oota seni, kuni ma tagasi jõuan!; võtaʔ ütś saibas, sis pessäʔ seenɪkavvaniʔ, koonɪʔ .rõivaʔ lääväʔ säläst! (muinasjutust) võta üks teivas, siis peksa seni, kuni riided lagunevad seljast ära!; seeńkavvaniʔ lätsiväʔ, koonɪʔ tull´ ütś uiboh .vasta (muinasjutust) senikaua läksid, kui tuli vastu üks õunapuu. Vrd seenɪ|kavva, seenɪʔ

segimäne adj <segimätse, segimäist ~ segimäst>
1. vahelduv; heitlik, muutlik ▪ segimäne ilm, .julgõ‿iʔ .sääntsegaʔ hainalõ .minnäʔ heitlik ilm, ei julge sellisega heinale minna; .tervüs om õ̭nnõ sääne segimäne, õi olõʔ .haigõ õi terveh tervis on aga selline muutlik, pole ma ei haige ega terve. Vrd segändäjä
2. ebaselge, segane ▪ nuuʔ olliʔ sõ̭naʔ segimätseʔ, võidulauluʔ .võ̭õ̭raʔ (rahvalaulust) need olid segased sõnad, võõrad võidulaulud. Vrd segämäne

sikkõhe ~ sikkõhõ adv ihnelt, kitsilt, (ülearu) kokkuhoidlikult ▪ sääl .perreh .väega sikkõhe .süüdi seal peres söödi väga kitsilt; ma taha‿ai sikkõhõ süvväʔ tetäʔ ma ei taha ülearu kokkuhoidlikult süüa teha. Vrd kidsɪste

sinehümä v <sinehtüdäʔ, (ta) sinehüs> , sinehtümä <sinehtüdäʔ, (ta) sinehtüs> siniseks muutuma, sinetuma ▪ .poiśkõnõ .väega .haigõ, nii .haigõ, nigu jumalakõnõ, nägogi arʔ sinehtünᴜ̈ʔ poisikene on väga haige, nii haige, et hoidku jumal, näost sinisekski läinud; .muista olli‿ks, rist´emäkene, ma sõ̭sarist mustõb, tõistõ olli‿ks, rist´emäkene, ma seeh sinehünü (rahvalaulust) ristiemake, ma olin muudest õdedest mustem, ristiemake, teiste seas sinetunud (näotum). Vrd sinestümä

singahutma v <singahuttaʔ, singahuda ~ singahuta> jalaga lööma, põtkama ▪ .poiśkõnõ singahut´ ni pütt kattõ .palla (muinasjutust) poisike põtkas ja pütt [läks] kaheks tükiks; imäkene, ma singahuta ni pütül lääväʔ vitsaʔ .maaha nigu tõrahut (muinasjutust) emakene, ma löön jalaga ja pütil kukuvad vitsad maha, nii et raksatab. Vrd põ̭nahutma, singᴜtama, .sinkama, sinksahutma

.soht´ma v <.sohtiʔ, sohi ~ sohvi> soovitama; hrv sokutama ▪ ma sullõ sohvi hüä naase ma soovitan sulle head naist; .kullõ‿i ma su .soht´mist ma ei kuula su soovitust; timä .sohtõ mullõ ja ma tei ka ja lätś .häste tema mulle [seda] soovitas ja ma tegin ka [nii] ja mul läks hästi

sorahõlõma1 v <sorahõllaʔ, sorahõlõ> lükkima, (nööri otsa) ritta seadma ▪ eeläʔ .helmi salidsiʔ, toona‿ks sorrõ sorahõlli (rahvalaulust) eile ma helmeid [keeks] lükkisin, toona sorapärleid ritta seadsin. Vrd sorahitsma

soranõ adj <soradsõ, sorast>
1. rebukollane ▪ tsääŕpiimäpudõr om .väiga soranõ ternespiimapuder on väga kollane; mini õks küdsä mesidse leevä, pujanaane soradsõ pudru (rahvalaulust) minia küpsetab mesise leiva, pojanaine rebukollase pudru
2. folk kena, ilus, meeldiv ▪ esi .soie ma soradsõ .hiusõ, vahaladva lahutõli (rahvalaulust) ise kammisin ma ilusad juuksed, vahakollase ladva (juuksed) harutasin

sorõhõhe adv lahedalt, kenasti ▪ muido um iks .hõimu .hõ̭õ̭lah, muido‿ks sugu sorõhõhe (rahvalaulust) muidu on hõim reas, muidu suguvõsa kenasti koos; .suie‿ks pää sorõhõhõ, latsõ‿ks kudŕaʔ lahehehe (rahvalaulust) kammis pea kenasti, lapse lokid lahedalt; .jalgu ma kängi‿s .kärmähe, suud mõsõ‿s sorõhõhe (rahvalaulust) jalgu ma ei kängitsenud kärmelt, nägu ei pesnud kenasti. Vrd lahehõlt, .laugõhe, .lauhkõhe

sott´2 s <soti, sotti> van sajandik (pinnamõõt) ▪ timäl om mõtsah maad säidse sotti tal on metsas maad seitse sajandikku; ma kümme sotti kaki ütsindä linna ma kitkusin üksi kümme sajandikku lina

