[VOT] Vadja keele sõnaraamat

rõuta Kett. K-Ahl. M Kõ S I routa Lu Ku rout Ra J-Tsv., g rõvvaa Kett. K-Ahl. rovvaa J
1. subst kelts (konarlikuks külmunud maa v. pori); jäide, jääkirme, murd. rõud | vn мерзлота (мёрзлая бугристая земля или грязь); наледь
M kõõs kahutab maata, siz on rõuta sütšüzünn kui kahutab maad, siis on sügisel kelts
Kõ sütšüzüllä ilmaa lumõtta maa jäättü, rõuta (kui) sügisel ilma lumeta maa jäätus, (tekkis) kelts
Ra ku tee on kromplikko ja jääs, se on rout kui tee on konarlik ja jääs, (siis) see on kelts
I tšülme tuuõʙ, i siz rõuta nõizõb roojaa pääle tuleb külm ja siis tekib jääkirmetis pori peale
J routaa müü om pask aja rattaill mööda külmunud pori on vankriga vilets sõita
Lu routa aikann vaśo kooli keltsa ajal Vasja suri
2. adj keltsane, jäätunud | vn мёрзлый, заледенелый
M kõõz on lunta vähä, a maa jääzä, sitä kuttsuaz rõuta tee, kehno mennä rattailla i lait́oolla kehno kui lund on vähe, aga maa (on) jäätunud, (siis) seda nimetatakse keltsane tee, vilets (on) minna vankriga ja reega (on) vilets.
Vt. ka routalikko, routõin