[VOT] Vadja keele sõnaraamat

sõkõa Kett. K L I sõkkõa M Po Lu J-Must. (I) sõk̆kõa M Kõ S vdjI I Ma sõkkaa Lu Ra (J) sõkka Li J-Tsv. sõk̆kia I sokõa (J) sokkia Ku säkke Kr, g sõkkaa J
1. pime | vn слепой
Lu tämä nätšemissä näeʙ, ebõ·õ tükkünä sõkkõa ta midagi näeb (pisut näeb), ei ole täiesti (tükkis) pime
J tait menin sõkkassi, ku en näe niglaa lütšät vist jäin pimedaks, et ei näe niiti nõela taha ajada
L vahtšin mato on sõkõa i kurrõ vaskuss on pime ja kurt
J ku sinu silmä sõkkõa on, siis sinu koko ruumis on sõkkõa (Must. 156) kui sinu silm on pime, siis kogu su keha on pime
M pääzin sõk̆kõa lak̆kõalõ pääsesin, pime, lagedale (= sain selguse kätte, ununenud sõna tuli meelde)
2. harimatu, tume | vn тёмный, необразованный, непросвещённый
J vana vätši õli sõkkaa vanarahvas oli harimatu
Kõ miε õlõn sõk̆kõa kazelõõ tširjuttamizõlõõ ma olen tume selle kirjutamise poolest
3. toores, ebaküps | vn незрелый
M muragad on veel sõk̆kõaᴅ murakad on veel toored.
Vt. ka umpi-sõkõa