.sukmań s <.sukmani, .sukmanni> / <.sukmani, .sukmanit> , .sukmanń <.sukmanni, suk.manni> / <.sukmanni, suk.manne P> sukman, naiste mustast kalevist pidulik pihtseelik ▪ .sukmannil olõki‿iʔ käust sukmanil polegi varrukaid; .vaenõlatś ütel´ õt: mul olõ‿õi suk.manni, ma saa‿i minnäʔ (muinasjutust) vaenelaps ütles, et mul ei ole sukmanit, ma ei saa minna; ei olõʔ .sukmanit .pääle aiaʔ, poig tõi tälle .sukmani kaʔ (muinasjutust) pole sukmanit selga panna, poeg tõi talle sukmani ka; kaasigõʔ käbükängil, kõik´ iks sugu .sukmannel (rahvalaulust) kaasitajad ilusate kingadega, kogu suguvõsa sukmanitega. Vrd kitasnik

sukundõ adv (mitte) sugugi, üldsegi ▪ õhu pääl .saaki‿i ma ollaʔ sukundõ näide .jalgugaʔ õhu käes (paljajalu) ei saa ma nende jalgadega sugugi olla. Vrd sukugɪʔ, sukundkiʔ, sukundõgiʔ

suńo adj <suńo, sunńo> rumal ▪ mis sa sunidõʔ, kas sa suńo olõdõʔ, kas maʔ olõ õigõ nii .tennüʔ! mis sa sonid, kas sa rumal oled, kas ma olen ikka niimoodi teinud!. Vrd eeläne, hojo, hola, holdo, hol´o, holoṕ, horosk´, huńo, loll´, turak, ull´, ullinõ

suurᴜlt ~ .suurult adv suuruselt, suurusena ▪ mõ̭nõl mehel om maad tõõsõ mehe moro .suurult mõne mehe maa on suuruselt nagu teise mehe õu; tessätina .suurult linamaad tiinu suuruselt (jagu) on linamaad; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu .suurult, sõ̭s sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa juba näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole valmis mulle selga hüppama!

.säädümä v <.säädüdäʔ, .säädü> asetuma; aset võtma ▪ ega ma ei astuʔ aho ette, ega ma ei .säädüʔ sängü pääle (rahvalaulust) ega ma ei astu ahju ette, ega ma võta aset sängi peale

taarast´ s <taarasti, taarastit> , taarast P <taaraste, taarastet>
1. ülem, rahvavanem ▪ saanuʔ õks ma kuniga kodo, suurõ taaraste .tarrõ! (rahvalaulust) saanuksin ma kuninga koju, suure vanema majja!; kotoh .võidõ õks sa ollaʔ kui kuningas, .taivah ollaʔ suur taarast (rahvalaulust) kodus võid sa olla kui kuningas, taevas olla suur vanem. Vrd kalava, natśal´nik, vanõb
2. kirikuvanem ▪ taarast´ om kerigu .perrä.kaeja, raha om taarasti käeh kirikuvanem on kiriku järelevaataja, raha on kirikuvanema käes; kerigu taarast´, kiä .kündlit veese kerɪkulõ, .perrä kaess kirikuvanem [on see], kes kirikule küünlaid viib, kiriku järele vaatab

tahvatsõlõma v <tahvatsõllaʔ, tahvatsõlõ> tahuma ▪ taro‿ks pakust tahvatsõlõʔ, lepä‿ks pakust lühendeleʔ (rahvalaulust) tahu tarupakuks, lühenda lepapakuks; toona õks ma tei .kuldakotaʔ, hõpõ.tallo tahvatsõlli (rahvalaulust) toona tegin ma kuldkotad, hõbetaldu tahusin. Vrd .lüümä, tahotsõma, .tahvama, tahvatama, tahvatsõma, tahvɪtsõma

taiulinõ adj <taiulitsõ, taiulist> arukas, mõistlik, taibukas ▪ kuulõʔ, tätä taiulinõ, kuulõʔ, kaasa kasvataja (rahvalaulust) kuule, arukas äiapapa, kuule, kaasa kasvataja; olõ‿ks ma miisś meeleline, talopoig taiulinõ (rahvalaulust) olen mees mõistlik, talupoeg arukas. Vrd akaŕ, .märksä, .taiksa, .taipsa, .taitsa, tark, tolgulinõ, torolinõ

targõbahe ~ targõmbahe komp adv targemini; mõistlikumalt ▪ ma tii targõbahe ma teen targemini; olõʔ targõbahe, teku‿iʔ .sääntsit tükkä! ole mõistlikum, ära tee selliseid tempe!; .kelgiʔ saa‿i ollaʔ inäb parembahe, .taiva all targõmbahe (rahvalaulust) kellelgi ei saa olla enam paremini, taeva all targemini. Vrd .taitsabakõistõ, .taitsappa, targõbidi, targõbihe

tati|korv́ s <tati|korvi, tati|.korvi> / <tati|korvi, tati|.korve P> seenekorv ▪ vinne teeda tulõ, laǵa kaab pääh, tatikorvɪʔ kaalah, ütś iih, tõõnõ takah tuleb vene taat, lai kaabu peas, seenekorvid õlal, üks ees, teine taga; no kua õks ma tatikorvikõsõ, mähi seenemärsikese (rahvalaulust) nüüd punun ma seenekorvikese, mähin seenemärsikese

tati|valdas ~ tati|valdaś s <tati|.valta, tati|valdast> sõimus ilalõug, tatipütt ▪ haard´ timä .rõ̭ndo pite kinni ni kärähüt´: kas sa tahat, vana tativaldas, et ma su siihsamah är pooda? (muinasjutust) haaras tal rinnust kinni ning käratas: kas sa tahad, vana ilalõug, et ma su siinsamas pihuks ja põrmuks teen?

