[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

harokallaʔ adv harali ▪ linapeoʔ olliʔ harokallaʔ linapeod olid harali. Vrd hargulõ, .harku

heiko adj s <heiko, heikot> kergatslik; kerglane; kergats ▪ timäl olliʔ .säändseʔ heiko sõ̭naʔ, võta‿as magama .kiäki timmä, ku tull´ .tütriga mano tal olid sellised kergatsi sõnad, keegi ei võtnud teda [enda juurde] magama, kui tuli tüdrukute juurde (ehale). Vrd haidak, heigo, heigonõ, heikonõ, heresk´, heŕosk´, holdo, loll´

.hiitrahe adv kavalasti, kavalalt ▪ .hiitrahe ni vigurihe kavalasti ja vigurlikult; tä tekk´ üte punni ja pand´ .tuugaʔ palgi otsa jäl kinni nii .hiitrahe, et .kiäki tuust .arvo es saaʔ (muinasjutust) ta tegi ühe prundi ja pani tollega palgiotsa kinni nii kavalasti, et keegi tollest aru ei saanud [et palgi sisse olid hõberahad peidetud]; hiireʔ kääväʔ õks sääl mano .hiitrahe, pikäʔhannaʔ halõhõhõ (rahvalaulust) hiired käivad seal juures kavalalt, pikksabad anuvalt. Vrd kavalahe, kavaluisi

huulõ|pill´ s <huulõ|pilli, huulõ|.pilli> / <huulõ|pilli, huulõ|.pille P> vilepill ▪ huulõpillɪʔ ollɪʔ tinadsõʔ, paiutsit ka tetti vilepillid olid tinast, [aga] pajust ka tehti; huulõpill´ oll´ puust vilepill oli puust

.hälvijä s <.hälvijä, .hälvijät> folk eksitaja ▪ .petjäl olliʔ pikäʔ sõrmõʔ, .hälvijäl hämmeʔ jalaʔ petjal olid pikad sõrmed, eksitajal märjad jalad. Vrd essütäjä

.hõ̭õ̭hkama <hõõhadaʔ, (ta) .hõ̭õ̭hkas> , .hõõhkama <hõõhadaʔ, (ta) .hõõhkas>
1. hõõguma, (soojust) õhkuma ▪ soe silmäʔ .hõ̭õ̭hkasõʔ ku hüdseʔ hundi silmad hõõguvad nagu söed; süä hõõhaś ku hõpõ piltl süda hõõgus kui hõbe (meel oli hea); teräʔ õks sis .hõ̭õ̭hksiʔ kui hõpõ, olliʔ .uhkõʔ unikoh (rahvalaulust) terad hõõgusid kui hõbe, olid uhked hunnikus
2. õhetama ▪ nägo veretäs, .hõ̭õ̭hkas nägu punetab, õhetab. Vrd .hõ̭hkama, kuumõtama, lõkkõlõma

jaagõŕ s <jaagõri, jaagõrit> ankur ▪ laiv om jaagõrih, jummal´ .hoitku, ku suurõʔ jaagõriʔ ollivaʔ! laev on ankrus, jumal hoidku, küll olid suured ankrud!. Vrd .jaakaŕ, .jaakri

jedŕona|kampsoń P s <jedŕona|kampsona, jedŕona|kampsonat> / <jedŕona|.kampsoni, jedŕona|.kampsonit> seto meeste valge poolvillane kirjatud pikk-kuub ▪ jedŕona.kampsonaʔ ja poolõʔsärgɪʔ kirotidi samõdegaʔ pikk-kuued ja pealiskuued kaunistati sametiga; .hammõ pääl peiväʔ meheʔ .puulevillatset jedŕona.kampsonet, tuu oll´ ka jälʔ nii poolõneʔ jalaneʔ pikk´, sälä takah ollivaʔ prundɪʔ ja siiloʔ .pantevvaʔ üte .aino nöpsigaʔ kinni särgi peal kandsid mehed poolvillaseid pikk-kuubi, too ulatus umbes poolde säärde, selja taga olid krooked ja hõlmad käisid üheainsa nööbiga kinni

kauhh s <kauha, .kauhha> kahv ▪ kauhagaʔ püvvetäs .vähki kahvaga püütakse vähki; .sääntseʔ käsikauhaʔ olliʔ, valivaʔ kalaʔ .korve .sisse P sellised käsikahvad olid, [sealt] kallasid kalad korvi. Vrd kahv2

kibot s <kiboda, kibodat> , kivot <kivoda, kivodat> ikoonikapp, ikooniriiul ▪ kibodaʔ ommaʔ .ümbre jumaldõ ikoonikapid on ikoonide ümber; innevanast olliʔ kõ̭igil kibodaʔ, pühäsekeseʔ olliʔ seeh kibotah, pingi pääl nulgah ennevanasti olid kõigil ikoonikapid, ikoonikesed olid ikoonikapis, pingi kohal nurgas; unõhhut´ .nimme .kinda kiboda veere pääle unustas nimme kinda ikoonikapi äärele; pöörelitse pand´ õ̭ks ta pühäseräti, kiŕolitse õks kivoda.rõiva (rahvalaulust) pani ta pöörakirjalise ikooniräti, kirjatud ikoonikapi kanga; eset kõ̭õ̭ koolõtõdi, kiboda ala kergütedi (rahvalaulust) isa ikka suretati, tõsteti ikoonikapi alla

kil´ok s <kil´oga, kil´okat> kätepesunõu ▪ vanast olliʔ kil´ogaʔ, papṕ tsusaś käeʔ kil´okahe, nakaś kässi .mõskma vanasti olid kätepesunõud, papp pistis käed kätepesunõusse, hakkas käsi pesema; luu.painaja lätś sis suu.mõskmisõ kil´okahe (muinasjutust) luupainaja läks siis näopesuanumasse. Vrd kil´okas, kil´okna, kurn2, til´ok

kiŕoline adj <kiŕolise ~ kiŕolitse, kiŕolist> , kiŕolinõ <kiŕolisõ ~ kiŕolitsõ, kiŕolist> mustriline, kirjatud ▪ vanast kiŕolist hamõht olõ‿õs vanasti kirjatud särki ei olnud; pühäse pääl oll´ kiŕolinõ, joonɪkanõ rätt´ ikooni peal oli mustriline, triibuline rätt; armi.hammõʔ ollivaʔ poisal ka kiŕoliseʔ pühapäevasärgid olid ka poistel kirjatud; tüü man ollivaʔ .paljaʔ .hammõʔ, kiŕoliseʔ .hammõʔ tullivaʔ õks .ildapa .vällä töö juures olid käisekirjadeta särgid, kirjatud särgid ilmusid ikka hiljem. Vrd kiräline1, .mustriline

knääsś I s <knääsi, .knäässi> vürst; saks ▪ knääsɪʔ ollɪʔ kuniga ligimätseʔ vürstid olid kuninga lähikondsed; sa olt ku määnegɪʔ knääsś! iroon sa oled justkui mingi saks!. Vrd herr

kohahus s <kohahusõ, kohahust> , kohahuś <kohahusõ, kohahuist> kohatus, kohatamine ▪ ma kuuli küünᴜ̈st kõvva kohahuist, lätsi .kaema, hainaʔ ollivaʔ .alla .vaonoʔ P ma kuulsin küünist valju kohatust, läksin vaatama, heinad olid [virnast] alla vajunud. Vrd kohhin

kongalinõ adj <kongalitsõ, kongalist>
1. sakiline, konksukirjaline ▪ olliʔ õks täl kiräʔ hangalitsõʔ, kogoniʔ kongalitsõʔ (rahvalaulust) tal olid kirjad sakilised, koguni konksulised. Vrd hangalinõ, hangulinõ, kongoline, kooguline
2. riukalik, vallatu ▪ .ütliʔ õks nä targast .võtjat, kongalitsest kosijat (rahvalaulust) nimetasid nad targaks (naise)võtjat, riukalikuks kosijat. Vrd hangunõ, kongoline, kriuk

