[VOT] Vadja keele sõnaraamat

aho Ränk M Lu Li Ra J I (Ma), g ahoo Ra J ah̆hoo M aho J-Tsv.
1. kesa; sööt, jäätmaa | vn пар; перелог, залежь
M maa õli üh̆hee suv̆võõ ahonn maa oli ühe suve kesaks
M aho, ahomaa, se maa on jätettü ahossi. aho, se niku ookaaʙ, a per̆rää taas tšüntääᴢ sööt, see maa on jäetud söödiks. Sööt, see nagu puhkab, aga pärast (= kunagi) taas küntakse
I meilä eellä õlivaᴅ nurmõd üvät tehtüüᴅ, siiz jätettii ahossiɢ, kazvi roho meil olid enne head põllud tehtud, siis jäeti sööti (jäätmaaks), kasvas rohi
2. (kuiv) metsalagendik | vn (сухая) лесная прогалина, лесная поляна
Lu ku metsää süämmez on lakkia paikka, siiz jutõllaa mettsä aho kui metsa sees on lage koht, siis öeldakse metsalagendik
Lu mettsäz on aho, metts-aho, ku on kõrkaa kõhta, ku on matala kõhta, jutõlla uitto metsas on lagendik, metsalagendik, kui on kõrge koht, (aga) kui on madal koht, öeldakse lodu (oit).
Vt. ka mettsäaho, rüizaho

ahvokko (V), g ahvokoo = ahvõn
üvät kalaᴅ: autši, ahvokoᴅ, jorššid on viel, lahnaᴅ head kalad (on): haug, ahvenad, kiisad on veel, latikad

aika Kett. Len. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Kr (U Pi V) aikõ Lu Ra J aikᴀ Ku aik J Ku aiɢ Lu oiku Kr Айка ~ Айга Pal₁ А́йка K-reg₂ А́йга Ii-reg₁, g aigaa K P M Kõ S Lu Li I aiga J ajaa [< is] Lu Ku aeg | vn время, пора
P vihgot sõisovad nätelii aikaa põlloll vihud seisavad nädal aega põllul
J aik liuguʙ aeg veereb
J aik lähsi pitšälee aeg läks pikale
J saab aik üli aeg saab üle
I tõin kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa teinekord ei ole aega (pesu) vaalidagi
Ra katso tunniss kui paĺĺo on aika vaata, mis kell on
P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest
Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla
J enn aika rüiss eväd alg niittä enne (õiget) aega ei hakata rukist lõikama
Lu miä teen senee tüü aigaa perässä (~ aigaa mukkaa) ma teen selle töö aja jooksul
J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski
J tämä tuli aigattomall aikaa aikaa veettämää ta tuli ebasobival ajal aega viitma
M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal on ta alatasa haige
M vot eezepää õli mokom aika, krepastno·i aika vaat, ennemalt oli niisugune aeg, pärisorjuse aeg
M mööhä aika hiline aeg
I läsi rõhga, jo viimeiᴢ aigaᴅ oli väga haige, juba viimased ajad (olid käes)
J ammuizõ aiga perält ammu
M miä meen vähässi aigassi kujalõõ ma lähen väheks ajaks välja
J ammuss aigõss ammu(st ajast)
Li kõlmõd juttõli ühtä aikaa kolm (inimest) rääkis korraga (ühteaegu)
Lu enn aikaa pestii põrsaaᴅ ennevanasti pesti põrsad (puhtaks)
Ra jõka aikõ tikka kokip puut rähn toksib alati puud
Li see õli mõnt aikaa takaaᴢ see oli mõni aeg tagasi
Lu en kerkinüd ommaa aikaa mennä ma ei jõudnud õigel ajal minna
M üv̆vää aikaa head aega!
M niittämizee aika viljalõikusaeg
I niittü aika heinaaeg
J rauhuᴢ aik rahu(aeg)
Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg)
K kuuro aika hetk
■
L älkaa velled minua nagragaa rahvaa aikaa ärge, vennad, mind naerge rahva ees (= juuresolekul)
Pi ep tõhi nagraa papin aikoo ei tohi naerda preestri juuresolekul
J elä blaaži tüttöjõ aikõnn ära räägi rumalasti tüdrukute juuresolekul
M mussa katti rissii teetä meneʙ, se õli pah̆haa aikaasõõ must kass läheb üle tee, see oli pahaks endeks
Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu
Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab (= hirmutab narrimisi).
Vt. ka alkueinnaika, aroamiz-aika, einäaika, elkkoaika, eloaika, hätäaika, iloaika, johsuaika, kuto-aika, kutuaika, lento-aika, lõppueinnaika, lõunadaika, lämmikko-aika, lühsüaika, mähäaika, mäntšü-aika, niittö-aika, niittüaika, nältšäaika, obahkaaika, oomnikkoaika, piimäaika, pulma-aika, sovetta-aika, sõta-aika, sütšüzü-aika, žaaru-aika, tšerikk-aika, tševäd-aika, tšülvöaika, tšüntö-aika, tuŋkoaika, vihmaaika, väliaika, õhtagoaika

aisu K-Al. M Po J-Must. I (Kõ-Len.) haisu P Lu Ra J (Ku) χaisu P г̧ аису Pal₁, g aizuu M Kõ Po haizuu P J haizu J
1. hais, lõhn | vn запах, вонь
P täll on üvä nenä, võtaʙ haizuu tal on hea nina, tunneb haisu (ära)
M ku bõõ avvottu azõ, siz uguritsat kõik teeʙ val̆loo aizulõõ kui nõu pole hautatud, siis paneb kõik kurgid haisema, nagu sõnnik
J jot kassen eb õllõis sinu haisua et siin ei oleks sinu haisu(gi) (= kao siit, mine ära)!
K kui tulin taraa, nii tuli taarii aisu, õvvõõ tulin, nii õluõõ aisu (Al. 53) kui tulin aeda, siis tuli taari lõhn, tulin siseõue, siis (tuli) õlle lõhn
Lu aisu üvä i maku üvä on lõhn (on) hea ja maitse on hea
M makuza saunaa aisu magus sauna lõhn
2. õhk | vn воздух, дух
M piäʙ vähäkkõizõ tuuluttaa rihi, aivo on raskaᴢ aisu tuleb natuke tuba tuulutada, (siin) on väga raske õhk
M täällä ep tap̆paa üv̆vää aisua, teemm akkunaa avõõ, tuulutamma i leeʙ üvä aisu siin ei jätku värsket (head) õhku, teeme akna lahti, tuulutame ja tuleb värske õhk
M nüd on kerkiä aisu nüüd on värske õhk.
Vt. ka viinaaisu
Vt. ka haiso

altiaᴢ K L P Kõ (Kett.) haltiaᴢ K Lu Li Ra haltias J-Tsv. haltijaᴢ (Lu), g altiaa: haltiaa ~ haltijaa Lu, pl altiahsõᴅ Kett. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо
Li mikä se on haltiaᴢ, ts̆enniit tätä ep tää, ep kõnzaid õõ nähnü. no duumataa s̆to tämä piäb õlla .. mokomaᴅ pitsäᴅ sõvaᴅ päällä ja pittšä [sic!] ivussiijeka mis on haldjas, keegi teda ei tea, pole kunagi näinud. Kuid arvatakse, et ta peab olema .. niisugused pikad rõivad seljas ja pikkade juustega
K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad
L altiaᴢ on paska heŋki haldjas on paha vaim
Kõ altiaᴢ on paha voima haldjas on kuri jõud
L jõka paikkaza on altiaz iĺi peremmieᴢ igas kohas on haldjas ehk peremees
L i merez on haltiaad i maall on haltiaᴢ nii meres on haldjad kui ka maal on haldjas
Lu veez õli haltiaᴢ vees oli haldjas
R riigaz on haltiaᴢ rehes on haldjas
J mee va jõgõlõ, haltia tõmpaab vettee mine vaid jõele, haldjas tõmbab vette
L altiaaᴅ ne alpaavaᴅ haldjad, need halvavad
Lu hulkup paĺĺa päi niku haltiaᴢ hulgub paljapäi (ringi) nagu haldjas
L kuo altiaad daavissavaᴅ majahaldjad painavad
L õlivat saunaa altiaaᴅ olid (olemas) saunahaldjad
L õjaa altiaaᴅ ojahaldjad
L metsää altiaaᴅ metsahaldjad
Lu meri haltiaᴢ sitä peĺĺättii merehaldjas, seda kardeti.
Vt. ka koto-altiaᴢ, meri-altiaᴢ, mettsä-altiaᴢ, sauna-haltiaᴢ, vesihaltiaᴢ

araga Kett. K P M Kõ I (S Ja Lu) haraga Ra, g aragaa M Kõ haragaa Ra harakas | vn сорока
K aragat ko p [= ko ep] tšakattaissi, pesää eb levvettäissi vs kui harakad ei kädistaks, pesa ei leitaks
M ilma peremeettä [sic!] koto niku aragaa pesä ilma peremeheta maja on nagu haraka pesa
M elä juttõõ tõizõlõõ tšäelee, la ep täätäiᴢ eb iiri i araga kk ära räägi teisele käele, ärgu teadku ei hiir ega harakas
Kõ araga toob üv̆vää veestiä harakas toob head sõnumit
■
M aragaa lapa kazvaʙ vot smorotpõõsaje alla; näit on aivoo paĺĺo, nõkõziika üheᴢ naat kasvab, vaat, sõstrapõõsaste all; neid on väga palju, nõgestega koos
M araga lav̆vaa putkõa ep süüvvä naadi putke ei sööda.
Vt. ka mettsäaraga, pähtšänaraga, sooaraga
Vt. ka harakka

arvata K P M Kõ Lu J Ku (R-Lön. L Ja-Len.) arvõta ~ arvõtõ Lu arvõt J-Tsv. arvataɢ I, pr arvaan K R L P M Kõ Lu J Ku arvan J, imperf arvazin M Lu arvõzin Lu J arvazii I
1. ära arvata, mõistatada | vn угадывать, угадать, разгадывать, разгадать
K arvaa, tšen on arva ära, kes on
Lu miä nee arvotussõᴅ arvaan ma arvan (mõistatan) need mõistatused ära
Lu ku arvaap tõin, kumpõ kõrvõ helizeʙ, siiᴢ mainitaa üvässi kui teine arvab ära, kumb kõrv heliseb (= lööb pilli), siis räägitakse head
2. aru saada, mõista; osata | vn понимать, понять, разуметь; уметь
J hullukkõin lahs eb arva, mitä tälle pajatõta rumal (väike) laps ei saa aru, mida talle räägitakse
Lu kõik tämä arvaaʙ ta saab kõigest aru
M arvaamizõss arvaaʙ, a pajattaa ep tunnõ aru ikka saab, aga rääkida ei oska
Lu tõin tõizõlt arvõtaa tuskaa mõistetakse teineteise muret
Lu se on älükäz inemin, kumpa tõissa arvaaʙ see on tark inimene, kes teist mõistab
Lu sitä miä en arvaa jutõlla seda ma ei oska öelda
I tämä tožo arvaaʙ tääp kasta aźźaa ka tema oskab, teab seda asja
3. mõtelda, arvata, oletada | vn думать, полагать, решать, решить
Lu peremmeez arvaz jott tämä tahop tšintaita vargassaa peremees arvas, et ta tahab kindaid varastada
Lu miε arvaan, što tätä veijää jaamaa ma arvan, et teda viiakse Jamburgi (= Kingisseppa)
4. teada saada | vn узнавать, узнать
M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin teada saada, kust külast ta on
I eellä en täätännüm mit̆täiᴅ, a nüt kõittši arvazii enne ma ei teadnud midagi, aga nüüd sain kõik teada
■
M miε tätä aivo üv̆vii arvaan ma pean temast väga lugu
Lu izze on vad́d́alain, a soikkolass idgõʙ. arvaa ise on vadjalane, aga itkeb isuri keeli. Mõtle ometi!
P a üφsi pojo õli tarkka, arvas tüvie tulla aga üks poiss oli tark, otsustas juurde tulla
Lu tämä ettee arvaab i tõizõõ eloo tema ennustab ette ka teise (inimese) elu.
Vt. ka arvoa, arvoittaa, arvutõlla, arvõlla

barbu·ška Lu, g barbu·škaa toriseja | vn ворчун
se om barbu·ška, üvvää juttua ep pajata see on toriseja, head juttu ei räägi

bloika Li J bloikõ Li Ra ploika Kõ, g bloigaa kaelalint, gofreeritud kaelus (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv detail) | vn плоённая, гофрированная лента, воротник (деталь народной одежды водской женщины)
Li siiz vod i algõttii: bloigõt pantii, rintõbantõt pantii, tšäsilintit siottii, takalintti takkaa pantii, i kušakkõ vaat siis alatigi (ehtimist): pandi kaelalindid, pandi rinnalehvid, käelindid seoti, tagalint (= seljalint) pandi taha, ja vöö (pandi vööle)
J bloika on tehtü sulkkulintiss, pannaa ümpär kaglaa kaelalint on tehtud siidlindist, pannakse ümber kaela
Li ku tahtozid üvvää bloikaa, sis piti kõlmõd arššinaa õssaa, daže nellä; bloikõ tehtii, sis tehti heenokkõizõt sklatkõt, što tämä õllõis põšnõi kui tahtsid head gofreeritud kaelust, siis tuli osta kolm arssinat (siidlinti), isegi neli; kaeluseümbris tehti, siis tehti peenikesed voldid, et ta oleks kohev
Kõ lintissä i kruuževossa tehtii ploika paelast ja pitsist (on) tehtud kaeluseümbris

droška P M (J-Tsv.), g droškaa J troska | vn дрожки
M tšehspaikkaz õli üφs aisa, a kahs ovõssa õli rakõtattu, sitä kutsuttii droška keskel oli üks ais, aga kaks hobust oli rakkesse pandud, seda kutsuti troskaks
P täll on üvä droška, üväd opõzõᴅ tal on hea troska, head hobused

eʙ P M Lu Li Ra J I ei Ra Ей Pal₂ ei, mitte, mitte-; ei (...ega); | vn не, нене, ни-; ни (...ни)
P ep tšenniiᴅ ei keegi
M eb ühsiiᴅ ei ükski
J mikä se on. – eb mikä mis see on? – Ei miski
J eb mikätši minu vaivõlõ avit miski ei aita minu valu vastu
Li eb milleinkaa inemin tälle näütti ükski (mitte mingisugune) inimene ei meeldi talle
J eb ni migäll koozill ei mingil moel, ei kuidagi
J eb milläittši viittä ei mingil viisil
J kui tämä sillõ vassõᴢ. – eb ni kui kuidas ta sulle vastas? – Ei kuidagi
Li kui sinnua kutsuta. – ep kuini kuidas sind kutsutakse? – Ei kuidagi
J eb ni kõns ~ eb ni kõnsait ei kunagi
I siä koolõᴅ eb üv̆vää surmaa sa sured halba (mitte head) surma
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ tal (= koeral) oli juba enam kui üks kord tagajalad puruks löödud (murtud)
Lu pelättii eb minua, a trošo filippa (Len. 278) kardeti mitte mind, vaid Trošo Filippi
J sitä nätši paĺĺo rahvõss, eb va miä ühs seda nägi palju rahvast, mitte ainult mina üksi
J ep siin õõ vika mitte siin pole viga
J eb aika vass tšäi meill hiljuti (mitte ammu) alles käis meil
Li eb eestää nõissõ pajattama tänävä täna ei hakata üldse (midagi) rääkima
P meni sitä aikaa ep paĺĺo ei läinud palju aega (mööda)
Ra ei ennee pulmõi, ei, ei ennee mitte enne pulmi, ei, mitte enne
J passibo. – eb milte aitäh! – Pole tänu väärt!
Ra ei mittä pole viga
M eb iiri i araga ei hiir ega harakas
J ep ko taattõ ep ko maamõ sitä täätennü(ᴅ) ei isa ega ema teadnud seda
Lu eb maaz eb taivaaz (Must. 159) ei maa peal ega taevas
Lu eb umalaᴢ, epku siitiän ei purjus(päi) ega kainena.
Vt. ka en, ene, eni¹

eellä K P M Kõ Lu I eelle J eell P M Ja-Al. J I eelä Kõ I eel K M Kõ I eeĺä I eeĺ M ielä K-Ahl. iel K-Ahl. iell P Иелля Pal₂ K-reg₂ Эль Ii-reg₁
1. enne, ennemalt, vanasti | vn ранее, прежде, в старину
M nüd on metraᴅ, a eellä õltii arššinaᴅ nüüd on meetrid, aga ennemalt olid arssinad
M eellä peettii mehet tšiutoo päällä vöötä ennemalt kandsid mehed särgi peal vööd
2. enne, varem | vn раньше, ранее
K eb õe sitä ielä kuultu, ielä kuultu, ielä nättü (Ahl. 107) ei ole seda enne kuuldud, enne kuuldud, enne nähtud
I eell et tõhtinut tullak kot̆too enne (töö lõpetamist) ei tohtinud koju tulla
I miä eellä jõvvuu ma jõuan enne (kohale)
3. enne, algul, kõigepealt, esiteks | vn сперва, сначала, прежде всего
Kõ eellä piirtaasõ lütšiᴅ niitiᴅ, sis pannaz naapirtõᴅ enne lükid lõimed (niidid) piirda, siis pannakse soalaad
I eellä piäp tüütä tehäɢ, a siᴢ nõizõt süümää enne tuleb tööd teha, aga (= alles) siis hakkad sööma
4. postp ees | vn перед
J elähan jõka kabakaa eell piättee (tšiin) ära ainult iga kõrtsi ees peatu!
5. prep enne, eel | vn до, перед
I miä tul̆lii kot̆too eellä kõittšia ma tulin koju enne kõiki
M mettsä elizeʙ eell üv̆vää säätä mets kajab (vastu) enne ilusat ilma (ilusa ilma eel)
K eel sõtaa enne sõda
6. postp enne, eel | vn до, перед
J tämä vass sinu eelle tšäi meille tema käis alles enne sind meil
I saamõi pulmõjin eellä otse pulmade eel
M ai ku päivä avvoʙ, taitaa vihmaa eellä oi, kuidas päike hautab, vist vihma eel
M tšen̆nee pää eel siä laulaᴅ (kui kana laulab, öeldakse:) kelle pea (mahalöömise) eel sa laulad?
M ku näet kar̆rua unõza, sis se ženiχaa eellä kui näed karu unes, siis see ennustab peigmeest
P se bõlõ üvεä iell see ei ennusta head.
Vt. ka epoeellä
Vt. ka eestää¹, eezä, enne², entee, estää

eeltä M Lu eelt M
1. adv eest; ette | vn спереди; вперёд, загодя, наперёд
M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette (ära) öelda (= ennustada)
M eelt alkaja eeslaulja
2. postp enne, ees, eel | vn до, перед
Lu kase eb õõ üvää eeltä see ei tähenda head
Lu kase on kehnoo eeltä see ennustab halba

ehe K-Ahl. L M Lu Li J I-Set. (Kett. Kõ) eh́e J-Tsv., hrl pl ehteeᴅ K P M Kõ Li Ra J I (Ränk R-Reg. L) eh́teeᴅ J-Tsv. pidulik rõivastus; ehe | vn наряд; украшение
J enne üvä sõpa õli ehe ennemalt oli hea rõivas peorõivas
Kõ üväᴅ ilozaᴅ sõvaᴅ, sääl om plat́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ head ilusad rõivad, seal on (siis) kleidid, jakid, kõik koos on peorõivad
L õmmõllassa ehteitä mõnõllaisiit õmmeldakse mitmesuguseid peorõivaid
Ra ehteeᴅ: tšiutto pääle, sarafana, remeni, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ, bloikkõ, bantta rinnõᴢ, elmet kaglõᴢ, kassõ takanõ i lintti kassõᴢ, polle üvä eeᴢ peorõivad: särk selga, sarafan, (vöö)rihm, siidist vöö, käelindid, gofreeritud kaelalint, lehv rinnas, helmed kaelas, pats taga ja pael patsis, ilus (hea) põll ees
Kõ ehteiz niku pulmalõõ ehteünnü peorõivais nagu pulmaks ehtinud enese
J sõrmus toož on üvä ehe sõrmus on ka ilus ehe

ehteütä P (Kett. K) ehteuta (Kett. P), pr ehteün, imperf ehteüzin = ehtiissä¹
K ehteüzii üvii, kõikki, pani üvät sõvad ülie ehtis end hästi, puha, pani ilusad (head) rõivad selga
P ehteugaa ehtige end!

