[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • @arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 96 artiklit

ehvinõ adj <ehvidsõ, ehvɪst> jõhvidest koosnev v valmistatud ▪ verrev lehmäkene, ehvinõ lõiakõnõ? (kurõmari) (mõistatus) punane lehmakene, jõhvist lõake? (jõhvikas). Vrd iuhanõ, jõhvanõ, jõhvinõ, jõhvõnõ, jõuhinõ


harvalik adj <harvaliku, harvalikku> harva- v hõredavõitu ▪ harvalik om lina, võinuʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd harv, hõrrõ


hellä|nimi s <hellä|nime, hellä|nimme> hellitus- v meelitusnimi ▪ sõ̭sard kutsᴜtas hellänime .perrä tsidsɪst õde kutsutakse hellitusnimega tsidsiks; imä karõl´ üte puja kaalast tõõsõ .kaala ja nimitelli näid kõigõsugustõ .kallide hellänimmigaʔ (muinasjutust) ema hüppas ühe poja kaelast teise kaela ja nimetas neid kõiksuguste kallite hellitusnimedega


helmine s <helmidse, helmɪst> helmestega kaunistatud seto naise peakatte osa (liniku v pärja peal) ▪ oi oll´ All´al illoś helmine vahru pääl küll oli Allal ilus helmine [pea]võru peal


helähümä2 v <helähüdäʔ, (ta) helähüs> , helähtümä2 <helähtüdäʔ, helähtüs> äkki v korraks helisema, helahtama ▪ ku puttõt .veit´kene, sis helähtü, ku sattõ, sis kolahtu kui puutusid veidi vastu, siis helises korraks, kui maha kukkus, siis kolahtas; ussõ link´ sõ̭s helähtü, ussõ link´ tei klõkk-klõkk-klõkk (rahvalaulust) ukselink helatas, ukselink tegi klõkk-klõkk-klõkk. Vrd helähämä, helähütmä2


helähütmä2 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> äkitselt v korraks helistama ▪ ma helähüdä .kellä ma helistan korraks [kiriku]kella; nõid .nõidsõ timä arʔ, nii et tä saa‿as liigutada es helähüttäʔ (muinasjutust) nõid nõidus ta ära, nii et ta ei saanud end liigutada ega [kellukest] helistada. Vrd helᴜ̈stämä


herendämä v <herendäʔ, herendä> püsimatu v kärsitu olema. Vrd herendelemä


.hootka s <.hootka, .hootkat> küla- v vallakoosolek ▪ .aeti külä kokko .hootkahe küla aeti kokku koosolekule. Vrd koop, kopp2, .korjus1, kuuh|olõk´, külä|kogo, oudak´


ilmanõ adj s <ilmadsõ, ilmast> hlv rõhutav v kirumissõna ▪ ka koh ilmanõ lätt noʔ, koes sa, ilmadsõ kihä, tükᴜ̈t vaat kuhu kirevane läheb nüüd, kuhu sa, kirevane, tikud; oi, ilmanõ, tohoo ilmanõ imeh! oi, kirevane, tohoh ilmaimet!; kohe ilmatsõ kätte timä hobõsõʔ um .pandnuʔ? kelle pagana kätte on ta hobused jätnud?. Vrd ilmadu


.istja1 s <.istja, .istjat> peresse mõneks päevaks v nädalaks külla toodud pruudieas sugulane, paastueelsest neidude ühisketrusest osavõtja ▪ .istjaʔ lauliʔ üteh, hulgahna kuuh ühisketrusest osavõtjad laulsid koos, hulgakesi koos. Vrd istõline


.istjaʔ pl s <.istjide, .istjit> istjad, paastueelne neidude ühisketrus v ühine käsitöötegemine koos lõbustustega ▪ ku om lihasüük´, sõ̭s om õga õdagu kulänja .istjide .aigu enne paastu (kui võib liha süüa), siis on igal õhtul tüdrukute istjate aegu pidu. Vrd .istjatsõʔ, istõ1, istõliseʔ


istõline P s <istõlise, istõlist> pruudiealine sugulane, ühisketrusest v ühisest käsitöötegemisest osavõtja ▪ tśuraʔ lätsiväʔ istõ.liise .kaema noormehed läksid ühisketrusest osavõtjaid vaatama. Vrd .istja1


iuhanõ adj <iuhadsõ, iuhast> jõhvidest koosnev v valmistatud ▪ ütsiguʔ karvaʔ habõnih, iuhanõ hapõń üksikud habemekarvad (hõre habe), jõhvine habe. Vrd ehvinõ, jõhvanõ, jõhvinõ, jõhvõnõ, jõuhinõ


jõhvanõ adj <jõhvadsõ, jõhvast> jõhvidest koosnev v valmistatud ▪ sõgõ̭l jõhvanõ .jauhhõ .sõkluʔ jõhvidest [põhjaga] sõel jahu sõelumiseks. Vrd ehvinõ, iuhanõ, jõhvinõ, jõhvõnõ, jõuhinõ


jõlbasnik P s <jõlbasniku, jõlbasnikko> paigalpüsimatu isik v loom, hulkuja ▪ meil lehem om paraś jõlbasnik meie lehm on paras hulkuja. Vrd joosɪk1, .jõõsnik, kedro, kedrᴜś


kablɪk s <kabligu, kablɪkut> pigitatud v tõrvatud nöör (viiskudele ja rangidele) ▪ kablɪkit .aeti .viiskõ .perrä, õt ar mädänesi‿s nii ruttu tõrvatud nööre aeti viiskudele, et need ei mädaneks nii ruttu ära


