[VOT] Vadja keele sõnaraamat

uitto M Lu Li Ra J-Must. J-Tsv., g uitoo J
1. (vee)loik, lomp, murd. oit | vn лужа, промоина, водоямина
M täm pani menemää uittoo ta pani minema (= jooksis) otse loiku
2. lodu; soovik, loduheinamaa, madal vesine koht (heinamaal või metsas) | vn топь; болотина, болотный сенокос, низкое место, низменность (на покосе, или в лесу)
Lu uitto on mettsäᴢ, matalat kõhaᴅ, kuza on vesi lodu on metsas, madalad kohad, kus on vesi
Ra uitto on niitül i mettsäz välill lodu on (enamasti) heinamaal ja vahel metsas
Lu uittos kazvob roho, mett-sää ep kazvo uittoᴢ lodus kasvab rohi, (kõrget) metsa lodus ei kasva
J mõnikõz uitto annõb õikõ paĺĺo einä mõni soovik annab õige palju heina
J lähemme para·iko uittoo einä lüümä läheme parajasti lodusse heina niitma.
Vt. ka uikolma, uitõlmopaikka