^^^ ^^^
on pärit inglise allilma keelest («cant») ja on sajandeid vana. Allmaailma tegelased -- vargad ja röövlid ütlesid oma salakeele kohta «slang» või «flash». Sama sõna, «slang» kasutati ka tähenduses petmine («deception») ja ahel («chain»). Viimane viitab sõna päritolule -- nimelt hollandi keeles sõna «slang» tähendab «uss». Enne 19. sajandit on slang midagi ainult kurjategijaile omast, leedidele ja dz^entelmenidele, üldse korralikele inimestele aga täiesti vastuvõtmatu. Ühiskonna edasise arengu, demokratiseerumise käigus saab ka sõna slang järjest laiema tähenduse.
Teemal «Mis on släng?» vaieldi maailma keeleteaduses viimati paar aastakümmet tagasi. Slängi uurimine eesti 1960-70 aastate ühiskonnas oli võimatu. Seetõttu puudubki meil teadmine slängist.
Või, kui on, siis väga vähe. Väga vähe on meil olemas kirjutatud slängi. Ajakirjanduses ja ilukirjanduses on harva esinenud slängi, ka siis, kui stiil seda lausa nõuaks. Põhjuseks on ilmselt siin tugev kirjakeele normipärasuse ja puhtuse eest võitlemise traditsioon ning andunud võitlejate olemasolu.
Võitluses on unustatud aga tõsiasi, et kõik inimesed ei ole võrdsed. Kõik ei räägi ühtmoodi. Noored töölised ja professorid räägivad erinevalt, linnatüdruk võib maapoisi segadusse ajada juba paljalt sõnadegagi, vanaemad ei saa lastelastest aru, filoloog ei mõista bioloogide juttu, õpilased räägivad teistmoodi kui õpetajad. Eespool loetletuist räägib ehk kirjakeelele kõige lähedasemalt filoloogist professor.
Eesti kirjakeel on ju eesti üldkeele kirjalik vorm, hoolsalt normeeritud, kirjeldatud ja enamvähem läbi uuritud.
Kuid päevast päeva me räägime, vestleme, kõneleme, suhtleme. Eesti kõnekeel on veel kirjeldamata ja uurimata.
Släng on eelkõige
Aga kõnekeelel on palju stiile, kõik sõltub sellest, kes ja kus ja kuidas ja kellega räägivad. Ema ja isa omavahel räägivad ühtmoodi, ema ja laps omavahel teistmoodi, erinevalt räägivad sõbrannad teineteisega, täiesti teistmoodi jälle poiss ja tüdruk kahekesi olles ja hoopis erinevalt needsamad kambas olles jne, jne. Seetõttu on ka släng raskelt piiritletav keele nähtus.
Igaljuhul ei ole släng mingi omaette erikeel, vaid släng eksisteeribki ainult tänu emakeele olemasolule. Släng esinebki kõikidel keeletasanditel: foneetilisel, morfoloogilisel, sõnamoodustustasandil, süntaksis ja semantilisel tasandil.
Tavaliselt on slängiks peetud erilist
Muidugi, sõnu pannakse rohkem tähele, sõnad jäävad paremini meelde, neid saab üles kirjutada. Iga inimene vürtsitab mõnikord oma ütlusi mõne slängisõnaga, see ei tähenda veel, et ta räägiks slängi.
Kõne slängilisuse aste sõltubki sellest, palju kõneleja oma muidu normaalses suulises kõnes slängi kasutab.
Slängi ei peeta sobilikuks ametlike ja tõsiste teemade puhul. Üldiselt on släng lähedane vabale kõnekeelele, kohati on siin päris raske piiri tõmmata -- mis on üldkeelne ja rahvapärane ja mis võiks olla släng. Piiritõmbamine ongi raske, sest sõnadel on erinevates situatsioonides erinev tähendus. Näiteks sõnad «eit» ja «mutt» on üldkeelsed ja rahvapärased, aga kui me nimetame noort tütarlast eideks või mutiks, on see släng.
Enamjaolt arvatakse slängi noortele omaseks.
Slängi peetaksegi omalaadseks linnamurdeks. Selliseid omavahel tihedalt suhtlevaid gruppe on palju, nt õpilased, sõprusringkonnad, sportlased omal alal, bändimehed (see on slängisõna!), ärikad, punkid, homod, kelnerid, programmeerijad, filmimehed, arstid, pedagoogid. Kõigil neil gruppidel on oma sõnavara, kõnekeelne terminoloogia, omad naljad, oma släng. St kõik me kasutame veidi slängi.