ehtiissä¹ Lu Li (J Ko) ehtiss ~ eh́tiss J-Tsv., pr ehtiin Lu Li J eh́tiin J, imperf ehtiizin Lu Li ehtizin ~ eh́tizin J end ehtida (kaunilt, pidulikult rõivastuda) | vn наряжаться, нарядиться, выряжаться, вырядиться
J pulmlaizõd on ehtistü lustissi, kõig linttiiz ja nasikkoiᴢ pulmalised on ilusti ehitud, kõik lintides ja pärgades
J eh́tii siivollaa, ved võõrõzi läheᴅ ehi end (= rõivastu) hoolega, lähed ju külla
J võtti taaš špeilii, ehtiiᴢ, üvät sõvat pani päälee võttis taas peegli, ehtis end, pani endale ilusad (head) rõivad selga.
Vt. ka ehisellä, ehitä

ehtiüssä: ehtiüss J-Tsv. ehtiüssäɢ I, pr ehtiün J ehtiüü I, imperf ehtiüzin J ehtiüjee I
1. end ehtida, (kaunilt, pidulikult rõivastuda) | vn наряжаться, нарядиться, выряжаться, вырядиться
J aik nõiss ehtiümä guĺankaa aeg on hakata end peole ehtima
I tämä ehtiüʙ, üvät sõvat paap päälee, busat paap kaglaa ta ehib end, ilusad (head) rõivad paneb selga, pärlid paneb kaela
I forssuna õõᴅ, suvvaad üv̆vii ehtiüssäɢ oled moenarr, armastad hästi rõivastuda
2. (mingiks otstarbeks) ümber rõivastuda, maskeeruda; moonduda | vn переодеваться, переодеться (с какой-нибудь целью), маскироваться; превращаться, превратиться
I ehtiüüväᴅ, šuubaa paavat tõizippäiɢ, hattu pääh̆hee rõivastavad end (jõulusandiks), kasuka panevad pahupidi, müts pähe
I a kase õli kolduna ehtiünnük konnassigõ aga see oli (hoopis) nõid, konnaks moondunud

einä-päivä Li heina(teo)päev; heinailm | vn сено-косный день; погожий день для покоса
tänävä õli üvä päivä, sai üvässi kuivattaa einää, täüz einä-päivä täna oli hea päev, sai hästi kuivatada heina, täis heina(teo)päev
üväd einä-päiväᴅ head heinailmad (heinapäevad)

eŋku: sg. 1. p. -u Lu enku Lu Li, sg 2. p etku M-Set. Lu, sg 3. p epku Lu Li, pl 1. p. emmäku, pl. 2. p. ettäku M-Set., pl 3. p. evätku (vastavat imperatiivivormi vt. sõnaartiklist eläku форму повелительного наклонения см. в статье eläku) = eŋko
1.
Lu miä oma eloo veetin turhaa, en saanu enele enku muilõ mittää üvvää ma veetsin oma elu asjatult, ei saanud endale ega teistele (muudele) midagi head
Lu siε mittää ed arvaa, etku tää sa ei saa midagi aru ega tea
Lu vaata, jott rossi ep purkajaisiiᴢ, epku menneiš tšikkaraa vaata, et tross ei hargneks lahti ega läheks keerdu
2.
M tšüzüb karjuššailta ettäku nähnü mokomaa mokomaa naizikkoa (Set. 19) küsib karjustelt: kas te ei näinud niisugust (ja) niisugust naist?

eraussa: erraussa [< is?] Lu Li, pr eraun: erraun Lu Li, imperf erauzin: errauzin Lu Li = eroa
Lu õltii üvät tuttõvõᴅ, a siis tuli riito vällii ja erraustii, mentii erii oldi head tuttavad, aga siis tuli riid vahele ja mindi lahku
Lu päänahka õli erraunnu ivusiikaa poiᴢ (raudteeõnnetusel:) peanahk oli ära tulnud koos juustega

forsuna P Lu I forssuna I, g forsunaa P toretseja, moenarr | vn форсун, форсунья
I forssuna õõᴅ, suvvaad üv̆vii ehtiüssäɢ oled toretseja, armastad hästi riietuda
P tämäll üvä opõn, üvä bruuju pεäll, vaata menep forsuna tal (on) hea hobune, head hobuserakmed (peal), vaata, läheb toretseja

gooŕa P M Kõ Lu Li (K-Al.) guoŕa (K U P) gooŕe (J-Tsv.) gooŕ J-Tsv. goŕa L P (M Kõ-Len.), g gooŕaa M Lu Li J guoŕaa U
1. mure | vn горе
K enne õli gooŕaa paĺĺo, enne paĺĺo idgõttii (Al. 58) rl enne oli muret palju, enne palju nuteti
M pää maaz isuʙ, taitaa on gooŕaa paĺĺo istub, pea norus, vist on palju muret
K muut miä üvää en saannu mitää ku üht guoŕaa va näin muud head ei saanud ma midagi, kui vaid nägin üha muret
U jätid minuu guoŕaasõõ jätsid mu muresse
L no goŕaa sillõ staruχaakaa paĺĺo lieʙ no vanaeidega tuleb sul palju muret
P pajatan õmaa goŕaa räägin oma mure(s)t
Kõ viskaap tuskatäiᴅ, kui gooŕa tulõʙ (~ tuõʙ) ilmuvad muretäid, kui mure tuleb
J ohto jo on rüüpettü gooŕa, ja nii tait kalmoo multassaa küllalt on juba muret tuntud, ja nii vist hauani (kalmumullani)
J gooŕess alki juuvvõ murest hakkas jooma
2. adj murelik, mure- | vn горестный
P mill on gooŕat päiväᴅ mul on murepäevad
P õmii guoŕõi päivii pajattamaa oma murepäevadest rääkima

harakka Lu Ra J (Li) harakkõ J-Must. Ku harakk Lu J-Tsv. Оракка Tum., g harakaa Lu Ra J haraka J
1. harakas | vn сорока
Lu harakk tšagatap katol, ebõ·õ üvvää harakas kädistab katusel, (see) ei ole hea (= ei tähenda head)
Lu tšempa harakkaa nõssi aitseipää kui omat siiveᴅ vs kes (muu) tõstis haraka aiateibasse kui omad tiivad
Ra harakaa poigaᴅ haraka pojad
2. voki keps | vn шатун самопрялки
Ra harakaa veivi vokikepsu vänt
3. J-Must. kaustavits (jalase esiotsa ja esimest põikpuud ühendav tugiside reel) | vn вязок (гибкая лесина, связывающая вставленные в полозья саней копылья, служащие опорой кузова)
■
Ra harakaa putki harakputk.
Vt. ka sooharakka
Vt. ka araga

i K U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I Ku ii M Lu I
1. ja, ning, ega | vn и, да
L isuttii i tehtii tüötä istuti ja tehti tööd
L i tuli nõisi suur pilvi i jürü ja tuli tõusis suur pilv ja pikne
J miε teen tõizõõ munaa tširjavaa: sinisse ja rohoissõ, kõltaissõ i kaunissõ ma teen teise muna kirju: sinist ja rohelist, kollast ning punast
I kahõs̆saa ent̆tšiä lehmiä süütimmäg i juutimmag i lühzimmäɢ kaheksakesi (kaheksa hinge) söötsime ja jootsime ning lüpsime lehmi
Po pääss i jalkoissaa peast (ja) jalgadeni (= pealaest jalatallani)
M da i annõttii stokana no ja anti joogiklaas
Lu et saa õlla laisk i võõno sa ei tohi olla laisk ega aeglane
M la ep täätäiz eb iiri i araga kk et ei teaks (ärgu teadku) hiir ega harakas
Po kraaska päivüüssä eb vìežü, i pesäz eb vìežü värv ei pleegi päikese käes ega pleegi pestes
2. nii(hästi) .. kui (ka) | vn и – и, как – так и
Lu tämä teeb i pahhaa, teeb i üvvää ta teeb nii halba kui ka head
M i reteliᴅ i aaroᴅ, tšen kui kutsuʙ nii redelid kui ka sarrad, kes kuidas kutsub
3. ka, samuti, -gi, -ki | vn и, также и
M jumala võttõli, jumala i annaʙ kk jumal võttis, jumal ka annab
P mitä tšihutõttii uomniiz i süötii i õhtagonn mida keedeti hommikul, (seda) söödi ka õhtul
K pojo i meni poiss läkski
Lu bõõ i meelezä pole meeleski
Lu i võõraad naizõt tultii kattsõlaizil ka võõrad naised tulid katsikule
Lu heitütettü varõz i pehkoa peltšääʙ vs hirmutatud vares pelgab põõsastki
L i kase kõikk i õli ja kõik oligi nii
Po millen emä, mokom i tütär vs missugune ema, selline tütargi
J vejjää tšerikkoo omenaa, i veel i muutatši (õnnistamiseks) viiakse kirikusse õunu ja veel muudki
K kui tulõʙ, i juttõõn kui tuleb, (siis) ütlengi
Kõ nüd i võttaas siεlt vettä nüüdki võetakse sealt vett

ikosõlla (Lu) ikosõll J-Tsv., pr ikossõlõn: ikossõõn J, imperf ikossõlin J frekv
1. luksuda | vn икать
J elä mätä nii paĺĺo süüvve, nõizõd ikossõõma ära ahmi nii palju süüa, hakkad luksuma
Lu peen lahs ikossõõʙ väike laps luksub
2. röhitseda | vn отрыгиваться
J tšüläs perä süümize piäb ikosõll, see annõp perennaizõlõ üvä meelt külas olles peab päräst söömist röhitsema, see teeb perenaisele head meelt.
Vt. ka ikossaa

isoossa: issoossa Lu Li issossa (Lu), pr isoon: issoon Lu Li , imperf isoozin: issoozin Lu Li hrl trans isu tunda, (süüa) tahta; isu olla | vn иметь аппетит, охоту (есть); хотеться (есть)
Lu miä issoon marjaa mul on marjaisu
Lu mitä siä issooᴅ mille järele sul on isu?
Lu siä issooᴅ niku saunanain sul on isu nagu nurganaisel
Lu naizõl issomiin meeb üli, siiz jo nõizõp prostopassi süümää (rasedal) naisel läheb isunemine üle, siis juba hakkab lihtsamalt sööma
Li kitsid issoossaa üvvää rohta kitsed tahavad head rohtu süüa
Lu a mill ko sitä issooʙ oi, kuidas mul on selle järele isu!
Vt. ka imottaa, imottsaa

jaani Lu Ra J, g jaanii Ra J jaanipäev | vn Иванов день, день Ивана-Купалы
Lu pädrää pühänä ja jaanin nallõ õllaa üväᴅ päivüü ilmõᴅ peetripäeval ja enne jaanipäeva on head päikese(paistelised) ilmad
J jaaninn kõik kukat kopitattii, sis tehtii vihta jaanipäeval korjati igasuguseid lilli, siis tehti (neist) viht
J jaanii päivä jaanipäev
Lu jaani laukopäänä ku mentii saunaa, perrää pessiimizee mentii kujall, võtõttii vihta ladvassa tšiini, vizgattii üli pää katoll jaanilaupäeval, kui mindi sauna, (siis) pärast pesemist mindi välja, võeti vihal ladvast kinni, visati üle pea katusele
Lu jaani ohtogoss tšäütii kupeĺät põlõttamaᴢ jaaniõhtul käidi jaanituld põletamas
J jaanii üüll tšävvä kottšenaa põlõttõmaᴢ jaaniööl käiakse {k}-t põletamas
Lu jaani tulõᴅ põlõvaᴅ jaanituled põlevad
J mentii tütöt poigad jaanii tulta pitämää tüdrukud ja poisid läksid jaanituld tegema
Lu jaani kukka jaanilill
Lu jaani matokkõizõl paissõvaᴅ silmäᴅ niku tulõᴅ jaaniussil säravad silmad nagu tuled
J jaanii itikka ~ jaanii üü itikka jaaniuss

jalkaasõõ¹ K M Po J = jalkaa¹
M tuli rissimä, sõvõtti tämää üvii sõpõjõõ i jalkaasõõ antõ üväd bašmakaᴅ tuli ristiema, rõivastas ta headesse rõivastesse ja andis jalga head kingad
Po jalkaasõõ tehtii sukad i tšennäᴅ jalga tehti sukad ja pastlad
J pani õikaa jalkaasõõ sukaa pani paremasse jalga suka

juttu K L P M Lu Li Ra J I (R-Eur. Kõ Ku), g jutuu K L P M Kõ Lu J Ku jut̆tuu M
1. jutt, kõnelus | vn разговор, речь, беседа
J pajat juttu väĺĺä, ku om pajattõmiss räägi (oma) jutt ära, kui on rääkimist
J mih́e siä öhzütteed inimiss õmiiz juttuiska miks sa eksitad inimesi oma juttudega?
M tällee tap̆paab juttua, jutulla bõõ õttsaa nii äärtä tal jätkub juttu, jutul pole otsa ega äärt
J kül sell inimizell juttu veerep suuss küll sellel inimesel jutt jookseb (veereb suust)
J juttu jäi seisoma jutt katkes (jäi seisma)
Li juttu maaᴢ jutt (on) läbi, jutul lõpp
Lu tuli jutussi tuli jutuks
Lu juttu juttua levväʙ vs jutt leiab jutu (= jutust tärkab teine jutt)
M nät sõna tooʙ jut̆tuu näe, sõnast saab jutt alguse (sõna toob jutu)
M elä tuŋkõõ räkänenä vanapid́d́e juttuusõõ, var̆raa vananõᴅ ära tüki, tattnina, vanemate (inimeste) jutu vahele: vara vananed
M elä tuŋkõõ jut̆tuu väl̆lii ära sega jutu vahele
Lu õõ vaiti, jo menid leppoijjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Leppojja)
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta läks (oma) jutuga ummikusse
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi)
Lu mitä juttua nävät pitäväᴅ mis juttu nad ajavad?
J juttua ajama rääkida; vestelda, juttu ajada
J suimõll ajõta juttua (külakonna)koosolekul räägitakse, aetakse juttu
J juttua vessemä (Tsv.) lobisema; kiiresti rääkima
P pajatimma üvεä juttua ajasime head juttu
M suv̆vaap paĺĺo pajattaa, da puustaa juttua armastab palju rääkida, ja (veel) tühja juttu
M milla tuli alu, etti tämä minu päälee turhaa juttua pajataʙ ma solvusin, et ta räägib minu peale tühja juttu
Lu tühjää jutuu nõssaja tühja jutu tegija (tõstja)
Li petoz juttu vale (jutt)
Li tolkutoi juttu mõttetu jutt
J tšeerolin juttu riugastega jutt
Li sala juttu salajutt
J nagru juttu (Tsv.) naljajutt
J mälehtüsee juttu mälestuskõne
2. kuulujutt, kuuldus | vn слух, молва
Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvaᴅ pajattamaa kui mingi kuulujutt käib ringi (läheb liikvele), (siis) hakkavad kõik rääkima
Li jutud õltii, što tšuudittaastii mettseᴢ räägiti (olid kuuldused), et metsas kummitas (kummitati)
3. jutt, lugu | vn рассказ, история; байка
P miε sillyõ ühie pikkaraizyõ jutuu pajatan ma räägin sulle ühe väikese loo
M se bõlõ juttu, se on istori see pole (muidu) jutt, see on tõsilugu (ajalugu)
Li nee on kõig entizeᴅ jutuᴅ need on kõik endisaegsed lood
I mitä näitä pajattaaɢ, juttuloja. jo aikaa meni paĺĺo, näitä piti unohtaaɢ milleks neid rääkida, (endisaegseid) jutte. Palju aega on juba (mööda) läinud, need (= jutud) tuli unustada
J enn muinõin juttu ennemuistne jutt
4. jutlus | vn проповедь
Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester luges kirikus jutluse.
Vt. ka petozjuttu, salajuttu, uutisjuttu

juuttši J-Tsv. juukki Lu, g juutšii J
1. jook; sulp | vn питьё, напиток; пойло (для животных)
J issuska, laŋgoᴅ, süütšid-juutšid lavvõll istuge, langud, söögid-joogid (on) laual
Lu juukiᴅ jäätii juumatta joogid jäid joomata
J kańt́ikk ebõ·õ talopoigaa juuttši konjak ei ole talupoja jook
J kase viin bõõ juuttši see viin pole (mingi) jook
Lu lehmää juukki lehma sulp
2. joomine, purjutamine, jooming | vn пьянство; попойка, выпивка
Lu ep se liika juukki üvvää tee ega see liigne joomine head ei tee
J perält suurõõ juutšii suur i pohmelotši pärast suurt joomist on suur ka pohmelus
J tämä iimenikkoill õli üvä juuttši tema nimepäeval oli kõva (hea) jooming
Lu tänävä õllaa kõiɢ meheᴅ juukki peliᴢ täna on kõik mehed jooma peal (purjutamas)
Lu juukki pelissä jo tultii poiᴢ, juukki peli jo loppu tuldi juba jooma pealt ära, jooming juba lõppes
3. alkohol, viin | vn алкоголь, водка
J juutšii müümizee õikuᴢ alkoholi müügiluba
J juutšii mahsu alkoholimaks
4. (loomade) joogikoht | vn водопой
J karjušši ajap karja juutšilõ karjus ajab karja joogikohale
J vee opõizõd juutšilõ vii hobused joogikohta.
Vt. ka jooma¹, joominõ

jõulu Kett. K M S J joulu Kett. K M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J-Tsv. jeulu Kett., g jõuluu J jouluu M Lu J jõulud | vn рождество
Lu joulua piettii narvuziza nellä päivää jõulusid peeti Narvusis neli päeva
J jõulunn õlgõt tootii riheesee jõulude ajal toodi õled tuppa
Po joulunn tuotii metsäss jolka jõulude ajal toodi metsast jõulukuusk
M joulunn piti õlla pool kormua jõulude ajal pidi pool loomatoitu (alles) olema
S per̆rää jõulua tšäütii kametiᴅ pärast jõulusid käisid jõulusandid
Lu miikkula pühä alki sütšüzüssä pühäpanekissa, ja jouluussaa nigulapaast algas sügisel paastu algusest ja (kestis) jõuludeni
J juumõri i tšezäll piäb joulua joodik peab suvelgi jõulusid
Lu jouluu päiviil vätši ookaᴢ ja üvvää sei, üvvää ja makuzaa jõulupäevadel rahvas puhkas ja sõi head (rooga), head ja maitsvat
Ja tuli joulu pühä (Len. 242) tuli jõulupüha
J jouluu pühäd veetemm kotonn jõulupühad veedame kodus
J jouluu üülle tämä eb eittinnü makkaamaa jõuluööl ta ei heitnud magama
J jouluu kuullõ süntü jumala poik jõulukuul sündis Jumala poeg
■
M vana joulu jõulud
M Po uusi joulu ~ J uus jõulu uusaasta
M kui on van̆naa ja uuvvõõ jouluu välillä puut härmääzä, siz leeb marjavoosi, i taramarjaa i mettsämarjaa kõikkõa leep paĺĺo kui jõulu ja uusaasta vahel on puud härmas, siis tuleb marja-aasta, nii aiamarju kui metsamarju, kõike tuleb palju
M uuvvõssa joulussa veeresseessaa noorizo ain tölmättii uusaastast kolmekuningapäevani noorsugu aina hullas
J valõta ko teill uuvvõõ jouluu üüll vaha kas teil valatakse uusaastaööl vaha (= valatakse õnne)?
J uuvvõõ jõuluu ohto-gonna vana-aastaõhtul.
Vt. ka uuzjõulu, vanajõulu