kooguline adj <koogulitse, koogulist> , koogulinõ <koogulitsõ, koogulist> sakiline, konksuline (vöö- vm kiri) ▪ kuaʔ vüüd koogulist, haaraʔ vüüd hangulist (rahvalaulust) koo vööd konksukirjalist, tee kärmelt vööd sakilist; kuu olliʔ õks küll valul koogulitsõʔ, ao valul .ausapaʔ (rahvalaulust) kuuvalgel olid [said mustrid] konksukirjalised, koidu valgel ausamad (väärtuslikumad). Vrd hangulinõ, kongalinõ, kongoline, tsibrolinõ

kossa|linaʔ pl s <kossa|linnu, kossa|linnu> / <kossa|linno, kossa|linno P> linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ kossalinaʔ ollivaʔ ka egal naasel, hotś ku suuŕ hiusś .oll´ge P linapalmikud olid igal naisel, ükskõik kui pikad juuksed tal olid; kossalinaʔ tetteväʔ .suitoisist linost, tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa ja palmɪtevaʔ .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P palmikud tehti soetud linadest, tehti kaks parajalt jämedat patsi ja punuti kumbki oma patsidega kokku. Vrd koss, kossak

kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt) ▪ .kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõ‿õi hää, tulõ‿õi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega

kostinõ adj <kostidsõ, kostist> kompvekist tehtud ▪ sääl oll´ tarõkõnõ .taivah, toolɪʔ ja pingɪʔ ja laud ollɪʔ kõ̭ik´ kostidsõʔ (muinasjutust) seal taevas oli tarekene, toolid ja pingid ja laud, kõik olid kompvekist tehtud

krõbima v <krõpiʔ, krõbi> , krõ̭bima <krõ̭piʔ, krõ̭bi>
1. kriipima, kraapima ▪ kaeʔ, mis mul tah .kukroh krõbi? vaata, mis mul siin kuklas kriibib?; tammõ pääle oll´ olnuʔ ütś kiri kirotõt, jahimeheʔ ollɪʔ krõbinuʔ kirä maaha tamme peale oli olnud midagi kirjutatud, [aga] jahimehed olid kirja maha kraapinud. Vrd krabima, .krõ̭iḿma
2. piltl seksima, koinima ▪ .poiśkanõ krõbi .tütrikku poiss koinib tüdrukut. Vrd .koinlõma, .koińma, koobɪtsama

kulak|kinnas s <kulak|.kinda, kulak|kinnast> käpik, labakinnas ▪ kiŕolitseʔ olliʔ kulak.kindaʔ mustrilised olid käpikud. Vrd rusɪk|kinnas

kullᴜsseh ~ kullᴜssõh, kullᴜssih adv peidus (kuuldekaugusel); kättesaadaval ▪ seeni olli‿ks vitsaʔ vihosõh, kubo vitsaʔ kullusõh (rahvalaulust) seni olid vitsad [saanud] vihtumiseks valmis, vitsakubu ootas peidus

kõrahuma v <kõrahudaʔ, (ta) kõrahus> krõbedaks muutuma; kõrbema ▪ kõ̭ik´ vangɪʔ olliʔ .väega ar kuionuʔ ja kõrahunuʔ piltl kõik vangid olid ära kuivanud ja [päikesest] kõrbenud. Vrd kõrbahuma

kõrbahuma v <kõrbahudaʔ, (ta) kõrbahus> , kõrbahoma P <kõrbahodaʔ, (ta) kõrbahos> , kõrbahtuma <kõrbahtudaʔ, (ta) kõrbahtus> , kõrbahtoma P <kõrbahtodaʔ, (ta) kõrbahtos> kõrbema ▪ kõik´ leeväʔ ollɪʔ .väega ar kuionuʔ ja kõrbahunᴜʔ kõik leivad olid väga ära kuivanud ja kõrbenud; jäi lihakõnõ pannigaʔ suurõ tulõ pääle ne .arkeʔ kõrbahto P liha jäi panniga suure tule peale ja kõrbeski ära. Vrd kõrahuma, .kõrbama

kõrvulinõ2 s <kõrvulitsõ, kõrvulist> pruutneitsi, pruuttüdruk ▪ .määntseʔ .ehteʔ kaalah olliʔ vanast kõrvulitsil! millised ehted olid vanasti kaelas pruutneitsitel!. Vrd podrᴜsk´, .porski, prodᴜsk´, .prootśka

käde|suu s <käde|suu, käde|suud> van käisesuu, varrukasuu ▪ krahmalagaʔ tetäs kõvas .kaaldõalonõ ja kädesuuʔ tärklisega tärgeldatakse krae ja kätised; poisal ollɪʔ kädesuuh .koeduʔ joonõʔ poistel olid käisesuus [telgedel] kootud triibud; .käüssidõ otsah ommaʔ kädesuu joonõʔ varrukate otsas on varrukasuu triibud

kääräk s <käärägu, kääräkut> (üle leiva lõigatud) käär ▪ kõ̭igil olliʔ peoh pikäʔ palaʔ, käeh suurõʔ kääräguʔ (rahvalaulust) kõigil olid pihus pikad palad, suured leivakäärud käes. Vrd kiird, käärd, käärähüs, pöörändüs, viilak

külesnik s <külesniga, külesnikka> karjuse abiline (karja külgedel) ▪ .külge pand´ üte kaŕusõ, .tõistõ .külge pand´ tõõsõ kaŕusõ, nuuʔ olliʔ külesnigaʔ [peakarjus] pani ühele küljele ühe karjase, teisele küljele pani teise karjase, nood olid karjuse abilised. Vrd edesnik, peräsnik1

laba|sänǵ v <laba|sängü, laba|.sängü> magamislavats ▪ vanast ollɪʔ labasängᴜ̈ʔ, lavvaʔ .pantuʔ ütest sainast .tõistõ vanasti olid magamislavatsid, lauad [olid] pandud ühest seinast teise

labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbama ▪ muil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõ‿ks no pää sugimine, lakõ‿ks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima ▪ .vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu

langas s <langasõ, langast> (värvitud) villane lõng ▪ .ahtakõsõʔ .vüükeseʔ kolmõ langasõgaʔ kitsad vöökesed [on kootud] kolme värvi villase lõngaga; hal´as langas ni .tümbjätseʔ langasõʔ ergas lõng ja tumedad lõngad; tuu oll´ .säitsme langasõgaʔ, säidse langast oll´ koŕadaʔ too oli seitsme lõngaga [muster], seitse lõnga tuli [mustriks] korjata; kaarusõʔ ollivaʔ vereväʔ ni mustaʔ, verevist langastõst .koeduʔ kaarused (ilupaelad) olid punased ja mustad, punastest lõngadest kootud; umɪst villust ka saiʔ hüäʔ langasõʔ oma [lammaste] villadest said ka head lõngad; sis mul kumaguʔ kulõhusõʔ, langasõʔ kõik´ ilotust lääväʔ (rahvalaulust) siis mul punased niidid luituvad, kõik lõngad lähevad inetuks || riia langas Riiast toodud villane poelõng, riia lõng ▪ kiriväʔ riia langasõʔ kirjud riia lõngad; riia langasõʔ tullɪʔ .lahkuʔ kõ̭ik´ ärʔ, muidu olaʔ .lüübü‿üiʔ riia lõngad tulid kõik lahedaks teha, muidu ei tule õla mustrid [kangakudumisel] tihedad

