[VOT] Vadja keele sõnaraamat

ilkõõssa Lu J (Li) ilkõõssõ ~ ilkõssa Lu hilkõssa (J-Tsv.), pr ilkõõn Lu J, imperf ilkõõzin julgeda, söandada | vn осмеливаться, осмелиться
Lu izzee on noori, a ilkõõb vanõpaa ent õpõttaa ise on noor, aga julgeb endast vanemat õpetada
J kase holostoi on nii häpemätöi ja lopizõja, jot tütöd evät hilkõ tätä kuunõll see noormees on nii häbematu ja ropendaja, et tüdrukud ei söanda teda kuulata
J sukulaizõd nii on häppestü, jot mittäit eväd õõ hilkõstu süüvve sugulased on nii häbelikud [?], et ei ole söandanud midagi süüa
■
J eb õõ mitä ilkõõssa ei ole, mille pärast häbeneda.
Vt. ka ilgata