jõutua K-Al. P M Lu J (K-Ahl. Kõ-Len.) jõutuaɢ I jeutua Kett. P (R-Eur. Kõ-Len.) joutua Lu Li Ra J Ku (R-Lön. M Ja-Len.) joutuaɢ I, pr jõvvun P M Lu J jevvun Kett. jovvun Lu Li Ra J Ku jouvvun Lu Ku jõvvuu I, imperf jõutuzin P Lu J joutuzin Lu Li J jõutujõõ ~ jõutujõ I
1. jõuda, (kohale) jõuda | vn успевать, успеть, подоспевать, подоспеть
P menin müümää, en jõutunud näüttää, ühie kõrraakaa kõikk vietii läksin müüma, ei jõudnud näidata(gi), ühe korraga viidi kõik (ära)
M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus
Lu jõka poolõõ jovvuʙ, a enel porjatkaa eb õõ igale poole jõuab, aga endal (kodus) korda ei ole
Lu siä siso sitšäli, miä täti tätšäli, ühtee parvõõ jovvumma. pollee nauhaᴅ mõist sina, õde, sealtkaudu, mina, tädi, siitkaudu, ühtekokku jõuame? – Põlle paelad
I miä jõutujõõ minutti minuttiisõõ ma jõudsin minutipealt (kohale)
J jovvu tšiirep appi tule (jõua) kiiremini appi!
J jõvvu rutto, kanna päält (Tsv.) tule (jõua) ruttu, kannapealt
2. edeneda, edasi minna | vn спориться, продвигаться, продвинуться
Lu võõnoin inemin ain kopizõb vaa, tüü eb jouvvu aeglane inimene alati vaid kohmitseb, töö ei edene
J ep kuile õõ tüül jõutumiss millegipärast töö ei edene
J väsünnü inimin kui tšiire ni ruta, matk ain eb jovvu väsinud inimene, kuidas (kui kiiresti) ka ei rutta, tee(kond) ikka ei edene
Ra oroi joχsi, matka joutu rl täkuke jooksis, tee edenes
3. valmida, valmis saada | vn поспевать, поспеть, созревать, созреть
M mettsä marjad jõutuvad iiĺiässi metsamarjad valmivad eliapäevaks
M kõõz on tšülmä suvi, sis panidorad eväd jõvvu kui on külm suvi, siis tomatid ei valmi
M läntü veel bõõ jõutunnu hapupiim pole veel päris hapu
M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad
M sauna jõutu jo valmiissi saun on juba valmis (= köetud)
4. sattuda | vn попадать, попасть
Li kui nämät sihee jovvuttii kuidas nemad sinna sattusid?
Lu üvvää ettsi, a pahõpaa joutu kk otsis head, aga sattus halvemasse (= sattus vihma käest räästa alla)
Lu suõssa peltšäᴢ, a karullõ joutu kk kartis hunti, aga sattus karule
L babuška pahaa jältšiill joutu eideke eksis ära (sattus vanakurja jälgedele)
■
J nok, kui siä eläᴅ (jõvvuᴅ) noh, kuidas sa elad?
J näd jo vanassi jõutuzin näed, olen juba vanaks jäänud
Ku ei jovvu meelee ei tule meelde.
Vt. ka jõutaa, jõutoa

järestää Lu Li Ra J järestä·ä Lu J-Tsv. järjestää Lu Ra J
1. kohe, (otse)kohe | vn тотчас, сейчас, сразу
Lu meillä järestää risitätti lahs, ku süntü meil ristiti laps (otse)kohe, kui sündis
Li too järestää, miä kaugaa oottõõmaa en nõiᴢ too kohe, ma ei hakka kaua ootama
Lu kane on üväd arvõtusõᴅ, järestää saat tolkuu need on head mõistatused, kohe saad aru (= arvad ära)
2. kõigepealt, algul | vn сперва, сначала, прежде всего
Lu järestää läheb aroo vars. aroo vartõõ pannaa aroo seltšä kõigepealt on rehavars. Rehavarre külge pannakse rehapea
Ra skripkoi järjestää ebõ·lluᴅ, a perrää jo õli viiuleid algul ei olnud, aga hiljem juba oli
3. äkki | vn вдруг
J vass õlin toor-terve, de järestää tuli rappauᴢ alles olin täiesti terve, ja äkki tuli rabandus.
Vt. ka järkeä, järkeäsee, järkeässi, järkeäzä

jäävvä M Kõ Lu Li J (Ja-Len. V Po Ra) jäävvε M jäävve Lu J-Tsv. jäävä Kõ J-Must. jävvä M-Set. Kõ jäätä Al. (Kett. K R U L P Ku Kr) jεätä P (L) jäääɢ ~ jääjäɢ I, pr jään Kett. K P M Kõ Po Lu Li J Ku jεän L, imperf jäin Kett. K R U L P M Kõ V Lu Li Ra J Ku jäi I
1. jääda; järele jääda, alles jääda | vn оставаться, остаться
J jäävä on varaje a neljätšümmeet virssaa on tõisõõ tšüllää, lähteä on mööhä (Must. 144) jääda on vara, aga nelikümmend versta on teise külla, (ära) minna on hilja
I d́eŋgod jäiväd noorikallõõ raha(d) jäi(d) pruudile
J vellolõõ kottoo jäävvä rl vend peab koju jääma
Lu helisijä, sitä erottaa et saa, se jääʙ robirohi, seda (seemneviljast) eraldada ei saa, see jääb
I no vot, nii i jäi no vaat, nii jäigi
Lu ku razvaa sulataᴅ, nii jääväd inaraᴅ kui rasva sulatad, siis jäävad kõrned
Li ruiz niitettii, vihgod veitettii poiz i jäi säŋki rukis lõigati, vihud veeti ära ja jäi (järele) kõrrepõld
Lu laivaraakki on, mikä on jäänü laivassa laevavrakk on (see), mis on jäänud (hukkunud) laevast (järele)
Lu emä kooli, a tüttö jäi ema suri, aga tütar jäi (alles)
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meid eʙ lee vs maad-puud jäävad (alles), aga meid ei jää
P sinuu piäb jεätä üösiessi sa pead ööseks jääma
Po muu vätši jääb guĺattamaa muu rahvas jääb pidutsema
J ühs siä vaa i jäid minu harjojõssi sina üksi vaid jäidki minu hoidjaks
Kõ hullu siε õõᴅ, nii hullu jääᴅ hull sa oled ja hulluks jääd
P siä jääd vanass tüttärikossi sa jääd vanatüdrukuks
Po jään vääräss jään süüdi (süüdlaseks)
Ku jäät́śii elloo jäädi ellu
Lu sapožnikka jäi elämää kingsepp jäi ellu (jäi elama)
K jäin süömättä jäin söömata
Lu tüü jäi lõpõttõmatta töö jäi lõpetamata
Lu tüü jäi tšezzee töö jäi pooleli
J pitšäle jäämä pikale (= venima) jääma
Kõ leipää jääb liikaa leiba jääb üle
J viimizessi jäämä viimaseks jääma
P jäin müöhässi jäin hiljaks
J ize jäi ilmõ kopeekkaa ise jäi ilma kopikata
M miä tälle jäin võlkaa ma jäin talle võlgu
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta jäi (oma) jutuga ummikusse
J vaid jäämä vait jääma
M jää rauhuulõ jää rahule! (= rahustu!)
I mee pigõpaa, siä jäät takkaa mine kiiremini, sa jääd maha (taha)!
J elka ruttõga nii tšiire, müü jäämme teiss kõikkina taga ärge minge (rutake) nii kiiresti, meie jääme teist hoopis maha (taha)
I mee pigõpaa, a too jäät perää kõittšia mine kiiremini, muidu jääd kõigist maha
J jäi tõisiiss perälee jäi teistest maha
J jäi va ühs piho suurima perälee jäi ainult üks pihutäis kruupe järele
Lu jääka üvässi head aega! Jääge hüvasti!
J jääkaa sis terveessi jääge siis terveks!
J jääka jumalaka ~ Kr jaga jummalaga jääge jumalaga!
2. saada, muutuda, minna, jääda | vn становиться, стать (кем, каким)
Lu kui kunikas kooli, poika jäi kunikaassi kui kuningas suri, (siis) sai poeg kuningaks
Lu nüt siä jäit tšümmenee vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa said kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas
Lu perrää läzüü inemin jääp kuivõzõssi pärast haigust jääb inimene kõhnaks
J võõrõssi jäämä võõraks jääma
J vanassi jäämä vanaks jääma
Ra miä kazel talvia jäin gluhoissi ma jäin sel talvel kurdiks
Lu taari jääb lahassi kali jääb lahjaks
P siε jääd lezzessi sa jääd leseks
P täll õli õpõn, õpõn sai hukkaa, nüd jäi jalkamehessi tal oli hobune, hobune lõppes, nüüd jäi jalameheks
J jääb vaivaizõssi jääb haigeks
P tämä jäi läsimεä ta jäi haigeks

kadrina M I, g kadrinaa M I kadripäev (25. XI) | vn Катеринин день
M eestee õli soomõõ, siz ven̆nää kadrina. ain juõllaas: soomõõ kadrina ko p kuznu, siz ven̆nää kuzõʙ enne oli soome (= luteri usu), siis vene (= apostliku õigeusu) kadripäev. (Kadripäevasula kohta) öeldakse ikka: kui soome Kadri ei kusnud, siis vene (oma) kuseb
M kõõz on kadrinalla süntüpäivä kahtšümmett vijjettomall nojabŕää, siz nõssaas kõrviss tšiin, tšen on kadrina, etti parapõssi kazvaiᴢ kui on kadripäeval sünnipäev, kahekümne viiendal novembril, siis sikutatakse kõrvadest ülespoole (tõstetakse kõrvadest üles seda), kes on (= kelle nimi on) Kadri, et paremini kasvaks
M kõõs kadrinaa päivä on sooja, siz üväd leivät kazvovaᴅ kui kadripäev on soe, siis kasvavad head viljad
I kadrinaa päivä i klimanttia õli praaznikka kadripäev ja leemetipäev oli(d) püha(d).
Vt. ka kat́a, kat́erina

kahskõrtõn (Li) kahskõrtõnõ Lu kahekordne | vn двойной
Li d́erugaa lõimõᴅ piti õlla üväᴅ, välissä daaže kahskõrtõzõt tehtii, što õllõiz vahva kaltsuvaiba lõimed pidid olema head, mõnikord tehti isegi kahekordsed, et oleks tugev
Lu miä tein tširiväd alõtsõᴅ, on soojaᴅ, niku kahskõrtsõd [sic!] alõtsõᴅ ma tegin kirjud labakindad, on soojad, nagu kahekordsed labakindad

kalanikka K-Ahl. L M Lu (P), g kalanikaa M Lu
1. kalamees, kalastaja, kalur | vn рыболов, рыбак
M üvä kalanikka tääʙ, kuza on üvät paikaᴅ hea kalamees teab, kus on head (püügi)kohad
M se tõgõ on semperäss, etti kalanikaᴅ püütääs siεl kal̆loi see tõke on sellepärast, et kalamehed püüavad seal kalu
P on kala võrkod ripusõttu kalanikkoil kuivamaa (Mäg. 89) kalavõrgud on kalureil kuivama riputatud
M soikkolazranta kõik piettii miikkulapraaznikkaa, se õli kalanikkojõõ praaznikka kogu Soikkola rand pidas nigulapäeva, see oli kalurite püha
M miä õlõn kalanikaa tütär ma olen kalamehe tütar
2. kalakaupmees | vn рыботорговец, рыбник
M tuli kalanikka tšül̆lää, meemmä õssamaa kal̆loita kalakaupmees tuli külasse, läh(e)me kalu ostma.
Vt. ka järvikalanikka, merikalanikka
Vt. ka kalameeᴢ, kalapüütäjä, kalastaja

kana K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (Kett. Ma) Кана Pal₂ Tum. Ка́на K-reg₂ Ii-reg₁, g kanaa Kett. L P S Lu Li Ra J kan̆naa M vdjI I kana J
1. kana | vn курица
Lu täll on suur partti kanoi tal on suur kari kanu
Lu kana savitsõʙ kana siblib
Lu kana ku munip .. , sis kaagatõʙ kui kana muneb .. , siis kaagutab
M kana raikataʙ kana kaagutab
M kana kraakataʙ kana kõõrutab
M kana kudrutaʙ, kutsup põippõita kana kõketab, kutsub poegi
Lu ku kana munnaa süüʙ, sis piäb nokkaa põlõttaa kui kana sööb mune, siis peab nokka põletama
J ku kana heitüʙ, sis teeb nahka muna kui kana kohkub, siis muneb (teeb) nahkmuna (= ilma kooreta muna)
Lu kana jo sarjad lõpõtti, sulkiiʙ kana lõpetas juba munemisperioodi, sulib
Lu üväl kanal on pittšä sarja, a märännül kanal on lühüt sarja heal kanal on pikk munemisperiood (sari), aga halval kanal on lühike munemisperiood
Lu tämä on muniva kana, üvää sukkua see on muneja kana, head tõugu (sugu)
M klokkava kana loksuv (= hauduja) kana
Lu tämä on niku klukkõva kana kk ta on nagu loksuv kana (= ta on alati tusane)
Kõ märjäss kanass sõittõliᴅ sõimasid märjaks kanaks
K kana laulaʙ, põlua leeʙ (kui) kana laulab, tuleb tulekahju
Lu elä tee sitä, nõissaa i kanad nagramaa ära seda tee, kanadki hakkavad naerma
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
M kana munõb nokassa, a lehmä lühzäp tšeelessä vs kana muneb nokast, aga lehm lüpsab keelest (= suust)
Kõ mussa kana issup kaunie munie päälä (Len. 228) mõist must kana istub punaste munade peal? – [Pada süte peal]
J urpoo-varpoo, toorõt-terveᴅ, sillõ kana, millõ muna (lihavõtteaegsest urvitamislaulust:) urbi-varbu, värsked-terved, sulle kana, mulle muna
M paamma täm̆mää kanojõõ eitütüssessi peentärää päälee paneme ta kanade hirmutamiseks peenra peale
J meill on karja kanojõ, tõin on kana poikijõ rl meil on kari kanu, teine (kari) on kanapoegi
P enipään mäntšiäss mehed da pojot kanaa munõikaa munamäŋkua lihavõttepühadel mängivad mehed ja poisid kanamunadega munamängu
I leütiväᴅ vunukat kan̆naa pezää lapselapsed leidsid kanapesa
Lu kanaa kupo ~ kana kupo kana pugu
J kana jalk kana jalg
Lu tuõb on rihi klasissa, .. kana varpaa päälä pööräb (Must. 158) tuleb, on (teel) klaasist maja, .. kanavarbal (= kanajalal) pöörleb
J kana šakkõli on hiišnoi lintu kanakull on röövlind
2. emalind | vn птица-самка
Lu sorsa kukko i sorsa kanaᴅ isapart ja emapardid
J kalkkuŋ kana emakalkun
Lu mettso õli kukko, a kana on mettsä kana metsis oli isalind, aga emalind on emametsis
Lu mettsä kana emateder
3. fig kana (mõrsja v. nooriku hellitusnimi rahvalauludes) | vn курочка (ласкательное название невесты или новобрачной в народных песнях)
K mil kazvii kana kotona, elkko enneni tüvenä (Al. 52) rl mul kasvas kana (= mõrsja) kodus, õis mu ema juures
P lättši kaivolõõ kanani, vesiteelee veerakkoni rl läki kaevule, mu kana (= noorik), vett tooma (veeteele), mu kaasa
■
Lu menee kanaa harkkamuzõll mine lühikeste sammudega (kanasammuga)
Lu kana silmä päivällä, a tulõõ aikana kehnossi näeʙ kanapime näeb päeval (hästi), aga tulega (näeb) halvasti
J vai täll oŋ kanaa silmet, ku nii kõvassi šuuritõʙ kas ta on lühinägelik, et nii kõvasti kissitab (silmi)
J kana silmeᴅ kanapimedus; lühinägelikkus
I kanaa silmäᴅ vasklitrid (rahvarõivastel)
S täl niku kanaa nahka tal on nagu kananahk (ihul)
Lu tšäsi meep tšülmäss suurimõl, siz jutõltii, što tšäsi on kanaa lihal (kui) käsi läheb külmast krobeliseks (tangu), siis öeldi, et käsi on kananahal
Ra siel on kanaa koolõmaa täünä seal on (jõesäng) varsakapju täis
Kõ kana koolitsa kibetulikas.
Vt. ka anõkana, mettsäkana, peltokana, põippõkana, tedrekana, tedrikana

kaputta K M-Set. J-Must. I (R-Lön.), g kaputaa: kaput̆taa I sokk; sukk | vn носок; чулок
I miä siõõ enelee kaputad üväᴅ ma kudusin endale head sukad
I kaputat tiid lõŋkazõᴅ kood (teed) villased sokid
I kaputat piäp štopataɢ sokid tuleb nõeluda
I naisii kaputta õli pittšä, meh̆hiil lüh̆hüüt kaputaᴅ naistesukk oli pikk, meestel (olid) lühikesed sokid
K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl siis kannad pika säärega sokke.
Vt. ka kaputti

karva K L P M Kõ S Lu Li J I Ku (Ra) karvõ Lu J karv Lu J-Tsv. Карва Tum., g karvaa P M Lu J Ku karva J
1. karv, harjas | vn волос(ок), шерстинка, щетинка
Kõ ińehmiizell on kainaloza karvaᴅ inimesel on kaenla all karvad
Kõ domovikka on mokom niku ińehmiin, a karvojeekaa majahaldjas on nagu inimene, aga karvane (karvadega)
K pantii šuuba tõiziippäi pahnuppäi karvat päällä kasukas pandi teistpidi (selga), pahupidi, karvad väljaspool
Lu katil on karvat siirillää kassil on karvad turris
Lu tševväässä lehmältä ajap karvaa kevadel ajab lehm (lehmalt) karva
J koir ajap karvaa koer ajab karva
J opõin heitep karvaa hobune ajab (heidab) karva
Lu ku sika on tapõttu, siis karvaa ajõtaa pois tulõõkaa kui siga on tapetud, siis karva (harjaseid) aetakse (ära) tulega
Kõ koirall on pittšä karva koeral on pikk karv
Lu ku vana takku tokup poiᴢ, nütt on lehmä uuvvõl karvõl kui vana takk (= takune karv) langeb ära, siis (nüüd) on lehmal uus karv
J õpõn üvää karvaa ep kantannuᴅ hobune head karva ei kandnud (= oli viletsa väljanägemisega)
Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs üks(ki) juuksekarv ei lange ilma ette määramata (peast)
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva kk mu elu oli nagu juuksekarv(a otsas)
Lu mulkuu karvaᴅ (mehe) kubemekarvad
J ruumõs karva ihukarv
Lu kulma karvaᴅ kulmukarvad
Lu ripsi karvaᴅ ripsmekarvad
Ra silme karvõᴅ ripsmed
2. karv, värvus, värv | vn масть, окраска, цвет
L mõnõllaizõll karvall on matoi madusid on mitmesugust karva
K mõnikaz domovikka suvaaʙ mussaa karvaa lehmää mõni majahaldjas armastab musta karva lehma
M kraaskazin i tuli mokom iloza karva värvisin ja tuli niisugune ilus värv
Kõ kaŋgaz õli niku kahta karvaa, kõltõzõlla i roh̆hoozõlla lõuend oli nagu kaht värvi, kollakas ja rohekas
Ku ukolookall on seittsemää karvaa vikerkaarel on seitse värvi
J õsa mokom kamaĺikk, jot karva müü (karvõlt, karva poolta) kõlpais saraffõnaka pittä osta niisugune pluus, et värvi poolest kõlbaks sarafaniga kanda
J karvõlt väĺĺä menemä värvi kaotama, pleekima (värvist välja minema)
Lu õpõn on iiree karvaa hobune on hiirekarva (= hiirhall ~ hiirukas)
J kase sitts on taivaa karva see sits on taevakarva
P meillä on kurgõt tuhgaa karvaa meil on kured tuhakarva
Lu iila on savõõ karvaa (mere)muda on savikarva
M kohvii karvaa kohvipruun (kohvikarva).
Vt. ka ivuskarva, kulmakarva, kultakarva, partakarva, silmkarva, vesikarva

kazvaa K L P M Po Lu (Kõ Li J) kasvaa (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. J-Must.) kazvaaɢ I, pr kazvan K P M Kõ Po Lu Li Ra kazvõn Lu J, imperf kazvõn: kazvin K L M Kõ Lu J kazviin K M kazvazin Lu
1. kasvada | vn расти, вырастать, вырасти
Lu se lahs kazvaʙ silmää näheᴢ see laps kasvab silmanähtavalt
M lahzõt peened i oolta vähä, lahzõt kazvavad i oolta enäpi lapsed väikesed ja muret (hoolt) vähe, lapsed kasvavad ja muret rohkem
M anna miä vaatastaan, kui siä kazviᴅ las ma vaatan (korraks), kuidas sa oled kasvanud (kasvasid)
P siz juollaz etti üvässi kazvat kui vihmaa sataab da päivää paisaʙ siis öeldakse, et kasvad hästi, kui vihma sajab ja päike(st) paistab
M täm on armatoo lahᴢ, kazvab ilma em̆mää ta on vaeslaps, kasvab ilma emata
K müö kööhänn kazvimma me kasvasime vaes(t)ena
I siä viil pikkõnõ, paĺĺo piäb kazvaaɢ sillõõ sa (oled) veel väikene, sul tuleb palju kasvada
M peen sika, kumpa ep kazva, sitä meil ain kutsuttii sõlmusika väike siga, kes ei kasva, seda kutsuti meil ikka {s.} (= kängus siga, murd. kagarik)
Lu tüü nüd jo kazvitta suurõssi te olete nüüd juba suureks kasvanud
L tämä kazvi aivuo iloza ta kasvas väga ilus(aks)
Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs kännu järgi kasvab võsugi
I kuza rüüzroho kazvaʙ, sinnek kaivak kaivo kus luste kasvab, sinna kaeva kaev
L pantii kazvamaa kõikkõa: kapussaa, fjoklaa, i kõikkõa pandi kõike kasvama: kapsast, peeti ja kõike
P viĺĺat kazvavad üväᴅ viljad kasvavad head
M noor kazvava puu noor kasvav puu
Lu luukka on kazvõnnu putkii sibul on kasvanud putke
Po paju kazvap põõsaal paju kasvab põõsana
2. kasvada, sugeneda, tekkida | vn вырастать, заводиться, появляться
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil(e) kaks pead
M lahs pajatap suurijõ juttujõ välii, siz juõllaz: elä tuŋkõõ, varaa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib suurte (inimeste) juttude vahele, siis öeldakse: ära tüki (vahele), vananed vara, (sulle) kasvab pikk habe
Lu parta kazvi, a meeltä ebõõ kk habe kasvas, aga mõistust ei ole
Lu mill kazvõvaᴅ kehnoo elookaa karvazõt täiᴅ kk mulle kasvavad viletsa eluga karvased täid (selga)
Lu kaõ kazvaʙ silmää, silmijee kae kasvab silma, silmadesse
Lu välissä kazvab mitälee tšättee, tšippaa on vahel tekib midagi kätte, on valus
P villet kazvavat tšätiesie (vesi)villid tulevad (tekivad) kätte.
Vt. ka kazvoa, kazvolla, kazvossa, kazvõlla

