[VOT] Vadja keele sõnaraamat

sitta K-Ahl. P M Kõ Lu Li J I (Kett.) sittᴀ Ku sitt K J, g sitaa P M-Set. Lu J sit̆taa M sita J-Tsv.
1. väljaheide, roe, vulg. sitt | vn кал, испражнение, простор. говно
P elä mene sittaasyõ ära mine sita sisse!
Lu mikä on puuttunu sittaa miski on sitaga koos (saanud sitaseks)
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on (nagu) siga ja sitt
Li suvvaajõllõ sittaa, tahtojõllõ taitšinaa kk armastajale sitta, (naiseks)tahtjale tainast
M elä äńtšää sittaa sõrmõõkaa, siz eb i aizõ vs ära puutu sitta sõrmega, siis (see) ka ei haise
Lu sika vinkub sitta suuza? – uhõrti (Must. 159) mõist siga vingub, sitt suus? – Oherdi
J sital tšävve sital käia
J lahzõõ sittaa kõik maa täün lapse sitta kogu põrand täis
P kaz on kuivannu lehmεä sitta see on kuivanud lehmasitt
Kõ kupoĺoo ööll tšääntääz lehmää sittoi ümperi (jaanipäeva kombestikust:) jaaniööl pööratakse ümber lehmakooke (lehmasitta)
J sinu tšiitettü kuraz eb lõikka opõizõõ sittatši sinu kiidetud nuga ei lõika hobuse sittagi
M leipä õli mussa niku kar̆ruu sitta leib oli must nagu karu sitt
Ku oma kiitoz oŋ kissaa sittᴀ vs oma kiitus on kassi sitt (~ oma kiitus haiseb)
Li lampaa sitta lamba pabulad
Li vazikaa sitta vasika sitt
M jänessee sitta jänese pabulad
M pääzgoo sitta pääsukese sitt
J sitt jaššikk sitta täünö (kemmergu) sitakast (on) sitta täis
J sitt böröläin ~ Tum. Сита бомбо sitasitikas
2. sõnnik | vn навоз, помёт, дерьмо
J sittaa rattii ümpär paĺĺo aida ümber on palju sõnnikut
J sitaka, sitall valotõta põltoa sõnnikuga väetatakse põldu
J valoa (~ sitta) veittemä sõnnikut vedama
J liivpõlto suvab opõizõõ sitta liivane põld tahab hobusesõnnikut
J linnu sitt annõb maalõ voima linnusõnnik annab maale rammu
3. rämps, pahn | vn дрянь
Lu sille sitta, millõ rauta (äratulnud piimahammas visatakse ahju peale ja öeldakse:) sulle rämps, mulle raud (= raudhammas)
4. fig väike inimene, tähtsusetu isik | vn незначительный, незаметный человек
Lu tšen minnua sittaa tulõp kattsoma kes mind sitta vaatama tuleb!
5. adj halb, paha (inimese iseloomu kohta) | vn скверный, дурной (характер)
Li sitta inemin halb inimene
■
Lu mehed juuvvaa ilma jannua olutta, õltii umalaᴢ sittanaa mehed joovad õlut ilma januta, olid maani täis
J sitt platsill vesi ahjus (= lõi kartma)
M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs hiir (on) vastik, aga sitt magus (= vanainimest on vastumeelt hooldada, aga pärandus meelitab)
P levvid mokomaizyõ kärnakkaa tšivie, sitä juoltii ravvaa sitta (kui) leidsid sellise krobelise kivi, (siis) seda kutsuti rauaräbu (murd. rauasitt).
Vt. ka koirasitta