teegatama v <teegataʔ, teegada> (lauldes) last kiigutama, hällitama ▪ ma esɪʔ teegada umma latsõkõist ma ise kiigutan oma lapsekest; ku teegatõdas, sis lauldas: tee-ee teh, tee-ee teh kui kiigutatakse, siis lauldakse: tee-ee teh, tee-ee teh; esi hällüt´, esi laul´, esi teegat´, tekk´ hellü (rahvalaulust) ise hällitas, ise laulis, ise kiigutas, häälitses. Vrd hällᴜ̈tämä, keegatama, keegᴜtama, kiigᴜtama, .äätämä

.tikśmä v <.tiksiʔ, (ta) tikś> prõksuma; tiksima, toksima ▪ külmäkene tikś ja pauk, ma üte .hammõkõsõgaʔ väläh (muinasjutust) külmake prõksub ja paugub, mina särgiväel väljas. Vrd .krõkśma, .trikśmä

tikõlanõ s <tikõlasõ, tikõlast> põrguline, sunnik ▪ tõhhõh tikõlanõ, egas ma sullõ ait´oma iist .närtsa es annaʔ tohoh, sunnik, ega ma sulle räbalaid aitüma eest andnud; oodaʔ sa, tikõlanõ, .kaemiʔ, kumb kummast jako saa (muinasjutust) oota sa, põrguline, vaatame, kumb kummast jagu saab. Vrd .perkläne, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõveletś, tikõvits, veletś, äiolanõ

tilgõtama v <tilgõtaʔ, (ta) tilgõtas>
1. tilgendama, nõretama ▪ .Maaŕal ommaʔ maŕapuhmaʔ .marju täüś ku tilgõtasõʔ Maarjal on marjapõõsad marju täis, nii et nõretavad; sitigõ puhõm tilgõtas õ̭nnõ P mustsõstrapõõsas lausa nõretab [marjadest]; sis lauli õks ma .uibo .häitsemmä, vislapuu veretämä, tikõrpuu õks küll .marjo tilgõtamma (rahvalaulust) siis laulsin ma õunapuu õitsema, kirsipuu punetama, tikripõõsa marjadest nõretama
2. piltl tilbendama ▪ .latsi tilgõtas Iŕo takah lapsi tilbendab Iro kannul. Vrd tilbatama, .tilbõlõma, .tolbõlõma

.tilla adv kilda, hulka, kampa ▪ ma sai timä .tilla ma sain tema kampa; lei timägaʔ .tilla lõin temaga kampa. Vrd .kahha, kokko, .müssü, .summa, ütte

tingel´|kott´ I s <tingel´|koti, tingel´|kotti> rahakott, tengelpung ▪ ku muial kõ̭nõldas tingel´pungast, sis mille ma või‿iʔ üldäʔ tuud tingel´kotist? kui mujal räägitakse tengelpungast, siis miks ma ei või seda tengelkotiks nimetada?; raha võõdõti tingel´kotigaʔ üteh, olõ‿s pall´ond .kelgiʔ raha võeti rahakotiga kaasa, palju ei olnud kellelgi. Vrd kaugaś, .kukru2, pung, tingõl´|pung

.toetsõma v <.toedaʔ, .toetsõ> kavatsema; tõotama ▪ mis sa meid .pessäʔ .toetsõt? mispärast sa meile peksa anda tahad?; ime .toetsõ‿ks sis kooldaʔ .kurbuistõ, minehtüdä‿ks meele.haigustõ (rahvalaulust) ema kavatses surra kurbusse, minestada meelehaiguse tõttu; .toetsõ tä rakoʔ ratsu pääd, hüvvä hobõst ar hukadaʔ (rahvalaulust) kavatses ta raiuda ratsul pea maha, hukata hea hobuse; sinno .toetsi ma põlvil .põõtõllaʔ, käevarsil .vaotõllaʔ sind tõotasin põlvedel põetada, käevartega vajutada (surnuitkust). Vrd kavatsõma, .tõotama

.toetõlõma v <.toetõllaʔ, .toetõlõ> folk toetama ▪ midä jovva‿s õks .nõstaʔ sada miist, tuhat miist .toetõllaʔ (rahvalaulust) mida (mõõka) ei jõudnud tõsta sada meest, tuhat meest toetada (püsti hoida); kõik´ sää õks ma täheʔ .tähtsähe, panõ Koodiʔ kolmipoodi, ilma- õks ma -kiräst kirotõllõ, suurõst tuulõst .toetõllõ (rahvalaulust) kõik taevatähed sean ma tähtsalt [ritta], panen Koodi ja Reha kolme kaarde, ilmakirjaks kirjan, toetan suure tuulega; latsõʔ käsiʔ õks kõ̭ik´ kütsäʔ kardohkit, tuha sisse .toetõllaʔ (rahvalaulust) kõik lapsed käskisid kartuleid küpsetada, tuha sisse toetada; tuu‿ks poig liinah .elli, turuh hinnäst .toetõli (rahvalaulust) too poeg elas linnas, turu peal end elatas. Vrd tugõma

.t´ooklanõ I adj <.t´ooklatsõ, .t´ooklast> klaasist, klaasine ▪ vaest tulõ üü.külmä, ma paremb panõ uguritsa.pindrele .t´ooklatsõ raami pääle võib tulla öökülma, ma panen kurgipeenrale parem klaasraami peale. Vrd klaasinõ

t´oorkatama v <t´oorkataʔ, t´oorkada> riivima ▪ .ritka ka t´oorkatõdas paastu .aigu, pandas kanõbi võisind .pääle mustrõigast ka riivitakse paastu ajal, pannakse kanepiõli peale; ma t´oorkada kardohkit ma riivin kartuleid (tärklise tegemiseks). Vrd .riiv́mä, t´orgatama, t´orkatama, törgatama