kazvattaa K L M Lu J (R P Kõ) kasvattaa (R-Reg. J-Must.) kazvõttaa Lu kazvattaaɢ I, pr kazvatan R Lu J, imperf kazvatin K L Kõ Lu J kazvatii I
1. kasvatada; idandada | vn растить, выращивать, вырастить; воспитывать, воспитать; проращивать, прорастить
Kõ ni miä kazvatin veĺĺia nii kaugaa ku jo kazvivaᴅ siis ma kasvatasin vendasid nii kaua, kui juba kasvasid (suureks)
P õlimma müö ühie ennie i ädää kazvatõttu rl me olime ühe ema ja isa kasvatatud
Lu miä kazvatin lahzõd ilma meessä, kõlmõt tükküä ma kasvatasin lapsed (üles) ilma meheta, kolm tükki
Lu se on sukkurill süütett, se on alvõss kazvõtt see on suhkruga söödetud, see on halvasti kasvatatud
I siz meilä õli õma koto kazvatattug opõnõ siis meil oli oma kodukasvatatud hobune
J jõka puu, mikä ü(v)vää viĺĺaa eb kasvata lõikataa maalõ (Must. 153) iga puu, mis head vilja ei kasvata, raiutakse maha
Lu kõik päivüt kazvataʙ päike kasvatab kõike
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kazvatamma pomidorõita kasvatame tomateid
Lu õzrass kazvatõttii linnasõᴅ odrast idandati linnaseid
2. J-Must. (silmuskudumisel) silmi juurde luua, (silmkoe-eset) kasvatada | vn наращивать, нарастить (петли при вязании)
■
Lu tammia kazvataʙ kasvatab tiritamme
Lu tšäüb niku tammia kazvataʙ käib (kätel), (nagu) kasvatab tiritamme.
Vt. ka kazvatõlla, kazvottaa, kazvotõlla

kazvottaa Lu Li J Ku kazvotta J-Tsv., pr kazvotan: kazvotõn J, imperf kazvotin J kasvatada, kasvada lasta | vn растить, выращивать, вырастить, отращивать, отрастить
J kõrt lahzõ sünnitiᴅ, siiz i kazvot (kui) kord lapse sünnitasid, siis ka kasvata
J ann va lahzõlõõ voli, ni kazvotõt kräntsii anna vaid lapsele voli, siis kasvatad (üles) krantsi
J ahtas põlloz üvä rüiss et kazvot vs kitsal põllul (sa) head rukist ei kasvata
J kazvotta võiʙ lahsiit, vattsa, parta, omem puit kasvatada võib lapsi, kõhtu, habet, õunapuid
J miä kazvotin kassojõ rl ma kasvatasin patse
Ku duumazimmᴀ kazvottaa suuressɪ mõtlesime (metskitse) suureks kasvatada
J viha kazvottõma viha koguma (kasvatama).
Vt. ka kazvattaa, kazvatõlla, kazvotõlla

katti Kett. K L P Ke M Kõ S Lu Li Ra J I katte ~ katt Kr Катти Tum. Ка́тты K-reg₂ Ii-reg₁, g katii K L P M Lu Ra J I kat̆tii M Kõ I kati Lu-Must.
1. kass | vn кот, кошка
Lu katilta ku leikkaad uusõt poiᴢ, tämä ennää iirtä tšiini ep saa kui lõikad kassil vurrud ära, (siis) ta enam hiirt kätte ei saa
K miez meeb riheppääle pittšä riuku peräzä. mi se on. katti mõist mees läheb lakka, pikk ritv taga. Mis see on? – Kass
Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk vist kass käis, kusi ahju, et ahi kustus
Lu katti ku eb õõ kotonn, siz iired õllaa volilla vs kui kassi ei ole kodus, siis hiirtel on pidu (voli)
Lu mussa katti ku meeb rissi teessä, siiz üvvää elä oottõõ kui must kass läheb risti üle tee, siis head ära oota
Lu ku katti vaaĺaittõõʙ maaᴢ i griziʙ rohta, siis sooviʙ tormia kui kass püherdab maas ja närib rohtu, siis ennustab tormi
J katid ajõlla karva (tapõlla) kassid kisklevad
K katti pezep silmiitä kass peseb silmi
M Kõ katti mäugaʙ ~ M Lu katti mäukaʙ ~ Lu katti ńäukaʙ kass näub
J katti urizõʙ ~ Lu katti laulaʙ kass lööb nurru
Lu nät siä teiᴅ, katid i koirad nagrõvaᴅ kk näe, (mis) sa tegid, kassid ja koerad(ki) naeravad
Lu nii eletää niku katiikaa koira kk elavad nii, nagu kass ja koer (nagu koer kassiga)
M naizikot kui katiᴅ, el̆lääs sitkõakaa süämeekaa kk naised (on) kui kassid, (elavad) visa hingega (südamega)
M märtšä niku katti kk märg nagu kass
P dvorovikka näüttäüb niku katti majahaldjas ilmub kassi kujul (nagu kass)
L nõita tulõp konnanna, iĺi kattinna iĺi jänessennä nõid ilmub (tuleb) konnana või kassina või jänesena
Li kahskarvõin katti kahevärviline kass
Lu kulli katti ~ katti kulli ~ Kõ meespool katti isakass, kõuts
Lu J emikko katti ~ Lu katti emikko ~ M naispool katti emakass
Lu katii käpälä kassi käpp
J katii uzaᴅ kassi vurrud
Lu katii poika ~ M kat̆tii poika kassipoeg
2. tagumine paar (lastemäng); kass (püüdja tagumise paari mängus) | vn горелки; кот (ловящий при игре в горелки); M kattia mänd́immä mängime tagumist paari
M paarittaa seizomma, a katti õli eeᴢ seisame paarikaupa, aga kass (= püüdja) oli (= seisis) ees
M möö johzimma, katti meitä ajõ takaa meie jooksime (ees), kass ajas meid taga
■
J katii käpälet kazvossa kuivõs paikka kassikäpad kasvavad kuivas kohas
Li Ra J katii käpälä ~ I kat̆tii käpälä kassikäpp (lill)
J katii piuruška on kõrkõa, kõltain kukka õttsaᴢ; se kazvap sooᴢ võhumõõk on kõrge (taim), kollane õis otsas; see kasvab soos
M kat̆tii lidna. miä meen kat̆tii lidnaasõõ ahjupealne. Ma lähen ahju peale (ahjupealsele)
S Lu mettsä katti ilves
J lahzõ näko om paadž-gõttu niku mara katill lapse nägu on määrdunud (määritud) nagu määrkassil (pärdikul).
Vt. ka emikkokatti, emä-katti, isäkatti, koppakatti, kullikatti, marakatti, mettsäkatti, nuur-katti, pillomuskatti, sukkakatti
Vt. ka kissa¹

kauniᴢ Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I (Salm₂ R Ke Ko) kaunis K-Ahl. R-Eur. R-Reg. Ка́унисъ K-reg₂ Ii-reg₁ Ка́унись Pal₂ Кавнисъ Tum., g kaunii Kett. K M Kõ S Po Lu Li Ra J I kaunee Ke Lu J Ko kaune J
1. punane | vn красный
J kuko arjõ oŋ kauniᴢ niku veri kuke hari on punane nagu veri
Lu se on kauniz niku borkkan see on (näost) punane nagu porgand
Lu tulõkõs süsi, veel on kauniᴢ tuline süsi, veel on punane
Lu oomnikoss päivä ku on kauniᴢ, tääp tuulta; ohtõgoss laskõõp päivä kauniiss, se tääb üvvää ilmaa kui hommikul on (tõusev) päike punane, (see) ennustab tuult; (kui) õhtul loojub päike punasena, see ennustab head ilma
M ül̆leeltä, ülelehto on roh̆hoinõ, a alta on kauniilõõ pealt, lehe pealmine pool on roheline, aga alt on punane
M tšiutoo pihad õltii pilutõttu kauniilla, i sinisiillä i rohois̆siilla särgi õlapealsed olid välja õmmeldud punas(t)ega ja sinis(t)ega ja rohelis(t)ega (= punaste, siniste ja roheliste niitidega)
P enipään kraazgattii kanaa munat kauniissi lihavõtete ajal värviti kanamunad punaseks
Lu rautaa pietää tulõᴢ, kunniz meep kauneessi rauda hoitakse (peetakse) tules, kuni läheb punaseks
Lu silla on äppiä, menit kauniissi sul on häbi, läksid (näost) punaseks
K tuli kukkõ da ŕäägahtii lävellä: miä tulõn kauniit saappugad jalgas, kauniš šĺääppi tuli kukk ja hüüatas lävel: mina tulen, punased saapad jalas, punane kübar (peas)
M meez meep teetä möö kauniz naappa pää päällä. kukkõ (Set. 16) mõist mees läheb mööda teed, punane kauss pea peal? – Kukk
K kauniss kiisseliä tšihutõttii keedeti punast kisselli
M on naasti niku kauniz omena on ilus nagu punane õun
Lu sel inemizel õllaa kauneet šokaᴅ sel inimesel on punased põsed
J kauniz vaski punane vask
Lu kaunis savi punane savi
M kaunis smaroda ~ Lu kaunis smoroda ~ J kaunis sõssõr ~ kauniz marjõ punane sõstar
Kõ kaunis kleeveri ~ Lu kauniz ärüᴅ ~ J kauniz ärükukka punane ristikhein, punane härjapea
J kaunis sipp(e)likaᴢ punane sipelgas
J kauniz viina punane vein
M pekki i kauniz liha pekk ja tailiha
I kaunis griba (Len. 286) punapuravik, haavapuravik
Lu kimmiä kauniᴢ ere-, krellpunane
2. subst., hrl pl punased, kommunistid | vn красные, коммунисты
Kõ kase õli kaunie ja valkõe sõta aika (Len. 212) see oli punaste ja valgete sõja aeg
K se õli siis ku kauniid da valkõat tappõlivaᴅ see oli siis, kui punased ja valged sõdisid
M kaunii aikannaa ~ Po kaunii aikann punaste (= nõukogude) ajal
3. kaunis, ilus | vn красивый
K kauniz on kala jõgõza, med́d́ee veĺĺe veel kauniipi (Al. 45) rl kaunis on kala jões, meie vend (= peiu) veel kaunim
L kauniiss kazvatiᴅ rl kauniks kasvatasid
L vai sinua vart eb õlõ päivεä kaunissa kas (või siis) sinu jaoks pole kaunist päikest?
P kõvass kauniiᴢ väga ilus, imeilus
■
L lehmäd on kauniilla lehmad on punataudis
I läpi tšül̆lää meeʙ, kaunis sarafana, tätä niin i narrittii kutsuttii läheb läbi küla, punane sarafan (= külaluud, klatšimoor, keelekandja), teda nii narritigi, kutsuti
M kazvaass kauniit pääᴅ kasvavad punapuravikud.
Vt. ka mussakauniᴢ, tumm-kauniᴢ, vaaliakauniᴢ

kehno Kett. K P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (U L) kehn K ḱehno J Ku kõhno, g kehnoo K Lu J I
1. halb, paha; vilets, kehv | vn плохой, дурной, скверный, скудный, худой, слабый
Lu inemizel on kahs tappaa: üvä i kehno inimesel on kaks loomust: hea ja halb
M üväd on koolluuᴅ, jäännüüd [sic!] on kehnoᴅ kk head on surnud, jäänud on (ainult) halvad
M vanapalõõ poigalõõ antõ üvää opõzõõ, tõizõlõõ vähä kehnopaa, kõlmattomalõõ kõikkinaa kehnoo (Set. 1) vanimale pojale andis hea hobuse, teisele veidi halvema, kolmandale sootuks halva
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed teevad ilusagi tüdruku vastumeelseks
M elä äńtšää kehnoa ińehmiissä ära puutu halba inimest
M I kehno inehmine ~ Kõ kehno inehmiin ~ Lu Li kehno inemin ~ Ra kehno inimin halb inimene
M üvä elo ińehmiissä ilogoitaʙ, a kehno elo päiväzä vaas̆saa vanagoitaʙ vs hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks
M meńä voon õli kehno voosi möödunud aasta(l) oli halb aasta
Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma
Lu ko rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna
Lu nain on kehnoo tervüükaa naine on kehva tervisega
Lu mill on kehno mälehtüᴢ mul on kehv mälu
Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu
Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahjule ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele
S kehnopat sõvat pantii päälee viletsamad rõivad pandi selga
Li tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük
M unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on halb tööd teha
M vai sillõ on koton kehno kas sul on kodus halb?
Lu kehno on tervüü perässä tervise poolest on (asi) halb
I kehno li sillõ, liittsa algaʙ valkõhtussaɢ kas sul on halb (olla), (et) nägu hakkab valgeks minema?
I men̆nii mettsää, i millõõ tuli jo kehno läksin metsa, ja mul hakkas juba halb (= algasid valud)
2. subst halb, paha | vn зло, худо
M täm pajatti, što tehtii paĺĺo kehnua ta rääkis, et (posimisega) tehti palju halba
Lu kõikkõa võib ühes perreez õlla, üvvää i kehnoa kõike võib ühes peres olla, head ja halba
3. kõhn, lahja | vn тощий, худой
M jumala tšüzüp surmalta: missi siä nii kehno õõt jumal küsib surmalt: miks sa nii kõhn oled?
M ai ku on kehno: luu ja nahka oi, küll on kõhn: (nagu) luu ja nahk
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar
4. lahja, vesine | vn водянистый, жидкий, слабый
M õlut tuli kehnossi õlu lahtus (õlu muutus lahjaks)
5. vanapagan, vanakuri | vn нечистый, чёрт
I kehnoo jältšilöilee puuttujee sattusin vanakurja jälgedele
■
Lu ku kehnoo silmääkaa inemin tuõb vassaa, sis kazel on kehno vasuᴢ, ep saa mennä tüχ́χ́ee, a ku meeᴅ, tuõʙ õnnõtuᴢ kui paha silmaga inimene tuleb vastu, siis on see halb enne, ei tohi tööle minna, aga kui lähed, tuleb õnnetus
M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kuidas tuli õnnetu juhus, et pidi(n) nikastama käe, nüüd ei saa (ma) midagi teha
Lu tämä õli kuzõss kehno tal oli põiepõletik
Li teeb kehnoa ajab iiveldama

kojoossa: kojjoossa Lu, pr kojooʙ: kojjooʙ Lu, imperf kojoozi: kojjooᴢ ~ kojjozi Lu kangastuda, terendada, õhus peegelduda | vn вставать (о мареве), маячить
ku üväl ilmal meres kõik nõissaa üleᴢ, kaukaal näüʙ, jutõllaa: kojjooʙ, tääʙ üvvää ilmaa kui ilusa (hea) ilmaga meres kõik (silmapiiril) tõuseb (tõusevad) üles, paistab kaugele, (siis) öeldakse: kangastub, ennustab head ilma
sirkaall ilmõll kaukõmõizõd maad alkaavat kojjoossa selge ilmaga hakkavad kauged maad terendama.
Vt. ka kojottaa, kojottaassa, kojuussa

koolla Kett. K P M Kõ S Lu Li J (L Ra Ku) kuolla K Po (Al. L P V Kr) kùolla Po kooll J-Tsv. koollaɢ I, pr koolõn Kett. K M Kõ S Lu Li Ra J kuo-lõn K L P kùolõn Po koolõõn M koolen K-Ahl. Ku kuolen Kr, imperf koolin K M Kõ Lu Li J kooliin K Kõ kuolin K V kuoliin K P kùolin Po kuulin Lu surra | vn умирать, умереть
S kui koolõʙ, sis pannaz õlkõijee päälee kui (inimene) sureb, siis pannakse (ta) õlgede peale
Lu mõnikkaat koollaa varraa mõned surevad vara (= noorelt)
Lu üväd inemized on kooltu, a kehnod on jäätü kk head inimesed on surnud, aga halvad on jäänud
I tämä tšut́ ep koolluɢ ta oleks peaaegu surnud
I pöörtüüᴅ sihessaaɢ rõhgaa, jaksad i koollaɢ oled niivõrd tugevasti vingumürgistuses, võid surragi
I siä õõd elokaz iĺi koolluɢ oled sa elus või surnud?
I viisi lassa on eloza, a viisi koolluuᴅ viis last on elus, aga viis on surnud
J emä kooli kooluissi rl ema suri ära
J raŋkõssi koolõma rasket surma (raskelt) surema

koontala Kett. K-Ahl. K-Al. M Lu J I (U Kõ) kuontala L (K) koontõla Lu Li koontõlõ Lu J (Li) koontõl J-Tsv., g koontalaa Lu koontõlaa Lu J
1. koonal | vn кудель
I linat koontalalõõ tšääriᴅ linad keerad koonlaks
J riput koontõl vokii lappaa riputa koonal voki koonlalaua külge
L täll õli kuontalaakaa tšedräpuu kainaloza tal oli koonlaga kedervars kaenlas
M villa on üv̆vii kraapittu, sirkõa koontala vill on hästi kraasitud, lahe koonal
J lina koontõlõss tšedretä niittiä linakoonlast kedratakse niiti
J koontalaa põhjõ koonla põhi e. lõpp
J koontõl laut koonlalaud (vokil)
2. takk | vn пакля, вычески
Lu linaa ku häglätää, häglämizessä jääp koontõlõ, koontõlõssa tšedrätää sorraata niittiä kui lina soetakse, jääb sugemisest takk, takust kedratakse jämedat lõnga
M esimeizess tšedrätäs süämmeᴅ, sis koontalaᴅ kõigepealt kedratakse kõige paremad linad, siis takud
Kõ koontaloissa teen kehnopaa kaŋgassa, a süämmiissä kuon üv̆vää kaŋgassa takkudest teen viletsamat kangast, aga kõige parematest linadest koon head kangast
■
K eelmuinaa tšäüsi nuorikkõ näteliss kahõss dali kõlmõssi, lazzõttii kotoo kuontaloilõõ, a nüd eik õlõ sitä muodaa enäpi (Al. 43) ennevanasti läks (käis) noorik kaheks või kolmeks nädalaks (vanematekoju), lasti koju ketrama, aga (ega) nüüd ei ole enam seda kommet.
Vt. ka pääliskoontõla, süämeskoontala, tappurkoontõla
Vt. ka koontalo

kossaa Lu J kossa J-Tsv. viltu, kiiva; kõõrdi (vaatamise kohta) | vn косо, криво; и́скоса
J akkunaa piin seizob vähäize kossaa akna leng seisab vähe(ke) viltu
J saha veitep kossaa saag veab viltu
Lu tämä ku vaatap kossaa, eb õõ üvvää täl meeleᴢ kui ta vaatab kõõrdi, (siis) ei ole head tal mõttes (meeles).
Vt. ka kossoo

