[VOT] Vadja keele sõnaraamat

loota M Lu Li Ra I lootõ Lu loot J-Tsv. luuta K Lu (Al. Kett. P), g luvvaa Al. Kett. K P luuvvaa Lu M loovvaa J looaa I lootõõ [sic!] M-Set.
1. luud, pühkeviht | vn метла, веник-метла
M võta loota ja pühi silta võta luud ja pühi põrand (puhtaks)
Lu koivupuussa teh́h́ää vihtaa i lootaa (ilma lehtoa, lehtoja revitää) kasepuust (= kaseokstest) tehakse vihta ja luuda (ilma lehtedeta, lehed rebitakse ära)
Li vihassa saab lootaa. vihta on lehtojekaa, a loota on ilma lehtoja vihast saab luua. Viht on lehtedega, aga luud (~ pühkeviht) on ilma lehtedeta
I kazgõssa õhzaᴅ võõttuuᴅ i siot paglalla, tiiᴅ vih̆haa, kase on vihta. meet tar̆rõõ, tšülpeeᴅ, siis tarõssa toot kot̆too kaijjee vih̆haa, siiz jo tämä loota tuõʙ, rihtä pühtšiäɢ kasest (on) oksad võetud, ja seod nööriga kokku, teed viha, see on viht. Lähed sauna, vihtled, siis saunast tood selle viha koju, siis on see juba pühkeviht, tuba pühkida
J sõna loot om võtõttu ižorii tšeeless sõna {l.} on võetud isuri keelest
I noorikkõ rihtä pühtši loota tšäezä (pulmakomme:) pruut pühkis tuba, luud (~ pühkeviht) käes
I nõizõõ rihtä pühtšimää looalla hakkan luuaga tuba pühkima
J võta pühi loovvakaa maa, karzi loovvaa tüŋgell kana sitad maass võta pühi luuaga põrand (ära), kraabi luuakontsuga kanasõnnik põrandalt (ära)
J nõizõtt maat pesemä, siiz loovvaa kannõll vähäize hiuttõga (kui) hakkate põrandat pesema, siis hõõruge natuke luuakontsuga
2. viht | vn веник
I lootõloissa kan̆neita lehtoloja poduškoisii pantii vihtadest pandi neid lehti patjadesse
I a sis kõõs näeᴅ, sis piäʙ loota võttaaɢ veekaa i brõizguttaaɢ aga siis, kui näed (mesilassülemit), siis tuleb võtta viht veega (= kasta viht vette) ja pritsida (mesilasi, et saaks sülemi kätte)
K luvvaa lehtoi viha lehti
I a jovana loota, jovana loota tehtii, mokoma õli roho aga jaaniviht, jaaniviht tehti, oli niisugune rohi (= jaanilill, millest tehti).
Vt. ka ahjooluuta, metlaa-loota