kahmɪtama v <kahmɪtaʔ, (ta) kahmɪtas> värisema v judisema panema ▪ minno kahmɪtõdas, nigᴜʔ värinäʔ tulõvaʔ mind paneb [külm] judisema, nii et värinad tulevad; tunnõt, et tä tulõ, kahmɪtõdas inne, sis tulõ värrin tunned, et ta [värin] tuleb, enne ajab judisema, siis tuleb värin


kana|.kaala adv piltl krussi v keerdu (lõnga korrutades v nööri keerutades) ▪ isɪʔ .kõrdapiti, .lasku‿iʔ .langa kana.kaala korruta korralikult, ära lase lõnga krussi. Vrd kana.kuurdu, .kiirdo, .kuurdu


kana|kaalah adv piltl silmuseline, krussis v keerdus (lõng, niit v nöör) ▪ .väega kanakaalah lang väga krussis lõng. Vrd kanakoorᴜh, keeroh, kuuroh


kana|koorᴜh adv piltl krussis v keerdus (lõng, niit v nöör) ▪ lang om .veiga kiird, nigᴜ kanakoorᴜh kõ̭ik´ lõng on väga keerd, nii et krussis kõik; kanakoorᴜh langast saa‿ai hüvvä rõivast kaʔ krussis lõngast ei saa ka head riiet; lang om tsibrah .veiga, mõ̭ni kotᴜs kanakoorᴜh lõng on väga krussis, mõni koht sõlmiline. Vrd kanakaalah, keeroh, kuuroh


kana|.kuurdu adv piltl krussi v keerdu (lõnga korrutades v nööri keerutades) ▪ lang tükᴜ̈s kana.kuurdu lõng tikub krussi minema; ai langa kana.kuurdu ajas lõnga krussi. Vrd kana.kaala, .kiirdo, .kuurdu


kanni|orś s <kanni|orrõ, kanni|ort> (hrl pl) kandepuu heinte, vilja v õlgede kandmiseks ▪ vanast kannõti kõ̭ik´ vili arʔ kanniortõgaʔ kokko vanasti kanti kogu vili kandepuudega kokku; .tõugu kannat ka kanni.orsigaʔ kokko suvivilja kannad ka kandepuudega kokku; kui suuh koh ommaʔ hainaʔ vii seeh, sis kanniortõgaʔ kannõtas kokko kuh´a .lähkohe kui heinad on soos kusagil vee sees, siis kandepuudega kantakse kokku kuhja lähedale; katś puud ommaʔ kanniorraʔ, .hainu ni .olgi kandas kaks puud on kandepuud, heinu ja õlgi kantakse; .täämbä läämeʔ õks mi .kaema kanni.orsi, kuusõ .poigõ purutama (rahvalaulust) täna lähme otsima kandepuid, kuuse poegi purustama. Vrd loogᴜtusõʔ


karmᴜtama v <karmᴜtaʔ, karmuda ~ karmᴜta>
1. vingumürgitust tekitama ▪ pää jäi .haigõs, karmut´ ar minno pea hakkas valutama, [sest] sain vingumürgituse
2. (suitsu)vingu tegema v tekitama ▪ mis sa karmᴜtat tah, ajat .halva .savvu, taa võtt .päähä mis sa teed siin vingu, ajad halba suitsu, see hakkab pähe


kasvand1 s <kasvandu, kasvandut> / <kasvando, kasvandot> kasuema v kasuisa, kasuvanem ▪ esä kasvat´ .vaesit.latsi üles, tä om näile kasvand isa kasvatas vaeslapsi üles, ta on neile kasuisa; tä om taalõ kasvand, olõ‿i uma esä ta on sellele kasuisa, ei ole oma isa; eläs kasvandu man elab kasuvanema juures. Vrd kasu|vanõb


kergähämä v <kergähtäʔ, kergähä> , kergähtämä <kergähtäʔ, kergähtä>
1. võpatama, kohkumisest hüppama ▪ .õkva kergähtät, nii .heitü ärʔ lausa võpatad, ma nii ehmusin; nii kergähti, et .mõtli: husś! nii võpatasin, et mõtlesin: uss!
2. (korraks v pisut) kerkima ▪ leeväkohetus jo kergähhäs leivataigen juba pisut kerkib. Vrd kergähümä, kergähütmä, kergᴜ̈tämä


kesähümä v <kesähüdäʔ, (ta) kesähüs> , kesähtümä <kesähtüdäʔ, (ta) kesähtüs>
1. kesanema, õhu käes seistes tahenema ▪ puu om ar kesähünᴜ̈ʔ, ei olõʔ kuiv, ei olõʔ toorõś puu on tahenenud, ei ole kuiv, ei ole toores || kesähünᴜ̈ʔ .tütrik vanatüdruk || kesähünᴜ̈ʔ poisś vanapoiss ▪ kesähünᴜ̈ʔ poisś, kes naist ei olõ .võtnuʔ vanapoiss [on see], kes naist ei ole võtnud || kesähünᴜ̈ʔ poisś|miisś paadunud poissmees ▪ tuu om jo kesähhünnüʔ poisśmiisś too on juba paadunud poissmees
2. kevadise tuule v päikesega parkuma ▪ keväjädse päävägaʔ kesähtüʔ käeʔ arʔ kevadise päikesega parkusid käed; kesähüs nahk, ku .veit´kene kuios nahk muutub kõvaks, kui veidikene kuivab (toorest loomanahast). Vrd kesähütmä
3. kõhnuma, kängu jääma ▪ põrss om arʔ kesähtünüʔ põrsas on kängu jäänud. Vrd .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, morɪhuma, täkerdümä


kironõma v <kirodaʔ, (ta) kironõs> hrv kirja v mustrit omandama, mustriliseks muutuma ▪ oodaʔ, oodaʔ, noʔ viil kiräʔ kironõsõʔ! oota, oota, nüüd alles mustrid kujunevad!