ku K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku kuu J-Must. I k Lu J
1. temp kui | vn когда
Lu veri kakkuja teχ́χ́ää ku sika tapõtaa verikäkke tehakse, kui siga tapetakse
P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat
M piäp tšäävettää, ku emä kuoʙ peab poolima, kui ema koob (kangast)
J ku kana laulaʙ, se ep tää üvää kui kana laulab, see ei tähenda head
2. kond kui | vn если
Lu sutta ku peltšäät siz mettsää elä mee vs kui hunti kardad, siis metsa ära mine
L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti tehtud (= ahju panemise eel ristimärki peale vajutatud), (siis) kratt võtab (ära)
M ku eb oomõn, nii oomõtper̆rää kui mitte homme, siis ülehomme
I ku matala kaivo, nii kokalla võtammek kaivossa vee kui on madal kaev, siis võtame konksuga kaevust vett (vee)
Lu em miä väzü, ku va siε ei mina väsi, kui vaid sina (ei väsi)
J kut [= ku et] hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula (sõna), siis ma kisun sul silma(muna)d peast (välja)
3. komp kui, nagu; (just)nagu | vn чем, как; как будто
Lu tšülmä vesi on raŋkapi ku sooja külm vesi on raskem kui soe
Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü välk tuleb ennem kui müristamine
M muud ep tee ku ain piippu ampaiᴢ muud ei tee, kui aina piip hambus
J muut miä üvää en saanu mittää, ku ühtee gooŕaa va näin muud head ei saanud ma (elus) midagi, kui nägin vaid üha muret
Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune
J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk nad on nagu kaks tilka vett
Lu joožikka taloᴢ on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest
Ra en ku õõ nähnü mittää ma ei ole (just)nagu midagi näinud
4. kui, kuidas; kuivõrd, küll | vn как; насколько
Lu ai ku vähä oh kui vähe!
M ah ku ilozassi nõizõʙ noor pihuzikko ah, kui ilusasti kasvab noor männik
Lu ai ku päivä räkiteʙ, taitaa leeb jürrüä oi kui(das) päike kõrvetab, vist tuleb äikest
Lu aivoi, ku paisõttu mill tšäsi oi-oi, kuidas mul käsi üles paistetas
Li sinne kõikii ku joostii suipäi kuidas kõik jooksid ülepeakaela sinna
Lu inemin ku on umalikaᴢ, näᴅ, maaᴢ vaaĺaittõõʙ kui(võrd) purjus on inimene, näe, püherdab maas
Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
M ku on laihukkõin küll on lahjuke
5. et, kuna | vn что, так как
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
Lu mitä sill on, ku siä õõd ni valkaa mis sul on, et sa oled (näost) nii valge?
Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk võib-olla kass käis, kusi ahju, et ahi kustus
J miä ku varai algin kalastaa, seltä taitaa kallaa nii suvaan et ma hakkasin varakult kalastama, seepärast vist armastan(gi) nii (väga) kala
6. kuni | vn до тех пор, пока
M laulamma nii kauvaa ku noorizo eväd mee vällää laulame nii kaua, kuni noored ei lähe ära
■
J ais siä hullu ku hullu, ved om voho, ebõõ pappi oi sina püstihull (hull mis hull), (see) on ju kits, mitte preester!
J selle tuli surm, jedvaa ku hooguʙ sellele tuli surm, vaevalt hingab
M ahatap kurkku sellällää, muuta ku täm̆mä ääli kuuluʙ karjub täiest kõrist, muudkui tema hääl kuuldub.
Vt. ka ko¹, kui, kuileeʙ, kõõ, kõõᴢ

kui K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr Куй Pal₂ K-reg₂
1. temp kui | vn когда
M kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg
K šuppulehtua paat pähää, kui päätä vaivattaaʙ kobrulehti paned pähe, kui pea valutab
L leivää murut kui lavvalyõ jäiväᴅ, kopitõttii dai süötii kui leivaraasud jäid lauale, (siis) korjati (kokku) ja söödi (ära)
2. kond kui | vn если
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on (ka) tütar räpane
Lu jalka kui platsab nii suu matsaʙ vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
3. komp kui, nagu | vn чем, как
K miä õlõn noorõpi kui med́d́ee mind́a ma olen noorem kui meie {m.} (= vennanaine v. mehe vennanaine)
Kõ juõlla on kerkiäp kui tehä öelda on kergem kui teha
K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavvaa tagaa senell samall muodalla kui õhtagonatši selle vahepeal viiakse mõrsja taas laua taha samaviisi kui õhtulgi
Lu õli kui tarviz inemin, a nüt ep tappaa oli inimene, nagu vaja, aga nüüd on puudulik
M tein kui täm tšähsi tegin, nagu ta käskis
4. kui? | vn как?
Lu kui paĺĺo lastia onõ laivaza kui palju lasti on laevas?
Li kui vana siε õõᴅ kui vana sa oled?
J kui kaugaa siä siäll käpälöiᴅ kui kaua sa seal koperdad?
5. adv kui, kui(võrd), kui (tahes) | vn как, сколько, насколько
Lu mittää, kui pittšä se rihma onõ mõõda, kui pikk see köis on
Lu kui pittšä nii lad́d́a kk kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või naa)
Lu J oi kui kaukaa makazin oi kui kaua (ma) magasin
J pajatab neilee, kui üvii laulotaa škouluza räägib neile, kui hästi lauldakse koolis
J kui tarkk tämä ni õlko .. kui tark ta ka poleks ..
M õlkoo vaikka kui ahaᴢ el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu või kui (tahes) kitsas elada, ikkagi tuleb (omavahel) sobida
6. kuidas? | vn как?
K kui millõ mennä kattilallõ kuidas ma saan Kattilale?
J kui sinnua kutsutaa kuidas su nimi on (kuidas sind kutsutakse)?
Li kui sillõ aźźaᴅ kuidas sul läheb (kuidas sul asjad on)?
Lu kui eläᴅ ~ kui võiᴅ kuidas (sa) elad?
Lu kui on tervüᴢ ~ kui õõt terve kuidas (su) tervis on?
L kui nii kuidas nii(viisi)?
J kui viisii kuidas(viisi)?
7. adv kuidas | vn как
J kui tšülveᴅ, nii lõikkaaᴅ vs kuidas külvad, nõnda lõikad
L miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas mulle haldjas end ilmutas
Kõ kui sill bõõ äp̆piä, siε õlõd elähtännü ineehmiin kuidas sul pole häbi, sa oled (ju) elatanud inimene
Po mǜö emmä tää, kui nùorõt tahtovaᴅ meie ei tea, kuidas noored tahavad
J kui puutuʙ kuidas juhtub
K tšen kui antõ kes kuidas (= kui palju) andis
Lu õlin, kui siiᴢ olin (muidugi), kuidas siis (teisiti)
P kui miε n idgõ kuidas ma ei peaks nutma (ei nuta)
8. kuidas ka | vn как ни, хоть как
M kui ep tahtonnu mennä, aintaki pantii kuidas (ta) ka ei tahtnud minna, ikkagi pandi (lapsehoidjaks)
M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tahtonnu kuulõta kuidas ma teda ka ei palunud (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata
J jo kui viittä tšüsüzin, jot eb jõisõiz viina, vai siis tämä hooliʙ kuidas (kuidaviisi) ka olen juba palunud (palusin), et ta ei jooks viina, (aga) või siis tema hoolib
Lu tätä kui ni praavitõttii, tämä aintaki kooli kuidas teda ka ei ravitud, ta suri ikkagi
9. (kuidas, kuivõrd) küll | vn как, насколько
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
■
J sõtameeᴢ juttõõʙ: elä tuskaa, kui praavitan sõdur ütleb: ära kurvasta, küll (ma) parandan ära
P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺä tšümmiessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend talu (kolmekümnest kuni neljakümneni talusid)
J elka peĺĺetka mittäit, avo·ś kui ni buit saamm läpi ärge kartke midagi, ehk saame kuidagi läbi
M sis muuta kui tšedrääᴅ siis muudkui ketrad
L kui mõnõlt virstalt tulõʙ õige mitme versta tagant tuleb
J süntükoo sinuu tahtos nii taivaaza kui maa päälä (Must. 156) sündigu sinu tahtmine nii taevas kui (ka) maa peal.
Vt. ka kojokui, niinkui
Vt. ka ko¹, ku, kuinii, kuippäi, kuissaaʙ, kuiᴢ, kuitši, kõõ, kõõᴢ

kulta-lehüᴅ (K-Ahl.) fig kuldleheke, kuldmündike | vn золотой листочек, золотая монетка
üvät on markat maale pantu, kulta-lehtüet levätüt (Ahl. 98) rl head margad on maha pandud, kuldlehekesed asetatud [?].
Vt. ka kultamüntti, kult-raha

kumpa Kett. K R L P M S Po Lu Li J I (Kõ Ja-Len. Ku) kumba K-Ahl. kumpõ J kump K R Kõ-Len. Lu Li J Ku kumʙ Lu, g kummaa K L M Lu J kumma R-Reg.
1. kumb? | vn какой (из двух)?
J kummõss tšäess võtaᴅ kummast käest võtad?
J tšälü, kummaz lavvas siε isuᴅ käli, kummas lauas sa istud?
Lu kumpa sõzar õli vanõp kumb õde oli vanem?
J kumpa teet läheᴅ kumba teed (sa) lähed?
M arvaa: kumpa kõrva el̆lääʙ arva (ära): kumb kõrv ajab pilli?
2. relat kumb | vn кто, который (из двух)
Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem
Lu kahõõ-tšezzee võtõtaa tõin-tõizõlt sõrmõᴅ, kokkaᴢ, nõissaa tõmpaamaa, kump kumpaa tõmpaaʙ (sõrmevedamisel) kahekesi võetakse teineteisel sõrmedest kinni, (sõrmed) konksus, (ja) hakatakse tõmbama, kumb teise (sõrme lahti) tõmbab
3. relat kumb – kumb | vn кто – кто (из двух)
L a miε kuultaan .. , kummall on ääli eliäpi, kummall on sõnat tarkõpaᴅ rl aga mina kuulan .. , kummal on hääl heledam, kummal on sõnad targemad
4. missugune? mis? | vn какой?
Po kummal päivää lìep pulma mis päeval on (= tulevad) pulmad?
5. relat missugune, milline, mis | vn какой
L kumpa pojo kumpaa tüttrikkua võtti tšiin, senie piti i õlla naisõnnaa see tüdruk, kelle poiss (mängus) kinni võttis, pidi saamagi selle poisi naiseks
Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs koer, kes haugub, see nii ruttu ei pure
K tämä tääp, kummas saaduz on üväd õunaᴅ kk ta teab, kus aias on head õunad (= ta teab, millise kivi all vähid on)
L võttaguo χot́ kummaa tüttärie tahoʙ võtku ükskõik missugust tütart (ta) tahab
Lu vätši on kummat kuza rahvas on igal pool isesugune
K kummall päivää lahs sünnüʙ, senee svätoi nimee annap pappi mis päeval laps sünnib, selle pühaku nime annab preester (lapsele)
L em mälehtää, kummal kuuta tämä on (ma) ei mäleta, mis kuul see (tähtpäev) on
6. kes? | vn кто?
L kumpa võtab leütεä tämεä tüttäreᴅ kes leiab (võtab leida) tema tütred (üles)?
7. relat kes, mis | vn кто, что
M siäl õltii tüttereᴅ, kummaᴅ tšidgottii peenteriä seal olid tüdrukud, kes kitkusid peenraid
Lu kummal bõllu lassa, ep tullu kattsõlaizil kellel ei olnud last, (see) ei tulnud katsikule
M i tšümmee i kahstõššõmõtta tükküä võip tuvva i kahõsaa, kumpa kui tooʙ ja (emis) võib tuua (põrsaid) ka kümme ja kaksteist tükki, ja kaheksa, kes kuidas toob
I vanõpat tääsivät, tšen kummaakaa tšäüʙ vanemad teadsid, kes kellega käib (= kurameerib)
Lu se on kaŋkain sõpa, kumʙ on õmmõltu koto kaŋkaassa see on linane rõivas, mis on õmmeldud kodukootud (linasest) riidest
M paadra on suuri tuuli, kumpa metsää puut tšäänäb juurina·a keeristorm on suur tuul, mis kisub metsapuud juurtega (maast)
Kõ sis panimma pikkaraizõõ koo, kummaza i miä paraiko elän siis ehitasime väikese maja, kus ma praegu elangi
8. relat kes – kes | vn кто – кто
J kummalõ annan palkassi rahaa, kummalõ leipää kellele annan palgaks raha, kellele vilja
M kummall murti jalgaa, kummalla pää väänti kellel murdis jala, kellel väänas pea (otsast)
I võtaᴅ kumpaa kaasa kelle (lastest) võtad (tööle) kaasa?
J saunnain saunaasõ sünnütti, tšezällä lauttaa, kummad lauttaa, kummat sarajaa nurganaine sünnitas saunas, suvel laudas, kes laudas, kes küünis
9. mõni | vn некоторый
Ja kummat bõllu opõtattu lukõmaa, a miä täädin [= tääzin] lukõa (Len. 235) mõnda polnud õpetatud lugema, aga mina oskasin lugeda
L tantsittii i laulõttii kupoĺuossaa, kummaza tšüläzä troittsaassaa tantsiti ja lauldi jaanipäevani, mõnes külas (aga) suvisteni.
Vt. ka kumpi

kura M Lu Ra J I (Li Ku), g kuraa Lu Ra J kur̆raa I = kurõa
J viskaa kotti üli kuraa pihaa viska kott vasakule õlale (üle vasaku õla)
M kui õikõa kõrva el̆lääʙ, siš tšiisõllaᴢ, a ku kura kõrva, siz laittaaᴢ kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, aga kui vasak kõrv, siis laidetakse
Ra ku kura silmä tšihguʙ, siz üväätä kui vasak silm sügeleb, siis (see ennustab) head
Ra kura tšäsi tšihguʙ, rahaa võttaa ĺibo rahaa antaa (kui) vasak käsi sügeleb, (siis tuleb) raha (vastu) võtta või raha (välja) anda
J siä meet kura poolõõ, miä õikasõõ sa lähed vasakule poole, mina – paremale
Lu ku tuuli tuulõp kurraa borttaa, laiva menep kurall galsall kui tuul puhub vasakule pardale, (siis) läheb laev vasakhalsil

kurttaa Lu Li kurtta J-Tsv., pr kurtan Lu kurtõn J, imperf kurtin Lu J
1. kurta, kaevata, haliseda; kahetseda; kurvastada | vn жаловаться, сетовать; сожалеть; печалиться
J elä kurt, veel näed üvä päivä i siätši ära kurda, (küllap) näed veel sinagi head päeva
J kurttõmin elolõ b avit halisemine elus (elule) ei aita
J kurtõb jot eb joutunnu tõisiika parvõõ kahetseb, et ei saanud teistega kokku
J nain kooli, nütt kurtõʙ naine suri, nüüd (mees) kurvastab
2. kiratseda, tujutu v. põdur olla; kiduralt kasvada | vn прозябать, хилеть; хиреть, чахнуть
Lu a inemizel ku algap tulla läsü vai ebõõ üvä meeli tälle, jutõllaa: se inemin ain kurtaʙ; itšävässä inemin võip tuzgõta, a kurttaa, kurttõmin, se rohkaap on läzüssä aga kui inimesel hakkab tulema haigus või (kui) pole tal hea meel, (siis) öeldakse: see inimene aina kiratseb; igatsusest võib inimene kurvastada, aga kiratseda, kiratsemine, see on rohkem haigusest
Lu tševväässä tšülvetää viĺjä ja isutõtaa oovoššiᴅ, ja perrää senee tullaa tšülmeᴅ, i tšülvö algap kurttaa, kehnossi kazvoʙ kevadel külvatakse vilja ja istutatakse juurviljad, ja (kui) pärast seda tulevad külmad, ja (= siis) külv hakkab kiratsema, kasvab viletsalt
Li floksat kaugaa kurtõttii, evät kazvottu floksid kiratsesid kaua, ei hakanud kasvama (ei kasvanud)

kurõa L P M V (K-Al.) kur̆rõa M vdjI kur̆raa Ma kurraa Lu (Li) kurra Lu Kr, g kurõa L kurõaa K-Al. kur̆rõa M kurraa Lu Li vasak, pahem | vn левый
Li miä ravvõtin õpõzõl õikaa esi-jalgaa i kurraa taku-jalgaa ma rautasin hobusel parema esijala ja vasaku tagajala
Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse
Lu kurra silmä ku tšihguʙ, tääʙ üvvää kui vasak silm sügeleb, (siis see) ennustab head
M kõõs stir̆raitan, pezen sõp̆põõ, siis i kur̆rõassa poolõssa pezen kui ma pesen, pesen pesu, siis pesen ka pahemalt poolt
V kurõaš tšäeᴢ, kuza on suurõt tammõᴅ vasakul pool (käel), kus on suured tammed
M täm seizop kur̆rõalla tšäellä ta seisab vasakul (pool)
M täm tuli kur̆rõassa tšäessä ta tuli vasakult (poolt)
M kur̆rõaa tšät̆tee ~ Lu kurraa tšättee ~ Kr kurra kätte vasakule (poole)
K nuorikkõ isuttaas kurõap-puolõõ, kurõalõõ tšäelee (Al. 32) pruut pannakse vasakule poole, vasakut kätt istuma
■
Lu se teep tüüᴅ laiskuu nõjall, kurraall tšäell see teeb tööd vastumeelselt (teeb tööd laiskuse najal, vasaku käega).
Vt. ka kura

kuulua L M Kõ Lu Li J (Kett. K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Lön.) kuuluaɢ I, pr kuuluʙ R-Eur. L M Lu Li J, imperf kuulu M Li J I
1. kuulduda, kosta, kuulda olla | vn слушаться, послушаться, слышиться, послышиться, раздаваться, раздаться
M kuulub jo tšellää ääli juba kuuldub kella helinat
Li eestää lei tult, siiz vassa kuulu jürü algul lõi välku, siis alles kostis müristamine
M maailmaa iĺĺä on kõig ümperikkoa, mit̆täid ep kuulu väga vaikne on kõik ümberringi, midagi pole kuulda
Lu ep kuulu kaht kõrvaa, tüü nii mörnätte ei kuule oma kõrvugi (ei ole kuulda kaht kõrva), te karjute nii (kõvasti)
M nät tämässä inehmizessä üv̆vää ep kuulu mit̆täiᴅ vaat sellest inimesest ei ole midagi head kuulda
M mitä teilee kuulup paraputta mis teil head (paremat) kuulda on?
J mitä sillõ kuulub, mitä siä tuskaat (Must. 150) mis sul viga on (mis sul kuulda on), miks sa muretsed?
2. kuuluda | vn относиться, принадлежать
J makazin rohkaap muita, tein tüütä vähep muita, sištši kuuluzin kunniaasõõ rl magasin teistest (muudest) rohkem, tegin tööd teistest (muudest) vähem, siiski peeti au sees (= kuulusin lugupeetavate hulka)
■
Lu tšellää nii ep kuulu ku emää süämel, se murhõ, ääressä tšellä ep kuulu kellelegi ei lähe nii korda kui ema südamele, see mure, kõrvalt (= kõrvalistele) ei lähe kellelegi korda.
Vt. ka kuulussa, kuuluussa

kõikki Kett. K R U L P M Po Lu Li J kõikk Kett. K R U L P M Kõ V Po Lu Li J kõik Kett. K L P M Kõ S V Lu Li Ra J kõiɢ U M V Lu Li J I kõkk ~ kõk M kõittši vdjI I Kl kõittš I kai ~ kaik ~ kaiɢ Ku kuüki ~ kuükke ~ kiakki ~ ḱiḱḱe ~ kügge Kr, g kõikõõ Kett. K U P M Lu J vdjI I kõikyõ P kõik̆kõõ M kõikõ Lu J
1. kõik | vn всё; все
M mitä siä nii ahnõssõõᴅ: koolõᴅ, kõiɢ jätäᴅ miks sa nii ahnitsed: (kui) sured, jätad kõik (maha)
M kõikkõa on nättü mentüisiz voosiza, üv̆vää i kehnua kõike on nähtud möödunud aastatel, head ja halba
J kõig õllõiz üvä, ku va täm ep jõisõiz nii kõvassi kõik oleks hea, kui ta (= poeg) vaid ei jooks nii kõvasti
Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs (kui) tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks
J tšennii ep taho vanutta, a tämä kõikkiilõõ tooʙ keegi ei taha vanadust, aga ta tuleb kõigile
J maa bõõ tšeneiᴅ, maa oŋ kõikkiijõ (kolhoosikorra kohta:) maa pole kellegi (oma), maa on kõikide (oma)
J siis kutsuttii iiri, see õli varmõp kõikkiit (muinasjutust:) siis kutsuti hiir, see oli kõigist tugevam
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
P kõik nuorõd i vanat pajattivad vad́d́assi kõik noored ja vanad kõnelesid vadja keelt
M kõikõõ kõlmõõ mind́aa tetšeisivät kursia pulmõssi (et) kõik kolm miniat (üheskoos) teeksid pulmadeks pulmaleiba
Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab
J kõig ulkkõᴢ kõik koos
M takasilmällin ińehmin, tämä silmiisee eb juttõõ, a tak̆kaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä silmakirjalik inimene, ta näkku ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi
J kõikõll viisii ~ kõikõll viittä igaviisi
Lu täll ebõ·õ kõik kotonn ta pole täie aruga
2. kogu, terve | vn весь, целый
M menimmä pihkumäjelee laulamaa kõikõõ artteliikaa läksime Pihkumäele laulma kogu kambaga
P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu äestamise ära
Lu minull õikaa kõrva vuhizõʙ kõikõll aikaa mul kohiseb kogu aeg parem kõrv
P tšäüzin kõikyõ päivää käisin terve päeva
M S kõik pere terve pere
3. lausa, päris, täiesti, täielikult; puha (võib esineda ka ebamäärase tõlkimatu täitesõnana) | vn совсем, всецело, сплошь; весь, сплошной (употребляется и как усилительная частица
K jo tällä tulõp kõikk tulil laikka suussa tal tuleb juba lausa tuline leek suust
K i kõikk savvu tuõʙ ja lausa suits tuleb
Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus
P naizikko kõikk jäi läsimääsie naine jäi päris põdema
Lu se on kõig emmää laŋkõn see (laps) on täiesti emasse läinud
M tältä halvas kõiɢ jalgõᴅ ta jäi jalust päris halvatuks (tal halvati jalad täielikult)
K opõzõl lookka kõikk ehitettü hobusel on look puha ehitud
Li klazi-krintsoit tehtii, pantii klazit kõik tehti (klaas)akendega tuulekodasid, pandi puha klaasid
Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna)
4. aina, üha | vn всё (время)
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn on nohu (nina on kinni), aina aevastan
Ku nave·rno oli ümper kai meri usutavasti oli ümber aina meri
J tämä tuli, mehee kõik ümperikkoa tšäi ta tuli, käis aina mehe ümber
M tämä õli kõikk siällä ta oli üha seal
■
I vot i kõittši vaat ongi kõik (= ongi lõpp)
J kaask on kõikk i pajattaa eb õõ mittää muinasjutt on otsas ja jutustada pole (enam) midagi
P vihgod on jo kõik vihud on juba valmis
S ühs kõik tšellee, vaikk mehelee ükskõik kellele, kui vaid mehele (saaks).
Vt. ka ühskõikk
Vt. ka kõikii, kõikkinaa, kõikkinõõ, kõikkõa³, kõikkõnõõ

