[VOT] Vadja keele sõnaraamat

tõhtia Kett. L P M Kõ Lu Ra J (K Pi) tõhtiaɢ (vdjI I) tohtia Ku (Kõ) tohtiaɢ (I), pr tõhin Kett. K L M Lu Ra J tõh̆hii vdjI, imperf tõhtizin Kett. M Lu Ra J tõhtiizin Kett.
1. tohtida, võida | vn сметь, мочь; иметь право
P süö hailii, leipää i läntüpiimää, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku, leiba ja hapupiima, aga liha (sa) ei tohi küsida
J süüttä inimiss et tõhi tappaa süütut inimest ei tohi tappa
Ku miε en tohi häntä torrua ma ei tohi temaga (teda) riielda
J siä et tõhi plaiskaa uhzõõkaa sa ei tohi ust paugutada
Lu ku kaukaald näet ku nõdguʙ, sis ep tõhi mennä, on ilm põhjaa, algõd vaijjoossa kui kaugelt näed, et (soo) nõtkub, siis ei tohi minna, on ilma põhjata, hakkad vajuma
I eläk tõhik tölmääɢ ära hulla (ei tohi hullata)!
2. tohtida, julgeda, söandada, tihata | vn сметь, отваживаться, отважиться, осмеливаться, осмелиться, дерзать, дерзнуть
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei julge suud(ki) avada
Ra kõik evät tõhi pesä pokkoinikkaa kõik (inimesed) ei julge surnut pesta
Lu elkaa peljätkaa, karu soχχoo ep tõhi tulla, tämä on raŋkka ärge kartke, karu sohu ei julge tulla, ta on raske
I ep tšen̆neit tõhtinnuɢ i lähteäk kailee meh̆heele keegi ei julgenud sellele mehele (naiseks) minnagi
J kui siä tõhtizid izällez jutõll mokoma mäännü sõna kuidas sa julgesid oma isale öelda niisugust halba sõna?
J tämä, põrku, tõhib minnua kuttsua kräntsissi tema, kurat, julgeb mind krantsiks kutsuda!