[VOT] Vadja keele sõnaraamat

üpätä Kett. K L P M Kõ Lu (J-Must. Kr) üpätäɢ (I) hüpätä K L Lu J (Li Ku) hüpät J-Tsv. hüpätäɢ vdjI I, pr üppään K P M Lu J I üppεän P üppeb Kr hüppään Lu J hüppεän L, imperf üppäzin P Kõ Lu J hüppezin Lu J hüppezin Ku hüpata | vn прыгать, скакать
Lu sillanalt hüppäz iiri põranda alt hüppas hiir (välja)
Lu koira hüppäz mehee pääle koer kargas mehe kallale
J umalõs-päiviis hüppes tširveka minu pääle purjuspäi hüppas kirvega minu kallale
Lu tämä hüppäz unõssa üleᴢ ta hüppas unest üles
I miä hüppii, men̆nii õvvõõ ma hüppasin üles, läksin siseõue
Li sinuu arpa hüppäsi essoo, a minuu jäi jobbaa sinu liisk hüppas esimeseks, aga minu (oma) jäi viimaseks
P vesitširkka üppääb vie pääl vesiämblik hüppab vee peal
J hüppez johsõmaa rehessä pani toast jooksma
M täm̆mää tšäessä turhaa kop̆peekka eb üppää tema käest ei pudene (ei hüppa) ükski kopikas asjata
■
Lu elä siä vanõpaa aźźaa hüppä, siä tšiiree meed vanassi, ku paĺĺo tääᴅ ära sa vanema (inimese) asja(sse) sekku, sa jääd ruttu vanaks, kui palju tead.
Vt. ka üppiä