tougaskõlõma v <tougaskõllaʔ, tougaskõlõ> tõukama ▪ suurdõ jäi‿ks ma tuuldõ tougaskõllaʔ, vihma- jäi‿ks ma -pisardõ pillõldaʔ (rahvalaulust) jäin ma suurte tuulte tõugata, jäin ma vihmapisarate pillutada. Vrd kukkama2, .toukama, tõugaskõlõma

truuk s <truuga, .truuka> sõber ▪ mineʔ kohe taht uma truugagaʔ mine oma sõbraga kuhu tahes; või, truuk, väega puŕoh olõ oi, sõber, ma olen väga purjus; meil latsõʔ ommaʔ suurõʔ truugaʔ meie [perede] lapsed on suured sõbrad; tull´ õks jo mano pall´o .truukõ, sõit´ mano pall´o .sõpro (rahvalaulust) tuli juurde palju sõpru, sõitis juurde palju sõpru; tubak õks ütel´: tere, truuk!, viin ütel´: hüä veli! (rahvalaulust) tubakas ütles: tere, sõber!, viin ütles: hea vend!; kõ̭ik´ ommaʔ õks naaʔ tundiʔ mino truugaʔ, jovvumeheʔ mano .juuskvaʔ (rahvalaulust) kõik need tondid on mu sõbrad, jõumehed jooksevad minu juurde. Vrd sõbõ̭r

.tseesnahe adv ausalt, õiglaselt; viisakalt, kombekalt ▪ ma .ütle sedä sullõ .tseesnahe ma ütlen seda sulle ausalt; .mõrsja istᴜs lavva takah .veiga .tseesnahe mõrsja istub laua taga väga kombekalt; meil õ̭ks .juudi .viina tseesti peräst, .tseesnahe meil joodi viina ikka [ainult] kombe pärast, mõistlikult. Vrd .ausahe, .seesnahe, .tseeste

tsidsi|miisś s <tsidsi|mehe, tsidsi|miist> õemees ▪ Miko oll´ Annõ tsidsimiisś Miko oli Anne õemees; ma kutsi Tepot koonɪʔ timä surmanɪʔ tsidsimiisś ma kutsusin Tepot kuni tema surmani õemeheks. Vrd sõ̭sara|miisś, tsidśamiisś

tsiksahama v <tsiksahtaʔ, (ta) tsiksahas> , tsiksahtama <tsiksahtaʔ, (ta) tsiksahtas>
1. klõpsatama, plõksatama ▪ karbi usś .kargas vallalõ, tsiksahas õnnõ karbi kaas hüppab lahti, nii et plõksatab
2. täksama (tuld) ▪ ma tsiksahta sullõ tuld ma täksan sulle tuld. Vrd .tsiksama, .tsikśmä, tsäbähtämä

tsisahus s <tsisahusõ, tsisahust> , tsisahuś <tsisahusõ, tsisahuist> sisin, visin ▪ ma kuuli hussi tsisahusõ ma kuulsin ussi sisinat

tśokś2 s <tśoksi, .tśoksi> köks, väike hunnik v koorem ▪ ma tõi tśoksi .hainu kodo ma tõin koormakese heinu koju

tsorahama v <tsorahtaʔ, (ta) tsorahas> , tsorahtama <tsorahtaʔ, (ta) tsorahtas> sortsatama; sorisema ▪ vesi tsorahhas, valõtas kohe vesi sortsatab, kui kuhugi kallatakse; ma lasi piimä läbi kurnu, perä tsorahhas viil lasksin piima läbi kurna, pära veel soriseb; mis sääl tsorahti? mis seal sortsatas? (mida seal kallati?). Vrd tsiraskõlõma, tsorisõma

tśuuda adj s <tśuuda, tśuudat>
1. ime; imeasi ▪ ma .löüse .säändse tśuuda! ma leidsin sellise imeasja!; ka‿koh‿om noʔ tśuudakanõ, mis nakas .saama vaat kus on [alles] ime, [ei tea,] mis nüüd hakkab saama. Vrd imeh
2. imelik, kentsakas ▪ täl om tśuuda nimi tal on imelik nimi; ni oll´ täl iks tśuuda miil noidõ .päitside pääle kah, .tahtu‿us noid .kuigi sinnä jättäʔ piltl (muinasjutust) ja tal käis kange himu ka nende päitsete järele, ei oleks kuidagi raatsinud neid sinna jätta. Vrd andśak, handśak, imelik, tśuudanõ
3. hlv veidrik ▪ ooʔ, tśuuda, miä sa ajat säänest nahaldaʔ juttu uhh, veidrik, mis sa ajad sellist nahatut (kummalist) juttu; ooʔ tśuuda, koes sa noʔ .läädeʔ, risti.rahvahe? uhh, veidrik, kuhu sa nüüd lähed, [ega ometi] ristirahva hulka?

tśuurɪtama v <tśuurɪtaʔ, tśuurida> tsurr hüüdma (peituse- või jooksumängudes) ▪ ma õi mängɪʔ inäp, ma tśuuridi arʔ ma ei mängi enam, ma hüüdsin tsurr