klõiss s <klõisa, .klõissa> , klõ̭iss <klõisa ~ klõ̭isa, .klõ̭issa> mulla- v lumekamakas ▪ maa pääl ommaʔ klõisaʔ maa peal on mullakamakad; suurõʔ mullaklõisaʔ jääväʔ, nimäʔ vaia .pessäʔ vähebis suured mullakamakad jäävad, need on vaja väiksemateks [tükkideks] taguda; ku sa peräkõrra .klõ̭issi salli‿i, sis piät .kirvõsilmägaʔ .lahkma kui sa viimaks [enam] mullakamakaid ei kannata, siis pead kirvesilmaga [need] tükkideks purustama; jääväʔ klõ̭isaʔ jala ala hobõsõlõ, hopõń kumaskõlõs .väega mullakamakad jäävad hobusele jala alla, hobune komistab palju. Vrd kunt´2, .lõ̭itka


konek s <konegi ~ koneki, konekit> , konɪk <konigu, konɪkut> / <konigõ, konɪkõt> , koonɪk I <koonigu, koonɪkut> / <koonigõ, koonɪkõt> ahjupost, sammas v laud ahju külgservas ▪ halva naane köüt´ .lamba aho konigu .külge (muinasjutust) vanapagana naine sidus lamba ahjuposti külge. Vrd konetśka


konetśka s <konetśka, konetśkat> ahjupost, sammas v laud ahju külgservas ▪ konetśka vaja otsah oll´ tiranik käterätt oli ahju küljelaua varnas; mõsk´ õks tä poolka punatsõst, konetśka kullatsõst (rahvalaulust) pesi ta laudi punaseks, ahjuposti kuldseks; ese õks sis kuuk´ konetśkalt, lask´ sõ̭nna laka takast (rahvalaulust) isa kukkus [rääkis] ahjupingilt, lasi sõna [sõnas] ahjukummi tagant; panniʔ õks nä .puhtaʔ .kräätkapuuʔ, .korgõʔ konetśkalavvaʔ (rahvalaulust) nad panid puhtad tugipuud, kõrged konetskalauad. Vrd konek


kopsahutma v <kopsahuttaʔ, kopsahuda ~ kopsahuta> korraks v kergelt kopsama ▪ no lätś sis naane .akna ala, kopsahut´ ja .küüsse: kas sul naane kotoh om vai olõ‿i? noh, läks siis naine akna alla, kopsas korraks [aknale] ja küsis: kas sul naine kodus on või ei ole?; ku miä sullõ vaja tulõ, tulʔ siiä pihlapuu ala, kopsahudaʔ õ̭nnõ pihla.puuhtõ, sõ̭s saat kõ̭õ̭, miä sullõ vaja (muinasjutust) kui sul midagi vaja läheb, tule siia pihlapuu alla, kopsa ainult vastu pihlapuud, siis saad alati, mida sul vaja. Vrd .kopsama, .kopśma


kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt) ▪ .kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõ‿õi hää, tulõ‿õi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega


.kostkas s <.kostka, .kostkat> viisuluda, luu- v puunõelik ▪ .kostkagaʔ tsusati mulk ette viisuludaga torgati auk ette


krepɪtämä v <krepɪtäʔ, krepidä>
1. sulgema ▪ krepɪtäs kinnɪʔ, püürd ust kinnɪʔ paneb kinni, keerab ukse lukku
2. talu v maad kreposteerima, (aktiga) kinnistama ▪ timä krepɪt´ arʔ, tälle sai suuŕ jago, tä om rikas parhõllakiʔ ta kreposteeris talumaa [kinnistusraamatusse], talle sai suur [maa]osa, ta on rikas praegugi. Vrd krepos`.tiirmä


krustananõ adj <krustanatsõ, krustanast> kristalne, kristallist v klaasist tehtud ▪ krustanatsõʔ helmeʔ klaashelmed. Vrd klaasinõ


.krõ̭iḿma v <.krõ̭imiʔ, krõ̭imi> / <.krõ̭imeʔ, krõ̭imi P> , .kriiḿma <.kriimiʔ, kriimi> / <.kriimeʔ, kriimi P> kergelt kraapima v kriimustama, kriipima ▪ savikausi krõ̭imɪt arʔ, värmi .maahha kraabid savikausi ära, vaaba maha; latsil oll´ aho külǵ arʔ krõ̭imɪt lastel oli ahjukülg ära kriibitud; kasś krõ̭imõ küüstegaʔ naase .sälgä kass kriimustas küüntega naise selga. Vrd krabima, .krampsama, krõbima, krõõbatama, .krõ̭imama