Üldiselt välditakse slängi, kui räägitakse endast vanema või ülemusega. Sama nähtuse teine külg on, et kasutatakse slängi, kui tahetakse alluvatele või noortele meeldida.
Mis siis ikkagi on släng? Eri keel ta ei ole. Inglise släng on ikkagi inglise keel, eesti släng on eesti keel. Släng on eesmärgipärane mittenormatiivsus keeles.
kirjakeele võimalustega. Kui rääkida ainult kirjakeele sõnadega neid täpselt ja korrektselt hääldades ning kasutada normeeritud, tavalist lauseehitust, on jutt igav ja ebatäpne. Et mitte öelda, lausa veider. Nii ei saa nimetada paljusid asju, ei saa väljendada oma SUHTUMIST.
Släng ilmneb mõnikord ainult HÄÄLDUSESKI -- veiderdav või võõrapärane hääldusviis võib mõnes grupis toimida kui släng, nt. moskõu, maskau -- kohvik «Moskva». Släng ilmneb LIIDETES. Levinuim üle-eestiline slängiliide on -kas: tipikas, pätakas, Jaanekas, Tallinnas on soome mõjul levima hakanud ka varem väheproduktiivne -ar(i): punkar, hevar, kliffar, koffar. Tegemist on isikut väljendavate liidetega, slängilike nimetustega.
Släng on ka MITTEKIRJAKEELSED SÕNAD. Nende hulgas
LÜHENDID: Olymps, Pirta, Pässa, Szolk; aja, astro, füss, keha, kond, dire, koll, karts jne;
LAENUD: breik vaheaeg, bond, pomo direktor, das stap korrakaitse punkt, girlfrend sõbratar, ts^ernogorje Mustamäe;
TERMINILAADSED NIMETUSED, mis kirjakeeles on kohmakad või puuduvad üldse: tossud spordijalatsid, tüttöüstävä poisi sõbratar, poigaüstävä tüdruku sõber, siil kelneri õpilane, saund muusika kõlavärv -- need ongi tavaliselt LAENUD teistest keeltest.
Eesti slängis on enim laene inglise keelest, Tallinnas on järgmised laenuallikad soome ja vene keel. Üldjuhul laenatakse lihtsa hääldusega sõnu, mis märgivad uusi asju ja nähtusi või juba tuntud asjade uut kvaliteeti. Laenatakse sealt, kust on mida võtta (inglise, soome) ja laenatakse sealt, kust laenamine on tiheda kontakti tõttu vältimatu (vene).
Mittekirjakeelsed sõnad on veel:
SÕNALOOMING, MOONUTUSED: pärdillo vend, kvääks väike laps, kännuroju isa, kopsuprillid rinnahoidja, eputrillatsema, ülbama uhkustama jne.
Släng on ka:
VÕÕRSÕNADEGA LIIALDAMINE: utreeru mine minema, vaimne pervert õpetaja, bordell klassiruum, migrant turist;
KIRJAKEELE SÕNAD TEISES TÄHENDUSES: nõid, suslik, ämber tüdruk; jänes, kraana, tõuk poiss; keskharidus, kõhurääkija miilits; kütus, raamat, vanalinn eri sorti alkohol;
ROPUD SÕNAD, mis sõnaraamatus ei kajastu ja mida ongi piinlik kirjutada. Selline sõnavara on rohkem poistele omane. Rõhutab ju agressiivne ja jõhker släng poiste mehelikkust -- 'mees olemist' omasuguste grupis;
KUJUNDLIKUD VÄLJENDID: õhku läbi filtri hingama suitsetama; nätse vahetama suudlema; eesti rahva iivet päästma vahekorras olema; EritiSuurRahaAhnus ESRA; klassikalise kirjanduse raamat konjak; nägu peeru täis naeratus;
PANEMA ja TEGEMA laiaulatuslik kasutamine: sliipi panema magama, pläkki tegema end häbistama, pihta panema kurameerima, paska panema valetama, paberit tegema äritsema. Tähelepanuväärne on, et slängis esineb järjekindlalt panema mida?, aga mitte kunagi panema kuhu? Tegema-verbi kasutatakse palju eitavates lausetes kujul «Teen ma küll!» jne.
Eelnevate näidete põhjal võib tuuagi juba esile mõned slängile omased tunnusjooned: släng on päris sageli madalstiilne,
huvitav ja lõbus. Släng ongi sageli METAFOOR -- tähenduse ülekanne sarnasuse alusel (sitta keerama pahandust tegema), släng on EUFEMISM -- ebasündsa ilustav nimetus (pruun kaka), släng on DÜSFEMISM -- naljakas, labane või jõhker sõnakujund tõsisel, tavalisel või üleval teemal.