.lõikus|helḿ s <.lõikus|helme, .lõikus|.helme> (hrl pl) pikergune helmes, piiprell ▪ tõõsõʔ olliʔ .pikliguʔ, .lõikushelmeʔ teised [helmed] olid pikergused, piiprellid

lülli|tulp s <lülli|tulba, lülli|.tulpa> võllas, võllapuu ▪ vanast olliʔ lüllitulbaʔ, lülli.tulpa .panti, .puudi üles vanasti olid võllapuud, tõmmati võlla, poodi üles. Vrd lüll´

mamm1 s <mamma, .mamma>
1. hellitl jook ▪ sis õks ka viläʔ .vihma .tahtvaʔ, .mamma orasõʔ ogivaʔ (rahvalaulust) siis tahavad viljad vihma, orased oigavad joogi järele; ime and´ õks aganit, saat´ saŕa.päälsit, noid käsk´ vette visadaʔ, mamma .sisse mahutaʔ (rahvalaulust) ema andis aganaid, saatis sõelapealseid, käskis neid vette visata, joogi sisse mahutada; tuu õks jooguʔ .liplõ .liime, maitskõʔ koorõ mammakõist (rahvalaulust) too joogu [kaera]lible leent, maitsku koorejoogikest; .julgõʔ olliʔ õks kõik´ Jumala söögiʔ, makõʔ .Maarja mammakõsõʔ (rahvalaulust) tugevad olid kõik jumala söögid, magusad Maarja joogikesed
2. euf viin, keelekaste ▪ võtkõ‿ks ti .viina inämbi, ärä maitskõʔ mõrro .mamma (rahvalaulust) võtke te rohkem viina, maitske mõru keelekastet; tulõʔ õks sa, näio, juuʔ .viina, marsiʔ siiä .maitsma .mamma, juuʔ õks sa .viina, saaʔ .julgõ, maidsaʔ .mamma, marsiʔ mullõ (rahvalaulust) tule sa, neiu, joo viina, marsi siia viina maitsma, joo sa viina, julgeks saa, maitse viina, tule mulle [naiseks]; sai õks sis viin .juudust, mõro mamm maidsõtust (rahvalaulust) sai siis viin joodud, mõru keelekaste maitstud

mesi|mari s <mesi|maŕa, mesi|.marja>
1. rosin ▪ sai küdseti mesi.marjugaʔ sai küpsetati rosinatega; mul ollɪʔ mesimaŕaʔ arʔ pehmütedüʔ kuuma vii seeh mul olid rosinad kuumas vees leotatud; olõ‿s esäl rahha mesi.marju .ostaʔ isal ei olnud rosinate ostmiseks raha
2. folk mesimari ▪ näio õks maitś mesimaŕa, näio tsälgut´ õks .kuldatsäuga (rahvalaulust) neiu maitses mesimarja, neiu näris kuldakobara; sinno jovva‿i imp .hoitaʔ ubinaʔ, .meeli jovva‿i imp .hoitaʔ mesimaŕaʔ (rahvalaulust) sind ei jõua enam [kinni] hoida õunad, meelt ei jõua enam hoida mesimarjad. Vrd meelimari

mihi|.miäkiʔ s <mihi|.minkõgɪʔ, mihi|midägiʔ> mittemiski, mitte midagi ▪ tuust saa‿i mihimidägiʔ tollest ei saa mitte midagi; śoo olõ‿i meil mihi.miäkiʔ see ei ole (tähenda) meile mitte midagi; tuu inemine massa‿as sõ̭s enämb mihimidägi see inimene ei maksnud enam mitte midagi (polnud lugupidamist väärt); tuu päiv tetä‿s jumala mihimidäginäʔ sel päeval ei tehta üldse mitte midagi; ma‿i annaʔ sullõ umast majast mihimidägi ma ei anna sulle oma majast mitte midagi || mihi ku midägi mitte kui midagi, üldse mitte ▪ sa tii‿s jo .rõivalõ mihi ku midägi sa ei teinud ju riidele mitte kui midagi (ei parandanud ära); katś oll´ .tarka, kolmas sääne tuhńagukõnõ, .kinkast tõõsõʔ mihi ku midägiʔ luku piä‿äs (muinasjutust) kaks olid targad, kolmas selline rumalakene, kellest teised mehed üldse lugu ei pidanud

mustõ|haava ~ mustõ|hava ~ mustõ|havva adv (enne)muiste, ammusel ajal ▪ mustõhava, .väega hulga .aigu tagasi, mi esä-esä-esäʔ ollɪʔ mälehtänᴜ̈ʔ muiste, väga kaua aega tagasi, meie isa-isa-isad olid [seda] mäletanud; olõ ma läsk´ mustõhavva, no om jo ütśtõiśkümme .aast´akka tagasi, ko miisś .kuule ma olen ammu lesk, sellest saab juba üksteist aastat tagasi, kui mees suri. Vrd mustõ, mustõl|.aiga, muuhaava, vana|haava

muu|haava, muu|hava, muu|havva adv väga ammu, muiste ▪ muuhaava .elli üteh küläh katś talomiist muiste elanud ühes külas kaks talumeest; mustõ vai muuhava, tuu om ütśkõ̭ik´ muiste või väga ammu, see on ükssama; muuhava ollɪʔ ośamaaʔ, ku .minti .osja hulga .rahvagaʔ ennevanasti olid osjamaad, kui mindi osja [korjama] hulga inimestega; oll´ muuhavva üteh paigah kolm .veljä ennemuiste olnud ühes paigas kolm venda. Vrd mustõ, mustõhaava, mustõl|.aiga, vana|haava

.mütsk´nä s <.mütsk´nä, .mütsk´nät> mütsumine ▪ vaivalt olliʔ kahruʔ .talli saanuʔ, kui sääl seeh .lõpmaldaʔ suur kollin, mürrin ja .mütsk´nä .nõssi (muinasjutust) vaevalt olid karud talli saanud, kui seal algas ilmatu suur kolin, mürin ja mütsumine. Vrd .matsk´na

ohkukanõ adj <ohkukadsõ, ohkukast> , ohkokõnõ <ohkokõsõ, ohkokõst> , ohkukõnõ <ohkukõsõ, ohkukõst> õhuke ▪ nii ohkokõsõʔ .rõivaʔ olõ‿õs ko noʔ, sis ollɪʔ pad´õbakõsõʔ [tollal] nii õhukesi riideid ei olnud kui nüüd, siis olid paksemad; oras oll´ õks sääl küleh ohkokõnõ, .pindre veereh peeńokõnõ (rahvalaulust) oras oli sealpool küljes õhukene (harv), piiripeenra ääres peenikene (kidur); kua‿s .kirju kehvä.keisi, kua‿s .olgõ ohko.kõisi (rahvalaulust) ei kudunud kehvakesi kirju (mustreid), ei kudunud õhukesi õlgu (õlakirju); ostõt rõivas um ohkukõnõ, liina rõivas um liblõhõnõ (rahvalaulust) ostetud riie on õhukene, linnariie on õheldane. Vrd hõllõ, .ohkanõ, ohoʔ, ohᴜkõnõ

.oigõhõ2 adv tasaselt, rahulikult, vagusi ▪ panniʔ õks nä .karpe .kallehe, .olgi .pääle .oigõhõ (rahvalaulust) nad panid [õunad] armsasti karpi, õrnalt õlgede peale; latsõʔ olliʔ õks sis .vaike kui vits, valla ulliʔ .oigõhõ (rahvalaulust) lapsed olid vait kui vits, valla tobukesed vagusi; mi‿ks olõ .oigõhe, viina man veeselähe (rahvalaulust) meie oleme vaikselt, [kuid] viina juures lõbusasti. Vrd rahᴜtsõhe, vagatsõhe, vagurahe

pad´ᴜʔ adv paksuselt ▪ hainaʔ ollɪʔ jala pad´ᴜʔ kaarɪh heinad olid jala paksuselt kaares (põlvekõrguste vaaludena)

pagana|tuli s <pagana|tulõ, pagana|tuld> (hrl pl) sootuluke, virvatuli ▪ vanast õks oll´ .sääntsit paganatulli, kes nä suu pääl palodiʔ, kas nä .määntseʔ vanaʔhalvaʔ vai? vanasti ikka oli selliseid sootulukesi, kes nad [seal] soo peal põletasid, kas nad [olid] mingid vanakurjad või?