krõ̭stoslaavɪtaja s <krõ̭stoslaavɪtaja, krõ̭stoslaavɪtajat> (hrl pl) Kristuse sünni kuulutaja (jõuluöösel v -hommikul lauldes majast majja käiv laps) ▪ naaʔ krõ̭stoslaavɪtajaʔ ommaʔ tõõsõst küläst need Kristuse sünni kuulutajad on teisest külast


krõ̭stoslaavɪtama v <krõ̭stoslaavɪtaʔ, krõ̭stoslaavida> Kristuse sündi kuulutama (jõuluöösel v -hommikul kirikulaule lauldes majast majja käima) ▪ papṕ nakaś krõ̭stoslaavɪtamma, sis pidi molebinna ja pomminaaljat papp hakkas Kristuse sündi kuulutama, siis pidas palvuse ja mälestas surnuid


kublɪk1 s <kubligu, kublɪkut> kupits, mulla- v kivihunnik piiritähise alusena ▪ kohe piiritulp pandas .sisse, tuu om kublɪk kuhu piiripost sisse pannakse, too on kupits; kubliguʔ ommaʔ üles .pantuʔ kupitsad on üles pandud (valmis tehtud). Vrd kupets1


kukk2 s <kuka, kukka> lastek hernes v uba ▪ kõ̭ik´ kukaʔ, .herneʔ vai uaʔ kõik [on] kukad, [olgu] herned või oad


.kuulja|sõ̭naʔ pl s <.kuulja|sõ̭nno, .kuulja|sõ̭nno> / <.kuulja|sõ̭nnu, .kuulja|sõ̭nnu>
1. palved matusetalitusel v surnu kirstupanemisel; surnuitk ▪ .kuuljasõ̭nnu üteldi .kuuljalõ ka peräst .kirstu .pandmist palveid loeti surnule ka pärast kirstupanekut; papṕ proovot´ ja lugi .kuuljasõ̭naʔ papp pühitses surnu ja luges matusepalved. Vrd ikk, .kuuljaikk
2. loits kodukäija vastu ▪ kõnõldas, et täl olliʔ .kuuljasõ̭naʔ kaʔ räägitakse, et tal oli loits kodukäija vastu ka


kõrotus s <kõrotusõ, kõrotust> jääkord v -kiht ▪ iä kõrotus om jäänᴜ̈ʔ, vesi om alt kuionuʔ ärʔ jääkord on jäänud, vesi on alt ära kuivanud; kõrotus lätt purust, kõrotusõ pääle tohi‿i minnäʔ jääkord läheb puruks, jääkorra peale ei tohi minna. Vrd iäkorrõ


kõõrᴜtõlõma2 v <kõõrᴜtõllaʔ, (ta) kõõrᴜtõlõs> kõõrutama (kana v kuke häälitsusest) ▪ kuniga oŕaʔ .löüseʔ kanakuudih musta kikka ütsindä kõõrᴜtõllõvat (muinasjutust) kuninga alamad leidsid kanakuudist musta kuke üksinda kõõrutavat. Vrd kõõrɪtama, kõõrɪtõlõma


käbrɪstümä v <käbrɪstüdäʔ, käbristü>
1. kortsu v krimpsu tõmbuma ▪ vanaʔ kotaʔ käbrɪstüʔ ärʔ vanad kotad tõmbusid krimpsu
2. piltl solvuma ▪ noori olõ näio närdsahunuʔ, käpe kabu käbristünüʔ (rahvalaulust) noor olen, neiu, nördinud, kärme neiu solvunud. Vrd käbrähümä, nurdsahuma


käsi|kannõl´ s <käsi|.kandlõ, käsi|kannõld>
1. muusikariist. Vrd kannõl´
2. piltl käealune, käsualune; sõnakuulelik v kuulekas isik ▪ sääne latś kui käsikannõl´ selline sõnakuulelik laps


körbähüs s <körbähüse, körbähüst> , körbähüś <körbähüse, körbähüist> rüübe; taarist v muust vedelikust lisanditega leivakõrvane ▪ vot śoo olᴜʔ om hüä körbähüs vaat see õlu on hea rüübe; kohopiimävesi om kõ̭kõ pareb körbähüs kohupiimavesi on kõige parem leivakõrvane; ridasuulliiḿ om süänd piti körbähüś musta rõikaga [taarist valmistatud] soolleem on meelepärane leivakõrvane. Vrd körbätüs, serbähüs, serbätüs


laabɪtsõlõma v <laabɪtsõllaʔ, laabɪtsõlõ> pühkima, kergelt üle v kokku tõmbama ▪ ärä‿ks põimi pikä põllu, laja välä laabitsõli (rahvalaulust) ära ma õsusin pika põllu, pühkisin kokku laia välja. Vrd laabɪtsõma, .laaṕma, labima


labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbama ▪ muil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõ‿ks no pää sugimine, lakõ‿ks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima ▪ .vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu


lam`batka s <lam`batka, lam`batkat> ikoonilamp, rippuv õlilamp pühakuju v -pildi ees ▪ tulõkõnõ kõ̭gõ .kuulja man .palli, lam`batkakõnõ vai .kündlekene tulekene kogu aeg surnu juures põles, ripplambike või küünlake; lam`batka .pante palama P ikoonilamp pandi põlema


lavɪk s <lavigu, lavɪkut> / <lavigo, lavɪkot> kangaspuude v voki tallalaud. Vrd jalg|lavɪk, jalg|lavvak, lapard´, lavvak


