[VOT] Vadja keele sõnaraamat

lõhkoa P M Ja-Len. Lu Li J (K-Ahl.) lõhkua P Lu lõhkoaɢ I lohkoa (Ku), pr lõhgon K P M Lu Li J lohon Ku, imperf lõhkozin P Lu Li J lõhkuda, purustada; lõhki lüüa; (puid) lõhkuda; lõhestada; pilpaid v. peerge kiskuda | vn разбивать, разбить; порывать, порвать; разрубать, разрубить; колоть, наколоть, раскалывать, расколоть; расщеплять, расщепить, растрескивать, растрескать
P pero ko nõizõb menemää, siz lõhgop kõik, miniesie on tämä pantu rakkyõsyõ, laituosyõ vai vaŋkkuriisyõ kui peru (hobune) hakkab minema, siis lõhub kõik, mille ette ta on rakendatud (rakkesse pandud), ree ette või vankri ette
Lu meilä seiliᴅ lõhko (Len. 280) (torm) purustas meil purjed
J jõgõll lõhgota jäät jõel lõhutakse jääd
Li kaivottii kannoᴅ, siz lõhgottii heenossi i pantii ahjoo kaevati kännud (välja), siis lõhuti peeneks ja pandi (tõrva)ahju
Ja siis piäp sahata i lõhkoa siis tuleb (puid) saagida ja lõhkuda
I kalunalla suurija alkoja lõhkoass puulõhkumiskirvega lõhutakse suuri puupakke (halgudeks)
P alkopuita lõhkuass lõhutakse küttepuid (halupuid)
J pärett lõhgota peergu kistakse
J katto-päree lõhkomim võtap paĺĺo aikaa katusepilpa kiskumine võtab palju aega
P tuuli võib lõhkua, ain karmõat tšäjeᴅ tuul võib (käsi) lõhkuda, (siis on) üha karedad käed
Lu ai ku on tänävä kõva poro, lõhgob i tšäeᴅ oi, küll täna on kange leheline, lõhub käedki
M minuu uulõt peltšävät tuulta, kui tšut́, nii lõhgob verelessaa minu huuled kardavad tuult: kui (vaid) natuke (tuult saavad), nii lõhestab verele
■
J vitsaka lõhkoma vitsaga peksma
P miε nüd algan lõhkua tüötä tehä ma hakkan nüüd tööd vihtuma
J lõhgob laula, suu kõrviissaa üürgab laulda, suu kõrvuni
J lõhgob menne vihub minna (= läheb suure hooga)
J lõhgop süüvve läntüä vihub hapupiima süüa
J lõhgop päät pea lõhub valutada.
Vt. ka lõhgata, lõhgõta