pehmɪk s <pehmigu, pehmɪkut> / <pehmige, pehmɪket> pehme asi v toit ▪ kotoh olliʔ pliiniʔ küdsedüʔ, pehmigeʔ pilluduʔ (rahvalaulust) kodus olid pliinid küpsetatud, pehmikud ette pillutud (pakutud)

persü|päädi adv tagurpidi, vastupidi ▪ peeleʔ olliʔ õks koh tarõh persüpäädi, naane takah taasperi (rahvalaulust) kus olid kangaspuud tares tagurpidi, naine [nende] taga valepidi. Vrd taas|peri, taas|perilde

peräsnik1 s <peräsniga ~ peräsnika, peräsnikka> abikarjus, karja taga käija ▪ katś tükkü pand´ perrä ajama, nuuʔ ollɪʔ peräsnigaʔ kaks tükki pani [peakarjus] karja lõppu ajama, need olid karja taga käijad. Vrd edesnik, külesnik

petśorka s <petśorka, petśorkat> , petśolka <petśolka, petśolkat> , petśonka <petśonka, petśonkat>
1. ahjukapp, ahjuorv ▪ ma panni .kindaʔ petśorkahe kuioma ma panin kindad ahjukappi kuivama; petśorkaʔ ollivaʔ, kui sautarõʔ ollivaʔ, mõ̭nõl oll´ nelli-viiś petśorkat ahjukapid olid [siis], kui suitsutared olid, mõnel [ahjul] oli neli-viis ahjukappi; vanast oll´ rehetarõh aho küle siseh neläkandilinõ mulk, petśolka vanasti oli rehetoas ahjukülje sees neljakandiline auk, ahjuorv; nä käsɪʔ naasel pässä otsa .maaha rakoʔ ja petśorkahe .pandaʔ (muinasjutust) nad käskisid naisel pöidla otsa maha raiuda ja ahjukappi panna; librik pill´ õks jäl .laulõ petśonkahe, parm kummut´ konetśkahe (rahvalaulust) liblikas loopis laule ahjukappi, parm pildus ahjusamba otsa. Vrd .petśka, pet´sok, tśoponka
2. ahi ▪ tere ahi, ammusuu, petśorka, padi perseʔ (rahvalaulust) tere, ahi, ammulisuu, [tere] ahi, paksperse. Vrd ahi

pihtokõnõ dem s <pihtokõsõ, pihtokõst ~ pihtokõist> argipäevane pihtkuub, poolvillasest riidest poolpikk naiste ja meeste kuub, ülejakk ▪ mehil ollivaʔ õ̭nnõ põlvine pihtokõsõʔ .pruntõgaʔ ja .körtegaʔ P meestel olid ainult põlvini kuued, voltide ja kroogetega; rüvvi pääl peiväʔ naaseʔ pihtokõist pikk-kuue peal kandsid naised ülejakki; pihtokõsõʔ ollivaʔ äripäivɪh tüü man säläh pihtkuued olid argipäeviti tööd tehes seljas; tõõnõ taht õks jäl pereh pihtokõist, kalapujaʔ puult.särke (rahvalaulust) teine pere tahab pihtkuube, kalapojad meestekuube

piidsa|rätt´ s <piidsa|räti, piidsa|rätti> piitsarätt, käterätt (kosilasel) ▪ piidsarätt´ oll´ kosilasõl käeh, ku lätś sugulastõ poolõ .pulma .kutsma piitsarätt oli kosilasel käes, kui ta läks sugulaste poole neid pulma kutsuma; piidsarätt´ oll´ üle toki mähɪt piitsarätt oli üle piitsavarre mähitud; .kindaʔ olli‿ks täl kiriväʔ käeh, .olli‿ks täl peoh piidsarätt´ (rahvalaulust) käes olid tal kirjud kindad, peos oli tal piitsarätt

piilɪkas s <piilɪka, piilɪkat> van pügalpulk ▪ piilɪkidõ pääle oll´ tettüʔ tsälgaʔ, sis .kaeti .tsälka piteh pügalpulkade peale olid tehtud sälgud, siis vaadati sälkude järgi [laenu kogust]. Vrd piirɪkas

pink´|rattaʔ pl s <pink´|rattidõ, pink´|rattit> pikkvanker, pinkvanker ▪ olliʔ tüürattaʔ ni pink´rattaʔ vai lavvarattaʔ olid töövankrid ja pinkvankrid ehk laudvankrid; pink´rattaʔ .veiga võõgᴜtasõʔ pikkvanker kõigutab kõvasti. Vrd lavva|rattaʔ, lineika2

pinna adv pilbasteks; puruks ▪ põdõ̭ŕ lüü suurõ puu pinna jalagaʔ, nii kõvastõ lüü põder lööb suure puu jalaga puruks, nii kõvasti lööb; ku .kuulja kirstᴜst üles karaś, ollɪʔ kirstu lavvaʔ pinna (muinasjutust) kui surnu kirstust üles hüppas, olid kirstulauad puruks. Vrd pinnalõ, pirapinna, purupinna || pinna pisõmilõ pilbasteks, tükkideks ▪ ku sa siih .olnuʔ, sis su pää löönüʔ .ruud´mõgaʔ kõõ pinna pisõmilõ kui sa siin oleksid olnud, siis oleksin löönud su pea teibaga pilbasteks

pliini|raud s <pliini|ravva, pliini|.rauda> varreta pann ▪ .pliine küdseti, olliʔ tsõõriguʔ pliiniravvaʔ, noil olõ‿õs .handu pliine küpsetati, olid ümmargused pliinipannid, neil polnud vart; pliiniravva pääl küdseti lihha varreta panni peal küpsetati liha; saʔ mineʔ, ajaʔ mõtsah tuu kivi .häste kuumast nigu pliiniraud (muinasjutust) sa mine, aja metsas too kivi hästi kuumaks nagu pliinipann

plõkask´ s <plõkaski, plõkaskit> krapp ▪ sääne karra pala, plõkask´ kaalah selline plekitükk, krapp kaelas; plõkaskiʔ ollɪʔ karradsõʔ, olõ‿õs .puidsõʔ krapid olid plekist, ei olnud puust; .panti viil lehmäle .kaala plõkask´ lehmale pandi veel krapp kaela. Vrd klopṕ1, klõkatś, krapṕ, lõkatś, plõkatś, pärä

pohadel´nä s <pohadel´nä, .pohadel´nät> , puhadel´nä <puhadel´nä, puhadel´nät> vaestemaja, (kiriklik) hoolekodu ▪ vanast oll´ pohadel´nä liinah vanasti oli linnas vaestemaja; no ommaʔ vanadõkodoʔ, vanast olliʔ puhadel´näʔ, a no puhadel´nit olõ‿i ütegi kerigu man nüüdsel ajal on vanadekodud, vanasti olid vaestemajad, praegusel ajal pole vaestemaju ühegi kiriku juures; rikkaʔ meheʔ panniʔ puhadel´nä, et näide hinge iist pallõldasiʔ rikkad mehed ehitasid vaestemaja, et nende hinge eest palvetataks; Petsere puhadel´näh oll´ ütś vana paabakõnõ koolnᴜʔ arʔ Petseri hooldekodus oli üks vana eideke ära surnud

pooss|kaneṕ s <pooss|kanebi, pooss|kanepit> , pooss|kanõṕ <pooss|kanõbi, pooss|kanõpit> isakanep ▪ poosskanebiʔ olliʔ väega pehmekeseʔ, noil olõ‿s .siimnit isakanepi[taimed] olid väga pehmed, neil ei olnud seemneid; poosskaneṕ kakᴜti pääle jaka.päivä, imäkaneṕ kakᴜti sügüse isakanep kitkuti [välja] peale jaagupipäeva, emakanep kitkuti sügisel