lenta I s <lenta, lentat> , leenta <leenta, leentat>
1. pael, lint; kitsas riide- v nahariba ▪ ilosaʔ kiriväʔ leentaʔ ilusad kirjud paelad. Vrd lint´, siid´
2. seto neiu peaehe, pärg ▪ kodo .jäie meil vanik vaja pääle, kodo .jäie lenta liiva pääle (rahvalaulust) koju jäi meil vanik varna otsa, koju jäi pärg liiva peale. Vrd vanɪk


liglatama v <liglataʔ, liglada> meelitama, mesikeeli v libekeelselt rääkima ▪ kõnõlas, liglatas uma makõ keelegaʔ kõneleb, meelitab oma magusa (mesise) keelega; olt sa kuŕa repäń, arʔ mõistat liglataʔ oled üks kurja(vaimu) rebane, oskad libedalt meelitada. Vrd makõtama


linotõlõma v <linotõllaʔ, linotõlõ> viina(lonksu) vastu kraami koguma v kerjama ▪ ime õnnõ ilma .tahtsõ, paaba .tahtsõ pallõldõh, kõõ ai .ahnuisi, üleliia linotõlli (rahvalaulust) ema tahtis [saada] muudkui ilma, eit tahtis paludes, oli ahne alati, lunis üleliia. Vrd linotama1


liuhk2 s <lihva, .liuhka> (viltune v ebakorrapärane) põllusiil ▪ õgal talol oll´ uma liuhk igal talul oli oma põllusiil; lihvaʔ olliʔ .laebaʔ ja .ahtabaʔ põllusiile oli laiemaid ja kitsamaid; läkeʔ lihva pääle .tüühhü! läki põllusiilule tööle!. Vrd .lõikus, reesa|maa, reess2


.lõ̭itka s <.lõ̭itka, .lõ̭itkat> , .lõitka <.lõitka, .lõitkat> sõnniku- v lumetükk v -kamakas, klomp ▪ hobõsõ jala all om .lõ̭itkaʔ hobuse jala all on [sõnniku]klombid; saapa .kundsõ ala võtt ka .lõ̭itkaʔ, pessä arʔ .lõ̭itkaʔ alt saapakontsade alla võtab ka [lume]klombid, löön klombid alt ära. Vrd klõiss, kunt´2


migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ ma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ tuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´


mikul´ s <migula, migulat>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ mikul´ om leeväpühä, and .tervüst ni .leibä nigulapäev on viljapüha, [nigul] annab tervist ja vilja(saaki); migulast ütś päiv vahet, kolmadal pääväl .peetäs räüsä.päivä nigula[päeva]st üks päev vahet, kolmandal päeval peetakse rahepäeva
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ juri .sildas, mikul´ .naklas (vanasõna) jüri sillutab, nigul naelutab. Vrd migulapäiv


määdso pl adv kerade v pallide kaupa ▪ säält tõiʔ kurstõ kumakit, tõivaʔ määdso maagõ.lango (rahvalaulust) sealt tõid kimpude kaupa kumakut (punast puuvillalõnga), tõid kerade kaupa maagelõnga


.nitse|nõoʔ ~ .nitse|nõvvaʔ pl s <.nitse|.nõvva, .nitse|.nõvva> van niite valmistamise riistad; niiepink v -laud ▪ .nitse.nõvva olõ‿s egah taloh niiepinki polnud igas talus


opar ~ opaŕ s <obara, obarat> van jahukört (linnase- v rukkijahust) ▪ opaŕ sai makõ tuuperäst, õt jahᴜʔ .lasti keevä vii .sisse jahukört sai magus sellepärast, et [linnase]jahu lasti keeva vee sisse; vanast tetti obara jauhast obarat, tetti niguʔ olᴜʔ, keedeti ahoh vanasti tehti linnasejahust jahukörti, tehti nagu õlu, keedeti ahjus


.painma v <.painaʔ, paina>
1. värvima (lõnga v kangast) ▪ painõ püksiʔ mustast värvisin püksid mustaks; ma paina langa vereväst ma värvin lõnga punaseks; .olligiʔ kõ̭ik´ rüvviʔ .rossõh painõduʔ: .viidi .rossõ .lumpi koh suuh, sääl .lasti .leodaʔ, sis lätś mustas kõik naiste pealiskuued olidki roostevees värvitud: nad viidi rooste[vee]lompi kuskil soos, seal lasti liguneda, siis läksid nad mustaks. Vrd .värḿmä
2. värvi andma ▪ muni pada pain kah, liiḿ saa must mõni pada annab värvi ka, supileem tuleb tume


painᴜtus1 s <painᴜtusõ, painᴜtust> , .paintus <.paintusõ, .paintust> painik, paindepakk v -puu ▪ looga .paintus loogapainik; .paintusõgaʔ rii jalasit .paintadas paindepakuga painutatakse reejalaseid. Vrd looga|pain, pain1


palanja s <palanja, palanjat> sulakoht järve- v jõejääs ▪ palanja jääss iä .sisse, vesi näuss sulakoht jääb jää sisse, [kust] vesi paistab; kui palanja .külmäs, sis lööse poroga kui sulakoht külmub, siis lööb lõhe [jäässe]


paloline adj <palolitse, palolist> vahelduva mustrikorduse v värviga ▪ paloline vüü vahelduva mustrikordusega vöö; pilonõglagaʔ vöid tetti palolitsi kah, .mitma värmigaʔ heegelnõelaga tehti vahelduvate värvidega vöid ka, mitme värviga. Vrd palonõ