.tśuutõlõma v <.tśuutõllaʔ, .tśuutõlõ> äiutama, unelaulu laulma ▪ tulʔ sa latsõgaʔ mõtsa .viirde suurõ kivi pääle ja sääl latsõgaʔ .tśuutõlõʔ ja .l´uutõlõʔ, sis ma tulõ last imetämä (muinasjutust) sa tule lapsega metsa äärde suure kivi peale, äiuta ja kussuta last seal, siis ma tulen last imetama; võti‿ks nääʔ .üska .tśuutõlliʔ, .tśuu‿ks nä -tõlliʔ .l´uutõlliʔ (rahvalaulust) võtsid nad sülle, äiutasid, äiutasid, kussutasid. Vrd kusśotama, kõssɪtama, .l´uutama, .l´uutõlõma, lüllütämä, .tśuutama

tsäksähütmä v <tsäksähüttäʔ, tsäksähüdä ~ tsäksähütä> , tśaksahutma <tśaksahuttaʔ, tśaksahuda ~ tśaksahuta> (korra) täksama ▪ imä uut´, kooni ma tsäksähüti .kirvõ paku .sisse ema ootas, kuni ma täksasin kirve paku sisse; sa śaal tśaksahudɪʔ .veit´kene .kirvegaʔ seal sa täksasid veidi kirvega; ma tśaksahuda .hästegi ja rao ärʔ ma täksan [kirvega] korralikult ja raiun maha. Vrd tsäksahtama, .tsäksama

tsäposkaʔ pl s <tsäposkide, tsäposkit> / <tsäposkide, tsäposket P> , tśaposkaʔ <tśaposkidõ, tśaposkit> tsäposkad, kaelakee mitmest hõbeketist ja väikestest müntidest ▪ tädi käest sai tsäposkaʔ, vanaimä käest sai sõlõ tädi käest sain tsäposkad, vanaema käest sain sõle; mul ommaʔ kolmõkõrralitsõʔ tśaposkaʔ mul on kolmekordsed tsäposkad; latsõst ma .tahtsõ .hindäle .veiga tsäposket P lapsena tahtsin ma endale väga tsäposkaid. Vrd säposkaʔ || kellä tsäposkaʔ pl seinakella ketid

tsääräk s <tsäärägo ~ tsääräko, tsääräkot> / <tsäärägu ~ tsääräku, tsääräkut> / <tsääräga, tsääräkat I> , tsäärak <tsäärago ~ tsäärako, tsäärakot> / <tsääragu ~ tsääraku, tsäärakut> , tśaarak <tśaarago ~ tśaarako, tśaarakot> / <tśaaragu ~ tśaaraku, tśaarakut> viinapits, viinakruus; pitsitäis, kruusitäis ▪ ma anna sullõ üte tsäärägu .viina, sis om .kergep .vahtiʔ ma annan sulle ühe pitsitäie viina, siis on kergem valvata; mõ̭ni tśaarak om jalakõsõgaʔ, a niisama ka om, ilm jalaldaʔ mõni viinapits on jalakesega, aga [mõni] on niisama ka, ilma jalata; tśaaragukõnõ, sääne topsɪkõnõ .väikene viinapitsike [on] selline väike topsike; nuuŕpaaŕ lätt lavva .taadõ ja joosõ ärʔ edimätse tsäärägo .viina ne .arkeʔ koolõs (muinasjutust) noorpaar läheb lauda ja joob ära esimese pitsitäie viina ja nad surevadki ära; vanajuudas näkk´ .arkiʔ, et tõrv om, olõ‿i viin, heit´ tsääräga .merde I (muinasjutust) vanakuri märkas, et see on tõrv, polegi viin ja viskas kruusi merre; nii kavvaneʔ, ko tsäärakoh vesi viil om, .uutkõʔ minno, ko jo vesi tsäärakoh verest muutos, sis inämb minno ar .uutkoʔ, sis olõ ma jo hukka saanᴜʔ P (muinasjutust) senikaua, kuni topsis veel vesi on, oodake mind, kui juba vesi topsis vereks on muutunud, siis mind enam ärge oodake, siis olen ma juba hukka saanud. Vrd ŕumka, tserenka || tsääräkol .käuma noorpaariga tervisenapsi jooma (pulmakombestikust) ▪ sis lääväʔ .mõrśa kosilasõgaʔ lavva .taadõ ja .mõrśa sugulasõʔ nakkasõʔ sis tsäärakul .k´auma, kõ̭ik´ paarõ, .ristäm rist´äsägaʔ, veli velenaasegaʔ siis istuvad mõrsja ja kosilane lauda ja mõrsja sugulased hakkavad siis tervisenapsi joomas käima, kõik paarikaupa, ristiema ristiisaga, vend vennanaisega; tsäärakulõ käveʔ õ̭nnõ .ainubaʔ umadsõʔ noorpaariga jõid tervisenapsi ainult kõige lähemad omaksed

tsütsätämä v <tsütsätäʔ, tsütsädä> ässitama, õssitama; õrritama ▪ ma tsütsädi vähä, kaeʔ, kos sis lätś ku palama ma õrritasin teda pisut, vaata, kus siis läks [kohe] nagu põlema. Vrd hälgᴜ̈tämä, härgᴜ̈tämä, kihotama, tsütsᴜ̈tämä, võ̭ssatama, võ̭ssɪtama, .võ̭stama

tuu|.vaehtõ ~ tuu|.vaihtõ adv tol ajal, samal ajal ▪ veli lätś sõtta, tuu.vaehtõ .kuuli esä ärʔ vend läks sõtta, [aga] tolle aja sees suri isa ära; sepp oll´ tuu.vaehtõ alastõ, ni sepäl olõki‿s .aigu ar .rõivit .sälgä .pandaʔ (muinasjutust) sepp oli samal ajal alasti ning sepal polnudki aega riideid selga panna; halv .kaie .tütrikka kõik aig, a ku .naati .kündlit .puhksõma, nii .tütrikuʔ tulliʔ tuu.vaehtõ ar (muinasjutust) vanakuri vaatas tüdrukuid kogu aeg, aga sel ajal, kui hakati küünlaid ära puhuma, tulid tüdrukud tulema; kahr tuu.vaehtõ magasi ja ma käsi täl kahrulõ kõvastõ lüvväʔ (muinasjutust) sel ajal karu magas ja ma käskisin tal karu kõvasti lüüa. Vrd śoo|.vaehtõ, .vaehtõ|pääl, vahetõ|pääl