.prak´ma v <prakkiʔ, praki> (välja) praakima ▪ ruuga .masmine oll´ noil, kes kroonu pääl olõ‿s, arʔ .vällä oll´ prakɪt papi [naturaal]tasu tuli maksta neil, kes sõjaväes ei olnud teeninud, kes olid välja praagitud. Vrd .praak´ma

pritś1 s <pritsi, .pritsi> metallist ilustus kaabul ▪ rikkapaʔ tśuraʔ kannivaʔ suvõl .pritsegaʔ .kaaba rikkamad noormehed kandsid suvel ilustustega kaabusid; kaabᴜʔ ollɪʔ vildidseʔ, pritś oll´ tinanõ kaabud olid vildist, ilustus oli tinast

proim s <proimõ, .proimõ> käeauk (naistesärgi varrukaõmbluses kaenla all) ▪ käeʔ tsusatas läbi proimõtõ, selle et .käüssekiräʔ mustas saasi‿iʔ käed torgatakse käeaukudest välja, et käisekirjad mustaks ei saaks; proimõʔ olliʔ esiʔ, a tuud kutsᴜti käuss, miä ribah oll´ käeaugud olid üks asi, aga toda, mis rippu oli, kutsuti käiseks. Vrd proimõʔ

puhᴜs s <puhusõ, puhᴜst> nõidus (soolapuhumise ja loitsudega) ▪ vanast ollɪʔ kunsti tegijäʔ vanaʔ naaseʔ, .panti tõõnõtõõsõlõ puhᴜssit, kui .kuagi arvaś vanasti olid nõidusetegijad vanad naised, pandi teineteisele nõidusi peale nii, kuidas keegi heaks arvas

puugovits s <puugovitsa, puugo.vitsa>
1. nööp ▪ vanast ollɪʔ puugovitsaʔ .puidsõʔ ja .luidsõʔ vanasti olid nööbid puust ja luust. Vrd nöpś, puugnits
2. (pl) piltl seto naise krõllidega hõbekee ▪ puugovitsaʔ ommaʔ .nöpsegaʔ keedɪʔ puugovitsad on krõllidega keed

puul´|särk´ s <poolõ|särgi, puult|.särki> seto meestekuub, seljal krooked ja sametkaunistused ▪ puul´särk´ oll´ pikeb ku ńooʔ pindsaguʔ, põlvini ja alapoolõ .põlvi ollɪʔ, prundsɪʔ ollɪʔ sälä takah .puusõ kottal, sammõdiʔ ollɪʔ sälä takah kuub oli pikem kui need pintsakud, ulatusid põlvini ja allapoole põlvi, krooked olid selja taga puusade kohal, sametkaunistused olid selja taga; mehil vanast ollɪʔ poolõʔsärgɪʔ, inämbüsi ollɪʔ iks hallɪʔ meestel olid vanasti kuued, enamasti ikka hallid

rahᴜtsõhe ~ rahᴜtsõhõ adv rahulikult ▪ olʔ no rahᴜtsõhe ole nüüd rahulikult [paigal]; tuuh olliʔ õks nä .perreh .pehmehe, tuuh .rahvah rahutsõhõ (rahvalaulust) seal peres olid nad mõnusalt, tolle rahva seas rahulikult. Vrd .oigõhõ2, rahulistõ, vagatsõhe, vagᴜhuisi, vagurahe, vagusahe

rammõhuma v <rammõhudaʔ, rammõhu> , rammõhtuma <rammõhtudaʔ, rammõhtu> väsima, rammestuma, rammetuks muutuma ▪ käeʔ ommaʔ rammõhtunuʔ käed on rammetud; kestüü .aigu, kuna hobõsõvahɪʔ rammõhunuʔ ollɪʔ, .hiile kunigapoig .talli .sisse (muinasjutust) kesköö ajal, kui hobusevahid väsinud olid, hiilis kuningapoeg talli sisse; säält ma‿ks ulli joovahtu, raasakõsõ rammõhtu (rahvalaulust) seal jäin ma väga joobnuks, raasuke rammetuks; vel´o‿ks tull´ väläst väsünü, raasakõnõ rammõhunnu (rahvalaulust) vend tuli väljast, [oli] väsinud, raasuke rammestunud. Vrd ramõhuma

ravɪtsõlõma v <ravɪtsõllaʔ, ravɪtsõlõ> toitma, söötma ▪ minga‿ks vana ma ravitsõlõ, elähünü elätele (rahvalaulust) millega ma vana toidan, elatanu elatan; kõ̭ik olli‿ks sis hiiroʔ mu .hoitaʔ, ratsoʔ mino ravitsõllaʔ (rahvalaulust) kõik hiirud olid minu hoida, ratsud minu sööta. Vrd kormɪtsõma, kormɪtõlõma, ravima, ravɪtsama

reess2 s <reesa, .reessa> külamaast eraldatud maatükk, maalõige ▪ noid .reessu .anti .rahvalõ, .müüdi neid maalõikeid anti rahvale, müüdi; mi man ollɪʔ nuuʔ reesaʔ meie juures olid need külamaast eraldatud maatükid. Vrd liuhk2, .lõikus, reesa|maa

rehähütmä v <rehähüttäʔ, rehähüdä ~ rehähütä> korraks vehkima, rehmama ▪ ku voori rehähüt´ mõõgagaʔ, lei kolʔ pääd .maaha, rehähüt´ tõõsõ voori, ollɪʔ kõik´ kuus pääd otsast maah (muinasjutust) kui korra rehmas mõõgaga, lõi kolm pead maha, rehmas teise korra, olid kõik kuus pead otsast maas; ku rehähüt´ õnnõ kura .käegaʔ, sai suuŕ meri, ku rehähüt´ õnnõ hüä .käegaʔ, sai suuŕ mõts (muinasjutust) kui vaid rehmas vasaku käega, tekkis suur meri, kui rehmas parema käega, tekkis suur mets. Vrd .rehmämä, .rihvama

ripakõlliʔ adv rippu; ripakil, ripakile ▪ kõ̭ik´ ollɪʔ tallo küleh ripakõlli: partõ küleh ja koh nä sis ollivaʔ kõik olid talade küljes rippu: parte küljes ja kus nad siis olid. Vrd ribah, ribahusi, ribakallaʔ, ripakallaʔ, rippa

ripsahuma v <ripsahudaʔ, (ta) ripsahus> rippu vajuma; longu vajuma ▪ uh´aʔ olliʔ õks mul .nõrka unõhtunuʔ, olliʔ rippa ripsahunuʔ (rahvalaulust) ohjad olid mul longu ununenud, olid rippu vajunud. Vrd ribahama, ribahuma, ripsahama

ristetsikko ~ ristɪtsikko ~ ristɪtsikku adv ristamisi, risti; ristikujuliselt ▪ latsõ puhastuś pandas närdso .sisse, mähɪtäs verevä langagaʔ ristetsikko kinniʔ platsenta pannakse nartsu sisse, seotakse punase lõngaga ristamisi kinni; Sõglakõsõ õks jälʔ sää sõirandikko, .Taiva Risti ristitsikko (rahvalaulust) Sõelakese sean jälle sõõrikujuliselt, Taeva Risti ristikujuliselt; .tõmpsiʔ‿ks kullaʔ kolm kõrd, pää pääle ristitsikku (rahvalaulust) kullad (vanemad) tõmbasid kolm korda, pea peale risti (mõrsja kammimise rituaal); .taiva olliʔ õks jo Koodiʔ .korgõh, .Taiva olli õks jo Rist´ ristetsikko (rahvalaulust) Koot ja Reha olid juba kõrgel, Taeva Rist oli juba ristikujuliselt. Vrd ristetämiisi, ristetämiiste, .risti, ristɪkohe, ristilde

riuhh s <riuha ~ riuhha, .riuhha> (hrl pl) kurnipulk ▪ .ruudja otsast lõiguduʔ riuhhaʔ, vassa piuʔ vai pikembäʔ, .paalkagaʔ .maahha pessete üle piiri, tuu vana.aolinõ mäng joʔ kõ̭ik´ lati otsast [olid] lõigatud kurnipulgad, vaksa pikkused või pikemad, kepiga löödi [need pulgad] maha üle piiri, see on vanaaegne mäng juba kõik; kaŕᴜssil olliʔ õks riuhaʔ .mitmõh paigah, kohe kaŕa aiʔ, sääl .mängeʔ karjastel olid kurnipulgad mitmes paigas, kuhu nad karja ajasid, seal mängisid; läkɪʔ .riuhhõ .lüümä! läki kurni mängima!