passatama v <passataʔ, passada> (paastudes) palvetama, palvetamisele pühenduma; hinge lunastama v puhastama ▪ sa passataʔ .hindä iist sa palveta enda eest; Ilkandra kaʔ om .hindä .õ̭ndsas passatanuʔ Ilkandra on ka palvetades õndsaks saanud; pühä .Maaŕa oll´ kivi pääl passatanuʔ ja söönüʔ .pähkmit püha Maarja oli kivi peal paastudes palvetanud ja pähkleid söönud; passat´ kolmkümmend .aast´akka, .saigi .puhtast puhastas hinge kolmkümmend aastat ja saigi patust puhtaks. Vrd .pallõma


patśkatama I v <patśkataʔ, patśkada ~ patśkata> kokku v peale määrima ▪ .aknakruut´ oll´ lehmäsitagaʔ kokko patśkatõt aknaruut oli lehmasitaga kokku määritud; .sainu patśkatõdi savigaʔ seinu määriti saviga. Vrd .määŕmä, sitatama, tümätämä


peel´ka I s <peel´ka, peel´kat> puust kühvel kalade v vilja tõstmiseks, hauskar ▪ .puinõ peel´ka, hand takah [seal oli] puust kühvel, käepide taga; teräʔ võtõti peel´ka.kõistõ, .handa pite .peeti kinniʔ, ku visati terad võeti kühvlikesse, varrest hoiti kinni, kui visati (tuulamisel). Vrd .kühvli, pilk1, ruuṕ, .viskli


pehmɪk s <pehmigu, pehmɪkut> / <pehmige, pehmɪket> pehme asi v toit ▪ kotoh olliʔ pliiniʔ küdsedüʔ, pehmigeʔ pilluduʔ (rahvalaulust) kodus olid pliinid küpsetatud, pehmikud ette pillutud (pakutud)


.petle s <.petle, .petlet> võrgukivi v -ujuki kinnitusnööri aas


pomminanja s <pomminanja, pomminanjat> , pomminaalja <pomminaalja, pomminaaljat> , pomminaanja <pomminaanja, pomminaanjat>
1. surnumälestuspalve ▪ ko .süümä .istõʔ, sis kõ̭kõ inne, kiä .mõistsõ, tuu lugi pomminaanjat ja mälehtidi .hinge kui sööma istuti, siis kõige enne see, kes oskas, luges surnumälestuspalve ja mälestati [lahkunu] hinge; papṕ nakaś krõ̭stoslaavɪtamma, sis pidi molebinna ja pomminaaljat papp hakkas Kristuse sündi kuulutama, siis pidas palvuse ja mälestas surnuid
2. vihik v leht mälestatavate nimedega ▪ süvväs ja .loetas pomminanjast .kõ̭iki majah .kuuljidõ nimeʔ üles ja mälehtedäs .hingi süüakse ja loetakse vihikust kõigi selle maja surnute nimed ette ja mälestatakse [nende] hingi


pusan I s <pusana, pusanat> punnkõht, väike punnkõhuga loom v laps ▪ härǵ ku pusanakõnõ, .latsi ka tuu .perrä üldäs härg nagu pisike punnkõht, lapsi kutsutakse ka selle eeskujul; sa olt ku pusan piltl sa oled nagu punnkõht. Vrd puśo2


putahutma v <putahuttaʔ, putahuda ~ putahuta> (äkki v korraks) puudutama ▪ vanast käve raha lehmäh kaʔ, ku puta.hutnuʔ, ni olnuʔ raha vanasti käis raha ka lehma kujul, kui oleks puudutanud, nii oleks olnud raha [käes]; nii ku putahut´, nii oll´ kett´ purᴜst nii kui puudutas, nii oli kett puruks; poisś .käegaʔ putahut´ õ̭nnõ ni oll´ rahakott´ väläh (muinasjutust) poiss ainult puudutas käega ja rahakott oli [peidust] väljas; vaivalt oll´ mado kuniga.tütre .külge puta.hutnuʔ, ku tä .hirmsa tänä.hütmisegaʔ .merde sattõ (muinasjutust) vaevalt oli madu kuningatütart puudutanud, kui see hirmsa karjatusega merre kukkus; proomiʔ polkat putahuttaʔ, vanna.muudo .valssi minnäʔ (rahvalaulust) proovi polkat puudutada, vanamoodi valssi [tantsima] minna. Vrd kumbahutma, putᴜtama


pöörähütmä v <pöörähüttäʔ, pöörähüdä ~ pöörähütä> äkki pöörama v keerama ▪ tä pöörähüt´ ärʔ uma .süäme soonõʔ piltl ta pööras segi oma südamesooned (tegi endale haiget); pöörähüt´ umal .tütrel pää otsast arʔ (muinasjutust) käänas oma tütrel pea otsast ära; vägimiisś pöörähüt´ uma .mõrśa kingɪt sõrmᴜst sõrmõ .ümbre (muinasjutust) vägimees keeras oma mõrsja kingitud sõrmust sõrmes ümber. Vrd keerahtama, keerahutma, käänähtämä, käänähütmä, käänäskelemä, .püürdmä, tsõõrahutma


roimõkõnõ dem s <roimõkõsõ, roimõkõst> pisikene ese v olend, mutukas ▪ .väega tsill´o latsõkõnõ kui roimõkõnõ väga väike lapsekene, justkui mutukas