Noored kasutavad palju DÜSFEMISME, see on see nn rumalasti rääkimine. Näiteks kui 'armunud' asemel öeldakse segi või sassis ja ilusa tüdruku kohta liha. Niimoodi tõstab kõneleja end tõsisest teemast väljapoole, näitab, et ta on sellest üle. Samuti ilmutab slängikasutaja düsfemismidega, et talle ei loe väljakujunenud etikett.
väljendab kõneleja vabadust, protestivaimu, huumorimeelt. Eesti slängis on märgata viimasel ajal lausa plahvatuslikku loomingulisust -- vähemalt noorte keelde on tulnud palju uut ja naljakat sõnavara.
Mõne aasta pärast selgub, kuidas see on muutunud, edasi arenenud ja mis on kadunud. Släng on ju kiiresti muutuv, nagu nooruski. Ometi jäädvustatakse slängi ka
Inglismaal ilmus esimene slängisõnaraamat aastal 1785, Francis Grose'i «A Classical Dictionary of the Vulgar Tongue», slängi koguti aga juba 1500 aastatest alates. Kaasaegse slängiuurimise aluseks on aga Eric Partridge'i sõnaraamatud «A Dictionary of Slang and Unconventional English», London 1937 ning «A Dictionary of the Underworld, British and American», London 1949 ning Harold Wentworth'i ja Stuart B. Flexneri «Dictionary of American Slang», New York 1960. Meie lähemail naabreil, soomlastel, ilmus 1979. aastal «Nykyslangin Sanakirja», autoriks Kaarina Karttunen.See siin on esimene eesti slängi sõnaraamat.
on kogutud Tallinna eesti keskkoolidest 1989. aasta kevadel. Kogumisel kasutasin küsitlusankeeti, mille oli koostanud prof Leif Nyholm (Helsinki Ülikool), täiendanud prof Heikki Paunonen (Tampere Ülikool). Kohendasin ka ise seda ankeeti, loobusin mõnedest teemadest (nt kontaktläätsed), lisasin u paarkümmend teemat (nt Tallinna osad jne).
Kokku oli ankeedis 152 teemat, «kastikest». Ülesanne või palve oli järgmine: «Kirjuta kastikesse vastavaid slängisõnu, mida kasutad ise või oled eakaaslastelt kuulnud!». Ankeedi lõppu tuli märkida veel kool, vastaja vanus ja sugu.
100-st ankeedist sain tagasi 78, mis on täiesti representatiivne arv. Koolid olid valitud Tallinna kõigist rajoonidest, vastajate vanus oli 16-18 aastat. Tüdrukuid ja poisse oli vastajate hulgas võrdselt.
Küsitlusankeedid täideti kodus, kirjalikult. Siin ongi metoodika nõrk koht -- släng sünnib ju suhtluses, släng on loomulik suulises kõnes! Jah, aga nüüd tuleb vaikimisi võtta loomuliku ja tõesena ka need sõnad, mida noored meelde tuletasid ja üles kirjutasid. Heaks kriteeriumiks on siin slängisõna esinemissagedus kogu materjalis -- ja tegelikult ka üks kord esinev slängisõna on huvitav ja väärtuslik. Igaljuhul kannab ta põnevat infot.
Andmed on töödeldud arvutiga. Sõnu lähtematerjalis oli u 18500. Sellest saadud üldises alfabeetilises sõnastikus u 7500 slängisõna.
Lähtematerjal ning selle arvutitöötluse iseloom määras
Selle slängisõnaraamatu omapäraks on aja (1989), koha (Tallinn) ja subjekti (16-18 aastased keskkoolinoored) ühtsus.
Traditsioonilised slängisõnaraamatud on koostatud kartoteegi põhjal. Kartoteeki on sedeldatud slängisõnu, mis saadud mõne slängikoguja tööna või sõnu, mis on ära trükitud kas ajakirjanduses või ilukirjanduses. Niiviisi koostatud sõnaraamatud püüavad hõlmata maksimaalselt laia slängikasutusala. Tavaliselt jäävad ikka augud sisse, kõiki sotsiaalseid rühmi ei suudeta haarata. Samuti puudub sellisel materjalil ka usaldusväärne info slängisõna leviku, esinemissageduse kohta. Ka ei ole võimalik eristada selgelt eri sugupoolte sõnavara. Kuid selline slängisõnaraamat on loomulikult vajalik, loodetavasti leidub peatselt sellisegi koostaja.