ruptsik adj s <ruptsiga, ruptsikat> , ruuptsik <ruuptsiga, ruuptsikat>
1. rupsik, paik jalatsi tallal või kontsal ▪ .saapa ruuptsigaʔ olliʔ talla viirt piteh saapal olid rupsikud talla äärt pidi
2. piltl argi-, argine ▪ sarahvan oll´ villanõ, oll´ kohe .hüvvä .paika minnäʔ, muido oll´ sääne ruuptsik .rõivakõnõ: tsitsirõivas, must toominõ rõivas sarafan oli villane, oli kuhugi paremasse kohta minekuks, muidu kanti sellist argist riietust: sitsiriie, must toimne riie

ruuga s <ruuga, ruugat> papi palk (natuuras) ▪ vanast .käuti ruugat koŕatõh külli piteh vanasti käidi papi palka kogudes mööda külasid; ruuga .masmine oll´ noil, kes kroonu pääl olõ‿s, arʔ .vällä oll´ prakɪt papi palka tuli maksta neil, kes sõjaväes ei olnud teeninud, kes olid välja praagitud

räbɪk s <räbigo, räbɪkot> / <räbigu ~ räbɪku, räbɪkut> , räpɪk <räpɪku, räpɪkut>
1. valge poolvillane naiste suvine ülekuub ▪ räpɪkut kandas pühäpäivi ülekuube kantakse pühapäeviti; kaarᴜstõgaʔ särk´ vai räbɪk om niidilõiminõ kaarustega kuub või ülekuub on niidilõimne (poolvillane); särgi ja räpɪku pääle köüdetäs lavvakidõgaʔ koet vüü kuue ja suvise ülekuue peale seotakse kõladega kootud vöö; olõ‿i räbɪkut, olõ‿i kossa.siidi (muinasjutust) ei ole kuube, ei ole patsipaela
2. takune (kaluri)kuub, püügikuub ▪ noʔ olõ‿õi inäp räpɪkit, meil ollivaʔ .paklatsõʔ .sääntseʔ, nuuʔ ollivaʔ räbiguʔ nüüd enam takuseid kalurikuubi ei ole, meil olid takused sellised, need olid kalurikuued. Vrd piisärk´

.sal´dus s <.sal´dusõ, .sal´dust> , .sal´düs <.sal´düse, .sal´düst> hoolimine; meeldimine; armastus ▪ .vasta ütśtõist .sald´us ja .tahtmine vastastikune armastus ja iha; nuuʔ olliʔ kõik´ .türmi .pantuʔ, et olõ‿s .sald´ust pite es kuninga.tütrele (muinasjutust) nad olid kõik vangi pandud, sest ei olnud kuningatütre meele järele; ollaʔ jovva‿i õks vaest .mitmõ .miilt piti, .mitmõsaa .saldüst piti (rahvalaulust) vast ei jõua ma olla mitmele meeltmööda, mitmesajale meeldida. Vrd armastus

sataskõlõma v <sataskõllaʔ, sataskõlõ> taaruma, vaaruma; korduvalt kukkuma ▪ lell pand´ .hindä .purjo, sataskõlli, sis soeʔ olliʔ tä kõ̭ik´ arʔ kusnᴜʔ ni pasandanᴜʔ, a sis õ̭ks lätsiväʔ arʔ mant lell teeskles purjujäänut, kukutas end maha, siis hundid olid ta üleni täis kusnud ja pasandanud, aga siis ikka läksid minema. Vrd kapõrdõlõma, kupõrduma, kupõrdõlõma, satatama, satatõlõma

seera s <seera, seerat> tikuväävel; tuletikk ▪ .tütrik oll´ .pandnuʔ tiku .pääkeseʔ, nigu vanast ollɪʔ, seeraʔ otsah, aho ala livvagaʔ likku tüdruk oli pannud tikupead, nagu vanasti olid, väävel otsas, ahju alla kausiga likku. Vrd serekna, tikk, tserä

seereṕ s <seerebi, seerebit>
1. liisk; liisupulk ▪ sis .anti seerebit, katõ.kümne üte .aast´a vana miisś, tuu kutsᴜti seerebillõ siis heideti liisku, [üks] kahekümne ühe aastane mees [oli], see kutsuti liisuheitmisele; .võeti varb ja .naati seeerepil .käuma võeti varb ja hakati liisku tõmbama; seerebigaʔ .anti sõtta liisuheitmisega anti (võeti) sõjaväkke; seereṕ om sääne puu, kässigaʔ pandas alt üles, viimäne om sis seeh liisupulk on selline puu, kätega võetakse alt üles kinni, viimane on siis liisu all; targaʔ veleʔ .ütliʔ, õt võtkõʔ seereṕ, kelles tulõ kõkõ inne .vaht´ma minnäʔ (muinasjutust) targad vennad ütlesid, et võtkem liisku, kellel tuleb kõige enne valvama minna
2. liisuga saadud maa, nöörimaa ▪ .perril ollɪʔ vanast seerebiʔ peredel olid vanasti nöörimaad

segimäne adj <segimätse, segimäist ~ segimäst>
1. vahelduv; heitlik, muutlik ▪ segimäne ilm, .julgõ‿iʔ .sääntsegaʔ hainalõ .minnäʔ heitlik ilm, ei julge sellisega heinale minna; .tervüs om õ̭nnõ sääne segimäne, õi olõʔ .haigõ õi terveh tervis on aga selline muutlik, pole ma ei haige ega terve. Vrd segändäjä
2. ebaselge, segane ▪ nuuʔ olliʔ sõ̭naʔ segimätseʔ, võidulauluʔ .võ̭õ̭raʔ (rahvalaulust) need olid segased sõnad, võõrad võidulaulud. Vrd segämäne

sinenik s <sineniga ~ sinenika, sinenikka> , sininik <sininiga ~ sininika, sininikka> (riide)värval, kangatrükkal ▪ sinenigaʔ olliʔ Petsereh värvalid olid Petseris; sininik, tuu .painja tapõti sõa .aigu arʔ värval, see värvija tapeti sõja ajal ära; sininik lei kirä .pääle, .värme arʔ, sis jäiʔ täpɪʔ .sisse kangatrükkal lõi kirjad peale, värvis ära, siis jäid täpid [mustri] sisse; Petsereh oll´ mitu tükkü noid sinenikki Petseris oli mitu tükki neid värvaleid. Vrd .painja

śolganõ adj <śolgadsõ, śolgast> , śolkanõ <śolkadsõ, śolkast> siidine, siidist ▪ Natil om katś ilosat śolgast rätti Natil on kaks ilusat siidist rätikut; .tütrik köut śolkatsõ räti .päähhä neiu seob siidist rätiku pähe; lätś ütś .tütrik .mõskma .śolkast rätti jõ̭õ̭ .viirde (muinasjutust) läks üks tüdruk jõe äärde siidirätti pesema; pojaʔ lätsiʔ .perrä ja olliʔ rutu peräst tagasi, śolkanõ hamõh käeh (muinasjutust) pojad läksid [rõivastele] järele ja olid kiiresti tagasi, [kõigil] siidine särk käes; olõ‿i meil sõba śolkanõ, olõ‿i kaal´ kalõvanõ (rahvalaulust) meil pole sõba siidine, pruudilinik pole kalevine. Vrd .siidene

.sootśka s <.sootśka, .sootśkat> külavanem; valla käskjalg ▪ .kuulsa sõ̭nolitsõ Martini Iŕo miisś Martin oll´ .sootśka kuulsa lauliku Martini Iro mees Martin oli valla käskjalg; .sootśkaʔ ja uŕadnigaʔ olliʔ vallah vallas olid valla käskjalad ja urjadnikud || üleb|.sootśka ülemsootska, Peko asemik. Vt üleb.sootśka

sossila s <sossila, sossilat> , sossõ̭la <sossõ̭la, sossõ̭lat> rauast v puust latihark (talvisel noodapüügil) ▪ sossilaʔ, .minkaʔ tuud hirt .aetas iä alust .müüdä edesi [olid] latihargid, millega toda latti mööda jääalust edasi aetakse; sossilagaʔ püürd´ hirre iä mulgu mano latihargiga tõukas lati jääaugu juurde. Vrd sääg

taht2 s <tahu, .tahtu> folk tahtmine ▪ olli‿ks sa ime miilt pite, mino‿ks sa taadõ .tahtu pite (rahvalaulust) sa olid ema meele järele, olid mu taadi tahtmist mööda; ehk mõista‿i elläʔ imme pite, tandsi‿i ime .tahtu pite (rahvalaulust) ehk ei oska elada ema soovi järgi, ei tantsi ema tahtmist mööda. Vrd hooda, hõlahus