räüsä|päiv s <räüsä|päävä, räüsä|.päivä> rahepäev, 12. V / 25. V ▪ räüsäpäiv om päält keväjädse migulapäävä kolmadal pääväl rahepäev on kolmandal päeval pärast kevadist nigulapäeva; jummal´ hoit räüsä iist, ku mingu‿i räüsäpäävä .nurmõ tegemä jumal hoiab rahe eest, kui ei minda rahepäeval põldu harima


sakõvja s <sakõvja, sakõvjat> (kahva) raud- v puuvõru ▪ kauha sakõvjaʔ tetteväʔ vanast .puidsõʔ kahva võrud tehti vanasti puust


salkun s <salkuna, salkunat> leiva- v moonakott; komps; seljakott ▪ sandõlõ õks nä anna‿i salkunahe, kurvaliste koti .sisse (rahvalaulust) kerjustele ei anna nad [midagi] moonakotti, [ega] kurbade koti sisse; sul õks no salkun .kraavi sattõ, hüä leib hämmest sai (rahvalaulust) moonakott sul kraavi kukkus, hea leib märjaks sai; sõ̭saŕ kudi õks jo kaŕakotikõist, sallitś kokko salkunat (rahvalaulust) õde juba kudus karjakotikest, lükkis kokku (tegi) leivakotti. Vrd śolgun


sibɪstelemä v <sibɪstelläʔ, sibɪstele>
1. sõrmitsema, silitama ▪ kaupmiisś naasś kallɪst kingɪtüt .tsirku siist ja säält ilestellemä, läbi sibɪstellemä (muinasjutust) kaupmees hakkas kallist kingitud lindu siit ja sealt silitama, läbi sõrmitsema
2. tasakesi sabistama v sahistama ▪ tsirguʔ õks sis keelilä kõnõliʔ, lõivoʔ siibal sibistelliʔ (rahvalaulust) linnud siis keelil kõnelesid, lõokesed tiivul sabistasid


sipp s <sipa, sippa> salapulk palkide v põrandalaudade liitmiseks ▪ tetäs pulgakõnõ, tetäs ütele hirrele mulk, tõõsõlõ mulk, sõs sain ei sataʔ .maaha, ei lääʔ kõvõrihe, tuu .ommõgi sipp, sipagaʔ lätt .kinni tehakse pulgakene, puuritakse ühele palgile auk, teisele auk, siis sein ei kuku maha, ei lähe kõveraks, see ongi salapulk, salapulgaga läheb kinni (kinnitatakse palgid); põrmad lastas sippa põrandalauad kinnitatakse salapulkadega; lask oherdigaʔ lavvulõ mulguʔ .sisse, .mulka .sisse pandasõʔ sipaʔ, anna‿i .koalõgi poolõ minnäʔ puurib laudadele augud sisse, aukude sisse pannakse salapulgad, [need] ei lase [laudadel] kuhugi poole liikuda


sitatama v <sitataʔ, sitada> määrima, sittama, sitaseks v mustaks tegema ▪ .valgõ hopõń om kõkõ ilotup, ku tä om sitatõt, sitanõ valge hobune on kõige inetum, kui ta on määritud, sitane; arʔ sitadi .hindä määrisin enda ära. Vrd .määŕmä, patśkatama, tümätämä


śolgun s <śolguna, śolgunat> leiva- v moonakott; komps; seljakott ▪ võtkõʔ śolgunagaʔ .sälgä, .kangli all om rassõ võtke [moon] seljakotiga selga, kaenla all on raske [kanda]; śolgun oll´ .rõivast kott´, rihmagaʔ vai .määntse nöörägaʔ säläh moonakott oli riidest kott, rihmaga või mingisuguse nööriga seljas; leevä võti śolgunagaʔ .sälgä, latsõ .üskä leiva võtsin moonakotiga selga, lapse sülle; sa olt mul säläh nigu śolgun piltl sa oled mul nagu kott seljas (tüütust lapsest). Vrd salkun


sossila s <sossila, sossilat> , sossõ̭la <sossõ̭la, sossõ̭lat> rauast v puust latihark (talvisel noodapüügil) ▪ sossilaʔ, .minkaʔ tuud hirt .aetas iä alust .müüdä edesi [olid] latihargid, millega toda latti mööda jääalust edasi aetakse; sossilagaʔ püürd´ hirre iä mulgu mano latihargiga tõukas lati jääaugu juurde. Vrd sääg


suvi|kunnulinõ adj <suvi|kunnulitsõ, suvi|kunnulist> ühe suve vanune, ühe suve kasvanud v elanud ▪ .lõikaʔ kolʔ suvikunnulist vitsakõist lõika kolm selle aasta võrset


sõirang s <sõirangu, sõirangut> ühe sõelumise jagu teri v jahu, sõelatäis ▪ terri sõgla pääl sõiratas, võtt sõgla pääle üte voori, tuu om sõirang sõela peal sõelub teri, võtab ühe jao sõelale, see on üks sõelatäis


sääg s <sääga, .sääga> , sääk <sääga, .sääka> puuhaak v kõvera otsaga puu (jääalusel kalapüügil) ▪ sääg pandas jää ala, sis otsɪtas tuu hutil üles puuhaak aetakse jää alla, siis otsitakse see noodaritv üles; kõ̭õ̭ katõtõiś.kümne mehegaʔ tullivaʔ appi ja tõivaʔ hirreʔ ja säägaʔ ja kangᴜtivaʔ hobõsõ porogast .vällä tulid kõige kaheteistkümne mehega appi ja tõid noodaridvad ja puuhaagid ja sikutasid hobuse jäälõhest välja. Vrd sossila