tõrv|kari s <tõrv|kaŕa, tõrv|.karja> folk libahundikari ▪ halv visaś sis tälle tõrvnaha .sälgä ja .vaenõlatś .arke juusk´ .mõtsa tõrv.karja (muinasjutust) vanakurat viskas siis talle libahundi naha selga ja vaeslaps jooksis ä metsa libahundikarja; tännidäʔ sa hummõń kõvastõ kaʔ, muido tõrvkari lätt ar väega .kavvõ ja ma kuulõ‿i (muinasjutust) karju sa homme õige kõvasti, muidu libahundikari läheb väga kaugele ja ma ei kuule

tühäline adj <tühälitse, tühälist> tühipaljas; puruvaene ▪ näio näkk´ suurõ vaiva, tühälinõ tekk´ tükü tüüd (rahvalaulust) neiu nägi suure vaeva, tühine tegi tüki tööd; ma sai õks väega .vaesõlõ, imä tütär tühälitsõlõ (rahvalaulust) ma sain väga vaesele [mehele], ema tütar puruvaesele. Vrd muda.vaenõ

tündsähümä v <tündsähüdäʔ, tündsähü> , tündsähtümä <tündsähtüdäʔ, tündsähtü>
1. folk tümpsatama, matsatama ▪ petäi, sattõ‿ks ma maalõ ne madsahto, tüvi takah kõ̭ik tündsähtö (rahvalaulust) kukkusin ma, mänd, maha mis matsatas, kogu tüvi taga tümpsatas. Vrd madsahtama, tündsähtämä
2. folk tüsenema, paisuma ▪ näiot .ülti‿ks .poiga pundsahunuʔ, näiot .ülti‿ks tütärd tündsähünüʔ (rahvalaulust) neidu öeldi poega [kandes] paisunud, neidu öeldi tütart [kandes] tüsenenud. Vrd punsahuma

ugla s <ugla, .ukla> folk veri ▪ oll´ õks täl veri viina iist, oll´ ugla ollõ iist (rahvalaulust) oli tal veri viina eest, oli veri õlle eest; mõni om õks sääl vell´o vere seeh, uma ugla .vaihõl, tuulõl taha õks ma verd jaahutõllaʔ, kinnä .ukla kistutõllaʔ (rahvalaulust) mõni vend on seal vere sees, oma urmade vahel, tuulega tahan ma verd jahutada, oma urma kustutada; timä lää‿i õks mul veri vere sisest, ugla oho .vaihõlt (rahvalaulust) tema, veri, ei lähe mul vere seest, urm ohu vahelt. Vrd puna, .ukla, veri

uhatõlõma v <uhatõllaʔ, uhatõlõ> hoolitsema, põetama ▪ .tahtva‿ks naaʔ ulliʔ uhatõllaʔ, kanasõʔ kasvatõllaʔ (rahvalaulust) tahavad need rumalukesed hoolitsemist, lapsed üleskasvatamist; kui jovva‿ks ma latsõʔ kasvatõllaʔ, kui jovva ulliʔ uhatõllaʔ (rahvalaulust) kuidas jõuan ma lapsed kasvatada, kuidas jõuan rumalukeste eest hoolitseda. Vrd hoolɪtsama, uhatama, õhɪtsama

.uigõlõma v <.uigõllaʔ, .uigõlõ> oiglema, (korduvalt) oigama; ägama ▪ ma .uigõlli pliidi takah, jovva‿s .maaha lesätäʔ ma oigasin pliidi taga, ei jõudnudki [asemele] pikali heita (sünnitajast); ku kiä .veiga uiatas suurõ halu vai surma seeh, sis üldäs .uigõlõs kui keegi väga oigab suure valu käes või suremas olles, siis öeldakse, [et] ta oigleb; katai õks kumard´, eiś kuuk´, ossakõsõʔ .uigõlliʔ (rahvalaulust) kadakas kummardas, ise kurtis, oksakesed oiglesid; kua õks sis .vaenõ .vaugõlli, oholine .uigõlli (rahvalaulust) kes siis vaene vingus, kes siis vilets oigles. Vrd .oigõlõma, uiatama

ulli adv väga, äärmiselt, hullult, hullupööra ▪ tä om ulli tark miisś ta on väga tark mees; papṕ ulli .väega tänɪt´ papp karjus hirmus kõvasti; ma pessi timmä ulli kõvastõ ma peksin teda hirmus kõvasti; śoo laul oll´ ulli pikk´ see laul oli kole pikk; tuu iks mõist ulli mustitsit .laula, miiʔ laula .vahtsit too oskab küll väga vanu laule, meie laulame uusi; hobõsõʔ olliʔ ulli .kalliʔ, .sääntsit hobõsit olõ‿õs .kiäki nännüʔ (muinasjutust) hobused olid väga kallid, selliseid hobuseid ei olnud keegi näinud; kuningal oll´ ulli illoś tütär (muinasjutust) kuningal oli väga ilus tütar. Vrd armõdu, hirmᴜs, igäväne, ilma2, ilmadu, .ilmlik, ilm|otsaldaʔ, jäledü, jälle, .kangõhõ, .kistumaldaʔ, maa|ilma, pahadu, ullidu, .väega