.tahvama v <tahvadaʔ, .tahva> tahuma ▪ vanal kerɪkul ollɪʔ .kirvõgaʔ tahvaduʔ põrmadulavvaʔ vanal kirikul olid kirvega tahutud põrandalauad; .tahvaminõ om nigu ilehhes tetäʔ, .tahvaminõ õ̭ks om .kirvõgaʔ tahumine on justkui siledaks tegemine, tahumine käib ikka kirvega; vanapakań tahvaś umal latsõl jalaʔ vähäpäst (muinasjutust) vanapagan tahus (raius) oma lapsel jalad väiksemaks. Vrd .lüümä, tahotsõma, tahvatama, tahvatsõlõma, tahvatsõma, tahvɪtsõma

.taidma v <taidaʔ, taia> van oskama, suutma ▪ ärä iks .taidsõ .vasta laustaʔ, .vasta laustaʔ, .vasta .kostaʔ (rahvalaulust) oskas ikka vastu lausuda, vastu lausuda, vastu kosta; mina .taitsõ .vasta laustaʔ, .taitsõ targastõ kõnõldaʔ (rahvalaulust) mina oskasin vastu lausuda, oskasin targasti kõnelda; olli‿ks sa luud loonatark, ollit isit ilmatark, kui sa‿ks .taidsõt targa neio, .mõistsõʔ neio meelelitse (rahvalaulust) olid sa loomult loodud tark, olid tehtud ilmatark, kui sa oskasid [leida] targa neiu, mõistsid [leida] neiu mõistliku. Vrd .muistma, .mõistma

tigalanõ s <tigalasõ, tigalast> tihane (Parus) ▪ tigalasõʔ püsüseʔ talvõl tarõ man tihased hoiavad talvel maja ligi; õga voori essüt´ timmä tigalasõkõnõ uma laulugaʔ (muinasjutust) iga kord eksitas teda tihaseke oma lauluga; ossaʔ olliʔ täüś oravit, ladvaʔ täüś tiga.laisi (rahvalaulust) oksad olid täis oravaid, ladvad täis tihaseid

toomisto s <toomisto, toomistot> , toomistu <toomistu, toomistut> toomik, toomingasalu ▪ .uiboh olli‿ks vereväʔ ubinaʔ, toomistuh tulililliʔ (rahvalaulust) õunapuu otsas olid punased õunad, toomikus tulililled; eiś om õks tä .löütö lepistöst, .vällä tuud toomistost (rahvalaulust) ise on ta leitud lepikust, välja toodud toomikust; sääl um iks vesi vitsistüh, um iks tuli toomistuh (rahvalaulust) seal on vesi põõsastikus, seal on tuli toomikus

toro4 I s <toro, torro> tarakan, prussakaline (Blatta orientalis) ▪ lasi ussõʔ-.aknaʔ kõ̭ik´ vallalõ, nätäl´ .aigu kõvaʔ külmäʔ, sis .külmiʔ toroʔ arʔ tegin kõik uksed-aknad lahti, nädal aega olid kõvad külmad, siis külmusid tarakanid ära. Vrd torokanõ

tsibrolinõ adj <tsibrolisõ ~ tsibrolitsõ, tsibrolist>
1. sakiline ▪ vanast ollivaʔ kiräʔ .veiga tsibrolisõʔ ja peeńokõsõʔ vanasti olid [käise]kirjad väga sakilised ja peenikesed. Vrd hangulinõ, kongoline, kooguline
2. kortsuline, kortsus ▪ tsibrolinõ rõivaś kortsus riie. Vrd käbrolinõ, käbräne, kördeline, kördiline, .körtlikanõ

.tsiprama v <tsibradaʔ, .tsipra> lokkima (juukseid) ▪ noʔ joʔ noorõh iäh tsibratas hiust tänapäeval lokitakse juukseid juba noores eas; täl oll´ tsibrat hiuss kõ̭ik´ tal olid juuksed puha lokitud. Vrd kahardama, kudŕatama, .lok´ma, tsibratama, tsärotama

tsummõrka s <tsummõrka, tsummõrkat> vana logisev voodi, koiku ▪ tsummõrkaʔ ollɪʔ vanaʔ sängᴜ̈ʔ koikud olid vanad voodid. Vrd koika, kravat´

tuudɪh adv salgas, kambas ▪ kaŕusõʔ lääväʔ kokko, sis .võtvaʔ nii et tuudɪh! kui karjased kogunevad, siis mängivad, nii et [rüselevad] kambas; hot´ õks nä, tundiʔ, tuudih käveʔ, vanaʔpatuʔ pargih olliʔ (rahvalaulust) kuigi nad, tondid, kambana käisid, vanapaganad salgana olid; man õks sis tundiʔ tuudih käveʔ, vanapatuʔ paaritsilla (rahvalaulust) [purjus Taadsi] juures käisid tondid kambas, vanapaganad paarikaupa. Vrd hulgahna, pargihna, pargõ, summaviiel, summõ

tõheruś P s <tõherusõ, tõheruist> sitahunnik ▪ kõ̭ik´ laudatagodsõʔ ollivaʔ tõhe.ruise täüś, sis tsiaʔ seiväʔ P kõik laudatagused olid sitahunnikuid täis, siis sead sõid [neid]. Vrd tõhõrdus

ulli adv väga, äärmiselt, hullult, hullupööra ▪ tä om ulli tark miisś ta on väga tark mees; papṕ ulli .väega tänɪt´ papp karjus hirmus kõvasti; ma pessi timmä ulli kõvastõ ma peksin teda hirmus kõvasti; śoo laul oll´ ulli pikk´ see laul oli kole pikk; tuu iks mõist ulli mustitsit .laula, miiʔ laula .vahtsit too oskab küll väga vanu laule, meie laulame uusi; hobõsõʔ olliʔ ulli .kalliʔ, .sääntsit hobõsit olõ‿õs .kiäki nännüʔ (muinasjutust) hobused olid väga kallid, selliseid hobuseid ei olnud keegi näinud; kuningal oll´ ulli illoś tütär (muinasjutust) kuningal oli väga ilus tütar. Vrd armõdu, hirmᴜs, igäväne, ilma2, ilmadu, .ilmlik, ilm|otsaldaʔ, jäledü, jälle, .kangõhõ, .kistumaldaʔ, maa|ilma, pahadu, ullidu, .väega

vana|sitt s <vana|sita, vana|sitta ~ vanna|sitta> kurat, vanapagan ▪ Mokolukah .peeti inne pekuna.päivä, tuu om vannusittu .puusli Mokornulgas peeti vanasti pekunapäeva, see (Pekun) on vanapaganate pühak; üteldäs, et sõ̭s essᴜ̈t arʔ, ku vanasita .jälgi pääle saat öeldakse, et siis eksid ära, kui vanapagana jälgedele satud; .poiśkõnõ kuuld´ päält, ku vanaʔsitaʔ kõ̭nõlivaʔ (muinasjutust) poiss kuulnud pealt, kui vanakuradid rääkisid; üteh otsah .olleʔ ristiinemisõʔ, a tõõsõh otsah .olle vanasita pereh (muinasjutust) [tare] ühes otsas olid ristiinimesed, aga teises otsas oli vanakuradi pere. Vrd halv, kurat´, kuri|vaim, .perkläne, vana|halv, vana|mõro, vana|tikõ

vangilinõ I s <vangilisõ, vangilist> vang, vangistatu ▪ tä oll´ vangɪh jaʔ sääl sis muidogeʔ oll´ .tõisi vangiliisi kaʔ ta oli vangis ja seal siis muidugi oli teisi vange ka; vangilisõʔ ollɪʔ türmᴜ̈st .lastuʔ vallalõ vangid olid vanglast lahti lastud; kunigapoig lätś edimätse päävä .liina .kaema ni kaess, õt ütte vangilist viiäs käkɪstäʔ (muinasjutust) kuningapoeg läks esimesel päeval linna vaatama ja vaatab, et üht vangi viiakse üles puua. Vrd vanǵ, vangi|miisś

