[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

virrui1 adj <viruja, virujat>
1. pelglik, kartlik (loomast) ▪ .veiga ommaʔ .põrsaʔ virujaʔ, muudku inemiist pagõhõsõʔ põrsad on väga pelglikud, muudkui põgenevad inimese eest; tõõsõl .veiga vagadsõʔ, meil .veiga virujaʔ .lambaʔ mõnel [on] väga vagurad, meil väga kartlikud lambad; tsipaʔ ka, ku saa‿ai inemisõlõ pall´o mano, jääseʔ virujast tibud ka, kui ei pääse tihti inimese lähedusse, jäävad pelglikuks. Vrd heidäk, hirmuline, .pelglik, .pelgäjä, villui
2. vilets; harv, hõre ▪ .veiga sääne kõhn vili om, tśuut virujat om vili on väga vilets, hõredavõitu

virrui2 s <viruja, virujat> euf hunt ▪ olõ‿i virujat, koh näüss (vanasõna) hunti pole seal, kus paistab [olevat] (hirmul on suured silmad). Vrd krõ̭im|silḿ, susi