.undama2 v <unnadaʔ, .unda> uhama, hoogsalt tegema ▪ minʔ .undaʔ saibas kõvaste maa .sisse mine uha (viruta) teivas kõvasti maa sisse; sis .naksiʔ nä puutõlvagaʔ pääle .undamma, sis naasś .maasla tulõma siis hakkasid nad puutõlvaga peale uhama (tampima), siis hakkas õli tulema; ma .untsi vaja .saina ma lõin varna seina. Vrd .uiama, .õ̭iama

upɪkallaʔ adv upakil, urvakil; kummargil ▪ vanaimä oll´ kõ̭ik´ aig virgõstõ .vaihõl upɪkallaʔ vanaema oli alati vagude vahel kummargil; sääl ma otsõ upikallaʔ, upikallaʔ, urvikallaʔ (rahvalaulust) seal ma otsisin upakil, upakil, urvakil. Vrd tuurakallaʔ, tuurakõllaʔ, tuurɪkõllaʔ, tuurilõ, upɪkõllaʔ, upildõ, upilõ, urvɪkallaʔ, urvɪkil, urvildõ, uurɪkõllaʔ

vagahuisi ~ vagahusi, vaga.huise P adv vaikselt ▪ maka‿i vaga.huise paarirahvas sängᴜ̈h P ei maga paarirahvas vaikselt voodis; näio õks ma .kaie kavaluisi, vahe õks ma .väega vagahusi (rahvalaulust) kaesin ma, neiu, kavalusi, vahtisin ma väga vaikselt. Vrd vagahuistõ, vagᴜhuisi, vagatsõhe, vagusahe

vaguvast adv asjata, põhjuseta ▪ kuis ma tälle lüü vaguvast, hallõ om inemiist! kuidas ma teda [siis] asjata löön, kahju on ju inimesest!. Vrd vaastvaguvast

vahnᴜʔ adj <vahnu, vahnᴜt> , .vahnᴜʔ <.vahnu, .vahnut> vanune ▪ ńooʔ latsõʔ ommaʔ üte vahnᴜʔ need lapsed on ühevanused; ma olõ su vele .vahnᴜʔ ma olen su venna vanune; esä vahnu mehegaʔ sai üteh laadolt tulõma koos isavanuse mehega sain laadalt tulema. Vrd vana, vahnunõ

valmahutma v <valmahuttaʔ, valmahuda ~ valmahuta>
1. korraks vilistama ▪ sa pitsidäʔ silmäʔ kinni, ma valmahuda sa pigista silmad kinni, ma vilistan; ku kakk valmahut, sis midä pahanduist tulõ kui kakk [inimese moodi] vilistab, siis tuleb mingi pahandus; ma lää .mõtsa, ku vaja tulõ, sis valmahudaʔ õnnõ ma lähen metsa, kui on vaja, siis ainult vilista; valmahut´ uma varsa mõtsast .vällä vilistas oma varsa metsast välja. Vrd valɪtsõma2, valmɪtsõlõma, valmɪtsõma, valvahutma
2. folk vihistama ▪ sääl iks .suitsit sopsahuti, valimit valmahuti (rahvalaulust) seal suitsetega sopsasin, valjaid vihistasin

valvahutma v <valvahuttaʔ, valvahuda ~ valvahuta>
1. korraks vilistama ▪ kaŕᴜs valvahut kolm kõrd karjus vilistab kolm korda; .kullõʔ, ma valvahuda! kuula, ma vilistan!; vanahalv valvahut´ ni oll´ kutsaŕ katõ hobõsõgaʔ sääl (muinasjutust) vanapagan vilistas korra ja kutsar kahe hobusega oli [kohe] seal. Vrd valɪtsõma2, valmahutma, valmɪtsõma, valmɪtsõlõma
2. vihistama ▪ sääl iks ma .suitsit sopsahuti, valimit valvahuti (rahvalaulust) seal ma suitseid soputasin, valjaid vihistasin. Vrd valvaskõlõma

vannõnǵ s <vannõngi, vannõngit> vanne, tõotus ▪ laulatagõʔ minno .paari .tuugaʔ, kelle ma olõ uma vannõngi .andnuʔ (muinasjutust) laulatage mind paari tollega, kellele ma olen oma vande andnud. Vrd vannõh

varets s <varedsa, varetsat> loss ▪ kunigas .viidi varetsahe kuningas viidi lossi; läteh juusk .õkva kuniga varedsa ala allikas jookseb otse kuningalossi alla; tśura lätś kuniga varetsa ette ja sääl kõnõli, õt ma taha kuniga tütärd arʔ .arstiʔ (muinasjutust) noormees läks kuningalossi ette ja rääkis seal, et ma tahan kuninga tütre terveks ravida. Vrd losś

.veerbinõ adj <.veerbidsõ ~ .veerbitsõ, .veerbist> pajuokstest ▪ sullõ kütä‿ks ma sanna .kündlitsõ ja havvu viha .veerbitsõ (rahvalaulust) sulle kütan ma küünaldega sauna ja hautan pajuokstest viha

.veernahe adv õigesti, ausalt ▪ poig, elät õks sa .õkva .õigõhõ, virvekene, .veernahe (rahvalaulust) poeg, sa elad täiesti õigesti, virvekene ausalt; .pluuka mõista‿s ma pitäʔ .plootnahe, õga lää‿s mul vedõr .veernahe (rahvalaulust) atra ei osanud ma hoida tugevasti, ega läinud vedruäke mul õigesti

veerva s <veerva, veervat> paju (Salix) ▪ võti sis vitsa veervast, .kaksi ma vitsa kadajast (rahvalaulust) võtsin siis vitsa pajust, murdsin ma vitsa kadakast. Vrd pai, veerba