Eesti esimene slängisõnaraamat on mõisteline, selles on u poolteistsada teemat, mille piires on seletatud vastavaid slängisõnu.
Tagatud on slängi autentsus. Sõnaraamatus:
1) on info iga slängisõna tuntuse, esinemissageduse kohta;
2) on vajaduse korral välja toodud see, kas slängisõna kuulub enamasti neidude või jällegi ainult noormeeste sõnavarasse;
3) on püütud avada slängisõnade, peamiselt laenude, etümoloogiat;
4) on proovitud kirjeldada slängisõnade levinuimat ja/või ekspressiivseimat «stilistilist oreooli», mõnikord on antud isegi hinnang (autori positsioonilt);
5) on kohati juhitud tähelepanu palatalisatsioonile slängisõnas.
6) on vaid mõnel juhul antud slängisõna genitiivi ja partitiivi (gen, part) vorm, puudub üldine jagamine käänd- või muuttüüpidesse.
on mitmekihiline. Kõigepealt väljendab ülesehitus teemade populaarsust. Populaarsusindeksi määramisel on arvestatud kahte näitajat: vastajate aktiivsust ja loovust.
Aktiivsus väljendab kõigi vastatud sõnade arvu ühe teema piires. Loovus aga erinevate slängisõnade arvu selles hulgas. Niisiis on teemad paigutatud
kus kõige populaarsemaks teemaks on TÜDRUK ja slängi jaoks kõige ebapopulaarsem teema on TÖÖ. Ülejäänud teemade populaarsus kahaneb TÜDRUKU poolt TÖÖ poole. Järelikult on sõnaraamatu algusosas teemad, kus noored aktiivselt ja loovalt kasutavad slängi, lõpuosas aga teemad, kus slängi sünnib vähem.
Teema, mõiste piires on kolm tsooni, mis väljendavad
Tsoonid on üksteisest eraldatud pideva joonega.
ESIMESES tsoonis on sageduse pingereas kõige sagedasemad slängisõnad. Siin on kõige levinum, tavalisem ja intensiivsem osa slängist. Slängisõnu on seletatud, näidatud on etümoloogia, palatalisatsioon, kirjeldatud on sõna levinuimat «stilistilist oreooli». Ka on märgitud juhtumid, kus sõna kuulub vaid ühe sugupoole leksikasse.
TEISES tsoonis on alfabeetilises järjestuses keskmise sagedusega sõnad. Nende hulgas on palju laensõnu, uusi slängisõnu, juba moest minevaid slängisõnu, väiksema grupi siseseid slängisõnu. Ka siin on sõnad seletatud nagu esimeseski tsoonis (vt eelmine lõik!).
KOLMANDAS tsoonis on slängisõnad, mida kasutatakse väga vähe, peamiselt idiolekti tasandil. Need sõnad on esitatud alfabeetilise loendina, ilma seletusteta. Laensõnadel on lühidalt märgitud etümoloogia. Selle tsooni sõnad on kõige liikuvam ja ebapüsivam osa slängist, nad väljendavad noorte keelelist loovust, mõttemaailma, harjumusi, eelarvamusi, noorsoo ja kogu ühiskonna üldist meeleolu.
Lisaks mõistelisele sõnaraamatule on esitatud
Selles sõnaraamatu osas, nimetame seda alfabeetiliseks registriks, on järjestatud kõikide teemade ja tsoonide slängisõnad. Iga sõna järel on tähenduse asemel teemade numbrid. Teema numbri järgi saab sõnaraamatu algusosast, mõistelisest osast, teada slängisõna tähenduse ja muu info. Poolpaks number märgib suurimat esinemissagedust.
Meeldivat lugemist!
tuleb anda mõnede teemade kohta. Sõnaraamatus on ka väga laiu teemasid, nt ALKOHOL või TALLINNA OSAD. Need hargnevad tsoonisiseselt veel väiksemateks eri teemadeks. Näiteks: ALKOHOL, siin on toodud eraldi välja alateemad VIIN, KONJAK, VEIN jne ning TALLINNA OSAD, kus alateemadena MUSTAMÄE, ÕISMÄE, KESKLINN, KOPLI, NÕMME jne.
Mõned teemad on ühendteemad, kus kokku on võetud kaks omavahel lähedast teemat, nt TERVITUS, HÜVASTIJÄTT; PEATUS, PILET. Ka sellised teemad on esitatud tsoonides rööbiti.
esitus selles slängisõnaraamatus järgib autentsuse printsiipi. St laensõnad on sõnaraamatus noorte poolt kirjutatud kujul, ühest sõnast võib olla mitu erinevat varianti. Nt pläkki tegema -- ka bläkki, blacki tegema. Nendest esimene, märksõnana antud sõnakuju pläkki tegema on levinuim, teised esinevad vähem.
