[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

kostõlõ adv külla, võõrusele ▪ vaja õigõʔ ka kõrd naase-esä poolõ kostõlõ minnäʔ vaja õige kord ka naiseisa poole külla minna; ku .minti tõõsõh paigah kostõlõ, sis .jälki oll´ kodo.hoitjat vaja kui mindi kaugemale võõrusele, siis oli jälle koduhoidjat tarvis; miisś käü .nurmõ, tulõ õ̭nnõ kodo kostõlõ mees käib põllul [tööl], tuleb koju ainult [justkui] külla; liina rahvas tehnäś miist ja kutś .hindä poolõ kostõlõ (muinasjutust) linnarahvas tänas meest ja kutsus endale külla

penätelemä v <penätelläʔ, penätele> , peenätelemä <peenätelläʔ, peenätele> hurjutama, ette heitma, haugutama ▪ ko .kuulja nägemäldäʔ koolõs, sis tõõsõh ilmah .naatas .veiga haugᴜtõlõma ja penätelemä, et mis sa arʔ pagõset P kui surija [teiste] nägemata sureb, siis teises ilmas hakatakse väga sõitlema ja hurjutama, et miks sa ära põgenesid; häpö om õks küll ummi mul kõ̭nõldaʔ, peremiist penätelläʔ! (rahvalaulust) häbi on mul omasid taga rääkida, peremeest hurjutada!; või sul kodo kuŕotõllaʔ, või sul pereh peenätelläʔ (rahvalaulust) võib sul kodu kurjustada, võib sul pere hurjutada. Vrd haugᴜtõlõma, penätämä, suditama

tara|veer s <tara|veera, tara|.veera ~ tara|veerat> vanausuline ▪ agu ussõh usurahvas, tõõsõh tarõh taraveeraʔ? (rahvalaulust) aga kui on õues usurahvas, teises tares vanausulised?

vana|sitt s <vana|sita, vana|sitta ~ vanna|sitta> kurat, vanapagan ▪ Mokolukah .peeti inne pekuna.päivä, tuu om vannusittu .puusli Mokornulgas peeti vanasti pekunapäeva, see (Pekun) on vanapaganate pühak; üteldäs, et sõ̭s essᴜ̈t arʔ, ku vanasita .jälgi pääle saat öeldakse, et siis eksid ära, kui vanapagana jälgedele satud; .poiśkõnõ kuuld´ päält, ku vanaʔsitaʔ kõ̭nõlivaʔ (muinasjutust) poiss kuulnud pealt, kui vanakuradid rääkisid; üteh otsah .olleʔ ristiinemisõʔ, a tõõsõh otsah .olle vanasita pereh (muinasjutust) [tare] ühes otsas olid ristiinimesed, aga teises otsas oli vanakuradi pere. Vrd halv, kurat´, kuri|vaim, .perkläne, vana|halv, vana|mõro, vana|tikõ