veerᴜ̈s adj <veerüsä, veerüsät> folk ladus, nobe, vilgas, viljakas, tubli ▪ .tarko õks tarõ.tütrekka, veerüsit virtinit (rahvalaulust) tarku toatüdrukuid, nobedaid virtinaid; tõõsõʔ kitiʔ õks kui .häste .häitsemist, veerüsäst viläsuvvõ (rahvalaulust) kui teised kiitsid head õitsemist, viljakaks viljasuve; põsõʔ olliʔ kui ubinakõsõʔ, olli‿ks ma veerüsä verega (rahvalaulust) mu põsed olid kui õunakesed, olin ma vilka verega; oll´ õks täl iih hüä hopõń, hüä hopõń, veerüs verrev (rahvalaulust) oli tal ees hea hobune, hea hobune, nobe raudjas; külä olt õks sa uibos veerüs veli, mino suur sugulanõ (rahvalaulust) oled sa, küla õunapuu, tubli vend, minu suur sugulane; kual olli‿ks ka .kuurmaʔ .korgõpaʔ, kual velel veerüsäpäʔ (rahvalaulust) kummal olid koormad kõrgemad, kummal vellel ladusamad

.verdene adj <.verdetse, .verdest> virdega, virdene ▪ .verdetseʔ teräʔ, pall´o vereht .pääle valõt virdesed terad, palju virret peale kallatud; tõsõ tii‿ks ma kalja kadajatsõ, kolmanda‿ks vii .verdetse (rahvalaulust) teise kalja teen kadakase, kolmanda vee virdese

vetᴜ̈telemä v <vetᴜ̈telläʔ, vetᴜ̈tele> vetitama, leotama ▪ umal .tahtsõ õks tä viinal vetütelläʔ, mõrol ollõl uputõllaʔ (rahvalaulust) oma viinaga tahtis ta vetitada, mõru õllega uputada; oja õks, ma linaʔ .leotõllõ, ojavesi vetütelle (rahvalaulust) mina, oja, linad leotan, ojavesi vetitan; kooni õks ime sanna kütt´, maama .vihto vetütelli (rahvalaulust) kuni ema sauna küttis, mammavihtu leotas. Vrd .leotama, .leotõlõma, vetᴜ̈tämä

videlik adj s <videliku, videlikku> laisk, saamatu; vedelvorst ▪ selle õks ma ikõ, .puukõnõ, ohi, vana .uibokõnõ, et om õks mul ladõv laisah aiah, videliku aia veereh (rahvalaulust) sellepärast ma nutan, puukene, ohkan, vana õunapuuke, et mul on latv laisa aias, vedelvorsti aia ääres; saanuʔ olõ õks ma .laisko .aida, videliku vele kodo (rahvalaulust) olen jõudnud laiskade aeda, saamatu noormehe koju; ime, .jäide õks no ilma laisist latsist, videlikast velisist (rahvalaulust) jäid ilma, ema, laiskadest lastest, saamatutest vennastest. Vrd laisk|vorst´, videlüs, videsk´

vihossihe adv vihaseks; pahuksisse, tülli ▪ mõ̭ni halv latś lätt vihossihe, heit hinnäst pikkä .maalõ, pess .jalgogaʔ .vasta maad mõni paha laps saab vihaseks, viskab ennast pikali maha, peksab jalgadega vastu maad; ńooʔ .jätnüʔ ma viinaʔ vihossihe, ńooʔ ollõʔ unõssihe (rahvalaulust) need viinad oleksin jätnud pahuksisse, need õlled unustusse. Vrd vihasihe, vihasihe

viivähümä v <viivähüdäʔ, viivähü> viibima; hilinema ▪ hot´ iks ma .kaldu .kaugust, aost iks .veitüst viivähtü (rahvalaulust) kuigi ma jäin kauaks, [tulekuga] veidi aega viibisin. Vrd viibahtuma

virahutma v <virahuttaʔ, virahuda ~ virahuta> viskama, paiskama; hooga heitma ▪ ma virahuda vett käsigugaʔ ma viskan kibuga vett [kerisele]; susi virahut´ tsia üle ola (muinasjutust) hunt heitis sea üle õla; lätsiväʔ ka sis .joudo .kaema ja ku Iroslaan üte voori vägimiist virahhut´, sis oll´ tuu maah (muinasjutust) läksid siis ka jõudu katsuma ja kui Iroslaan ühe korra vägimeest heitis, siis oli too pikali maas kah. Vrd .heitmä, .viskama

õhi s <õhi, õhhi>
1. hool, hoidmine; õnn ▪ .tahtsõ mu mehiläse õhhi arʔ viiäʔ tahtis mu mesilaseõnne ära viia; ma anna mehiläseʔ .Maaŕa kätte, täl om õhi ma annan mesilased Maarjale, tal on [mesilastega] õnne
2. taig, kaitsemaagiline rituaal; kaitsemaagiline tabu ▪ üripäävä hummogu .peeti jalʔ tuudsamma õhhi: imä pand´ viil katś munna .liuda, ütś sai kaŕᴜssõlõ, a tõõnõ .viidi Ürile jüripäeva hommikul viidi läbi jälle sedasama rituaali: ema pani veel kaks muna kaussi, ühe sai karjus, aga teine viidi Jürile [ohvriks]; jummal´ hoit räüsä iist, ku mingu‿iʔ räüsäpäävä .nurmõ tegemä, Eestimaal ommaʔ suurõʔ räüsäʔ, meil siih ei olõʔ nii, sääl es .peetä taad õhhi jumal hoiab rahe eest, kui ei minda rahepäeval (25. mail) põldu harima, Eestimaal on suured rahesajud, meil siin nii väga ei saja, [aga] seal ei peetud sellest tabust kinni; kaŕa .vällä.laskmise õhhi .peeti järgiti karjalaske rituaali