kõikkõa¹ K P M Po Lu J kõikkaa Lu kõige (superlatiivi väljendamisel) | vn самый, всего (в формах превосходной степени)
K kõikkõa suurõp pojo kõige suurem poiss
Po kõikkõa parapad linaᴅ kõige paremad linad
Lu se on kõikkaa parõpi, ku on üväᴅ naapuriᴅ see on kõige parem, kui on head naabrid
Lu kalmoil kõikkaa rohkaap pelehteli kalmistul kummitas kõige rohkem
Lu suurõp kõikkõa kõige suurem.
Vt. ka kõikkaaza, kõikkia

laadiussa Lu (Li Ra) laad́ussa Lu laadiuss J-Tsv. laadiussaɢ I, pr laadiun Lu Li Ra J laad́un Lu, imperf laadiuzin Lu J
1. valmistuda (ka impers.), end (midagi tegema) asutada v. seada; hakata | vn собираться, собраться, подготовляться, подготовиться, приготовляться, приготовиться, снаряжаться, снарядиться
Lu näväd õltii riijoᴢ, nüd laadiustii sopimaa nad olid riius, nüüd valmistusid leppima
I noorikkõ laadiuʙ mehelee pruut valmistub mehele (minema)
Lu perennain pühän laadiuʙ tšerikkoo perenaine asutab end pühapäeval kirikusse (minema)
Lu mehed jo laadiustii matkaa mehed seadsid end juba teele
Lu alki laad́ussa vihmall hakkas vihmale seadma
Lu laadiun sinuukaa üvässi elämä hakkan sinuga hästi elama
Li laadiub märehtimää (lehm) hakkab mäletsema
2. rõivastuda, riietuda | vn одеваться, одеться, наряживаться, нарядиться
J laadiuska de lähemme tšüläsee rõivastuge ja lähme külasse
Lu müü laadiuzimma tämäkaa üvvää sõppaa me panime temaga head rõivad selga
3. sobida, läbi saada; sobida, sobiv olla | vn справляться, справиться, ладить, поладить; быть приемлемым
Ra üvä inemin, kõikiikaa laadiuʙ, ebõõ vassoin hea inimene, kõigiga saab läbi, ei ole vastalise loomuga (vastaline)
Li siä et tšenniikaa laadiu sa ei saa kellegagi läbi
Lu müü sinuukaa laadiumm üvvii me sobime sinuga hästi
Ra tšellee laadius tšuudittaminõ, se meni kellele sobis mardisandiks käimine, see läks.
Vt. ka laadia, laatiita

laivadomovikka ~ laiva-domovikka Lu koterman | vn судовая нежить (в суеверных представлениях моряков)
laivadomovikka, tämä tšellee eb näüttii, teeb i pahhaa, teeb i üvvää koterman, ta ei näita ennast kellelegi, teeb nii halba kui ka head

lakka¹ M Lu Ra (J Ku) lakk Lu, g lakaa Lu Ra lakk (hoone laepealne, pööning) | vn чердак, сеновал
Lu lakk on õvvõᴢ, õvvõõ päälüz on lakka lakk on siseõues, siseõue pealne on lakk
Ra lakka on lautaa päällüᴢ, i rihee päällüᴢ lakk on laudapealne ja toapealne
Lu lakka on tehtü riugussa, lakkaa pannaa einää lakk on tehtud lattidest (latist), lakka pannakse heinu
Lu lakkas pietää einää i õlkia lakas peetakse heinu ja õlgi
Ku meez meni lakkaa, liha vaagen pää pääl (Len. 296) mõist mees läks lakka, lihavaagen pea peal?
Ku perennain vei ne hüvät herkud riihee lakkaa perenaine viis need head road (hõrgutised) toalakka
J siiz riigaa lakass tšäütii õlkaa varkaill siis laudilt (rehelakast) käidi õlgi varastamas
Lu õvvõõ lakka siseõue(pealne) lakk.
Vt. ka lakkamuᴢ

lappolain K L, g lappolaizõõ nõid | vn колдун, колдунья
K lappolain on nõita {l.} on nõid
L tšen vetie vaataʙ, se on jo lappolain, enäpii naizikod õlivaᴅ kes vette vaatab (= vee pealt ennustab), see on ju nõid, enamasti naisterahvad olid (nõiad)
L kui pappi libo lappolain tuli vassaa, tolkkua eb liennü kui preester või nõid tuli vastu, (siis midagi) head ei tulnud (= polnud oodata)

laskõa Kett. K R L P M Kõ S Po Lu J (U V Ra Kr) laskaa Lu J laska J-Tsv. laskia (Ku) laskõaɢ I lahtšea K-Ahl. lassa P M Lu Li lassõ Lu J lass J-Tsv., pr lazzõn K U L P M Kõ J lazõn M Lu Li J lazen Ku lasõn J-Must. lazgõn P M J lazgen ~ lahtšen K-Ahl. lazzõõ I, imperf lazzin Kett. R L P M J lazin M Kõ Po Lu J lazzii I
1. (kuhugi midagi) lasta (kukkuda, valguda, joosta jne.); (alla, välja, põhja jne.) lasta; läbi lasta, lekkida; (millestki läbi, üle jne.) lasta v. ajada | vn пускать, пустить, спускать, спустить, выпускать, выпустить, опускать, опустить, пропускать, пропустить, испускать, испустить
Lu iki-lookka meressä vee juuʙ i lazõp takaz maal vikerkaar joob merest vett ja laseb (siis) maale tagasi
U siz lazzõn õluusõõ tšiveᴅ, kõõz leeväd valmid jo siis lasen õllesse kivid, kui nad on juba valmis (= kuumad)
M veeresseen tehtii puizõd risiᴅ, jõka tal̆loo piti lassa kaivoo kolmekuningapäeval tehti puust ristid, iga talu pidi (selle) kaevu laskma
M lazzõttii võra vet̆teesee lasti ohver vette
L ku pokoinikka autaa lastii lugõtõltii kui surnut hauda lasti, (siis) itketi
Lu olutta lastii botškassa kolkkii õlut lasti vaadist kappa
M pühi nenä, vad jo lazzid õhjaᴅ uulõõ päälee pühi nina (puhtaks), vaat juba lasksid ohjad (= tatinired) huule peale
Lu poolõõ maštii lastii flaakku lipp lasti poolde masti
M lahtši tšäed mah̆haassaa laskis käed rippu
M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla
Lu aŋkkuri lassaa ankur lastakse (vette, põhja)
Lu avvaan uhzõõ vai akkunaa avõõ i lazõn üvvää luhtia teen (avan) ukse või akna lahti ja lasen head (= värsket) õhku (sisse)
P tällie pajata niku tuulyõsyõ, ühess kõrvass võtaʙ, tõizõss lazzõb vällää kk talle räägi nagu tuulde: ühest kõrvast võtab (kuulda), teisest laseb välja (= ühest kõrvast sisse, teisest välja)
Lu koivuss lastii mahlaa kasest lasti mahla
K kui veripaizõ on, siz mätä laskõvaᴅ kui on veripaise, siis lastakse (lasevad) mäda (välja)
M õli mokom naizikko, kumpa lahtši vertä oli niisugune naine, kes laskis aadrit
M astia piäʙ turvotuttaa, etti eb nõisõis laskõmaa vettä astjat tuleb lasta turduda, et (see) ei hakkaks vett läbi laskma
J laadanaa lassaa lastakse (= suitsutatakse) viirukit
Ra lastii laadoniikaa suitsutati viirukiga
J brońenosts lasti põhjaa soomuslaev lasti põhja
M ko öö-itku õli lahzõll, siz lastii läpi tammaa raŋkojõõ kui laps öösiti nuttis, siis aeti (ta) läbi mära rangide
Li tätä lastii läpi stroja ta aeti läbi kadalipu
M viĺĺaa laskõaz üli groχatii vilja sarjatakse (lastakse läbi sarja)
P lyõkku õli, lazzõttii üli vaalaa oli kiik, aeti (lasti) üle võlli
2. (enesest) lasta v. heita, eritada | vn испускать, испустить, выделять, выделить, испражняться
J süätauti, rohoiss vettä lazzõʙ (lapsel on) kõhulahtisus, laseb rohelist vett
Lu meni sittumaa, näd laski gafkaa läks sittuma, näe, laskis julga
M elä las toššua ära lase tossu (= ära peereta)!
Lu vaapsalain mürkküä lazõʙ vaablane nõelab (laseb mürki)
Lu kutukala lazõb mukkuraa i niiskaa kudekala heidab marja ja niiska
P rokkalintu issuup kapusaa taimii päälee, siz lazzõp mokomaisii munõi liblikas istub kapsataimede peale, siis muneb (laseb) selliseid mune
M uharta piäb üv̆vii ihmata ja pehmittää, siz lehmä lazzõp piimää udarat peab hästi hõõruma ja pehmitama, siis lehm annab piima kätte
Lu aŋgõrja lazõb omaa razvaa angerjas annab (toidule) oma rasva
J sulkii(t) ajama, laskõma sulgima (sulgi ajama)
3. lahti v. vallali lasta | vn отпускать, отпустить, распускать, распустить
Kõ krapu lahtši rev̆voo ännää (muinasjutust:) vähk laskis rebase saba lahti
Lu ep koiraa saa lassa välillää, se on pagana koera ei saa lahti lasta, see on kuri (koer)
J volillaa laskõma vabaks laskma
L ivuuhsõd õlivad lazzõttu juuksed olid vallali lastud
L tämä tulyõ lahtši ta laskis tule(kahju) lahti
4. (kuhugi minna) lasta v. võimaldada v. lubada; (mingisse seisundisse) lasta | vn выпускать, выпустить; допускать, допустить, дозволять, дозволить; запускать, запустить
M žiivatta lazzõttii karjaa loomad lasti karja
M per̆rää iiĺaa opõzii eittsee eb lazzõttu pärast eliapäeva hobuseid õitsi ei lastud
L miä lazzin kultõzyõ kalaa vetie (muinasjutust:) ma lasksin kuldkala (tagasi) vette
L lazzõttako urvittama kas lasete urvitama?
J tšentši eb lassu tätä üüssi keegi ei lasknud teda ööbima (ööseks)
Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna)
J mašin on lastu tšäümä masin on käima lastud
Lu olud lassaa johsõmaa õlu lastakse jooksma
M ep piä laskõa lassa autuumaa ei tohi lasta last hauduma (minna)
Lu elä lazõ entä unissuma ära jää tukkuma
J põllod lastu ahossi põllud on jäetud (lastud) sööti
M lazzõttii umpõõ kase uhtomaõja lasti umbe (kasvada) see pesuoja
J johsuu laskõma (kedagi) jooksu laskma
5. (millegagi midagi) teha | vn делать, сделать, пускать, пустить
J miä veel lazzõn lõŋgaka kahs-kõlmõd ajoa ma teen lõngaga veel kaks-kolm pistet
Li sis kolpokkõ tehtii, sis sinne garnizõd ülez lastii siis tehti ahjukumm, siis sinna üles tehti karniisid
J lazz uhõrtill aukko puuri (lase) oherdiga auk
Li vein õvõssõ suuᴢ [= suuss], a isä laski munavakoi sene adraka vedasin hobust suu kõrvalt, aga isa ajas (laskis) selle puuadraga kartulivagusid
M vakoja laskõaᴢ aetakse (lastakse) vagusid
M on paĺĺo lazzõttu palkkiije, kõik rissii-rassii on palju palke maha saetud (lastud), kõik risti-rästi
J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata linnased käsikivil
Kõ lap̆paiss teen, nüd lazzõn tšiin, lõpõtan teen labakinnast, nüüd ahendan, lõpetan
M alõtsõ laskõas peigollõ kindale luuakse pöialt
6. (tekkida, kasvada, tärgata jne.) lasta | vn отпускать, отпустить (бороду), отращивать, отрастить
M on bakid laskõnnu šokkõijee päälee on kasvatanud (lasknud kasvada) põskhabeme
Lu kana avvoʙ i lazõp puipuᴅ kana haudub ja haub tibud välja
M puu lazzõb võsoja puu ajab võsusid
M rüiz jo õrastii, lahtši laivoᴅ rukis juba tärkas, ajas orase välja
P kahtši eb makaa, pupuškad jo lahtši kask ei maga, ajas juba pungad välja
P tševääll sireni algab lassaa kukkaa kevadel hakkab sirel õitsema
7. (relvast) lasta, tulistada | vn стрелять, выстрелить
M lahtši, ampu opõzõlõõ kaglaa laskis, tulistas hobusele kaela
J karjušši võtti püsüü ja laski kõlmõt paukkoa karjane võttis püssi ja laskis kolm pauku
J maalii laskõma märki laskma
L vanõp poika pani iestεä siŕkall laskõmaa vanem poeg hakkas esimesena vibuga (noolega) laskma
8. liugu lasta, (liugudes) mäest alla lasta | vn скользить, спускаться, спуститься по скользкому
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa rl (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
J lasõb liukua (Must. 174) laseb liugu
9. lasta, suunduda | vn пуститься, отправиться
Lu duumazimma laskõa soikkula rannallõ mõtlesime suunduda Soikkola randa
10. moondada, nõiduda | vn обращать, обратить (в кого-нибудь), напускать, напустить порчу
K nõd́d́ad lahtšivad ińeehmiizee suõss nõiad moondasid inimese hundiks
M õli meeᴢ, nõito, minuu izällee pokoinikallõõ õli laskõnnu õl̆luusõõ oli (üks) mees, nõidus, minu isale, kadunule, oli nõidunud õllesse
■
I jutõltii, viženiänä tuli poikaa lazzõʙ öeldi, (et) ristiülendamispäeval saab tuli poja
M tšimo lahtši poigad mesilane heitis peret
M tšäütii võr̆raa laskõmaa käidi ohverdamas
Lu laski telegrammaa saatis telegrammi
Li suvvaab lassa naĺĺaa armastab nalja heita
J šuutkaa laskõma nalja heitma
J karjušši lazzõb luttua karjane puhub (karja)sarve
J lazzõb barabana-keppiika trummia lööb trummipulkadega trummi
Lu lastii tanttsua löödi tantsu
Lu lahzõd laskõvat kukkurpullia lapsed lasevad kukerpalli
Li lazõb mükkülä-müllüä laseb kukerpalli.
Vt. ka lazzõskõlla

laulaa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J (R-Lön. R-Reg. Ra Kr) laula J-Tsv. laulaaɢ I (vdjI) Ла́ула Pal₂ K-reg₂ Ii-reg₁, pr laulan Kett. K R L P M Kõ S Lu Ra J laulõn Lu Li laulaa I, 3. p laulab Kr, imperf laulõn Kett. K L P M Kõ Po J laulin Lu Li J laulazin Lu J laulõõ I laulda; kireda; nurru lüüa | vn петь; кукарекать, кукарекнуть; мурлыкать, курлыкать
I laulõmmag i tanttsizimmaɢ laulsime ja tantsisime
M vad́d́assi kase vätši, med́d́ee vätši jo vad́d́aa eb laulattu vadja keeles see rahvas, meie rahvas, juba vadja keeles (enam) ei laulnud
S podruškat siz laulaaᴢ, laulaaz venäi tšeelell pruutneitsid siis laulavad, laulavad vene keeles
Lu laulattii soikkolassi lauldi isuri keeli
Li eeleltä laulõʙ on eeslauljaks (laulab ees)
L linnud laulavaᴅ linnud laulavad
L sizaz laulaʙ, ladva painuʙ ööbik laulab, (puu)latv paindub
S kukk esimein kõrt laulaʙ, on tunni (kui) kukk kireb esimest korda, (siis) on kell üks
K kana laulaʙ, pokoinikka leeʙ kana laulab, keegi sureb
Lu ku kana laulaʙ, siz ep tää üvvää kui kana laulab, siis (see) ei ennusta head
M tšen̆nee pää eel siä laulaᴅ (kui kana laulab, siis öeldakse:) kelle pea (mahalöömise) eel sa laulad?
Lu tämä kimahutab laulaa ta kriiskab laulda
J lõhgob laula, suu kõrviissaa üürgab laulda, suu pärani (kõrvuni)
I õmalla viisii ku tõmpaaʙ laulaaɢ küll tõmbab omal viisil laulda (= ei pea viisi)
Lu kiuru tšikertäb laulaa lõoke lõõritab laulda
M kukõᴅ ratkoass laulaa kuked lõhuvad laulda
Lu katti laulaʙ kass lööb nurru
■
P senie lavvaa takann isuᴅ, senie lauluu laula vs kelle laua taga istud, selle laulu (ka) laula
M tämä laul on laulõttu tema laul on lauldud.
Vt. ka laulastaa, lauloa, laulõlla

laulaja K-Ahl. K-Al. P M-Set. Kõ-Len. laulajõja Ra laulajõjõ Lu, g laulajaa laulja, kaasitaja (pulmades) | vn песенник, песенница (на свадбе)
K need õltii selväd laulajaᴅ, niitä i pulmii müö väiteltiitši (Al. 51) need olid head (oskajad) lauljad, neid veetigi pulmi mööda
P pulmaz õlivad laulajaᴅ, naizikod ja tüttärikoᴅ pulmas olid kaasitajad, naised ja tüdrukud
■
Li lahzõss tahoᴅ laulajaa kk tahad lapsest lauljat (= lapse töö on ju teada).
Vt. ka eeleelaulaja, eeltälaulaja, eezlaulaja, esilaulaja
Vt. ka lauloja, laulu-meeᴢ

