|
Sõnaraamatust •
Lisamaterjalid •
@tagasiside •
|
Leitud 1 artikkel
takku K-Ahl. M Lu Li J-Tsv. I, g tak̆kuu M takuu J
1. takk | vn пакля
M tšedrääp takkuita, kehnot koontaloᴅ ketrab takku, (on) viletsad koonlad
I seinii väl̆lii paammaɢ takkua, stoby eb õõs tšülmе seinte vahele paneme takku, et ei oleks külm
J konopoit takukaa vene tihi paat takuga
2. vana karv (loomal); pulstunud vill (lambal) | vn старая шерсть (животных); свалявшаяся шерсть (барана)
Lu ku tševvääl lassaa lehmäd vai õpõzõt karjaa, i kummõl õpõzõl vai lehmäl on jäänü vana karvõ, jutõllaa, neilä on jäänü vana takku kui kevadel lastakse lehmad või hobused karja, ja mõnel hobusel või lehmal on jäänud vana karv (selga), (siis) öeldakse: neil on jäänud vana {t.}
Li liittäüʙ ühtee, tartup tšiin, tooptši takku (kui lamba seljas vill) pulstub, vanub, (siis) tulebki {t.}.
Vt. ka linatakku