Miks pole kirjapilt ühtlustatud, miks esinevad sõnades «eesti keelele võõrad» helilised? b, d, g ning arusaamatud y, c, x, w, f?
Esiteks, sõna kirjapilt annab infot laensõna vanusest. Vanad ja kulunud laensõnad on ühtlustunud, nt porukas kamp < sm porukka, fiiling < ingl feeling, uuemad laenud seevastu on paljukujulised nt daansingut, dansingut, dantsingut tegema ning eraldi dänsingut, dancingut tegema ja veel däänssi, dänssi panema.
Teiseks, on eesti keeles olemas
Poeetide poolt jäädvustatuna y (ü asemel) ja kooliõpilastele omane selle suuna protestiv edasiarendus: x (ks asemel -- teexin ma küll!), z (ts asemel -- mezza tahaks minna) jne. Siin sõnaraamatus näiteks mõned mängulised moodustised nagu väiz, krõnx, bruta. Ka laensõnade võõras ortograafia rõhutab ja toob esile nende sõnade ebatavalisust, uudsust, slängilisust.
Kui aga laensõna on ainult sõnaraamatu kolmandas tsoonis, st selle kirjutas vaid üks inimene, siis seal võib ortograafias otsustavaks olla vastaja võõrkeeleoskus ja keeletaju. Seetõttu on mõnikord antud ka kolmandas tsoonis vastava võõrkeelse sõna õige kirjakuju, igaks juhuks.
Laensõnade
esitamisel on olnud järgmised põhimõtted: 1) keelest keelde aeglaselt liikuvad erinevad laensõnad on vene laenud, kui need on tulnud eesti slängi vene keelest, vene keele kaudu, nt kaif, ts^ai; 2) kogu maailmas kiiresti liikuvad inglise sõnad on inglise laenud hoolimata sellest, kas need tulevad soome või vene keele kaudu. Erandina vaid need inglise laensõnad, mis on saanud tugeva vene (nt reket) või soome (nt jengi, älpar) värvingu.
Laensõnade etümoloogia andmisel oli palju probleeme, osa neist jäi ka lahendamata. Igal juhul võib nii mõnegi sõna päritolust pakkuda alternatiivseid ja/või paremaid variante (nt ts^au?), väga probleemne etümoloogia on tähistatud küsimärgiga.
Siit edasi tahakski hoiatada ja
-- esimene eesti slängi sõnaraamat ei ole mingi õigeslängsussõnaraamat, ei ole õige slängi normatiivne õpik. Släng on ju looming, individuaalne ja kollektiivne, ajas pidevalt muutuv, süttiv ja kustuv.
Vabandada tahaks veel kõikide võimalike solvujate ees. Palun andeks! Sõnaraamatus on roppe sõnu, suisa roppusi (see-eest puuduvad paljud vandesõnad)! Ka ropud eestikeelsed sõnad kuuluvad eesti keelde ja slängisõnaraamat on kohaseim paik nende fikseerimiseks.
Märksõnade hulgas on muidki ekspressiivseid sõnu, tabavaid ja valusaid hinnanguid -- düsfemisme. Kuid selline ongi noorte släng, Tallinna eesti koolinoorte slängisõnavara! Seejuures on materjali autentsus kontrollitav. Kogu lähtematerjal eksisteerib ankeetides ja arvuti andmebaasis.
abi eest kõigepealt minu kolleegile Keele ja Kirjanduse Instituudis Indrek Heinale. Indrek Hein kirjutas programme, mis töötlesid lähteandmeid, juba valmis sõnastikke ning sõnaraamatu osi. Samuti oli ta mõistvaks ja julgustavaks abiks mulle sõnaraamatu kirjutamise ajal ning lõpuks on ta selle sõnaraamatu ka toimetanud. Aitäh! ka programmeerijast kolleegile Jaan Pajupuule, kes mõtles välja andmebaasi ja tegi esimesed töötlused. Aitäh Emakeele Seltsi sekretärile Mart Merile, kes abistas mind lähtematerjali kogumisel ja küsitlusankeetide vormistamisel. Lõpuks tahaksin veel tänada kolleegi ja meisterlikku fotoladujat Terje Mäepalu, kes küsis minult novembris 1988: «Mai, MIKS sa ei kirjuta slängisõnaraamatut? Kirjuta ära, ma teen lao!».
veebruar 1990, Tallinn
Mai Loog