leipä Kett. Ränk K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. Ra Ku) leip Ra J-Tsv. leib ~ leibe ~ leiba ~ leipe Kr Лейпа Tum. Ле́йпъ K-reg₂ Лейбъ Ii-reg₁ Ле́йбь ~ Лейпя Pal₂, g leivää K L P M S Lu Li J I
1. leivatainas; leib | vn хлебное тесто; хлеб; Lu leipää apattii leivatainast hapendati; Li taitšinaa .., leipää piäp segata tainast .., leivatainast peab segama; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse; Lu leivää sekkaa pannaa kuminaa leivataina hulka pannakse köömneid; R emä setšäzi, sõtkõ i vaaĺi leiväᴅ ema segas, sõtkus ja vaalis leivad; L tehtii leipää tehti leiba; J emä leipije teeʙ rl. ema teeb leiba (leibu); Lu piäb antaa leipiil nõissa tuleb lasta leibadel kerkida; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab (ära); I tšühsetimmäg leipiä küpsetasime leibu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; Ra kahs tunnia piettii ahjoz leipii kaks tundi peeti leibu ahjus; M leipä on erikoorittsa, koorõõ viskaab vällää leib on lahtise koorikuga, lööb kooriku lahti; M leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; Li leipä õmõhduʙ leib hallitab; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival sisu nätske; Lu leikkaa rohkaapi leipää, issuup paĺĺo vättšeä süümää lõika rohkem leiba (lahti), palju rahvast istub sööma; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangusuppi süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; Kõ enäp õliᴅ ilmaa leivättä ku leipää seiᴅ rohkem olid ilma leivata, kui leiba sõid; J leivess om puutuᴢ leivast on puudus; J inemine eb elä ühe leivä-kää (Must. 154) inimene ei ela üksnes leivast; M leipä õli viis naglaa leib oli (= kaalus) viis naela; M ämmä tetši üväᴅ leiväᴅ. makuzat pöühtšiäd leiväᴅ ämm tegi head leivad. Maitsvad, kohevad leivad; Lu nii on kõva leipä, en või haukata on nii kõva leib, et (ma) ei saa haugata; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); M kuivõnnu leipä, kõva leipä ~ Lu kahnõttunu leipä kuivanud, kõva leib; Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; M nättši leipä ~ J nätkiä leip ~ läntsättünnü leipä (Must. 174) ~ uusi leipä (Must. 186) nätske leib
J kohahtannu leipä (Must. 171) lahtise koorikuga leib
Lu komkikaz leipä jahuklompe sisaldav leib
M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas
J kalattsi javoss tehtii valkaad leipää saiajahust tehti valget leiba
K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi
J proovva uutiss (leipä) proovi uudseleiba
M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud
Lu õssu leipä on kõvassi soolanõ ostuleib (= poeleib) on väga soolane
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ χlaarii leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele flooruse(päeva)leiba
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu (ära)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba (küla leiba) on kurb süüa
Lu rikkaa leip on karkia vs rikka leib on mõru
J viimiin leip viimane leib
J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (meieisapalvest:) meie igapäevast leiba (igapäevane leib) anna meile täna(päev)
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
Lu mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
Lu suur pala leipää suur pala (= tükk) leiba
M lõikkaa millõ püttšü leipää lõika mulle käär leiba
M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leivakannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) samuti (taas) kannikas
M Li leivää püttšü leivakäär
J leivää pala leivatükk
Lu Li leivää muruᴅ leivaraasukesed
M Lu leivää koori ~ Lu leivää kõvain leivakoorik
M Li leivää sizuᴢ leivasisu
Lu leivää koma jahuklomp leivas
M sveežaa leivää aisu värske leiva lõhn
P leivää õsa leivapätsiks kuluv tainahulk
P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peiust) tuleb kibeda (viha) viina jooja, ei tule leiva tooja(t)
Lu leivää tšühzettäjä pagar (leivaküpsetaja)
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
J leip ah́jo leivaahi
2. (kasvav v. koristatud) vili | vn хлеб, хлебные злаки; зерно
M leipä kazvab nurmõlla vili kasvab põllul
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kutt-suas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on kevadel külvatud, seda kutsutakse tõuviljaks
K varaipõõ tšülvettii, .. siz roχta b lie leiväzä (kui) külvati varem, .. siis ei tule viljasse umbrohtu
M üväd leivät kazvovaᴅ kasvavad head viljad
R jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime (sirbiga) vilja, koristasime vilja
J niitettii, nõistii sitä leipää tappamaa lõigati (sirbiga), hakati (kootidega) seda vilja peksma
Lu tänävoon sain üvässi leipää tänavu sain hea viljasaagi (sain hästi vilja)
J rattiis kõik paikad leipää täünn aidas (on) kõik kohad vilja täis
I rattiza õlivat salvoᴅ, salvoloiza leiväᴅ õlivaᴅ aidas olid salved, salvedes oli vili
P kui paĺĺo leipεä panid magazõisyõ kui palju vilja (sa) magasiaita panid?
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
M leivää pää viljapea
■
J raŋkk om võõraill leipiill õll raske on võõra leival olla
Lu leipä sool jätku leivale!
Ku ḱäükää leiväll tulge sööma!
Ränk vuvvõõ leipä aasta leib (= viimane viljavihk, mis toodi põllult koju ja pandi ikooninurka).
Vt. ka akanaleipä, haili-leipä, hlaarileipä, hätäleipä, korppuleipä, kotoleipä, kursileipä, mesileipä, mussaleipä, nisuleipä, pulm-leipä, põltoleipä, päiv́-leipä, rissileipä, roholeipä, rüizleipä, saijaleipä, savvileipä, siitnikkaleipä, taikaleipä, tšiimaleipä, tõukoleipä, uus-leipä, võχkaleipä, võileipä, õssuleipä, õzrleipä

lekarstva P M Lu (Ra-Len. J-Tsv.) ĺekarstva L (J-Tsv.) lekarsva (Lu), g lekarstvaa M Lu (arsti)rohi, ravim, arstim | vn лекарство
Lu miä võtin lekarstvaa ja se võtti kivuu poiᴢ ma võtsin rohtu ja see võttis valu ära
J isä meni aptekkii tooma tütöle ĺekarstva isa läks apteeki tütrele rohtu tooma
Ra tämä anti lekarstvaa i lehmä praavius (Len. 203) ta andis rohtu ja lehm paranes
J sai järestää vasusõõ siitt lekarstvõss sai sellest ravimist kohe abi
L romaškass ĺekarstvaa tšihuttaass soolikarohust keedetakse ravimit
Lu kalimmarjass teχ́χ́ää lahsiillõ lekarstvaa lodjapuumarja(de)st tehakse lastele ravimit
Lu enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi, siz juutii ku lekarstvaa ennemalt joodi sookailuteed, kui saadi külma, siis joodi nagu arstimit
Lu toomi-marjaa pannaa viinaa sekkaa, teh́h́ää nastoikaa, ku on süä-tauti, siz juuvvaa, on üvä lekarstva toomingamarju pannakse viina sisse, tehakse nastoikat, kui on kõhulahtisus, siis juuakse, (see) on hea arstim
M galgani on mokoma lekarstva, mokomad juurõᴅ, se on aivoo üvä vattsatavvissa tedremaran on niisugune ravim, niisugused juured, see on väga hea kõhuhaiguse vastu
Lu mill on üvät kapliᴅ, lekarstvaᴅ mul on head tilgad, ravim(id)
Lu juumizõᴅ, kane õllaa dohtarii lekarstvaᴅ {j}-d (= vedelravimid), need on arstirohud

levätä¹ [?] (K-Ahl.):
üvät on markat maale pantu, kulta-lehtüet levätüt (Ahl. 98) rl head margad on maha pandud, kuldlehekesed asetatud [?]

liika Kõ Lu J (Kett. K) liikõ Lu liik J-Tsv. liikᴀ Ku, g liigaa ~ liikaa J
1. adj., subst liigne, üleliigne, liig- | vn лишний, излишний, чрезмерный
J liik entši pereᴢ, liik kulu liigne inimene peres, liigne kulu
J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
Lu ep se liika juukki üvvää tee ei see liigne joomine head tee
Kõ ain liigad rahad meneväᴅ aina kulub liialt raha (aina lähevad liigsed rahad)
Lu liikõ juttu on se, ku inemin pajatõʙ rohkaapi, mitä piäʙ liigne jutt on see, kui inimene räägib rohkem kui vaja
J liik hlopott üleliigne askeldamine
J mikä on liik, viskaa menemä mis on üleliigne, (see) viska minema
Lu sitä riissa mill ep piä, se riissa tuõb millõ liigõssi seda asja pole mulle vaja, see asi on mulle üleliigne
K jo jäin liikaa i tüttärilee juba jäin liigseks tütardelegi
K tulin liigassi liikuttajalõ (Al. 48) rl muutusin (tulin) liigseks liigutajale (= emale)
J ühs õli liika üks oli üleliia (üleliigne)
Lu põrsaall on liigõd ampaaᴅ põrsal on liighambad
2. paaritu | vn нечётный
J liik vai paari paaritu või paaris?
3. varu-; lisa- | vn запасной; дополнительный
Lu liikoja seiliä piεtää kanttsiᴢ varupurjesid hoitakse vöörikantsis
J salaa kirstulõ väliss teh́h́ä liik põhjõ salakirstule tehakse vahel lisapõhi (= kahekordne põhi, salapõhi)
■
J tälle kazvo sihe kõhtaa liika liha, kuza õli lõikattu talle kasvas sinna kohta liigliha, kust oli lõigatud (= opereeritud)
Lu liika sooli pimesool
J liigõd ivusõᴅ parukas
J üväss inimizess kõnsait eväd nõsa liikaa juttua heast inimesest ei räägita kunagi tühja juttu
J liikaa tetšemä liiga tegema (= solvama, ülekohut tegema).
Vt. ka liikõin

lottukõrva Lu subst., adj. lontkõrv | vn вислоухий
tšell õllaa suurõt kõrvaᴅ, se on lottukõrva (inimene,) kel on suured kõrvad, see on lontkõrv
lottukõrva sika on üvvää sukkua lontkõrv siga on head tõugu.
Vt. ka loppakõrva, lottokõrva

luhti P Lu, g luhtii Lu õhk | vn воздух
Lu ku rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa avõõ i lazõn üvvää luhtia, vajõltan rihessä luhtii poiᴢ kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna ja lasen head õhku, vahetan toas(t) õhu (välja)
P raskaᴢ luhti raske (= sumbunud) õhk
■
P tšülmä luhti külm aur.
Vt. ka lufta

lunaõlla (R-Eur.), pr lunaõlõn, imperf lunaõlin frekv lunata
oi velvüt emäni lahsi, elä ossa üvä ovoissa, lunaele saksansälko (Eur. 41) rl oi, velleke, mu ema laps, ära osta head hobust, (ära) lunasta saksasälgu

lusti Lu Li Ra J lust́śi ~ lust́śɪ Ku, g lustii Li Ra J lust́śii Ku
1. ilus, nägus, kena | vn красивый, пригожий
J miä paan eĺmivirgaa kaglaa, meen tšülää, la minnua katsota, kui miä õõn lusti ma panen helmekee kaela, lähen külasse, las mind vaadatakse, kui ilus ma olen
Ra se on nii lusti, kõik silmät häikezi see on nii ilus, lausa silmad pimestas ära
Ku mikä sis hään nii lust́śɪ. niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ mis ilus ta siis nii on. Niisama on nina all kaks auku kui teistelgi
J kase poik paĺĺoa lustip ku tõin see poiss on palju ilusam kui teine
J keskoliiŋ kikki-nenä väliss on õikõ lusti keskmine püstnina (= nöbinina) on vahel õige kena
J tšärpeizee obakk ol lusti, muut ebõõ üvä kärbseseen on ilus, aga ei ole hea (= ei ole söödav)
Lu õli lusti tüttö oli ilus tüdruk
Ra musat kulmõᴅ, kaunõt põzgõᴅ, ivusõt tšikkarõᴢ, valkaad ampaaᴅ, tämä on lusti inimin mustad kulmud, punased põsed, juuksed käharas, valged hambad, ta on ilus inimene
Ra ümmärkõizõõ liitsaakaa on lusti inimin ümara näoga (inimene) on ilus inimene
J lustii liitsakaa inimin ilusa näoga inimene
J tõi tällee kõig lustit sõvaᴅ tõi talle kõik ilusad rõivad
J lusti hoŋgõkõᴢ metts ilus palgimets
J lusti ilm ilus ilm
2. ilu | vn красота
Li mokomaa lustia miä en õõ nähnü niisugust ilu ei ole ma (varem) näinud
Ra lustii peräss ~ Li lustii kautta ilu pärast
3. lust, rõõm | vn веселье, радость
J lusti on luita liikutõlla rl lust on luid liigutada (= tööd teha)
J lustii peräss inimin sõttaa eb menneiᴢ lusti pärast inimene sõtta ei läheks
■
J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen)
J helvetti, ku siäll lustia lüüvvä pagan (võtaks), küll seal lüüakse lusti
J meet taaz ohtõgossi naapurii lustia pitämä lähed jälle õhtuks naabri juurde lõbutsema (lusti lööma)
J lustia ajama lõbusõitu tegema, lusti sõitma.
Vt. ka lustiuᴢ

luu K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr Лу́у Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁, g luu Lu J
1. kont, luu | vn кость
Ra lihal on luuᴅ, a kalal on rooᴅ lihal on kondid, aga kalal on luud (rood)
M pehmiä liha, ilmaa luuta pehme liha, ilma kondita
M lud́d́ekaa liha kontidega liha
M tämä ain viskaz luud maalõõ ta viskas (süües) aina kondid maha
Lu sinull piäb luuta grizziä sul tuleb konti närida
Kõ sinu tšäessä i araga ep saa kaluttua luuta sinu käest ei saa harakaski näritud konti (= sinu käest ei saa keegi midagi)
M opõzõlt liha söötii, luud da nahka jätettii hobusel(t) liha söödi, luud ja nahk jäeti (alles)
L karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära)
Ku ḱäpü oli luussa võrgukäbi oli luust
I lövvin luud inehmizee leidsin inimese luud
J raaoo luud vaĺaittassa tee ääreᴢ raipe luud vedelevad tee ääres
Lu siä minnua lüü nii kõvassi, vaa luid elä katkaa sa löö mind nii kõvasti (kui tahad), ära ainult luid purusta
Lu vaivatab vanoja luita, soovip kehnoa ilmaa vanad luud valutavad, (see) ennustab halba ilma
P ja mettsä otuhsõllõõ kaluta õmaz luud nuorõd nõdrukkõizõᴅ ja metsloomale (viid) närida oma noored painduvad luud
Lu purõb luhõs-saa (Must. 160) pureb luuni
M luisõõssaa luudeni
J luita sööʙ luud valutavad (närib luid)
M sooja luita eb murra vs soe konti ei riku (luid ei murra)
Lu vari luita eb vaivata vs soe konti ei riku (kuumus luid ei vaeva)
J lusti on luita liikutõlla rl lust on luid liigutada (= tööd teha)
Lu se jäi pahaizõssi niku haamo, niku luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, nagu luu ja nahk
M tämäss bõlõ mit̆täiᴅ ku luuta da nahkaa temast pole midagi (muud järele jäänud) kui (vaid) luu ja nahk
M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja liha(se)d
Kõ nõizi ize tiitäjäksi, .. liitti lihat luihe kiin (Len. 230) rl hakkas ise lausujaks, .. liitis lihad luude külge (= parandas tõbise)
M söötii luinaa päinää kõikk kk söödi kõik koos luude-peadega (= söödi kõik viimseni ära; söödi kõik koos naha ja karvadega ~ saba ja sarvedega)
M ted́d́eekaa saab nagraa, etti šok̆kaa-luuᴅ väsüväᴅ teiega saab (nii) naerda, et põseluud väsivad
J oŋ ko sill ajut pää luuᴢ on sul mõistust peas (kas sul on ajud pealuus)?
Lu pää luu pealuu
J nenää luu ninaluu
Lu kagla luuᴅ rangluud
J tšäsi luuᴅ käeluud
Lu pihta luu ~ lopatk luu abaluu
Lu tšültši luu ~ tšültšä luu roie, ribi, küljeluu
Lu sääri luu sääreluu
Lu rissi luu ristluu
Lu J korsku luu krõmpsluu
J slona luu elevandiluu
J luu jäseneᴅ liigesed (liigeseluud)
2. linaluu | vn кострика
I luut poiz määliᴅ lõugutad (lina)luud välja
Lu pellavaa luuᴅ linaluud
■
M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü (on) väga hea inimene, hea isa luudest tulnud
J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen)
J boranaa pää luu oinapea, oina pealuu (= loll)
M sööjää luu ~ P kuolluu luu kooljaluu
J luu marjõ lillakas, lillakamari
M tämä min̆nuu muukkaᴢ, kõig luud läpi ta piinas mu üdini ära
M täm on nii viratoo läpi lud́d́ee tšäüjä ta on nii üdini halb inimene
Lu ne on läpi luijõ tšäüjäᴅ, neid elä uzgo, nagrajad poigõᴅ, suvataa tüttöi nagraa need on petised, neid ära usu, petjad poisid, armastavad tüdrukuid petta.
Vt. ka bokkaluu, jalkaluu, kaglaluuᴅ, kalaa-luu, kantoluu, lapaluu, lapatkaluu, lapp-luu, lavaa-luu, liitts-luu, lopatkoluu, lõukaluu, nenä-luu, nenää-luu, pahk-luu, peh́miä-luu, pihtaluu, puusaluu, puuskaluu, põlvi-luu, põski-luu, pää-luu, rintaluu, rissiluu, seltšäluu, silmäluu, slonaa-luu, sõrmi-luu, sääriluu, sööjäluu, šokka-luu, tšedräluu, tšedrämizluu, tšeer-luu, tšehsisääriluu, tšäsiluu, tšültšiluu, änt-luu

luvata Kett. K P M Lu J Ku (L Li) luvatõ Lu luvat J-Tsv. luvataɢ I, pr lupaan Kett. K P Lu J lup̆paan M luppaan Lu J Ku, imperf lupazin P Lu J lupasin J-Must.
1. lubada, tõotada, sõna anda | vn обещать, пообещать
Lu mõnikõz inemin kerkiässi luppaaʙ, a ep tee sitä, mitä luppaaʙ mõni inimene lubab kergesti, aga ei tee seda, mida lubab
Lu ed annõ, elä i luppaa (kui sa) ei anna, ära (siis) ka luba
J luppa millõ, jot tuõd meile luba mulle, et tuled meile (külla)
L lupaz millõ d́eŋgoi antaa suurii tuhattõmii rl lubas mulle raha anda suurte tuhandete kaupa
J passibo kullõlõõ üvää lahjaa antõmassõ, parõpaa luppaamassõ rl aitäh kullale head kinki andmast, paremat lubamast
Lu tämä ain luppaab maad i metsäᴅ ta aina lubab maad ja metsad (= lubab maad ja taevad, on suur lubaja, annab asjatuid lubadusi)
J looja meilee tee lupaᴢ, marijainõ maa lupaᴢ rl looja meile tee lubas, Maarja maa lubas
Li tänävässi päivässi luvatti paikomittaa vihmaa tänaseks päevaks lubati paiguti vihma
P luvattii viijä võra lähtiesie tõotati allikasse ohver viia
J tšen läsi, lupazi tšerikkoo varnikaa kes oli tõbine, tõotas (paranemise puhul) kirikule ikooniräti (kinkida)
Lu i miä toož mõnt kõrtaa tšäin võõrõziss. parvõs sein i jein i eteez näillee üvvää lupazin (traditsiooniline muinasjutu lõpetus:) ka mina käisin (neil) mitu korda külas. Sõin ja jõin koos (nendega) ja soovisin (tõotasin) neile edaspidiseks head
J miε lupaan mõnt kõrtaa, ett kõik karvat keritsen ma ähvardan (tõotan) mitu korda, et pöan (tal) kõik karvad maha
K kunikaz lupazi i nii i tetši kuningas andis sõna ja nii tegigi
J poolõll sõnall luppama poole sõnaga, poolenisti lubama
K luvattii lupa anti sõna v. lubadus v. tõotus
2. (kellelgi midagi teha) lubada, (millekski) luba anda | vn позволять, позволить, разрешать, разрешить
J luppaa menne tšüläsee luba (mul) minna külasse
Lu eb luvannud illoo laulajallõ rl ei lubanud pidutsemist (ilutsemist) lauljale
J koto alkoa on luvattu kunigaa metsäss on lubatud riigimetsast (võtta) küttepuid
J tšen minuu möi, tšen lupazi. – izäz möi, emä lupazi rl kes mu müüs, kes lubas? – Su isa müüs, su ema lubas