veelka s <veelka, veelkat> , .veelka <.veelka, .veelkat> , .veel´ka <.veel´ka, .veel´kat> tuulamismasin ▪ veelkal olliʔ sõglaʔ seeh, all oll´ jämehembäʔ, .käegaʔ ai .ümbre kõ̭õ̭ tuulamismasinal olid sõelad sees, all olid jämedamad (suuremate avadega), käega ajasin ringi kogu aeg; noʔ ka om veelkit mõ̭nõl nüüdki veel on mõnel tuulamismasinad [alles]; peel´kakõsõgaʔ visati, kel olõ‿s .veelkit puukühvlikesega visati (tuulamisel), kellel tuulamismasinat ei olnud

veerᴜ̈s adj <veerüsä, veerüsät> folk ladus, nobe, vilgas, viljakas, tubli ▪ .tarko õks tarõ.tütrekka, veerüsit virtinit (rahvalaulust) tarku toatüdrukuid, nobedaid virtinaid; tõõsõʔ kitiʔ õks kui .häste .häitsemist, veerüsäst viläsuvvõ (rahvalaulust) kui teised kiitsid head õitsemist, viljakaks viljasuve; põsõʔ olliʔ kui ubinakõsõʔ, olli‿ks ma veerüsä verega (rahvalaulust) mu põsed olid kui õunakesed, olin ma vilka verega; oll´ õks täl iih hüä hopõń, hüä hopõń, veerüs verrev (rahvalaulust) oli tal ees hea hobune, hea hobune, nobe raudjas; külä olt õks sa uibos veerüs veli, mino suur sugulanõ (rahvalaulust) oled sa, küla õunapuu, tubli vend, minu suur sugulane; kual olli‿ks ka .kuurmaʔ .korgõpaʔ, kual velel veerüsäpäʔ (rahvalaulust) kummal olid koormad kõrgemad, kummal vellel ladusamad

.vinku-.vanku adv siksakiliselt, sinka-vinka ▪ vingᴜʔ ollɪʔ .vinku-.vanku tettü puu .sisse kaunistused (sakid) olid puu sisse siksakiliselt tehtud (katuse otsalaual); armi püksɪʔ .lüüdi sineniga puul .vinku-.vanku kirägaʔ paremad püksid trükiti kangatrükkali juures siksakilise kirjaga

vira|kõrd s <vira|kõrra, vira|.kõrda> helmekee ▪ ütś helmekõrd oll´ pant pikälde, tõõnõ oll´ pant ristildõ, tuu oll´ virakõrd üks helmerida oli pandud pikuti, teine oli pandud risti, too oli virakõrd; virakõrraʔ hiideti sõlõlõ viil pääle, ollɪʔ .sääntseʔ kividseʔ .helmeʔ helmekeed pandi sõle peale, need olid sellised kivist helmed; mu .aigu inäbä kannõta‿s vira.kõrdu minu ajal helmekeesid enam ei kantud; sõsaŕ nakaś sorrõ salitsõma, vira.kõrda veerätämä (rahvalaulust) õde hakkas sorapärleid lükkima, helmekeed veeretama (valmistama)

.viuhkna s <.viuhkna, .viuhknat> vihin; vehkimine ▪ roosa .viuhkna õ̭nnõ oll´ ko .minte .karja kui karja mindi, oli ainult üks piitsavihin [kuulda]; ütś .vaugna ja vitsa .viuhkna ollɪʔ kavvõst kuuldaʔ üks vingumine ja vitsavihin olid kaugelt kuulda

vool´a s adj <vool´a, vool´at>
1. tegevusvabadus, voli; õigus ▪ ku latsõlõ annat vool´a kätte, sõ̭s võtt latś .võimust kui annad lapsele voli kätte, siis võtab laps võimust. Vrd luba, voli
2. vabadus, priius ▪ vool´a külä kroonuvalla küla (mis kulus riigile); vaja um inemiselatś ummõhtõ vool´a .pääle .laskaʔ, kavvas tedä sis vangɪh pitäʔ (muinasjutust) vaja on inimeselaps ometi vabadusse lasta, kaua teda siis vangis pidada; nooril mehil rahha külält, .priius ja vool´a ka käeh, mis muud, kui vaia maad-.ilma pite .hulk´ma minnäʔ (muinasjutust) noortel meestel raha küllalt, priius ja vabadus ka käes, mis muud, kui vaja maad-ilma mööda hulkuma minna. Vrd .priius, slaboda
3. vaba ▪ meil oll´ vool´a rahvas, a nä olliʔ .mõisniki all meil oli vaba rahvas, aga nemad (naabrid) olid mõisniku all; .eiske om teil, mehil, mito miilt, naasel vool´a keelekene (rahvalaulust) teil, meestel, on isegi mitu meelt, naisel vaba keelekene. Vrd prii, vaba1, volńa

võiu|kirn s <võiu|kirnu, võiu|.kirnu> võikirn ▪ võiul olliʔ kirnᴜʔ, .kutsᴜti võiukirn või tegemiseks olid kirnud, kutsuti võikirnuks

võiu|liud s <võiu|livva, võiu|.liuda> võikauss ▪ sajakott´ pidi õ̭ks olõma, leeväpätś õ̭ks oll´ ja sis võiuliud pulmalise kott pidi ikka [endal] olema, leivapäts ja võikauss olid ikka; Võrolt ommaʔ .tuuduʔ võiulivvaʔ, piimälivvaʔ Pihkõvast (rahvalaulust) Võrust on toodud võikausid, Pihkvast kohupiimakausid

.väätka s <.väätka, .väätkat> pühadeaeg jõuludest kolmekuningapäevani ▪ .talsepühɪst vii.rist´misene noil õdagel es tetäʔ pääle pääväminengot inäp midäge tüüd, nuuʔ ollivaʔ .väätka õdagoʔ P nendel õhtutel jõuludest kolmekuningapäevani ei tehtud peale päikeseloojangut enam mingit tööd, nood olid pühadeaja õhtud

vüü|sällüseʔ pl s <vüü|sällüsside, vüü|sällüssit> (hobuse) leid, hoburakmete osa ▪ hobõsõl ollivaʔ kulladsõʔ vüüsällüseʔ ja kulladsõʔ .päitseʔ (muinasjutust) hobusel olid kuldsed leid ja kuldsed päitsed. Vrd aheŕ|sälᴜ̈sseʔ, lindsiʔ, vüüŕsälᴜ̈sseʔ

võ̭ssatama v <võ̭ssataʔ, võ̭ssada> , võssatama <võssataʔ, võssada> ässitama ▪ tä lask´ pini vallalõ ketest ja võ̭ssat´ imɪssele pääle ta lasi koera ketist lahti ja ässitas emisele kallale; kaŕusõʔ pinnegaʔ võ̭ssatasõʔ karjused ässitavad koeri [lehmi ajama]; kaŕusõʔ olliʔ timmä nännüʔ ja olliʔ pinnegaʔ võ̭ssatanᴜʔ karjused olid teda näinud ja koeri [tema peale] ässitanud. Vrd kihotama, tsuiatama, .tsuitama, tsütsätämä, tsütsᴜ̈tämä, võ̭ssɪtama, .võ̭stama

äiolanõ s <äiolasõ, äiolast> kurat, põrguline ▪ kuri sei .kuivi kallo, äiolanõ .ät´kit, vell´o sei õks .viit´kit, imelatś .lat´kit (rahvalaulust) kurat sõi kuivi kalu, põrguline äädikat, vend sõi viidikaid, emalaps latikaid; olli‿ks kõik´ man manalasõʔ, olliʔ .ümbre äiolasõʔ (rahvalaulust) juures olid kõik manalased, ümber olid põrgulised. Vrd halv, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, pokan, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõlanõ, tikõveletś, tikõvits, veletś, äi, äio, äitś

üleb|.sootśka s <üleb|.sootśka, üleb|.sootśkat> , ülemb|.sootśka <ülemb|.sootśka, ülemb|.sootśkat> ülemsootska, Peko asemik ▪ muidõ pargɪh ollɪʔ üleb.sootśka ja tõõsõʔ .sootśkaʔ teiste hulgas olid ülemsootska ja muud vanemad; õgal kuningriigipääväl valɪtas .vahtsõst kuningas Peko asõmik, Setomaa ülemb.sootśka igal kuningriigipäeval valitakse uuesti kuningas Peko asemik, Setomaa ülemsootska