[VOT] Vadja keele sõnaraamat

antaa Kett. vdjL K L P M Kõ S V Po Lu Li J I Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ke Ja-Len. vdjI Ii Ma Kl Kr) anta J-Tsv. antaaɢ I, pr annan K P M J Ku Kr annõn Lu Li J annaa I, imperf annõn M annõõ I annyy Kl annin Ja Lu J annoin Ja Ku
1. anda (ka fig, ka fig) | vn давать, дать; отдавать, отдать; подавать, подать (также безл., также фиг.)
K siiz nuorikkõ antõ ženiχallõõ šolkkõzõõ rätee siis andis pruut peigmehele siidrätiku
M kuhjaa päälee antaaᴢ aŋgookaa einoo kuhja otsa antakse hanguga heinu
J antamizõõ annaʙ, a sitä võlkaa vaa ep saa vällää annab (teistele võlgu) küll, aga seda võlga ainult ei saa (enam) kätte
Li miε antamissa annin ma muidugi andsin
L nuorikkõ annap suuta izälie i emälie pruut annab isale ja emale suud
I vot i nõizõᴅ tšättä antamaa ja vaat hakkad kätt andma
J võlgõssi antõma võlgu andma
J kõrt on annõttu tšähsü, siis piäp tüü teh́ä (kui) kord käsk on antud, siis tuleb töö (ära) teha
P kasõ kunikaz antõ zagatku see kuningas andis mõistatuse
R antaka anele täätä (Lön. 693) rl andke hanele (= mõrsjale) teada
M miä tahon sillõõ antaa üv̆vää meeltä ma tahan sind rõõmustada
M noorikkõ annap sõn̆naa, etti meeb mehelee pruut annab sõna, et läheb mehele
J ann aika, ehid veel tšüläᴢ joonitõll anna aega (= kannata), jõuad veel külas hulkuda
M tihed bim̆määväᴅ, eväd anna rauhaa sääsed pinisevad, ei anna rahu
Lu herra anti talopoigaa pääle suutoo härra kaebas talupoja (peale) kohtusse
Lu ai ku nüd annõb märtšää lunta oi, kuidas nüüd sajab märga lund
Lu vene annab ain vettä paat laseb aina vett läbi
Lu se annap suurõõ kaihoo talloo, taloo peremeheel see toob suure kahju tallu, talu peremehele
Lu antagaa õtsat poiᴢ tehke otsad lahti!
2. anda, lüüa, äiata, peksta | vn дать, бить, ударить, швырнуть
M tämä antõ jalgaakaa ta andis (= lõi) jalaga
Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kk kui annan vastu pead (laupa), siis lendad kirstu (= saad surma)
Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas (andis), siis kõrvad lõid tuld
Lu alki antaa näitä kepil hakkas neid kepiga peksma
M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa lapsele antakse rihma(ga) vastu perset, kui ei kuula (sõna)
J rozgia antõma vitsa andma
J koivu-suppia antõma urvaplaastrit andma
M kasta pehmitättii, kazelõõ annõttii saunaa seda pehmitati (= peksti), sellele anti sauna
3. lubada, lasta | vn давать, дать; позволять, позволить, пускать, пустить
I ep kõlpaaɢ antaaɢ näilee rõhgaa tölmääɢ ei tohi lubada neil palju vallatleda
M einäle piäb antaa üv̆vii kuivaa heinal peab laskma hästi kuivada
M mee siä meelütä lahs, elä anna itkõa mine sina rahusta last, ära lase nutta
Lu õpõn annab üvässi tšiini hobune annab end hästi kätte
■
P õmii poikõi rääku no poigad äält eväd antannu hüüdis oma poegi, aga pojad ei teinud häält
M koira annaʙ äältä: kuulõʙ, etti tullaᴢ võõraaᴅ koer haugub: kuuleb, et tulevad võõrad
M kui tultii tõisõõ tal̆loo, nii annõttii üv̆vää päivää kui tuldi teise tallu, siis öeldi tere
J annõttii passiboi tänati
M anna mittaamma mõõtkem (hakakem mõõtma)!
L anna antyõss anna andeks
J sinu piti perää anta, a siä nõi-zid riitõõma sul oli vaja järele anda, aga sina hakkasid riidlema
Lu õpõn neĺĺäld jalgalt kompasuʙ, a inemin sõnald annab maahu hobune komistab neljalt jalalt, aga inimene eksib sõnaga
J tult antõma kiirustama, taga kihutama

kazvoa M Lu Li J (K-Al. P Ra Ku) kasvoa (Kr) kazvua J, pr kazvon P M Lu Li J Ku, pl 3. p. kaswowod Kr, imperf kazvozin K Li J kazvoin M kazvin Li = kazvaa
1.
K kui kazvoziᴅ, kalani, ülenid üvä-tapanõ (Al. 46) rl kuidas kasvasid, mu kala (= peiust vend), sirgusid, (mu) hea
J izääkaa tšen kazvo, see õli kõikkinaa umnoip ku miä kes kasvas (üles) isaga, see oli kõigiti targem kui mina
J siε kazvot suurõss sa kasvad suureks
J elä va kuuntõõ sõna ni kazvod izäs kalttõim pilluri kui sa ei kuula sõna (ära vaid kuula sõna), siis kasvad oma isa taoliseks sänikaelaks
J kui eläᴅ? – passibo, iĺĺõkkoitta kazvon kuidas elad? – Tänan, pisitasa elan (kasvan)
P siä vihta kuiva, a miä kazvon (jaaniõhtuse tava kohaselt vihta saunakatusele visates öeldi:) sina, viht, (oled) kuiv(anud), aga mina kasvan
Ra mettsäᴢ kazvotaa kõikõllaizõt puuᴅ metsas kasvavad igasugused puud
M õzra kazvo üv̆vii oder kasvas hästi
J sakkassi kazvoma tihedalt (~ tihedaks) kasvama
J õras kazvop pläkkiinnaa oras kasvab laikudena
M seemened lättii kazvomaa seemned läksid kasvama (= idanema)
2.
J kazvo millõ kassa pittšä rl kasvas mulle pikk pats
J nütt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivuᴅ rl nüüd on tõusnud noor mets, kasvanud toredad kased
Li uusikaᴅ jäiväᴅ leikkomõttõ, kazvivad uuvvõt taimõᴅ (maasika)väädid jäid lõikamata, kasvasid uued taimed
Lu tšippiä pääl kazvoʙ rupi haava peale kasvab koorik
Li mõnikkaal kazvob gorba mõnel(e) kasvab küür (selga)

tšiitoᴢ Lu (M) kiitoᴢ Lu J Ku, g kiitosõõ J
1. kiitus | vn хвала, похвала
Lu la tõin tšiitäʙ, se on tšiitoᴢ las teine kiidab, see on kiitus
Ku oma kiitoz oŋ kissaa sittᴀ oma kiitus on kassisitt
2. tänu; interj. aitäh | vn спасибо
J suuri kiitoz laŋgolõõ passibo kullõlõõ rl suur tänu langule, aitäh kullale
J suur kiitos avittõmizõssõ suur tänu aitamise eest!
J jumalaa kiitoᴢ ~ kiitos jumalõllõõ tänu jumalale!
M suurõᴅ tšiitossõᴅ suur tänu, suur aitäh!
J kiitoss antõma tänama.
Vt. ka jumal-kiitoᴢ
Vt. ka tšiitto