lõikata K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (Kett. R V) lõikõta M Lu lõikõtõ J lõikõt J-Tsv. lõikataɢ I leikata Kõ-Len. Ja-Len. Lu Li (K-Ahl. Ku Kr) leikõtõ Lu Лейката Pal₂, pr lõikkaan Kett. K R L P M S Lu Ra J leikkaan K Lu Li J leikaan ~ leikan ~ laikan Kr, imperf lõikkazin K P M V Lu Li Ra J lõikkõzin M J lõikõn [sic!] M lõikkazii I leikkazin Lu Li Ku leikkezin Lu
1. lõigata | vn резать, отрезать, раз-; вы-; кроить, выкроить, с-, рас-
M elä ruta lõikata, ühesää kõrtaa mittaa, a siz vass lõikkaa vs ära rutta lõikama: üheksa korda mõõda, (aga) siis alles lõika
M panidoraa alalehtoita ail lõikkaamma lõikame alati tomati(taime) alumisi lehti
Li leikkas suurõõ pütšüü leipää lõikas suure kääru leiba
P lõikkaa õuna nellää lohkoo lõika õun neljaks (lõiguks)
M mind́a lõikkõ [sic!] sõv̆vaa paloss minia lõikas riide (rõiva) tükkideks
Lu ku mentii erii, siiz leipä lõikattii poolittaa kui mindi lahku, siis lõigati leib pooleks
J lõikka opõizõõ arjõ lühepessi lõika hobuse lakk lühemaks
L ku meni tüttärikko mehelie, täll ivuuhsõd lõikattii kui tüdruk läks mehele, (siis) lõigati tal juuksed (lühikeseks)
P tšüüsii lõikkazivaᴅ lõikasid küüsi
M kartaa lõikataᴢ i rautavittsaa kartasaksijeekaa plekki ja traati lõigatakse plekikääridega
R kurahsõll avõõ lõikkamma vihgoᴅ lõikame noaga vihud (sidemest) lahti
Lu nahka leikattii kurasõl poiᴢ nahk nüliti noaga
J pariskunt niku tõin tõizõss lõikõttu: mõlõpi lühükkõizõd ja paksuᴅ abielupaar (on) nagu teineteisest lõigatud (= nagu kaks tilka vett): mõlemad lühikesed ja paksud
Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs lihane keel lõikab luise kaela (= kuri keel võib inimese tappa)
2. katki lõigata, vigastada | vn порезать
Ra sõrmi on lõikõttu i nõisi mätänemää sõrm on katki lõigatud ja läks mädanema
Li tšäee ku leikkaᴢ, elo-soonõssa puhu vertä kui lõikas käe katki, (siis) tuiksoonest purskas verd
J lõikkõz enellez jalkaa glazii ruuokaa lõikas endale jalga klaasikilluga
Lu sooz on leikkaava roho, ku tõmpaat, siz leikkaaʙ soos on lõikhein, kui (seda) tõmbad, siis lõikab (kätte)
3. (sirbiga vilja) lõigata | vn жать, сжать (серпом)
M on aika õzraa lõikata on aeg otra lõigata
P sirppi lõikkaab üvässi sirp lõikab hästi (vilja)
4. raiuda; maha raiuda; (metsa, palke) raiuda v. lõigata; (peeneks) raiuda (puid, kapsaid jne.) | vn колоть, наколоть, рубить, вырубить, от-, с-; сечь, отсечь; шинковать, нашинковать
M tširvee terä, millä lõikataᴢ kirvetera, millega raiutakse
Lu rihel leikattii akkunaᴅ majal(e) raiuti akna(augu)d (seina)
Lu mehed mentii merejääl, leikattii mainõᴅ mehed läksid merejääle, raiusid noodaaugud
Lu jäätä lõikõtaa sakuriikaa jääd raiutakse tuuraga
P meni mettsävahti näüttämää kuss lõikata puit läks metsavaht näitama, kust puid raiuda
Lu miä leikkazin irreᴅ, mettsävahti tuli, pani kleimad õttsaa ma lõikasin palgid, metsavaht tuli, lõi (pani) templid otsa
M meni mettsää lõikkaamaa läks metsa lõikama
Ra kassinn õli mettsä, peremeheekaa kõik lõikkazin siin oli mets, peremehega raiusime (raiusin) kõik maha
J jõka puu, mikä üvvää viĺĺaa eb kasvata [= ep kazvata], lõikataa maalõ (Must. 153) iga puu, mis head vilja ei kasvata, raiutakse maha
J võta nüd lõikkaa kõik pääd maolt vällää (muinasjutust:) võta raiu (mõõgaga) nüüd maol kõik pead maha
Lu kassuriikaa lõikõtaa kapussaa kiiniga raiutakse kapsaid (peeneks)
P tämä pajataʙ, niku tširviekaa lõikkaaʙ ta räägib (nii), nagu kirvega raiub
5. tahuda | vn тесать, вытесать
K vanall tšerikoll õlivad lavvat tširveekaa lõikattu vanal kirikul olid lauad kirvega tahutud
6. (palkhoonet) ehitada, üles raiuda | vn рубить, срубить (избу, дом)
K vanad mehed rihtä ize lõikkazivaᴅ endisaegsed mehed (vanad mehed) raiusid (palkidest elu)maja ise üles
Lu piäb rihi leikõtõ (piäb rihi salvoa) tuleb (palk)maja üles raiuda
K miez meeb mettsää, bõõ tširvessä, lõikkaab rihie, bõõ ussa ni akkunaa. a mi se on. mies sittu mõist mees läheb metsa, ei ole kirvest, ehitab maja, pole ust ega akent. Aga mis see on? – Mees sittus
7. tappa; maha murda | vn убивать, убить; колоть, заколоть, резать, зарезать; загрызать, загрызть
M tappõluza lõikõttii mokoma üvä pojo kakluses tapeti niisugune hea poiss
L ep sinua miltineid myõkka lõikkaa ei sind tapa ükski mõõk
L nastassia päivällä .. lõikattii seness päiväss borana. jõka talo lõikkaz bora-naa, i liha sei kotonna anastasiapäeval .. tapeti selleks päevaks oinas. Igas talus tapeti oinas (iga talu tappis oina), ja liha söödi (sõi) kodus
M väliz lõikkaat kan̆naa vahel tapad kana
M vazik̆kaa lõikkõzimma tapsime vasika
K lõikatassõ sika tapetakse siga
V sütšüzüss lõikkaz lihass, varap ei lõikattu sügisel tappis (härja) lihaks, varem ei tapetud
Lu susi leikkas kitsii hunt murdis kitse (maha)
8. kohitseda | vn охолащивать, охолостить
M sika on jo lõikattu siga on juba kohitsetud
9. lõigata, opereerida | vn оперировать
J tälle kazvõp sihee kõhtaa liig liha, kuza õli lõikõttu tal(le) kasvab sinna kohta liigliha, kus(t) oli lõigatud
Kõ boĺnittsaz lõikataᴢ haiglas opereeritakse
10. (katki, auklikuks) süüa (koi kohta) | vn поедать, поесть (о моли)
Ra koi lõikkaap sõppaa, lõŋksõppaa rohkaʙ koi sööb riiet, enamasti villast riiet
Lu maai·lmaa peen, a sõvaa lõikkaaʙ (koi on) ilmatu väike, kuid riide sööb (katki)
■
Lu meijjee isä on takasilmällin miiᴢ, ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaaᴢ, ain pani inemissä meie isa on silmakirjalik mees: silme ees on hea, aga tagaselja aina lõikas, aina laimas inimest
P tämä meneb üli tiessä, lõikkaap tie ta läheb üle tee, läheb (lõikab) põiki üle tee
Lu tämä meni rissi teessä, leikkaᴢ minuu tee ta läks risti (üle) tee, läks (lõikas) põiki üle minu tee
Lu näd leikkaz mennä, pani menemä näe, läks (lõikas) minema, pani minema
Lu leikkaab menemää, kuhõõ tahoʙ paneb (lõikab) minema, kuhu tahab
J lõikka menemä käi minema!
J lõikkaab vassaa (pajatta) raiub vastu (rääkida)
Lu leikkava roho raudrohi, verihein.
Vt. ka lõikkoa

lõutto Ränk P M, g lõutoo P M lõutuo P väike sarg v. põllutükk v. -riba | vn маленький участок, полоска поля, крестьянский надел
P õlivat pienet sargaᴅ, näit juoltii lõutoᴅ; lõutto õli tšümmee kahtšümmett sült pittšä olid väikesed sarad, neid kutsuti {l}-d; {l.} oli kümme-kakskümmend sülda pikk
M lõutto, se on mokoma peen tükkü maata; sis tehäz mokomaᴅ lühükkõizõᴅ, sargassi ep saa juõlla {l.}, see on niisugune väike tükk maad, siis tehakse niisugused lühikesed (põlluribad), saraks ei saa seda nimetada
M teemme sihe kõikilõ peeneᴅ lõutoᴅ, etti kõikilõ tullõiᴢ üv̆vää i kehnoa maata teeme siia kõigile väikesed põllutükid, et kõigile tuleks nii head kui (ka) viletsat maad

maa¹ Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Ma) ma ~ maah Kr Maa Pal₁ Ма Tum. Мъа K-reg₁, g maa
1. maa, maapind | vn земля, земная поверхность
M ai tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ oi, (küll) täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos (= ei näe maa ja taeva vahet)
Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb
M maameez on tšüntäjä, kumpa suv̆vaab maata tšüntää põllumees (maamees) on kündja, kes armastab maad künda
M maa jo algap kahuttaa, algap kahuttaa maata maa hakkab juba kahutama, hakkab maad kahutama
M maa oŋ kahuza ~ Li maa oŋ kahmõᴢ maa on kahus
Li maa meni kahmõõ maa läks kahusse
Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, maata vass, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, maadligi (vastu maad), madalal(t), siis ennustab vihma
Lu mügrä meeb maa alitsõ, kõvass maass meeb läpi mutt läheb maa alt (läbi), kõvast maast läheb läbi
Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ varᴢ nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõusevad pealsed (tõuseb vars) kiiresti maa peale
M mee hot́ maa al̆laa, täm minu levväʙ kk mine kas või maa alla, tema leiab mu (ikka üles)
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine on haua serval, hauda kukkumas
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
K maβod meneväd mahaasõõ (uskumus:) maod lähevad (paaspäeval) maa sisse
M lüö vad́d́a mah̆haa löö vai maasse
M nii on kõv̆vii köühä niku krotti maaᴢ kk ta on nii väga vaene nagu mutt maa sees
Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast välja
J mahzad maalõõ avvõttii rl maksad maeti maasse
Ra se on paĺĺaz maa, troppa ili tee päälüᴢ, siin ep kazva mittä see on paljas maa, jalgrada või teepealne, siin ei kasva midagi
Lu eb õõ tasainõ maa, komkikko on ei ole tasane maa, on mätlik
M köŋkkelikko maa ~ bugrikko maa künklik maa
M sammalikko maa samblane maa
J töŋgittü maa (üles)songitud maa
J toptšittu maa tallatud maa
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maa rohust, pikem metsa puudest? – Tee
Lu maa päälin maapind
J maa mittõri maamõõtja
J maa värizemin maavärisemine
Kõ maa izäntät, maa emäntät teile puhas võraa [= võra], mille puhas terveüs (Len. 216) maaisandad, maaemandad (= maahaldjad), teile puhas ohver, mulle puhas (= tugev) tervis
Lu maa mügrä mutt
2. maa, pinnas | vn земля, почва
Lu ku maa on laiha, sis peltšääp poutaa kui maa on lahja, siis kardab põuda
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil kaks pead
M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ meie maad on kehvad maad
M jussi kazvap kuival maall jusshein kasvab kuival maal
M märtšä maa ~ Li märjekaz maa märg maa
Lu sookaz maa soine maa
Lu saviperinõ maa savisegune maa
M tšivikko maa kivine maa
Li aherikko maa vilets (~ liivane) maa
M juurikaz maa (umbrohu)juuri täis maa
Lu soo maa lõõkuʙ soomaa nõtkub
J sula maa (Must. 183) (orig.: sula t. viljelyn alla oleva maa)
M oogattu maa puhanud (= söötis olnud) maa
Li uusi maa, pluugaa kuraᴢ, se leikkap ku nõsõtaa uutta maata uudismaa, (raud)adra nuga, see lõikab (maad), kui küntakse uudismaad
3. muld | vn земля
I groba laskõass autaa i maata pannass päälee, maalla tukataᴢ puusärk lastakse hauda ja mulda pannakse peale, mullaga kaetakse
Lu katto õli tehtü maassa, mättäissä katus oli tehtud mullast, mätastest
Ra pääsko kannab nokaakaa maaᴅ pääsuke kannab nokaga mulda (= muda)
Lu mõnikkaal nõmmõl on valkaa liiva, a mõnikkaal on mussa maa mõnel nõmmel on valge liiv, aga mõnel on must muld
Ra pokkoinikal lugõtõllaa: makkaa maata kerkiät surnule itketakse: olgu muld sulle kerge (maga kerges mullas)
Lu se on nüd jo maa (surnu kohta öeldakse:) see on nüüd juba muld
Lu vesi haizoʙ maalõ vesi haiseb mulla (= muda) järele
Lu maa komu mullakamakas
M maa blindõžiᴅ muldblindaažid
Lu maa kaivojõ mullatööline
M krot̆tii nõsõttu maa ~ Li maamügrää nõsõttu maa mutimullahunnik
4. maa, maavaldus | vn земля, земельное владение
Lu tšell õli talo i maa, jutõltii talopoika, a tšell õli talo, maata eb õllu, se õli pobuli kellel oli maja (= talu) ja maa, (selle kohta) öeldi talupoeg, aga kellel oli maja, (kuid) maad ei olnud, see oli pops (pobul)
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
L h́erralta tšüsü maata palus mõisnikult (härralt) maad
Li maa anti rendil maa andis rendile
Lu rendašikka, tämä piti maata rendill rentnik, tema pidas maad rendil
P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata, ühs võro vai puol võroa vai kahs võroa maamaks(u) maksti maa eest, kui palju sul oli maad, üks hingemaa või pool hingemaad või kaks hingemaad
Lu nellää revizaa maa nelja hinge maa (= neli hingemaad)
M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa (kui) mitu inimest (oli peres), nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa
J mahsamaa maa rahojõ rl maksma maamakse
5. maa, maatükk, põld jne. | vn земля, земельный участок, земельный надел; поле и т. д.
Lu ümpäri oonõitõ mikä on maa, se on akkunaluᴢ maa, mis on hoonete ümber, see on õu
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meit eb lee vs maad-puud jäävad, aga meid ei jää
P maad on kõlmõza nurmõza maad on kolmes põllus
M jõka maal on õma põlto, kapussmoo, omentara igal maatükil on oma põld: kapsamaa, kartulimaa
M tehäz rütšeelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad (= põldu)
M tehtii õzra maata tehti (= hariti) odramaad
J kari on toptšinnu kõig rüiz maa kari on kogu rukkipõllu ära tallanud
J nagriz maa naerimaa, -põld
J vähä põlto maat vähe põllumaad
J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ sõime kiiresti hommikusöögi ja jooksime heinamaale
6. maa, maakoht, maa-ala, territoorium, riik | vn земля, край, местность, страна, территория, государство
K kas med́d́ee maa õli švietaa see meie maa oli Rootsi (käes)
Lu õli se aźźõ meijjee maaᴢ see asi oli (= juhtus) meie maal
R marja mene muille maille, kala muille kaloille (Reg. 23) rl mari (= kallim), mine muile maile, kala, muude kalade juurde
Lu miä seilaziv võõrail mail alussiiᴢ ma purjetasin purjelaevadega võõrail mail
M pajatan, kui med́d́ee vad́d́akoo maalla tehtii õzra-maata räägin, kuidas meie vadjalaste maal tehti (= hariti) odramaad
J täält maalt ~ siitte maalt siitkandist
J võõraz maa välismaa
J võõraa maa meeᴢ välismaalane
Ku võõraa maa linnuᴅ rändlinnud
J noorii maa Norramaa
7. maailm | vn (белый) свет, мир
M tulõʙ vassüntünü maa pääle tuleb vastsündinu ilmale (maa peale)
Lu vohma on kazõl maalla pilkattava loll on selles maailmas pilgatav
Lu isä on täll jo tõizõl maal isa on tal juba teises (maa)ilmas (= surnud)
J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas pole midagi igavest
8. maa, maismaa | vn земля, суша
Lu miä jään maal, em mee merel ma jään maale, ei lähe merele
J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ kajakas ennustab meretormi, siis tuleb merelt ära, maale
Lu ku siä näet konnaa kuivõld maalᴅ, se ep tää üvvää kui sa näed konna (kevadel) kuival (maal), (siis) see ei ennusta head
9. sisemaa; (vadjalaste asuala sisemaapoolne osa, Kattila ja selle lähikülad) | vn отдалённая от моря часть водского края (деревня Котлы и её окрестности)
J näĺĺell aigõll kussle maalt tootii leipää näljaajal toodi leiba kusagilt sisemaalt
Lu kussa õlõᴅ. – maalt kust sa (pärit) oled? – Kattila kandist
Lu maa pooli Kattila kant
J maa poolõõ vätši (= ülägoo vätši) sisemaapoole (Kattila, Pummala, Mati jne. kandi) rahvas
10. maa, küla (vastandatult linnale) | vn деревня, сельская местность (в противоположность городу)
M maasteri bõllu lidnaza, maalla õli meister ei olnud (= ei elanud) linnas, oli (= elas) maal
11. maa, vahemaa, teatav teeosa | vn расстояние, неопределённая часть пути
K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks vähe maad, tuleb tagant mees
Lu vaśa õli litši rootsii kalmoit, eb õllu paĺĺo maata Vasja oli (= elas) rootsi kalmistu lähedal, (sinna) ei olnud palju maad
J sinne on kõlmõd virstaa maata sinna on kolm versta maad
Ku meni hüvää maa, se izvoššikkᴀ tuli vassaa läks tükk maad (tubli maa), see voorimees tuli vastu
J tükkü maat tükk maad (edasi)
J nütt jäi menemiss eb rohkap ku püssü maat nüüd jäi minna vaid püssi(lasu jagu) maad
12. (mere)põhi | vn дно, грунт (моря)
Li sütšüzüss õltii tormiᴅ, lainõõᴅ, võisi võrkoo tšiveekaa veittää eteeᴢ. a ku aŋkkuri meni mahhaa, siiz jo ep tõmmannuᴅ sügisel olid tormid, (suured) lained, võis võrgu (koos) kinnituskiviga edasi vedada. Aga kui ankur läks põhja, siis juba ei tõmmanud (võrku edasi)
13. põrand | vn пол
Li maa roojauʙ, piäb pesä põrand läheb mustaks, tuleb pesta
Po nùorikolõõ tšähsiäs pühtšiä maata (pulmakomme:) noorikul kästakse põrandat pühkida
Lu saunaa lämmittää ja maat pessä on laukopäivää tüü sauna kütta ja põrandad pesta on laupäeva töö
P panõ d́erugad maalyõ pane põrandariided põrandale
J harkkõᴢ roojõkkai(jõ) saappõgoika puhtaa maa pääle astus poriste saabastega puhtale põrandale
J poigaa suku maalta lauloʙ poisi (= peigmehe) suguvõsa laulab põrandalt (= laulab seistes, sel ajal kui pruudi sugulased istuvad)
Lu makazin maaᴢ magasin põrandal (= maas)
Li kraazgattu maa värvitud põrand
Ra paasinõ maa paest põrand, paekivipõrand
Lu Li Ra J rihee maa toapõrand
Ra maa kaŋgaᴢ põrandariie
I lahtšijõõ hot́ tšehsi maalõõ, lepäzii da makazii heitsin kas või keset põrandat, puhkasin ja magasin
14. pahmas, põrandatäis vilja rehepeksul | vn количество, мера зерновых для одного обмолота
J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks pahmast pekstud
J ühsi maa pahmassa üks rehepõrandatäis pahmast
15. põhi (taustavärv mustrilisel riidel) | vn поле, фон (о расцветке рисунка ткани)
M kaŋkaalla õli sinin maa i valkõad rizuŋkaᴅ riidel oli sinine põhi ja valged kirjad
■
Lu müü teemmä maata meie oleme põlluharijad (maarahvas)
Li vot see õli semmoinõ se maa tüü vaat selline oli see põllutöö
L mitäid ep pantu mahaa midagi ei pandud maha (= ei külvatud, ei istutatud)
Lu maamunad õllaa jo maaᴢ kartulid olid juba maas ~ maha pandud
J maaz viĺĺaa pitämä vilja kasvatama
K siis pantii grobaasõõ, vietii kalmailõõ nu i pantii mahaa siis pandi puusärki, viidi kalmistule ja, noh, maeti maha
M pokoinikkaa veetii maχ̆χaa maeti surnut
K pokoinikka laskõass mahaa surnu lastakse hauda
J koolõd de avvõta mahaa, niku jältšätši bõllu sured ja maetakse maha, nagu jälgegi polnud
I staruχa mätättii mah̆haa vanaeit maeti maha
Ja päivä issuzi mailõõ päike loojus
Lu müü jäimmä lakkõal maal me jäime lageda taeva alla (= peavarjuta)
Kõ maassa matalassa täm õli üvä ińeehmin maast madalast oli ta hea inimene
Lu maa miira vättšiä ilmatu palju rahvast
J maa pint rohukamar
K maa tšimo metsmesilane, kumalane, kimalane.
Vt. ka ahomaa, einämaa, gerttsogii-maa, hall-maa, joutomaa, kapussamaa, karjamaa, koominaa-maa, kujamaa, liivamaa, linamaa, meriajomaa, mitta-einämaa, mult-maa, munamaa, mutamaa, niittümaa, nurmimaa, paarńumaa, paĺĺaz-maa, pustomaa, puustamaa, põlto-maa, püssü-maa, rendi-maa, riheemaa, riigamaa, riigaa-maa, rohomaa, savimaa, silta-maa, soomaa, sööttümaa, taka-maa, tallazmaa, taramaa, tšerikkomaa, tšüntömaa, tšüntümaa, tšütömaa, tšütüzmaa, ulkomaa, upamaa, uus-maa, vajomamaa, vakomaa, välimaa, õma-maa, õvvõõ-maa
Vt. ka maaseltšä, mandõri, mätši²