.toońka s <.toońka, .toońkat> võrgukivi- v ujukinöör ▪ .toońka om tuu nüüŕ, mingaʔ lõst ja kivi võrgu .külge köüdetäs toonka on see nöör, millega käba ja kivi võrgu külge seotakse


.tsert´mä v <.tsertiʔ, tserdi> / <.tserteʔ, tserdi P> varama (palki); vararaua v sirkliga mõõtma v märkima ▪ tserdigaʔ tserdɪtäs vararauaga varatakse (märgitakse seinapalgile jooni). Vrd .tserk´mä, .tserkämä


tsirtś|.hambagaʔ indekl adj laia esihammaste vahega v katkise esihambaga ▪ tä om tsirtś.hambagaʔ, mi pidi .väega ilotust tuud ta on laia esihammaste vahega, meie pidasime seda väga inetuks


tśokś2 s <tśoksi, .tśoksi> köks, väike hunnik v koorem ▪ ma tõi tśoksi .hainu kodo ma tõin koormakese heinu koju


tümmätämä v <tümmätäʔ, tümmädä> ära määrima, mustaks tegema; tõmmuks v tumedaks tegema; tõmmuks v tumedaks muutuma ▪ tsigandiʔ om eś tümmätedüʔ, mustaʔ mustlased on ise tõmmuks muutunud, nad on tumedad (nahavärvuselt). Vrd tümätämä


tümätämä v <tümätäʔ, tümädä> ära määrima, mustaks tegema; tõmmuks v tumedaks tegema ▪ käeʔ ommaʔ tümätedüʔ käed on määrdunud. Vrd .määŕmä, patśkatama, sitatama, tümmätämä


tõ̭ir1 s <tõ̭ira, .tõ̭ira> , tõ̭ira1 <tõ̭ira, tõ̭irat>
1. sügelev moodustis talla all v peopesas, ±konnasilm ▪ tõ̭ira .veiga süüdäs, anna‿i rahhu sukugiʔ moodustis sügeleb kangesti, ei anna rahu sugugi; mõ̭ni .ütles, õt säält saa tõ̭ira, ku .saistat livva loho pääle, mõ̭ni jalʔ, õt ku luvva .kandsu lüvväʔ .vasta põrmadut mõni ütleb, et sealt saab konnasilma, kui astud kausikillu peale, mõni jälle, et kui lüüa luuakontsuga vastu põrandat. Vrd haŕas, .kistrik, nagõ̭l, tiir
2. ±koeranael ▪ tõ̭ira om kundsa all koeranael on kanna all. Vrd pini|nagõ̭l


.uuślikanõ adj <.uuślikatsõ, .uuślikast> õõnsusi v urge täis ▪ tah om .uuślikanõ perv́, .vähke pall´o siin on kallas urge täis, neis on palju vähke; .uuślikatsõ perve pääl piät ette .kaema, muido vaot .sisse kaʔ õõnsusi täis kaldal pead ette vaatama, muidu vajud sisse ka; .lasti puu .maaha ja tuu puu käänd´ kuuśkümmend puud juurtõgaʔ ülest, tull´ kerɪk .vällä, .uuślikanõ kerɪk, Pühä-.Maaŕa kerɪk (muis) võeti puu maha ja too puu keeras [omakorda] kuuskümmend puud juurtega üles, [nende alt] tuli välja kirik, [Jumalaema Uinumise] koobaskirik, Püha Maarja kirik


.veeska s <.veeska, .veeskat> talvetee- v piiritähis ▪ muido essᴜ̈t arʔ, lövvä‿i tiid .kohki, ku olõ‿i .veeskit tii pääl muidu eksid ära, ei leia teed kuskilt, kui ei ole tähiseid tee peal; .veeska pandas .sisse, sis tohi‿õs tõõsõ maa pääle minnäʔ piiritähis pandi [maa] sisse, siis ei tohtinud teise maa peale minna; siih ommaʔ .veeskaʔ tsusiduʔ ristɪkhaina .pääle siin on piiritähised torgatud ristiheina põllule


öüss s <.öüse ~ .öüsse, öüst>
1. lisaparred (reheahju suu juures) ▪ .öüse pääle ka ataʔ tõsta vilja lisapartele ka; śoo .tuurõp vili tulõ .öüssehe pandaʔ selle toorema vilja peab lisapartele panema; .öüsseh kuios vili parõbahe kui partõ pääl lisapartel kuivab vili paremini kui parte peal. Vrd eüss
2. lisapartel kuivav vili ▪ mineʔ .toukaʔ öüss .maahha mine lükka vili lisapartelt maha
3. sauna v aida vöörus, eeskoda ▪ panni viha .öüssehe, esi lätsi .sanna panin (jätsin) viha vöörusesse, ise läksin sauna


üri|päiv s <üri|päävä, üri|.päivä>
1. kevadine jüripäev, 23. IV / 6. V ▪ üripääväst om migula.päivä katś nädälit ja katś .päivä jüripäevast [kevadise] nigulapäevani on kaks nädalat ja kaks päeva
2. sügisene jüripäev, 26. XI / 9. XII ▪ üri.päivi om katś: keväjäne ja sügüsene üripäiv jüripäevi on kaks: kevadine ja sügisene jüripäev. Vrd juri, juri|päiv, üri



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur