[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kazvattua P M Kõ Ra (Ja-Len. Li) kazvõttua Lu, pr kazvatuʙ M Li, imperf kazvattu M Kõ külge v. sisse kasvada; kinni v. täis kasvada | vn врастать, врасти, зарастать, зарасти, срастать, срасти, прирастать, прирасти
Lu õpõzõl kazvõttuvad lumi komkõd jalkojõn allõ, tširvee hamaral lüvvää poiᴢ hobusel tekivad (kasvavad) lumekambad jalgade alla, kirvesilmaga lüüakse ära
Kõ rooska kazvattu sih̆hee kaskõõ piits kasvas sinna kase külge (kinni)
P nüd ontši siel kazgõs se ruoska kazvattunnu puu süämmiesie nüüd ongi seal kases see piits kasvanud puu sisse
Ja nüt rissi jo on kazvattunnu maahas (Len. 250) nüüd on rist juba vajunud (kasvanud) maa sisse
M silmäᴅ, nüᴅ näväᴅ niku kazvattuass päältä roh̆hookaa mülkad, nüüd nad nagu kasvavad pealt rohuga kinni
M nii kazvatuʙ, jaa, nii kazvatup puu, seness ep kuivõõ puu nii kasvab (haav puul) kinni, jah, nii kasvab puu kinni, sellest puu ei kuiva
■
Ra rinnad õltii kazvattunnõõᴅ suurõss tüüss ahistas rindu (rinnad olid kinni) suurest tööst.
Vt. ka kazvottua