Sõnaraamatust •
Lisamaterjalid •
@tagasiside •
|
Leitud 1 artikkel
ruttaa K-Al. M Kõ Po Li J (Kett. K-Ahl. R-Reg. P Lu) rutta J-Tsv. ruttaaɢ I, pr rutan K M Kõ Po Lu Li J, imperf rutin M Lu J rutata, kiirustada; (midagi) kiiresti v. kiirustades teha | vn спешить, торопиться
I kuhõ siä rutad ainõ, ep piäɢ niin ruttaaɢ kuhu sa aina ruttad, ei ole vaja nii rutata
K piäb venttsaa ruttaa (Al. 33) tuleb laulatusele rutata
J ruta vähäkkõizõ tšiirep(i) tee (rutta) natuke kiiremini!
J piäb ruttaa vakkoo, saisõizin tšiireepää lõpõttaa peab vagumisega ruttama, (et) saaksin kiiremini lõpetada
M elä ruta naisii nõisa ära kiirusta naisevõtuga
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma käisin kiiresti (ruttasin käia), läksin higiseks
Kõ rutap süüvvä sööb kiirustades (kiirustab süüa).
Vt. ka ruttiissa, rutõlla